Kirg

Sattusin täna varahommikul vestlusesse, et asju asju võiks teha kirega, mitte lihtsalt niisama tegemise pärast, et ah tegin ära. Ma ei tea, kas see lause käis ka minu kohta, et jätan mulje, et lihtsalt teen ära. Ma ise loodan, et mitte, sest kirg on just nimelt see, mis mind liikuma paneb.

Kirg kirjutada. Ma olen terve elu ja kogu aeg kirjutanud. Juba kooliajal olid mu lemmiktunnid need kirjanduse tunnid, kui pidime kirjandeid kirjutama. Moodsa järjena tuli edasi kirg blogida. Ma olen siin ja seal öelnud, et minu blogi on võrreldes paljude teiste blogidega 89687 korda rohkem mainstream, kuid siiski olen ma lootnud, et aastate jooksul olen ma (lisaks kriitikale ja vingumisele ja negatiivsusele) inimestele pakkunud ka meelelahutust. See on omakorda ka põhjus, miks ma Delfis osaliselt töötan. Mulle meeldib kirjutada.

Kirg reisida. Oma võimaluste piires, aga nii palju kui võimalik. Sihtkohad ei pea isegi kauged olema, piisab kasvõi nädalavahetusest Haapsalus, Jurmalas või Oxelösundis. See aasta on mulle pakkunud palju reisimise võimalusi. Neid tuleb veelgi. Mulle on ikka etteheidetud, et ma olen nagu mustlane, kes paigal ei püsi. Ei püsi tõesti, ma muutunud kärsituks ja virilaks kui pean kaua ühe koha peal olema. Seepärast on ka mu tööd alati olnud seotud reisimisega. Isegi Hiiumaa kohvikupäevade korraldustiimis olemine tähendab reisimist. See mõnus siblimine siia sinna. Järgmisel nädalal läheme me Idaga korraks Hiiumaale, siis korraks Rootsi, siis korraks Norra, siis juba jälle Hiiumaale, Jurmalasse, Norra. Töö ja puhkus käsikäes. Kirg. Suure algustähega! Minu jaoks ei ole mingi probleem kasvõi lennujaamades aega veeta. Okei, kui seda korraga liiga paljuks läheb, siis tüütab tõesti ära, aga nii laias laastus.  Eile hilisõhtul uurisin ma, kuhu augustis üheks nädalavahetuseks Marekiga koos sõita. Meil on 10. pulma-aastapäev, pulmareisil me kusjuures ei käinudki, lükkasime muudkui aasta edasi. Mulle tundub, et üks selline hilinenud pulmareis/pulma-aastapäevareis kuluks ära. Kõige soodsamad olid hetkel reisid Pariisi, Rooma ja Pisasse. Milanost võiks samas auto võtta ja sõita Como äärde? Como on jumalikult kaunis ja ulmeromantiline, kas pole?

Kirg oma töö vastu. Ma teen oma tööd alati suure kirega ja seepärast võtan ma kõige enam südamesse tööga seotud apsakaid, kriitikat, läbikukkumist, eksimusi. Ma võtan neid isiklikult ja põen mõnda aega. Minu töö on müük, turundus ja kliendisuhtlus. Ma tean nii paljusid inimesi, kes suhtuvad müügitöösse põlastavalt või ütlevad, et see on liiga stressirohke, aga minule meeldib. Mulle meeldib see protsess, kuidas kliendini jõuda, mulle meeldivad läbirääkimised, mis viivad tulemusteni, mulle meeldib läbi mõelda, kuidas midagi kõige kavalamalt teha, nii et kõigil kasu oleks. Mulle meeldib müügitöö. Samas jällegi sõltub kõik ka sellest, mida müüa. Kõike ma müüa ei suudaks ega tahaks. On asju, mis minu silmi särama ei pane ja siis ma ei viitsi. Aga on asju, mis panevad särama. Ja ei, see ei pea olema luksuslik naistepesu või raamatud, see võib vabalt olla ka klaasist rõdupiire. Mul peab müüdava asjaga tekkima lihtsalt mingi suhe. Nii et ma julgen ja tahan seda müüa, usun, millesse ma räägin. Kui tahate mind kurvastada, siis kõige lihtsam on seda teha kui tõmbate mu tööalasele kirele pidurit.

Vot nii palju siis varahommikusest kirest:) On veel palju asju, mida ma kirega teen, aga point polegi selles, mida ma teen, vaid selles, et minu jaoks on kirg oluline. Ilmselt ei tule teile üllatusena, et ma olen väga emotsionaalne ja noh kirg käib asja juurde:D

Peipsi-eri vol3: Ärge tehke sama viga, mis mina!

