Seda aastat ikka annab kokku võtta. Kui Instagramis piltidelt tagasi vaatasin aastale, siis enne 13.märtsi toimunud sündmused tunduvad nagu teisest maailmast. Tegelikult ju ongi need omamoodi teisest maailmast, maailmast, kus sai veel reisida, plaane teha ja pikisilmi mõnda sündmust oodata.
Täiesti veider on öelda, milline oli 2020 aasta parim reis, sest ainsaks reisiks see sel aastal jäigi ja kuigi võib tunduda, et ainsa reisi põhjal ei saa ju välja anda tiitlit “Parim reis”, siis tegelikult saab ikka küll. Vaid tüdrukute reis Berliini oli megaäge ja kui vaid ühel ilusal päeval jälle reisida saab, siis Berliin on uuesti reisinimekirjas. Berliin on omanäoline, multikultuurne, põnev, avastamist, ajalugu, kunsti täis. Seekord käisin ma ära ka Berliini teletornis, mitte et see oleks midagi erilist (ei olnudki!), aga iga kord kui ma olen Berliinis käinud, olen ma lubanud, et järgmine kord. Nüüd siis oli see järgmine kord lõpuks ära.
Omamoodi huvitav oli ka koroona esimese laine ajal koju jäämine. Võib olla “huvitav” ei ole just see sõna, mida ma täna 2020 ja COVID kohta kasutaks, aga ma pean tunnistama, et see kevadine kodus isolatsioonis olek oli siiski pigem huvitav kui stressirohke ja piinarikas. Jah, meie plussiks on see, et me elame metsas ja ei pidanud mitmekesi korteris istuma kaks kuud, võimalik, et siis ma arvaks teisiti, kuid sellise elukorralduse juures oli see võibolla et isegi hea. Ma ei oska seda paremini seletada, ja COVID-aasta tõi meie perele kaasa päääääris palju tagasilööke ja peavalu, aga tagasivaadates tundub mulle, et me õppisime sellest palju, nii enda kui teiste inimeste kohta ja see tegi meid kuidagi kokkuhoidvamaks ja tugevamaks.
Teise laine kohta ma sama öelda ei saa. Hetkel on mul COVIDist kopp ees, mul on kerge hirm siiski ja mind kohutavalt ärritavad inimesed, kes päevast päeva jagavad vandenõuteooriaid sotsiaalmeedias ja kutsuvad teisi üles vastutustundetule käitumisele. Ma tahaks, et kõik see jama oleks juba läbi.
Koroona-aastast hoolimata on sellesse aastasse mahtunud hästi palju meeleolukaid sündmusi. Kõige meeleolukamaks julgeks ma nimetada Prangli jaanipäeva. Me olime nagu noored vasikad, kes esimest korda on karjamaale saanud ja pidutsesime hommikuni.
Kõige omanäolisem ja huvitavam sündmus oli absoluutselt kindlasti Sibulatee Saunafest. Olgem ausad, milline Sibulatee sündmus ei oleks omamoodi ja huvitav ja meeldejääv ja mälestusiloov, aga Saunafest oli uus ja uudne kogemus ning ma siiralt loodan, et see 2021 veebruaris ka toimub. Meie oleme platsis ja soovitan soojalt teil ka tulla! Hoiame siis vaid pöidlad pihus, et kõik vahvad sündmused jälle lubatud oleks.
Selle aasta tippsündmus oli aga konkurentsitult päikesetõusu etendus Veljo Tormise muusikaga. Olla 4:46 varahommikul Kõrveaia talus. Jalutada koos teiste uniste nägudega inimestega vaikuses taluhoovi. Mõelda omi mõtteid ning kõndida “lava” poole. Mets magas veel. Võrratu kogemus!
Napsie suvepäevad suutsid 2020 aastasse tuua glamuuri ja meelelahutust. Ma olen siit sealt lugenud, et kopp on ees sellest, et Napsie siin ja Napsie seal, aga teate, pool-mini-wannabe-influencerina ja toodete kasutajana (!) ütlen ma, et Napsie on äge.
