Kuidas elada koos kanaisaga?

Kunagi ütlesin ma Marekile naljaga, et kui ta mind kunagi oma naise asemel hakkab kutsuma lapse emaks, siis ma lahutan temast. Mu meelest oli see nii jube kui mees ja naine muutuvad vaid emaks ja isaks. Ma olen sellest ka palju kirjutanud, kuidas mu meelest on oluline osata jääda ka meheks ja naiseks. Viimased poolteist aastat olen ma aga kahjuks elanud koos oma lapse isaga. Või isegi mitte vaid lapse isaga, vaid ISAGA. Pole harv juhus, kui Marek meile ütleb, et mis ma teiega, lapsed, küll peale hakkan. Ma ei ole sellele varem erilist tähelepanu pööranud, kuid just viimasel ajal olen ma aru saanud, et minu abikaasa on isa rolli võtnud liiga tõsiselt.

Kui beebieas üritasin ma Idat oma tuppa magama saada, siis erinevatel põhjustel juhtus siiski nii, et Ida kolis meie magamistuppa, meie keskele. Et pikk jutt lühikeseks teha, siis selleks, et ma saaksin magada, kolisin mina meie magamistoast välja. Tänaseks päevaks ongi meie magamistuba “Ida ja issi tuba” ning Ida tuba “emme tuba”. Nüüd on Ida varsti nelja-aastane ning ma otsustasin, et on aeg hakata Idat oma toaga harjutama. Me vahetasime eile Idaga voodilinu ja ma seletasin Idale, et suured tüdrukud ei maga emme-issi keskel, pikalt veenmist ja ma jõudsin nii kaugele, et Ida oli nõus kolima voodi servale. Me tegime talle voodi kõrvale maha patjadest ja tekkidest pehme pesa, sest edasi oli mu mõte hakata teda meie voodist samm-sammult välja puksima. Ida oli rahul. Uus pesa tundus põnev. Natuke nagu eemal, kuid samas siiski meie (st issi) läheduses. Me läksime Idaga voodisse multikaid vaatama.

Mis siis juhtus kui issi magamistuppa tuli? “Ida, kus sa magad? See ei ole ju üldse sinu moodi!” hüüatas ta üllatunult kui nägi, et Ida ei maga voodi keskel. Ida selgitas, et issi magab keskel. Selle peale Marek vihastas, sest tema ei maga keskel, talle ei meeldi keskel magada. Mulle ka ei meeldi oma lapse voodis teises toas magada. Mulle ei meeldi ka valel voodi poolel magada. Kuid ma eeldasin, et kaks täiskasvanut suudavad ajutiselt valel poolel/vales kohas magada, selleks, et..no meie magamistuba oleks ikka meie magamistuba. Lõppes kõik see aga sellega, et vihastasin ka mina. Kolisin tagasi “oma tuppa” ja Marek taastas meie voodis tavapärase issi-lapse-magamisrutiini. Esimest korda meie kümneaastase abielu jooksul läksime me magama teineteisele “head ööd musi” soovimata.

Meie majas elavad koos isa, ema ja laps. Naiseks ja meheks olemiseks ei ole meil KOOSaega olnud juba kaks aastat. Lapseta ERALDIaega on meil piisavalt olnud, kuid koos KAHEKESI oma mehega ei mäleta ma, kuna me viimati midagi tegime. Põhjused selleksi on osaliselt tingitud kanaisadusest. Õhtuti läheb laps magama vaid issiga. Selle asemel, et mulle poolel teel vastu tulla ja kannatada ära mõned nutmised, kuid viia laps siiski õhtul magama enne kui me ise magama läheme, hoiab Marek Idat üleval (ka siis kui on näha, et laps tahaks juba ammu magada) nii kaua, kuni ta ise üleval on. “Sest issi ei taha veel magama minna!”  “Las ma vaatan selle saate ära,” ütleb ta Idale ja on vihane, kui unine Ida teda siis segab. Hommikuti ärkab Ida ka koos issiga. PUNKT kell kuus. Ma panen oma pea pakule, et Ida ei ole enam närb magama, sest vaadake, Marekil on üks suur miinus – ta norskab ja kõvasti! Ida magab tema kaisus nagu kott. Seega ei oleks probleemi, et ta magaks kauem. Minuga ja kõigi teistega magab Ida vähemalt poole kaheksani. Ta on lihtsalt harjunud kõike tegema issiga sünkroonis.