Ma ei tea, mis mul peas oli kui ma arvasin, et Peipsiäärse saab läbi uudistada ja külastada ühe päevaga. Isegi vähema kui terve päevaga. Me ei jõudnud pooligi kohti läbi külastada ja sellest on paganama kahju, sest noh…ma vist ei üllata teid enam sellega, et ma olen (ikka) täiesti Peipsiääre lummuses. Midagi me siiski läbi külastada jõudsime ja mõned emotsioonid pean ma ikka teiega ära jagama. Piltidega läks mul muidugi nii pahasti, et suures elevuses suutsin ma fotoka panna mingile täiesti suvalisele režiimile ja 80% mu piltidest on lihtsalt värisevad udukogud.  Minu pähe jäid muidugi ka mälupildid, kuid ma loodan väga, et suudan ka teis oma lugudega tekitada kasvõi veidikene huvi Peipsiäärsete külade vastu. No mitte nii suures ulatuses nagu mul endal tekkis, et “I wish I win a lotto, like for real”  nagu Tommy Cash laulab, et sinna endale maja soetada, aga nii palju, et te oleksite targemad kui mina ja läheksite sinna KOHE MITMEKS MITMEKS päevaks.

Kõige pealt külastasime me Kolkja sibula-ja kalarestorani. Ma olin sellest nii palju kuulnud ja alati mõelnud, et peaks seda “homme” külastama, aga enne kui “homme” kätte jõudis, läks ikka väga mitu aastat.  Nüüd on käidud. Huvitav oli. Sõime Maikiga kalapelmeene. Ma ei saa kuidagi öelda, et need oleksid halvad olnud, kuid huvitav on just see sõna, mida ma siinkohal kasutaks. Mul on hea meel, et neid sõime, kuid mõlemad Maikiga julgesime öelda, et see jääb ilmselt esimeseks ja viimaseks korraks. Rohelise sibula salat seevastu viis keele alla. Järgmine kord võtan kas sibulasalati, kalasupi või juustukattega kala. Heily kiitis oma kala taevani.

Ma pean ütlema, et mulle meeldis selles restoranis, kuid midagi jäi siiski justkui puudu. Kõik oli nagu ehe, aga samas ei olnud ka. Mingi “vibe” nagu on moodne öelda, oli justkui puudu. Teenindaja oli vahva.  Kui oli maksmise aeg, küsis ta, kuidas me arvega teeme. Ma vastasin, et mina ei tea, mul ei olegi raha. Ma pidasin silmas seda, et mul polnud sularaha ja kaardiga seal maksta ei saanud ning sõltusin sõbrannadest, kuid välja kukkus nii nagu ma oleks ülbelt öelnud, et “oot, maksma peab ka vää?”. Teenindaja naeris mu reaktsiooni peale nii, et pisarad silmis. Minul olid ka.

IMG_0309.JPG

Edasi liikusime me Alatskivile, kust me lootsime tankla leida enne kui teele jääme. Leidsimegi. See oli selline tankla, kus enne tuli maksta ja siis tankida. Ma maksin ära ja istusin autosse, et telefon laadima panna, müüja ei näinud teisel pool autot askeldavat Maikit. Heily, kes veel tanklapoodi sisse jäi, rääkis pärast, et ma olin oma autosse istumisega vaesed müüjad poolsurnuks ehmatanud. Sest loomulikult arvasid nad, et ma olen voolik autos minemas sõitmas. Ma saan nende paanikast aru. Aga naljakas oli ikka.

Nüüd tuleb esimene koht, kus ma kahetsen. Ma olen pikalt tahtnud külastada Alatskivi lossi.  Te ju teate minu losside-mõisate armastust. Me olime nii lähedal, aga samas jäi loss nii kaugele ja kell oli nii palju, et ma tahtsin kindlasti ka Voronjasse jõuda. Hiljem kuulsin ma Herlingilt, et Alatskivi lossi perenaine oleks meid IGA KELL oodanud ja siis oli mul veelgi rohkem kahju, aga midagi pole teha…PÄEV Peipsi ääres on liiga lühike aeg ja ma püüan Mareki pehmeks moosida, et me Vasulas olles teeksime ühe mõnusa kõrvalpõike sinnakanti. Nüüd ma tean KUI lähedal see tegelikult on.

Aga et siis Voronja. Vat kui Kolkja restoranis jäi “vaibist” natuke puudu, siis Voronja kunstigaleriis oli see täpselt olemas.  Meil läks lausa nii hästi, et vähemalt üks kord sattusin ma kuhugi õigel ajal – Lillehammeri kirjandusfestivalile jõudsin ma täpselt üks päev liiga hilja, aga Varnjasse sattusime me kunstigalerii avamise ajaks.  See on nüüd jälle üks selline koht, kuhu peab tagasi minema ja aega võtma ikka mitu-mitu tundi,  kui mitte lausa eraldi päeva. Lühikese ajaga pole seal mitte midagi teha. See on nagu omaette väike maailm niigi juba omaette väikeses maailmas. Kuraator Pjotr Belõi ütles Voronja galerii õuel enne nüüdiskunstinäituse „Avatud piirid” avamist, et väljapanekut võib vaadata kui inimese ja looduse vastastikuse suhte kajastust. Inimene võib küll armastada loodust ihust ja hingest, aga loodus on meie vastu ükskõikne, nii et tegemist on vastamata, lootusetu armastusega. Ma ei ole selle peale kunagi nii mõelnud. Huvitav mõte. Ja huvitavad inimesed. Viie miljoni elanikuga Peterburist on seitse kunstnikku pannud oma tööd välja just selles paarisaja elanikuga kalurikülas.