Kui siin juba poolenisti toodete peale jutt läks, siis toon ära ka mõned oma 2020 lemmikud. Esimese, kõige kuldsema, kõige läikivama, kõige lemmikuma lemmikuma lemmikuma tiitli saab Magrada (mõtlen korraks kumb) juuksepalsam. Ei ole olemas teist toodet, mis juuksed nii siidiseks ja nii meeldivalt lõhnavaks teeks! Teisele kohale jääb kahtluseta pojengi kehakreem, samuti Magradalt. Mul on hea meel, et paljud teist on mulle kirjutanud ja öelnud, et jäid mu sõnu uskuma, proovisid ja ei kahtese, sest on samuti leidnud endale uued lemmikud. See teeb rõõmsaks.
Pesubutiigist on pärit suur osa mu pesusahtlist ja siit on ka pärit see võrratu pitsiline pesu, mida on isegi patt riiete alla peita. Selles poes on niiiiiii naiselik valik, et raske on mitte iseennast seksikalt tundma hakata. Isegi kui see seksikus on naaatuke peidus ülekaalulise pereema kesta all. Igatahes see konkreetne komplekt on selline, et juba vaadates tunned end üdini naiseliku, kauni ja veetlevana. Magic!
Selle aasta parimad otsused on seotud tööga, pikemalt ei taha sel teemal peatuda, sest tegelikult keeras see 2020 mingis osas kõik p…i, aga jällegi kui nüüd tagasi vaadata, siis kõik läks nii nagu ilmselt minema pidi. Tätoveeringu eemaldamine on kindlasti esiviisikus. Ja oma tervise eest hoolitsemine ehk tervislikumad eluviisid. Kohvi joon endise nelja tassi asemel ühe päevas, kuulan arsti sõna, liigun rohkem, olen kaotanud ilma vaevata kaalust kuus kilo. Ei ole paha. Sõnapaaril “võib olla infarkt” on üsna elumuutev tähendus.
Üks selle aasta parimaid otsuseid oli Dexteri võtmine. Jah, te olete kritiseerinud, et kas ma ei tea kui raske tõug see on ja kas ma ei tea kui palju tegemist ja koolitust ja hoolitsust see koer nõuab, aga ma ei saa öelda, et ma kurdan. Muidugi ta teeb pahandust ja ei kuula sõna, on ülemeelik ja ajab vihale kui ta on midagi katki närinud, AGA me tegeleme temaga, käime temaga koolis ja ta on kõige ägedam stressi maandavam koer. Temaga koos ei ole võimalik pahas tujus olla. See on meie pere koer.
Loomulikult ei asenda ta Hugot, kes jääb alatiseks meie südamesse kui parim sõber ja kõige truum koer, keda ma tean ja temaga seoses jõuan ma ka selle aasta kurbade sündmusteni. Esimene neist loomulikult Hugo lahkumine. Hugo jääb alati minu esimeseks koeraks. Koeraks, kes muutis kassiinimese koerainimeseks.
Edasi kaotasime me Orkuti ja kui me arvasime, et nüüd on küll üheks aastaks lahkunuid piisavalt, tuli välk selgest taevast. Mareki ema. Seda on siiani raske uskuda ja kohati on ikka tunne, et kohe ta tuleb uksest sisse, käes “Raineri kook” ja hüüab Ciao! Mul oli tõeliselt lahe ämm.
Ja ka see pole veel kõik. Eile sain ma teada, et lahkunud on ka tädi Lola – minu vanaonu naine. Tundub kauge sugulusside? Tädi Lola on ilmselt üks neist, kes minusse süstis armastust toidutegemise vastu, tädi Lola on see, kes saatis mulle Rootsist krõpsuga tossud, tädi Lola oli üks mu eeskujudest. Mulle jääb alati meelde, kuidas ta ükskord meile Gin Tonicu´t tegi kui me õhtusöögi valmimist ootasime. Kuna ta oli peaaegu pime, siis ta kallas klaasi jooke umbes, gin´i sai natuke rohkem kui toonikut. Tädi Lola maitses valminud kokteili, kirtsutas kanguse peale korraks nina ja ütles: “Nojah, hüvasti selge päev!” Tal oli nii kihvt huumor, ta oli nii eluterve suhtumisega ja positiivne, äärmiselt lahe naine.