Selle tagajärjed? Mina ei ole hommikuinimene. Ma teen oma tööd tihti õhtuti kui Marek ja Ida magama lähevad. Kell kuus ärkamine on seega minu jaoks puhas piin. Ma olen väsinud ja pahur. ERITI väsinud ja pahur olen ma nendel hommikutel kui me peame kõik koos kodust välja minema, ühe autoga, kuid see on juba hoopis teine teema. Ka Marek on väsinud ja pahur, tema on pahur ja väsinud, sest ta on Idale teener, Ida on tema külge klammerdunud, Ida ei tee mitte midagi issita. Kui Marekile sellest rääkida, saab ta justkui aru, kus probleem on, kuid midagi ei muutu. Mina tunnen varsti,et ma ei jaksa enam. Mulle tundub, et Marek ei jaksa enam. Mis saab siis kui me kumbki enam ei jaksa? Üks on tüdinenud vaid issi ja lapsega koos elamast. Teine on tüdinenud vaid issi olemast, kuid teeb ise kõik selleks, et see nii jätkuks. Aegajalt ärritub ja plahvatab.

Ärge saage minust valesti aru. Ma jumaldan oma last. Ma armastan oma meest. Mulle meeldib, et Marek on hooliv ja armastav ning hea isa. Ma lihtsalt tunnen puudust oma abikaasast. Oma mehest. Oma kaaslasest. Meie ajast. Meist. Mehe ja naise suhtest. Kui ma diivanil teleka ees Marekile kaissu poen, hakkab Ida nutma “minu issi”.  Ma võiks paluda mõnel nädalavahetusel tädidel-onudel last hoida, ma võiks kasvõi mõnel tööpäevaõhtul seda paluda, kuid ka see on mõttetu, sest vaadake kui Marek pole parasjagu issi, siis on ta töönarkomaan. Mul ei ole mõtet teha plaane, sest ma saan vastuseks, et praegu ei ole seda või toda tööl, see või too on haige, see või too on puhkusel, ma pean asendama, tegema, olema…Tööl. Kui te otsite inimest, kes kõiki aitab ja kogu maailma töö ära teeb, enda ja oma pere arvelt, siis te otsite Marekit.

“Head aega, lapsed!” ütles Marek kui hommikul tööle läks. Ida hakkas nutma. “Kui sa ei nuta, siis issi toob sulle kommi!” Võitluses kommide vastu olen ma end kaotajaks tunnistanud. Ida on issi välja dresseerinud, et hommikusöögiks on “kaks kommi”. Esimese asjana hommikul antakse Idale kätte kaks šokolaadikommi, sest muidu hakkab Ida nutma. Mõnikord Ida unustab siiski hommikused kommid. Aga seda ei unusta issi. Ma olen kommide ja söömise teemadel “issiga” nii palju kakelnud, et ma enam ei jaksa. Varsti ma ei jaksa “kanaisandusega” ka enam võidelda. Samas ma ei taha selle olukorraga sugugi leppida. See teeb mind õnnetuks.

Ma küsingi nõu. Kuidas elada koos kanaisaga?

Järgmine osa: “Kuidas elada koos töönarkomaaniga?”

Ära karju mu peale!

NB! Allolevat postitust palun lugeda huumoriga!

Niisiis. Peale pikka moosimist, otsustasin ma oma treenerit kuulda võtta ja vedasin oma paksu (kuid juba 3,5 kg kergema) tagumiku jumpingu trenni. Pean täiesti ausalt ütlema, et ma ei olnud sellest mõttest vaimustusest, sest olin seda trenni korra, nii umbes 1,5 minutit (!) eelmise aasta sügisel proovinud ja köhisin juba siis peale seda pingutust oma kopsud välja. Aga nagu ma rääkinud olen, siis treenerid on HAF klubis halastamatud, ainsaks sobilikuks ettekäändeks trennist puudumiseks on ilmselt surm ja nii Angela mind enne rahule ei jätnudki kui ma alla andsin ja jumpima läksin. No küll ma selle 20 minutit kuidagi vastu pean, mõtlesin ma vapralt.