Voronja galerii iseenesest on oma aiaga vaatamisväärsus omaette, kuid näitust, mis avatud suve lõpuni tasub vaatama tulla kohe kindlasti.  Esimesel pildi on selle näituse minu lemmik töö.  Kui meil oleks saun, siis see läheks saunaeesruumi aukohale.

19149351_638113769713428_3789638449642074041_n

19225798_638117426379729_6320388738030172304_n

19274754_638114299713375_1730265738193053820_n

19275033_638114419713363_4172843126968343743_n

19274908_638113613046777_5521478003245229965_n19275184_638117276379744_2464937776754971025_n

19357899_10211714599798494_172334533_n

19396705_638114683046670_3399489928492719721_n

Fotod: Jaak Kikas

Rohkem fotosid näitusest saate vaadata SIIT galeriist.

6798825t1h9fb0.jpg

Foto: Merike Lill

Ma sattusin sellest galeriist, nende aiast, nende majast, nende õunapuu otsas asuvast majakesest nii vaimustusse, et tõesti raske oli nii kiiresti lahkuda. Ja millised mõnusad sõbralikud inimesed. Isver, ma saan aru, et ma olen ikka tõesti kade inimene. Ma tahaks, et mul oleks majake Peipsi ääres nagu neil seal, ma tahaks et mul oleks Mesi tare nagu neil seal, ma tahaks, et mul oleks selline aed nagu neil seal, ma tahaks, et mul oleks selline galerii nagu neil seal. Aga kuna mul ei ole, siis ma olen lihtsalt kade.

Lõbusat moegaleriid Peipsi äärest vaata siit.

IMG_0331IMG_0335IMG_0338IMG_0349IMG_0352

Postitus läks pikaks. Tuleb “Peipsi eri vol 4” ka ikka. Midagi pole teha. Mind ei oleks sinna tohtinud lasta.

 

Nii hull!

Vaatan praegu siin Varnjas peetud sääsepüüdmise Eesti meistrivõistluse pilte ja mõtlen, et “täitsa hullud ikka”.  Kõige hullem asja juures on muidugi see, et me ise olime ka sinna nibin-nabin minemas. Õnneks või kahjuks olin ma meid selleks kuupäevaks üle bookinud ning me jõudsime Varnjasse päev hiljem. Siis kui kõik sääsed olid juba kinni püütud.

Jajah, olid nad küll kõik kinni püütud. Chanel nr 5 asemel lasin mina end ka järgmisel päeval pealaest jalatallani “Offiga” üle. Sääski selles piirkonnas (või igal pool, kus on veekogusid üldse) ikka jagus. Pole siis ime, et nad sääsepüüdmises lausa võistlusi peavad.

Kui ma ütlen, et “täitsa hullud”, siis see ei ole kuidagi mõeldud solvanguna või halvustavalt, see on kompliment. Selles mõttes, et igav oleks kui kõik oleks standardselt normaalsed ja ei mõtleks igasugu hulle asju välja. Mulle meeldivad leidlikud ja nutikad inimesed! Ja tundub, et neid inimesi on veel. Sest vähemalt piltide järgi võib küll öelda, et rahvast oli osa võtmas palju. A võib olla neile lihtsalt meeldivad sääsed? Või ei meeldi sääsed? Võta sa nüüd kinni, miks inimesed sääski püüdma läksid.

Igatahes on selge, et Peipisäärsetes külades leidlikkusest ja lõbusast meelelahutusest (kui rahu ja vaikus ja imeline loodus ning vaatamisväärsused ära tüütavad) puudust ei tule. See on  nii sürreaalselt äge koht, kus oma suvepuhkust veeta, et ma hakkan juba tahtma, et loteriiga mingi rahasumma võidaks. Ma ostaks endale sinna kohe mingi väikese maja. Või paadimaja;)  (kasuks tuleks muidugi see, kui ma üleüldse lotot mängiks:D)

teel voistluspaika

pyydmine4pyydmine9 (1)peremeessoojendus2lugemine2

Fotod: Liis Pärtelpoeg (Sibulatee)

// As said I will have a “Lake Peipus special” on the blog this week. Do you wonder what is happening on these photos? Well, this, my friends, is mosquito catching championship. Honestly. Things like this happen near Peipsi in summertime. I don´t know if it is fun to participate, but it sure is fun to see what people do. How creative can one get? I have always thought I have crazy ideas, but the hosts of Mesi Tare are even crazier than me. And crazy in my mind is a compliment:) 

Are you still thinking where to go in Estonia? I say once again – do try to find time to visit these villages. It is totally worth it. And stay tuned – the “Lake Peipus special” continues;) 

I wish I would win a lotto…like for real… I would buy a small house or a boat there immidiately. So in love with this place, and only after one visit;) 

 

Kuidas (anti)reklaam töötab?