Kurbade sündmuste juurest oleks loogiline liikuda halbade otsuste juurde. Neid oskan ma ka teha. 2020 aastal tunnen ma, et kaks asja sai valesti tehtud. Esimene neist, mis siiani mul hinges kriibib on Lumi võtmine ja ära andmine. Te ei pruugi mind mõista, te võite mind hukka mõista, te ei pruugi mind uskuda, aga Lumi on ikka mu meeles. Mul on kahju ja häbi, et sellise “vea” tegin. Ma tahstin siiralt parimat, aga välja kukkus nii, et selle “veaga” pean ma veel õppima elama.
Teine halb otsus oli populaarsete influkate avalik arvustamine. Ma jään jätkuvalt oma arvamuse juurde, aga ma õppisin, et seda ei ole vaja kogu maailmaga jagada, sest mitte kedagi ei huvita see arvamus ja kaotajaks jääb vaid arvustaja. Ma õppisin, et on olemas vanuse ja huvide vahe. See, mis mulle tundub veider ja võib olla vale, on teiste jaoks normaalsus. See, et see pole enam normaalne minu jaoks, on vaid minu enda probleem. Ma olen liiga vana, et püüda kedagi teist peale oma lapse õpetada. Minu tsirkus ja minu monkey´d on siin Ussipesas, kõik teised monkey´d…not my circus.
Kõige positiivsem asi üldse aastal 2020? See, et me oleme perekonnana rohkem kokku kasvanud. Meil on olnud probleeme, meil on olnud erimeelsusi, raskeid hetki ja tülisid, kuid mul on siiralt hea meel ühe asja üle – me oleme hakkama saanud.
Tahtsin kirjutada, et mul küll sellest aastast midagi head ei meenu, aga siis hakkasin mõtlema ütlusele, et iga asi on millekski hea. Niisiis! 1. Lahkuminek on muidugi hea, sest horoskoobi järgi toob 2021 aasta mu ellu suure armastuse ja suurest armastusest tunnen ma juba ammu puudust. 2. Laps haiglas on ju samuti hea, sest ta kolis tagasi koju ja teeb meile igapäevast showd nüüd. 3. Katla küttekeha lõplik katkiminek, mis viis pangaarve ilusasti nulli, aga noh saabki ära müüa kodus niisama seisvad asjad, mille asemele jõulukingiks osta; juubelit võib aasta hiljem ka pidada ja söömine ongi ülehinnatud – aastavahetuseks tippvormi!!!
Ok, natuke irooniat, aga ma päriselt usun, et aeg näitab, miks see kõik hea oli!
Ma siiralt loodan, et see 2021 tuleb selline äge aasta, et 2020 jamad lähevad meelest ja no kui suurt armastust horoskoop lubab, siis pöidlad pihku, silmad ja süda valla!
Aasta tagasi täitus üks väga suurtest unistustest, ülejäänud suured olid täitunud aastatega järjest. Oligi tunne, et mille poole nüüd siis edasi unistada? Vot ja siis tuli 2020. Kõik on uppis ja tuleb unistada normaalsest elust. Et lapsed saaksid tagasi kooli, huviringudesse. Et ise saaksime tagasi tavalisse tööellu, sest hetkel on see põhimõtteliselt riigi poolt pausile pandud.
Reisimisest parem ei räägi, viimane “suur” reis oli samuti Saksamaale aasta alguses. Ma nii igatsen seda vaheldust, mida reisimine pakub. Raputab ja õpetab. Hetkel pole mitte midagi oodata, millegi poole püüelda.
2020. aastast on ainult kaks positiivset asja, olen jõudnud ringiga tagasi oma hobide juurde ja see veel vist ainukesena pakubki midagi positiivset siin elus. Lisaks siis palju vaba aega koos perega. Muu kõik on nii ebakindel.
Ma ise olen tegelikult pæris palju positiivset ka leidnud selles aastas, aga kokkuvõtvalt on see ikkagi üks kõige kohutavam aasta üldse olnud.