Feil oli niimoodi arvata. Trenn kestis nimelt tervelt tunni. Ma suutsin veel olla vaimukas (vähemalt enda arvates), et siia me ka sureme, kuid ma ei osanud veel ettegi arvata, et trenn mind nii läbi võtab, et peale esimest kuut minutit higistasin ma rohkem kui keskmine eesti mees kuumas sauna ja olin endale hingeldades sisse kulistanud liitri vett. EMS-treening on selle trenni kõrval puhas puhkus! Jumping on niiiiiiii intensiivne! Kui ma kodus Ida peale häält tõstan, ütleb ta mulle kohe “Ära karju mu peale!”, eile kui treener meie peale nö häält tõstsis, et tõstke jalgu, ma ei taha näha logelemist, liigutame, liigutame, jõuad, jõuad, oli mul talle tahtmine öelda “Ära karju mu peale!”. Kahjuks või õnneks ei olnud mul selleks lihtsalt jõudu. Ma püüdsin batuudi peal tasakaalu hoida ja sama mängleva kergusega nagu teised muusikarütmis energiliselt kaasa hüpata. Tulemus oli see, et teised nägid trenni tegevat mängleva kerglusega, samal ajal kui mõtlesin, et püha jeesus, kaua see trenn veel kestab. Pauside ajal jõin ma ära veel kaevutäie vett, et mitte otsi anda.

_DSC0486.JPG

Kui te nüüd arvate, et jumping on maailma kõige hullem trenn, siis laias laastus on teil õigus. AGA see on ka ilmselt maailma kõige tõhusam trenn. 1) Peale trenni lubasin ma, et mu suust ei lähe sisse enam ühtegi rämpstoidulaadset toodet, sest ma nägin, millist vaeva ma pean nägema, et need burgerid ja hotdogid oma kõhult ja reitelt ära saada. Kui te otsite moodust, kuidas end motiveerida vähem süüa, et viimasel hetkel veel suveks saledaks saada, siis jumping on see koht, kuhu teil minna tuleb. 2) Mu pulsikell näitas päevaseks liikumiseks enne trenni 21%,  peale trenni näitas see 113%.

Ja kui  te siis peale trenni olete end suutnud taastada, tunnete te (ka peale rasket ja väsitavat tööpäeva) metsikut energiat. Jube mõnus tunne on. Sellest saate te muidugi aru alles trenni lõppedes aru.  Trenni tehes jöuate te end 675 korda maapöhja vanduda, et siia tulite;)

Mina lähen uuel nädalal uuele katsele. Ma kutsun kaks julget blogilugejat endaga trenni kaasa. Kui tahad mulle seltsi pakkuda, et ma ei oleks ainus algaja, siis jäta enda nimi siia kommentaaridesse;) Ärge olge arad! See ei ole nii hull trenn kui ma mulje jätan. See on veel palju hullem:D

NB: Eveliisi koodiga on trenn mai lõpuni hinnaga 5€ (tavahind 12€ )!!! Algajate trennid E 18 ja N 18:30 🙂

 

Kes sa oled ja kuhu sa Eveliisi panid?

Mina ja punane vein oleme üsna head sõbrad. Kui ma reedel kell üks koju jõudsin ja TÄIESTI ÜKSI kodus olin, mõtlesin ma, et pole ma ühti nii unine ja avasin veinipudeli. Kallasin endale klaasi välja ja keerasin diivanile “Gladiaatorit” vaatama (MIKS üldse hea film nii hilja tuleb?). Kui ma kell neli üles ärkasin oli Gladiaator (vist) juba läbi saanud ja veiniklaas seisis puutumatult laual. Mainisin seda hommikul ühele tuttavale ja ta küsis ehmunult, et kes sa oled ja kuhu sa Eveliisi oled pannud. Ma küsisin endalt sama.

Laupäeva hommikul selgus, et Ida ei tule ikka veel koju ja ma tegin endale suuri plaane. Diivanil filme vaadata ja veini juua. Etteruttavalt võin öelda, et see veiniklaas seisis veel täna hommikul ikka veel laual, puutumatult, ja haiseb ning ajab mind närvi, kuid mul ei ole jaksu seda kaugemale viia. Mulle tuli laupäeval ka üks sõbranna külla, jumal tänatud, et mul on sellised sõbrannad, kes mingit teenindamist ei vaja, sest ma lihtsalt vedelesin diivanil teki all ja tundis, kuidas ma olen nii nõrk, sest kõik kehavedelikud, mis kusagilt välja saavad tulla, olid välja tulnud. Ma lihtsalt vedelesin ja ootasin suremist. Olin pahane, et täiesti mahavisatud päev. Sõbranna muidugi arvas, et mulle oligi seda haigust vaja, sest teades mind, ei oleks ma suutnud niisama teleka ees vedeleda ja oleksin midagi toimetama hakanud ning selline haigus oli ainus võimalus mind paigal hoida. Ma väidan küll, et olen laisk ja mugav, kuid pean tegelikult ütlema, et sõbrannal oli õigus. Peale Ida sündi ei suuda ma enam niisama paigal istuda. Varem oli diivanil teleka ees vedelemine mu lemmiktegevus.