Mina ei teadnud Alari Kivisaare t-särkidest mitte midagi enne kui eile Marimelli blogist nende kohta lugesin. Alari Kivisaare enda kohta ei arva ma suurt midagi, aga tema fotod on mulle küll alati meeldinud, no ja nüüd kui ma (anti)reklaamina kuulsin selliste t-särkide olemasolust, läksin kohe uudistama. Ütlen ausalt, mina oleksin see üks (ilmselt siis jobu), kes selle hinna eest selle särgi endale soetaks. Ma võin mõned põhjused ka tuua. Ma armastan t-särke. Eriti valgeid. Eriti lahedate piltidega. Eriti lahedate kirjadega. Kui te olete Ostustopi grupis Facebookis, siis te olete seal ka näinud, et mina vahetuse soov olid valged t-särgid. Odavpoodidest ma ENAM t-särke ei osta, sest nad võivad küll maksta 10 eurot tükk, aga nende kvaliteet on olematu, need venivad kohe välja ja lähevad koledaks. Prügikastilaks peale paari kandmist. Ehk siis mõttetu raha raiskamine ja tarbimine. Ma ostaksin iga kell endale kas Reet Ausi või Alari Kivisaare või maeiteakelle t-särgi kui nad lubavad mulle selle hinna eest kvaliteeti, nii et ma saan särki KAUA kanda.

Nagu te näete siis minu peal toimis antireklaam väga hästi. Ja selles valguses pean ma natukene rääkima ka Buduaari “skandaalist”. See on kõige halenaljakam juhtum, mis viimasel ajal juhtunud on. Buduaari ajakiri ei ole minu teetassike, minul ei ole sealt mitte midagi lugeda, kuid teate, ma ei usu, et selles ajakirjas debiilikud töötavad. Ei, nad ei tellinud reklaami ja ei kirjutanud Mallukast siis postitust, sest nad solvusid. Keegi ei solvunud. Kui nad loevad blogisid ja eriti Malluka oma, siis nad teadsid, mida nad teevad. Nad seadsid lõksu. Nad teadsid, et lugu hilineb ja/või saab olema negatiivne, ilmselt oli neil olemas ka keegi allikas, kes samamoodi Malluka tööga rahule pole jäänud (Eesti on väike, alati leiab kellegi) ja neil oli lugu ilmselt juba enne valmis kirjutatud kui Mallukas oma “kättemaksu-postituse-reklaamartikli” ära kirjutas. Buduaar on kollane ja elatub ilmselt suurel määral kõmu-uudistest. Oli ju teada, et lahmatab “skandaal” ja SEE ONGI neile reklaam. Püha püss kui naiivsed inimesed. Ma ei ole küll lugenud, aga saan aru, et erinevad meediakanalid on seda “skandaali” samuti kajastanud. ja mis see laias laastus on? REKLAAM! Ma võin oma pea pakule panna, et tänu sellele (anti)reklaamile said Buduaarist teada ka need inimesed, kes sellisest ajakirjast midagi kuulnudki polnud. *

Samuti jäi mulle silma, et inimesed kirjutasid (vist Buduaari lehel) et nüüd tegite küll oma margi täis ja Mallukas näitas teile koha kätte ja andis nad (laimu?) eest pressinõukogusse. Eeemmmm…. What? Üks avaldas arvamust ja teine avaldas arvamust. No rääkimata sellest, et Buduaari ilmselt ei saagi pressinõukogusse kaevata. Ma olen aru saanud, et Malluka viha Buduaari vastu on tingitud sellest, et nood kirjutavat temast nõmedaid uudislugusid. Hallloooooo, kosmos! Need lood on ju Malluka blogis üleval, neid jagatakse sotsiaalmeedias nii tema enda kui ta fännide poolt. Malluka blogi on samasugune “ajakirjandus” nagu on “ajakirjandus”  Buduaar.  Nad lihtsalt kopivad seda infot, mida blogija ISE ju avalikult jagab? Või mina olen loll?

Tundub, et ühel teisel blogijal on õigus.  Mis toimub?

*kui aga Buduaar päriselt just Mallukalt reklaami tellis, siis nad ikkagi on debiilikud.

Ma ei tea, kust alustada…

…et kõik ausalt ära räägitud saaks. Kas alustada sellest, kuidas ma tühja bensiinipaagiga Tartust Peipsi äärde sõitsin ja Alatskivi tankla müüja poolsurnuks ehmatasin? Kas alustada sellest, kuidas me sõime Kolkja kala- ja sibularestoranis kalapelmeene? Kas alustada sellest, et me sõitsime retroratastega läbi Kolkja ja Kasepää ning ma kordoni ees rattaga avarii tegin? Kas alustada sellest, et me käisime Voronja galerii avamisel? Kas alustada külaskäigust Mesi Taresse ja nende saunapaati? Või alustada sellest, kuidas me täna kell pool kuus Varnjast startisime, selleks, et õigeks ajaks Tallinnasse koosolekutele jõuda?

Emotsioone on nii palju.