Kell üheksa magasin ma juba sügavalt. Täpselt kaheksa minutit tagasi ärkasin ma. Okei, ma tegin silmad lahti ka kell kaheksa, üheksa ja 11, aga hambad pesin ma kaheksa minutit tagasi. Haisva veiniklaasi viisin ka lõpuks kööki.

Saate aru, ma olen KAKS päeva vaid maganud. See on ebareaalne. Mul on natuke hea meel, et Ida eile koju ei tulnud. Ja Marek ka Võhandu maratonil oli. Aegajalt vist ikkagi on sellist täielikku vaikust vaja?

////

When I arrived home on Friday in the middle of the night I thought it would be a sin not to use the moment that I am totally home alone. I opened a wine bottle, poured myself a glass and started watching “Gladiator”. When I woke up three hours later, the glass was still on the table, untouched, and “Gladiator” was also finished. I told what happened to a friend of mine next morning. She was terrified. Who are you and what did you do to our friend, she asked? I had the same question. 

The wine glass was still on the table this morning. Untouched. Smelling so bad but I was too week to take it to the kitchen. I have been sleeping for two days, because all the liquids in my body have come out from all possible holes. I had a friend visiting me yesterday and thank god I have friends who don´t care how I look and what I do. She brought me food (which unfortunately smelled and I couldn´t eat) and managed to make her herself coffee and tea. I was just laying on the couch quietly dying. My friend told that I probably needed a small break and this sudden disease was the only way to keep me still. It may be true. Before Ida laying on the couch chillaxing was my favorite thing to do, but after Ida I cannot sit still, it seems like a waste of time. 

I woke up eight minutes ago. I have been sleeping for two days. It is unbelievable. I haven´t drank wine. It is unbelievable. I have just had a very quiet weekend. Without Ida and without Marek. Perhaps this is what we all need from time to time? I would still prefer it without the sickness. 

Maakas maailmas

Kas te olete end kunagi tundnud nagu kuu pealt kukkunud, nagu maakas, nagu inimene, kes ei tea, millestki mitte midagi? Mina olen. Terve seekordse Oslo reisi. Kõigepealt ei osanud ma rendiautot tööle saada, kangutasin kangi siia ja sinna ning avastasin lõpuks, et tegu polnud käigukangi vaid käsipiduriga. Kust mina, vana romudega sõitja, pidin teadma, et uute autode käike vahetatakse nuppudest. Sellest ei hakka ma isegi rääkima, kuidas ma sada korda suutsin ära eksida, sest usaldasin pimesi gps-i, aga see otsustas villast visata. Parkimine Oslo südalinnas on ooper omaette. Seal ei ole niikuinii ruumi edasi liikumiseks ja kui siis avastada, et kohtumispaik on kusagil kõige kitsamas tänavas, kus ei ole ruumi isegi jalgratta parkimiseks, algab ooperi esimene vaatus. Targad inimesed liiguvad kesklinnas autota, aga kuna mul oli kaasas kanda ka sajakilone kohver toodetega, siis ei motiveerinud ka soov suveks saledaks saada mind seda mööda linna enda järel vedama. Ma sõitsin siinpool ja sealpool trammiliine, tekitasin ummikuid ja külvasin kaost. Vist. Loomulikult pidin ma ka kliendile kolm korda üle helistama, et ta saaks seletada, millisest majast, mille lähedal ma seisvat, ta räägib. Kui ma lõpuks maja ja ukse üles leidsin, ei suutnud me kuidagi ust avada. Vajutasime uksekella, robot vastas, et kell heliseb ja kukkus siis kisendama, et „uks on lahti, uks on lahti, uks on lahti. Uks ei olnud lahti! Me vajutasime uuesti uksekella. Kell helises ja robot kordas jälle „uks on lahti, uks on lahti, uks on lahti”. Uks EI OLNUD lahti. Kas te olete näinud filmi „Dude, where is my car?”? Kui olete siis te saate aru, miks see situatsioon meenutas mulle stseeni, kus burgerit tellides hääl automaadist aina „and then” korrutab. Kolmandal korral saime me majja sisse.

Parkimismajades suutsin ma pidevalt ära unustada, millisele levelile me auto parkisime. Mina ei tea, kas jumal hoiab lolle või olime me siiski alateadlikult nii intelligentsed, et igal sellisel korral leidsime me ootamatult auto üles.