Ilmselt peate te nüüd mõnda aega lihtsalt leppima sellega, et mu blogis tuleb nii umbes nädalane “Peipsiäärse eri”. Ja ma alustan siis tagantpoolt. Kui sõbranna mind täna kell pool kuus äratas, sest “me olime sisse maganud”, tahtsin ma teda sussiga visata. Ma ei tahtnud saunapaadist Peipsi järve kaldalt lahkuda. See oli selline idüll, et sõnadesse on seda raske panna. Päike säras juba kõrgel taevas, kuid hein oli alles kastemärg. Küla magas, ainult meie sahistasime oma kottidega. Või vähemalt nii me arvasime. Eemalt kostis auto hääli,  keegi kõndis kusagil – see võis olla küla ainus elukutseline kalur Pjotr, kes oli tööle minemas, aga see võis ka olla Mesi tare perenaine Herling, kes varajasi külalisi oli teele saatma tulnud. Järsku sahises midagi pilliroos. Ei, ma ei tee nalja ega püüa teile vägisi silme ette luua mõnd Disney joonisfilmi. PÄRISELT tuli sealt välja luigepere – ema, isa ja kaks halli karvapalli. Ma olin päriselust nii hämmingus, et unustasin isegi Instagrami ja blogi jaoks pilti teha.

Aga vaadake seda allolevat fotot varahommikust Peipsi ääres. Te ju saate aru, miks mul oli tõsiseid raskusi autorooli istumisega? Ma oleksin tahtnud sinna samasse maha (loe:toolidele) istuda ja hommikut nautida. Oleks potiga lõkkel kohvi keetnud ja vanakooli vorstivõileiba kõrvale muginud. Juba ainult seda pilti vaadates tahan ma tagasi. Ja siis juba “ultimaatset romantikapaketti” katsetama. Nagu saunapaadi nimigi ütleb on tegu veesõidukiga ja see ei pea niisama sadamas seisma.  Selle saab mõnda kaugemasse lahesoppi ankrusse panna – telefonid ja arvutid kaldale jätta ja nautida lihtsalt loodust, vaikust ja head seltskonda keset järve. SEDA tahan ma järgmiseks katsetada koos oma abikaasaga!

IMG_0493.JPG

Mesi tare (LINK) pere tegemistel ja toimetamistel olen ma juba ammmmmmu silma peal hoidnud, nii läbi nende Instagrami, Facebooki kui ka Herlingi blogi ja kui mul nüüd avanes neile võimalus külla minna olin ma elevil nagu väikene laps jõuluvana ootuses. Ma ei liialda kui ma ütlen, et ma lugesin reaalselt päevi. Herling viskas nalja, et terve küla on elevil, et kuulus blogija (jahjah, ta pidas MIND silmas) on külla tulemas, aga tegelikult tundsin hoopis mina, et olen kuulsustel külas. Vahet ei ole, kellele ma ütlesin, et Mesi taresse minek, teadsid kõik kohe, et “aa, nemad on ju need, kellest saade oli ETV-s alles hiljuti” või et “aa, tema blogi ma ju loen” või et “aa, vaata, et sa neid siis tervitad, nad on nii ägedad.”

Ja nad on ägedad tõesti!

IMG_0436.JPG

IMG_0455.JPG

Enne kui me end saunapaati sisse seadsime, nõudsime me majaperenaiselt ka Mesi tare tuuri. Teate, nendes kolmes vanausuliste külas (Kolkja, Kasepää ja Varnja) on vaatamisväärsusi nii palju – galeriist palvelate ja külapoodideni, kuid Mesi tare ise on juba omaette vaatamisväärsus. Pilte sellest kohast olin ma kõiki näinud, kuid pildid ei anna edasi isegi mitte poolt sellest emotsioonist, mis te koha peal saate. Kodulehel on küll ka kirjas, et Mesi tare kodumaja pakub külalistele n.ö nišiteenust ehk autentset majutust ühes tõelises vanausuliste küla iseloomustavas kodumajas, et toad on lihtsad ja majas puudub kraanivesi (nagu kogu külas) ning et maja on tunnustatud  EHE ökoturismi- ja kvaliteedimärgiga, kuid millegi pärast arvasin ma, et maja on nii öelda eurom. Aga ma eksisin ja see on VAID hea, sest nii EHEDAT maja ei osanud ma ette aimata. Ma ei tea, kuidas, aga selles majas on iga väikseimgi detail läbi mõeldud, täpselt nii, et teile jääb tunne nagu te olekski kellegi koju külla tulnud. Kohe paneb keegi samovari hakkama ja pakub teile barankasid ja sibulasalatit.

Jumala eest, kui ühte majja/külla/inimestesse on võimalik armuda, siis mina olen täiesti armunud. Ma vist olen natukene lõhestunud isiksus. Üks osa minust jumaldab mõisapuhkusi ja mõisaromantikat, teine osa minust tahaks aga elada sellises kohas nagu Varnja. Siiani oleme me mõlgutanud mõtteid Pranglisse kolimisest, nüüd mõtlen ma, et ah kui äge oleks hoopis Tartumaale kolida. Ja lapsehoidjad Tartus/Vasulas oleks ka nii lähedal. Ma arvasin, et Peipsiäärsed küladt on sama kaugel nagu välismaa, tegelikult on see Tartust vaid pooletunni autosõidu kaugusel. Ja see sõit on seda väärt!