Lennujaama jõudes tundsime me end nagu kaks tõelist maakat, kes pole kunagi reisinud. Me olime testostuna soetanud endale päikeseprillid ja otsustasime nende eest ka tax free eeliseid kasuatada. Pimestatuna sülle kukkuvast tasuta rahast ei osanud me loomulikult õigeid dokumente esitada ja vaatasime ametnikku nagu kuu pealt kukkunud kui ta meie lennupileteid küsis. Oodatud paarikümneeurose tagastuse asemel saime me kumbki tagasi seitse eurot. Kui te ei tea, siis alates 350-kroonisest ostust saab tagasi 12-19% makstud summast, mida suurem on summa, seda rohkem raha tagasi saate. Ehk siis selle asemel, et osta eraldi kaks paari prille, oleks me need pidanud ostma koos – ühe tšekiga ja oleksime tibake rohkem tasuta raha saanud.

Check ini tehes saime me teada, et Air Balticu lennul tasub check in netis teha. Mingil põhjusel arvasin mina, et seda saab teha ka self-check-inis ja kui me õiget kohta ei leidnud läksin ma abi küsima. „Excuse me, kuidas me saame Air Balticu lennule online check in teha?” küsisin ma. „Noh,” vastas töötaja, „avad telefonis interneti, toksid sisse aadressi www.airbaltic.com” ja otsid koha, kuhu sa saad lennuinfo panna.” Ma tahtsin piinlikusest maa alla vajuda. Kas ma tõesti küsisin abi, kuidas netis pileteid registreerida? Et mu alandus aga piisav ei oleks, siis jalutasin ma peale check in´i tegemist ka Air Balticu leti ette ja virutasin ka oma pardakaardi lauale. „Kas teil on ära antavat pagasi?” küsiti minult. Ma raputasin pead. „Siis te võite kohe väravasse minna!” Ma ei saanud sellest aru. Miks nad midagi nii elementaarset mulle ütlevad? Kas ma näen nii maakas välja, et ei tea, et peale check in´i pean ma väravasse minema. Ma vaatasin neile rumalalt otsa, näidates oma põlgust nende rumaluse vastu ja sain siis aru, et olen ise idioot. Mul OLI ju check in tehtud ja ma näitasin töötajatele oma pardakaarti selleks, et saada pardakaarti! Ma punastasin ja palusin, et me lahkuksime enne kui ma end veel lollimaks saan teha.

Minu päeva parim hetk oli aga see, kui ma jooksin korraks tagasi kaubamajja, et saada tax free jaoks vajalikud allkirjad. Ma jooksin sinna läbi lõhnapoe. Mind peatas naisterahvas, kes pakkus nuusutada üht lõhna. Selle asemel, et võtta ta käest tester, ulatasin ma talle oma käe ja lubasin lõhna oma käele lasta. Ei midagi erilist eksju. Ainult et kui ma autosse tagasi jõudsin, tundsin ma KUI VÄNGE JA IMAL see lõhn oli. Püha jeesus! Mida kauem me autos istusime, tundsin ma, et mu enda pea käib vängest lõhnapilvest ringi ja pilt tahab tasku visata, mu kaaslane, kel oli metsik köha, oli aga haisu kätte lämbumas. Me tegime aknad lahti. See ei aidanud. Tanklas pesin ma käsi, kuid ka see ei eemaldanud lõhna. Mu meelest oli see lõhn mulle KEHA SISSE imbunud. Mul on tunne, et see kavatseb mind üldse surmani nüüd saata, sest ma ei tunne enam midagi muud kui seda kohutavat lõhna. Miks? Palun öelge mulle, miks laseb üks 36-aastane inimene, et lihtsalt lambist tundmatu lõhnaga üle piserdada? Sest tasuta sai?

Lennukis sattusin ma istuma kellegi lähedusse, kes oli kas 1) samas poes käinud ja end lasknud üledoseerida 2) tax free poes ise lõhnadega liigselt hullanud või 3) oli kohutavalt kehva lõhnatunnetusega. Selles propellerlennukis, mis põrisedes Riia poole suundus, ei olnud niigi õhku.

Kui mulle tundus, et minu väikesed veidrad vahejuhtumid olid juba otsa saanud, siis Riias püüdsin ma end registreerida valele lennule. Ise veel mõtlesin, et miks selline hunnik soomlasi hilisõhtul Riiast Tallinna sõidab. No ei sõitnud. Nemad tahtsid Tampere sõita. Mina tahtsin nende lennule trügida. Home Alone2 live.

Täiskasvanud lapse silmade läbi

Ma olen mõelnud selle Aasta Ema skandaali peale ja pean tunnistama, et läbi täiskasvanud lapse silmade on see üks jaburamaid skandaale. Mitte sellepärast, kes tohib või tohi aasta emaks kandideerida, vaid sellepärast, et mina ei usu, et ühtegi last huvitab tegelikult, kas tema ema on säärase tiitliga pärjatud või mitte. Iga lapse jaoks on tema ema kogu aeg niikuinii aasta ema.

Mul ei lähe meelest üks kiri, mis mu ema mulle kirjutas, kui ma 17-aastaselt Norrasse vahetusõpilaseks olin läinud. Ta palus mu käest vabandust, et on olnud halb ema. Ma ei saanud sellest tookord aru ega saa tegelikult siiani, sest minu arvates on mul alati olnud just täpselt selline ema nagu üks ema peab olema. Minu isa ja ema läksid lahku juba siis kui ma olin nii väike, et oma isa isana ma ei tea, ma tunnen teda inimesena, kes mulle väga meeldib, kuid isa ta mulle olnud ei ole. Ei, see ei ole siin etteheide. See on fakt. Aga ei midagi häbiväärset, ma ei ole ainus nö üksikvanema laps.

Lisaks emale kasvatasid mind vanatädi ja vanaema, ma sain lapsepõlvest kaasa vaid parimad mälestused ja õpetused. Ma olin aktiivne, uudishimulik ja tunnistuste järgi hinnates ilmselt ka tark laps. Ometi olen ma lapsepõlves ka palju hirmu tundnud ja palju nutnud, osa minu lapsepõlvest möödus pingelises ja närvilises õhkkonnas. Mu ema sai pidevalt peksa ning ma ei teadnud kunagi, kuna ta mind ja õde kaenlasse haarab ning kodust põgeneb. Ma ei oska tegelikult ette kujutada või mõista, mida ema tegelikult tundis või läbi elas, kuid ma mäletan, et ta oli närviline, aasta ema tiitlit ilmselt ei oleks keegi talle andnud. Samas suutis ta kõige selle kõrval olla tavaline hooliv ema, küpsetada maailma parimaid kooke ja rääkida põnevatest asjadest, lugeda Astrid Lindgreni raamatuid niimoodi, et ma lapsena arvasin, et ta tunneb Astrid Lindgreni ning olla olemas kui teda vaja oli. Mul on alati ja kõigest hoolimata ema olemas olnud. Võib-olla on õigus neil, kes ütlevad, et mu ema on lastel vahet teinud, kuid see ei ole minus tekitanud mingit traumat ja ei ole ma ka tundnud ülekohut (kui välja arvata see, et mina ei tohtinud lapsena hamstrit võtta, kuid mu õel lubati neid lausa kaks võtta). Minu kasuisa ei ole mind kunagi oma lapsena kohelnud, samas on mu ema terve mu lapsepõlve ja teadliku elu rääkinud, et see just nii on alati olnud. Ta on olnud kahe kõva kivi vahel, tema ei tea, et ma salaja (ehh, enam vist mitte nii salaja) olen kasuisa peale kandnud vimma just sellepärast, et ta on mulle kordi öelnud, et ma pole tema päris laps.

No vot. Mu elus ei ole olnud ei isa ega kasuisa, aga mu elus on  olnud tugevad naised.  Ma olen kasvanud nende tugevate naiste kõrval, ühe tugeva ema kõrval, nähes, kuidas nad raskuste kiuste on elus edasi jõudnud, olnud eeskujuks. Iga kord kui mul on raske mõtlen ma selle peale, mis ema kümme aastat tagasi mulle ütles. Ma olen seda siin blogis sadu kordi juba leierdanud, kuid hetkel tundus paslik seda uuesti (endale) meelde tuletada. “Olen sinu üle uhke mitte sellepärast, mis on Sulle lihtsalt või kuidagi iseenesest kätte tulnud, vaid sellepärast, mida oled saavutanud kõigi asjaolude kiuste, mille nimel oled pingutanud.Aga kõige uhkem olen selle üle, et oled Sina ise. Sellega ei taha ma öelda, et oled täiuslik – ei sa ei ole. (Anna mulle andeks, kui olen seda Sinult mõnikord nõudnud). Oled rohkem kui täiuslik –oled ainukordne – ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes. 
Olen vahel mõelnud, et saaksin Sulle teed siluda, või et olek smul küllalt raha, et saanuks Sulle anda, millest unistasid, või oleks mul Sulle midagi pärandadagi….
Tegelikult olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe.
Siiski – oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas.”

Ma olen kass, kes kukub alati käppadele. Tänu sellele, et minusse on alati sisendatud, et ma saan hakkama, ükskõik kui raske ka ei ole, ükskõik kui lootusetu olukord ei tundu. Nii kaua kui on olemas kasvõi üks inimene, kes minusse usub, kukun ma käppadele, lasen end ringinurgas üles turgutada ja liigun edasi.