2016-mesi-tare-aprilli-pildid-0382016-mesi-tare-aprilli-pildid-0422016-mesi-tare-uued-pildid-061dsc06788dsc06804kilesaun1

Kõik pildid napsasin Mesi tare kodulehelt. Mul juhtus oma piltidega väikene õnnetus. 

Puhkamiseks on majas kolm tuba, kuhu mahub ööbima kokku 10 inimest. Maja saab rentida ka korruste kaupa – esimene korrus  (majutus kuni neljale inimesele) ja teine korrus (majutus kuni kuuele inimesele). Mu sõbranna Heily ütles, et kui nüüd ikka peaks juhtuma, et mees ta lõpuks naiseks võtab, siis see on see koht, kus tema oma pulmad peaks. Palun palun, öelge mulle, kuidas nad nüüd pulmi korraldama saaks? Kohe! Sest ma tahan pulma ja ma tahan siia majja ööbima/pulma pidama/elama.

Tuur tehtud, liikusime me edasi oma ööbimispaika – “Mesispaa” saunapaati. Jah, see oli juba pildilt imearmas, kuid päriselt oli see veel sada korda nunnum. Ja tunduvalt suurem kui pildilt paistis.

IMG_0379.JPG2017-05-27-11-19-56

2017-mai-saunapaat-6

Kõik “mugavused” olid ka olemas. Spaaosas olid olemas vajalikud saunatarbed (mmmmm….saunamesi!) ja käterätikud, kööginurgas matkapliit, nõud, maitseained, kohv, magamistubades pehmed padjad ja tekid. Meil oli plaan ka peale saunatamist väljas lõkkel Hele-Maist ja Merlest inspireerituna chilli con carnet valmistada, kuid ilm kiskus veidikene tormiseks, nii et linnaprouad otsustasid ikka tubasteks jääda. Jälle üks põhjus tagasi minna.

Ma pean ka ausalt tunnistama, et ma ei ole kõige suurem saunataja, kuid selles butiik-saunas veetsime me eile päris mõnusad mitu tundi, vahepeal käisime end vees jahutamas (küll nad olid meie jaoks mõnusa sooja vee tellinud!) ning muudkui aga spaatasime ja ajasime naistejutte. Te ei oska ette ka kujutada KUI kihvt kogemus see on, seda ei kogemust EI SAA sõnadega kirjeldada ja piltidega edasi anda. Teil ei jää lihtsalt muud üle kui ise kohale minna ja oma nahal saunapaat ära katsetada.

IMG_0482.JPG

Kas paadis palav magada ei olnud küsiti minult? Ei, sugugi mitte. Palav oli paadis vaid siis kui parasjagu sauna kütta ja “majauks” kinni panna, siis oli küll sauna tunne;) Isegi Heily, kes on teada-tuntud külmavares arvas, et paadis oli mõnusalt soe, nii nagu talle meeldib.

Eraldi tahaksin ma rääkida ka  wc-st.  Eks mul ikka käis ju peast läbi mõte, et kuidas siis see osa lahendatud on, et kas tuleb old school kombel võsas käia, aga sain isegi aru, KUI rumal oli minust tegelikult mõelda, et ka see detail ei oleks neil läbi mõeldud. Nii luksuslikku välikäimlat nägin mina oma elus esimest korda.

2017-05-27-10-58-03.jpg

Mul on meie ööbimiskogemusest tegelikult nii palju emotsioone veel ja ma võiksin neid teiega jagama jäädagi, aga mu postitus on niigi juba kilomeetripikkuseks veninud. On aeg siinkohal vaid veelkord rõhutada, et MINGE & KÜLASTAGE. Mina jätkan blogis retrorataste lainel juba homme:)

IMG_0388.JPGmesi-tare-retrorattad-026

I often get questions about where to stay and what to do and see in Estonia. It has been a long pause since I last visited the Old Believers villages near  Lake Peipus and Onion Route, but I have always LOVED these places and suggested tourists visit these places. Tallinn Old Town is beautiful, Tartu is lovely, Pärnu is cool, but if you want something totally different and authentic, Varnja, Kolkja and Kasepää are the places to visit. 

And I was lucky enough to have a weekend getaway with friends to this totally different universe which seems like somewhere far far away, but is actually ONLY half an hour drive from Tartu. If you are planning on visiting Tartu, take an extra day for Onion Route and these villages. 

I have so many emotions from my weekend that I do not even know where to start and probably there will be a “Lake Peipus special” on my blog for a week. I have at least four posts about the stay in mind, but I will start from the end. Our stay and Mesi Tare sauna-boat-spa. This was such a wonderful experience that i honestly had trouble leaving this morning.  

I am so thankful for Mesi tare for having us and I will be back sooner than they can expect. I FELL IN LOVE WITH THIS PLACE. I want back there already. I want to stay there for longer!

Mesi tare guesthouse is located near lake Peipsi in Varnja Old Believers village. They  offer their visitors the oppurtunity to experience authentic accommodation in a real home of an Old Believer family. Everything from the furnishing up to spoons and forks is as authentic as possible. The house has three rooms that can accommodate up to 10 people.

There’s no running water  in house as it is traditionally so in this village. The more authentic the experience the more memorable!

 

Lapsega tööle

Lasteaiad on nüüd siis puhkusele läinud ja kuni augustini on võimalik laps panna valverühma. Kuna mina valverühma ei poolda, ses mõttes, et kuidas ma lihtsalt ootamatult viskan lapse võõraste laste ja õpetajate keskele, siis olengi mina nüüd üks neist emadest, kes on valikute ees – 1) kas laps tööle kaasa või 2) lapsega koos koju jääda. Viimast ma endale lubada ei saa, sest nagu te teate ei ole ma 9-5 töötaja, mul ei ole mingit puhkust. Ma võin muidugi puhata kuna ma heaks arvan, aga see tähendab seda, et tasu ma ei saa.

Ühesõnaga. Ma pean hakkama saama koos lapsega. Kas 3,5-aastase lapsega on võimalik koos tööl käia? Ida on tegelikult väga tubli ja sõnakuulelik laps, ta on harjunud minuga igal pool kaasas olema, kuid ometi kipub ta aegajalt käituma nii nagu iga väikene laps ehk siis jonnib ja tujutseb ning ikka kõige ebasobivamal hetkel. Minu jaoks.

Esimene kord võtsin ma Ida kaasa lattu. Seal läks kõik kenasti. Ida aitas mul pakkida ja kuulas kenasti sõna. Mängis omaette rahulikult ja oli nii vaikselt, et keegi ei saanud arugi, et ta kaasas oli. Ma julgesin ta kaasa võtta ka teine kord. Seekord oli Idal paha tuju. Talle ei sobinud, et olin talt ära võtnud ühe pastaka ja hakkas karjuma. Järgmisel hetkel sodis ta veekindla markeriga täis koosolekuruumi laua ja kolmandal hetkel nuttis nagu pöörane kui talle joonistamiseks pinalitäis vildikaid ja suur paber toodi. Terve kontor oli tema kisa täis. Kolmas kord ma teda kaasa võtta enam ei julgeks. Seda enam, et mitte kõik ei arva, et lapse koht on kontoris. Mina iseenesest ka, aga ikka tuleb olukordi ette… Kuidas ma suvel koosolekutele edaspidi lähen? Ma ei ole veel seda välja mõelnud. Marek ei puhka enne augustit.

Täna võtsin ma Ida jälle kaasa. Teise töökohta. Esimesed tund aega läks väga kenasti. Ida mängis omaette ja ei seganud kedagi. Ka järgmised tund aega oli ta vaikselt ja lasi mul kenasti oma tööd teha. Te ju teate, et vaikus ei tähenda kunagi head. Mina teadsin ka, aga otsustasin riskida ja lasta tal laua all põrandal vaikselt toimetada. Kui ma oma loo kirjutatud sain, leidsin ma laua alt üleni vildikatega täissoditud Ida, pealaest jalatallani. Lisaks oli ta suutnud oma riided veega märjaks teha ja nõudis nüüd, et ta võiks need ära seljast võtta. Nii oli mul ühel hetkel töö juures kaelas väike paljas porgand, kelle tallaalused olid ka siniseks joonistatud. Ma proovisin edasi tööd teha, aga siis hakkas pihta “tahan juua”, “tahan pissile”, “tahan koju”, “miks ma ei või vett prügikasti kallata”, “tahan küünelakki”, “miks ma ei või küünelakiga värvida”. Keskendumine oli võimatu. Me pakkisime asjad kokku ja tulime koju.

Okei, mina SAAN tõepoolest ka kodus töötada, aga need, kel sellist luksust ei ole, kuidas nemad olukorra lahendavad? Kõik lapsed käivadki valverühmades/lasteaedades? Ma ei ole eriline kanaema ja Ida on ka väga vintske sell, kes ilmselt saab igal pool hakkama, kuid mulle tundub see nii vale. Ma saan aru, et lasteaialastel peab ka suvel puhkus olema, kuid mulle meeldib natukene siinkohal jälle see Norra lasteaiasüsteem. Lasteaed on küll terve suve avatud, kuid laps PEAB suvel kaks nädalat puhkama. Eestis võiks ka sama olla. Oma lasteaed on ikka kogu aeg avatud, kuid lapsed peavad suvel puhkama. Nii saaks ära hoida selle, et mõni vanem viib lapse ka oma puhkuse ajal lasteaeda, selleks, et ise puhkust nautida.

Veider värk ikka minu arvates need valverühmad. Minule igatahes ei meeldi. Kuid kui teist valikut ei ole, siis…Augustiks ma igaks juhuks panin Ida valverühma ka kirja. Nii igaks juhuks kui ikka tuleb kodust väljaspool ka rohkem tööd teha.

Ja ma tõesti veel suutnud välja nuputada, kuidas ma uuel nädalal saan minna koosolekule ja intervjuud tegema. Veinikoolitusele ja koolituspäevadele teda ka kaasa ei võta. Lihtsalt on kohti, kuhu ka ei sobi last kaasa võtta. Kodus saab Ida väga hästi aru kui ma ütlen, et nüüd ma teen tööd ja siis mängime või et hetkel ei sega, emme peab töö ära tegema, suuri lollusi ei kipu ta ka tegema ning jonni tuleb ka üliharva ette, kuid väljaspool kodu ei kipu ta aru saama, et on hetki, kus ma ei saa temale tähelepanu pöörata. Mitte et ta peakski, aga noh…saate aru küll, ma ei ole töö juures siiski esmajärgus ema, vaid töövõtja, minu fookus peab olema tööl.