Ma näen end mõnikord, nüüd ise ema olles, kõrvalt ja kuigi ma pean tunnistama, et ka mina ei pea end heaks emaks, kuid see hetk kui mu laps paneb oma käed ümber mu kaela ja ütleb “minu emmmmmme” tunnen ma, et iga ema, kes oma lapsest hoolib, on oma lapse silmis alati AASTA EMA tiitlit väärt. Hoolimist ja heaks emaks olemist ei saa mõõta asjades, seda ei saa mõõta selles, kas ema on abielus või üksikema, range või leebe, keskharidusega või magistrikraadiga, küpsetab igal pühapäeval pannkooke ja meisterdab, seda saab mõõta vaid selles armastusetundes, mida tunneb üks laps oma ema vastu.

Vestlused kolmepoolesega

Ma ei tea, miks ma ikka üllatun selle üle kui intelligentsed on tegelikult väikesed inimesed ja miks ma ikka aegajalt kipun Idat alahindama, sest tegelikult tean ma juba ammu, et nii mõneski vaidluses jään ma alla, sest mina ei ole nii kiire taibuga. Aga ma üllatun. Ja mõnikord ma üllatan ka selle üle kui kiiresti on arenenud tema sõnavara.

Näiteid ühest eilsest jonnist.

Ida hakkas nutma, sest me olime ta ratta autost välja tõstnud. “Minu ratas!” kiunus ta väikeste vahepausidega terve kodutee. Me püüdsime selgeks teha, et jah, ratast ei ole autos, aga jonn ei too seda ka kuidagi autosse tagasi. Ida jätkas: “Minu ratas!”

Me otsustasime Marekiga sama teha. Iga kord kui Ida kiunus “minu ratas”, ütles Marek “minu auto viidi eile ära, ma tahan oma autot” ja mina nutsin taga oma kümme aastat tagasi kadunud jopet. Niisiis.

Ida: “Minu ratas.”

Marek: “Minu auto.”

Mina: “Minu jope”

Marek andis neljanda ringiga alla, mina jätkasin. Selle peale ütles Ida mulle, et ma ei tohi jonnida.

“Aga miks sina tohid jonnida ja mina ei tohi?” küsisin mina.

“Sellepärast, et mina tahan üksinda jonnida,” vastas Ida ausalt. Esiteks üllatusin ma selle üle, kust ta üldse teab sõna “sellepärast”, see tundus mulle nii edasijõudnute-tase. Ma jäin mõneks ajaks vait ja lasin Idal “minu ratas” kiunuda, kuid jätkasin juba mõne aja pärast suvaliste asjade loetlemist kiunuval äärel. Iga kord kui Ida ütles “minu ratas”, ütlesin mina “minu kiisu”, “minu koer”, “minu puu”, “minu issi” ja “minu päike”.

“Emme, lõpeta, sulle ei ole nii palju asju vaja!” läks Ida lõpuks mu loetelu peale pahaseks. Ootamatult oli ratas meelest läinud. “See siin ei ole sinu issi,” vaatas ta mulle kurjalt otsa. Ma vastasin, et ei ole tõesti. “Sinu issi on kusagil…kusagil…teises kohas,” vastas ta mulle ja lisas “Tartus”.

Ma olin jällegi üllatunud. Ma ei tea, miks, sest miks ta ei peaks Tartut teadma, aga ma olin. Enne kui ma olin oma üllatusest üle saanud, jätkas Ida edasi arutelu. “Ja tegelikult (kust ta seda sõna teadis?) päikest ei tohi puudutada, päike teeb ai-ai, nii et käsi saab veriseks.”

Muidugi ei taha ma selle suvalise näitega öelda, et minu laps on geenius, ilmselt on ta kõige tavalisem kolmepoolene, kes on RÄÄKIMA õppinud, aga mina, kes ma ei tea ju lastest midagi, olen pidevalt pahviks löödud sellest, et ta ju TEGELIKULT JA PÄRISELT RÄÄGIB. See on nii müstiline. Veel aasta tagasi oli kõik ju hoopis teisiti. Ja ka siis ma arvasin, et ta räägib, aga nüüd ta räägib…nagu päris inimene.

Lõpetuseks veel üks väikene õhtune vestlus.  Söögilaua taga tegi Ida avalduse, et tema tahaks koju sellist päris väikest beebit. Me küsisime, kas ta teab, kust neid beebisid siis saab. “Poest!” vastas Ida kindlalt. Kuna Ida läheb täna onu Tarmoga Tartusse, aga tal on mingi kummaline faas/iga, kus ta ei taha kellegagi kuhugi minna, siis ma otsustasin seda Ida lauset ära kasutada. Nimelt iga kord kui Ida onu Tarmoga kuhugi sõidab, räägib ta mulle, et onu Tarmo viib ta burgeripoodi (=tankla, kust saab hot dog´i). Ehk siis POODI. Aga poes müüakse ju ka beebisid. Nii ma siis küsisin Idalt, kas ta tahab onu Tarmoga Tartusse minna, kui onu Tarmo viib ta poodi ja nad saavad vaadata, kas seal müüakse hot doge või beebisid. Raha lubasin ka kaasa anda, et laps saaks siis valida kumba ta osta tahab (juhul kui poes tõesti ka beebisid on! milles ma natuke julgesin kahelda). Ida oli nõus. Nii sai ta meelitatud Tartusse sõitma. Sorry, onu Tarmo. Aga siis sa vähemalt tead, kui Ida Statoilis beebisid riiulist otsib.

Olme

Lühidalt võiksin ma selle loo kokku ühe lausega. Mu auto on katki. Kuid ma räägin pikemalt. Et kõik ausalt ära rääkida pean ma siiski alustama sellest, et mu auto on katki ja logistiliselt elame, töötame, käime lasteaias me kohtades, mis muudavad ühe autoga elamise võimatuks. Mäletate ma rääkisin, et ma ei kujutaks ette kui ma peaksin ILMA autota ka päristööl käima, et see oleks võimatu missioon. Noh, nüüd tegelikult on nii, et ma päris palju pean siiski hommikul linna minema, kohtumistele, koosolekutele, tööle. Kui ma sõbrannalt autot laenasin oli elu nagu lill. Me ärkasime küll koos Marekiga enne kukke ja koitu, kuid mul oli kaks-kolm tundi end kokku korjata. Ma ei ole hommikuinimene. Mu aju ei toimi hommikul vara. Ärkamisega saan ma hakkama, kuid ma ei saa hakkama “ennast-pestud-kohvi-joodud-laps-riidesse-laps-lasteaeda-autosse-linna- rutiiniga- ja-seda-kõike-45-minutiga-rutiiniga”.

Ei, ma ei süüdista Marekit. Tema peabki nii vara kodust välja minema, et mitte kaks tundi tööle minna, ummikud kella kaheksa-üheksa vahel on metsikud, mina läheks ka tema asemel vara. Või okei, ma tegelikult alustaks tema asemel oma tööpäeva hiljem, peale ummikuid, AGA ka see on välistatud, sest ta peab jõudma ka Idale järele. Ja selleks peab ta tööpäeva varem lõpetama. Kui ta veel ka hiljem läheks, siis ei saakski ta tööl olla. Töö aga on Marekile püha.

Ma olen uurinud ühistransporti. Kui ma tahaksin linnapäevadel Idale lasteaeda jõuda järgi bussiga ja bussiga ka koju saada, peaksin ma linnast liikuma hakkama kell 14, see on liiga vara. Kusjuures koju jõudmine võtaks aega 2,5 tundi. Saate aru, kaks ja pool tundi!

Igatahes nii me siis veame end kodust enne seitset välja, minu silmad on küll lahti, kuid ma magan, ma ei suuda mõelda, ma ei suuda rääkida, ma ei suuda. Marek on ärkvel. Ta räägib minuga. Olulistel olmelistel teemadel. Kas ma selle arve olen ära maksnud, kas ma raamatupidajalt seda olen küsinud, mis me teeme sellega, kus ma maha tahan minna, kuhu ma õhtul tulla saan, mis me nädalavahetusel teeme, kes Idat hoiab kui mina Norras olen ja teda kodus pole. Olme. Oluline, aga kell seitse hommikul on olme jaoks liiga vara. Ma oleksin olmeks valmis alates kella üheksast.

Sel nädalal olid mul planeeritud õhtused trennipäevad. Ma loobusin nendest, sest liiga palju oli stressi. Ma saan jällegi aru. Marek on pool maja maha lammutanud, ta tahab õhtuti peale tööd need seinad uuesti kinni ehitada. Kui ta on Idaga üksi kodus, siis ta ei saa. Ida tahab issiga mängida. Issi ei oska öelda, et mängi üksi.

Nii palju stressi. Kui keegi teab kedagi, kes vanal Range Roveril kompressori ära oskab parandada, siis andke mulle teada. Ma söön kasvõi kuuaega kartulikoori, aga ma tahan, et mu auto terveks saaks.