Eks ole näha, milliseks suvi kujuneb. Lapsega tööl käies:)

Ja kui teil on lugusid, mis haakuvad sõnadega “suvi” ja “Delfi Naistekas”, siis andke mulle teada. Juba homme liigun ma Tartu kanti, et ehk sealgi midagi põnevat kinni püüda ja siis ootab mind Peipsiäärne Varnja küla.

 

 

 

Elu nagu filmis

20. mail esines Stockholmi Eesti segakoor Eric Ericssonhallenis kavaga, mis kandis nime „Elu nagu filmis“. Ettekandmisele tuli nii Eesti, Rootsi kui Hollywoodi filmimuusika.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mul on väga raske olla objektiivne. Esiteks laulab selles kooris mu ema, keda ma ekstra kuulama olin sõitnud, teiseks oli mängukavas ka Hedvig´s Theme „Harry Potterist“ ja ma olen teada-tuntud Harry Potteri austaja ning kolmadaks sulab iga inimese süda, kui koor esitab Frozen-filmist tuntud „Let it go“ lugu, mille saatel väikesed Elsad-Annad kaasa tantsisid.

Aga alustame algusest. Mulle meeldis jälgida, kuidas kirik täitus rahvaga. Siit ja sealt oli kuulda rootsi aktsendiga eesti keelt. „Två biljetter,“ palus üks daam ning järgmisel hetkel sai ta oma kaaslaselt noomida: „Siin saab eesti keeles ka rääkida.“ Selliseid paare oli veel. Loomulikult ei olnud nad ainsad, kes vaatamata südasuvisele ilmale olid leidnud tee kirikusse. Oli ka turiste, kes huvitava kontserdi pealkirja järgi uudistama tulid. Mulle tundus nende ilmete järgi, et nad jäid väga rahule.

Kontserdi esimene osa möödus eesti ja rootsi filmilugude saatel. Ma pean ka ausalt ära ütlema, et ma ei ole muusikainimene; elevant mulle otseselt kõrva peale astunud ei ole, kuid ega ma ikka mingeid peeneid nüansse tabada ei suuda, kuulasin kontseri nagu tavaline muusikanautleja. Mulle tundus siiski, et koor oli alguses veidikene krambis – lood, mis oleksid pidanud kõlama kuidagi eriliselt, jäid natuke lahjaks. Ma oleksin oodanud nt „Viimsest reliikviast“ tuntud „Põgene vaba laps“ loost veidike rohkem jõudu. Samas võib olla mängis rolli ka ruumi akustika.

Eraldi tahaksin ma kiita koori solisti Ella Estoniust (ja siin ei saa jätta mainimata, et milline võrratu nimi Stockholmi Eesti segakoori solistile), tema hääl ja esinemine mõjusid võrratult. Kohe jäid ta häält kuulama. Paari lauluga esines ka SweedEst Song, kes sobis kooriga koos esinema imehästi. Selline mõnus vahepala, kui nii võib öelda. Lugude vahele rääkisid õhtujuhid meeleolukaid ja informatiivseid jutukesi laulude kohta. Nii et kui mõni laul tundmatum oli (kuigi raske oli kavast selliseid leida), siis sai lisaks heale muusikale ka tarkust ammutada. Väga hästi kokku pandud kava!

Vahepaladest rääkides, siis kontserdi vaheajal võis nautida iseküpsetatud kooke ja muid hõrgutisi. Selline tunne oli, nagu oleks koor üks tore sõpruskond, kes aegajalt kokku saab selleks, et laulda ja küpsetada, küpsetada ja laulda ning pealtvaatajad olid justkui neile külla kutsutud sõbrad. Hästi mõnus ja hubane tunne tekkis tänu sellele. Lisaväärtus suure algustähega.

Kontserdi teine pool möödus rohkem Hollywoodi muusika saatel, muuhulgas tulid esitusele Raindrops, Since you´ve Been Gone ja muidugi Leti t go. Ütleme nii, et kui kontserdil oleks olnud ka kolmas osa, siis, „Mamma Mia!“, oleks koor küll kirikul katuse pealt rokkinud, sest teises pooles oli minu jaoks koor oma krambist lahti saanud ja andis endast pealtvaatajatele 110%. Beatbox on minu jaoks alati lisaboonus. Mulle lihtsalt nii meeldib.

Kokkuvõttes pean ma ütlema, et mul on natuke kahju, et ma selle koori esinemisi rohkem ei ole näinud. See on koor, keda kindlasti tasub kuulama minna. Nagu öeldud, ei ole ma muusikakriitik, kuid võib olla ei olegi see nii oluline. Oluline on see, et muusika haarab kaasa ja mind haaras see kaasa.

Eveliis Kund-Zujev
Keilast
Artikkel ilmus ka Eesti Päevalehes