Antlantise ots

Lugesin, et ööklubi “Atlantis” paneb oma uksed kinni ja endise tartlasena tuli mul nostalgia peale. Mingil eluperioodil on “Atlantis” vist igale tartlasele teiseks koduks olnud, vähemalt tagasi vaadates tundub küll nii, sest ega seltskond seal väga ei vahetunud, kogu aeg olid samad näod. Välja arvatud septembris, kui värsked rebased õppelaenu sirgu tulid tõmbama. Siis oli klubis ka tundmatuid nägusid näha.

Keskkooli lõpuklassis oli “Atlantis” üks meie armastamatuid peokohti ning ka ülikooli esimestel kursustel. Oli vist isegi nii, et neljapäeviti olid tudengipeod XS-is, reedel mindi “Atlantisesse” ja kui ikka veel küllalt ei saanud tuli ka laupäeval sinna tagasi ronida. Hiljem tuli pildile ka “Club Tallinn”.

Õudsed ajad. Kõige pealt joodi end kusagil pinnakal tujusse, isegi klubi taga sai veel sõbranna isalt näpatud koduveini sisse kaanitud, siis “Atlantise” ette trügima (maja ei olnud kummist, popimatel pidudel võis ukse taha jääda) ja näpud püsti klubisse.

Kui kaubandusse ilmusid blinkivate tekstidega teksad ja t-särgid, muutus “Atlantise” official dresscode´iks  “kogemata” selga sätitud riided. Nii et märgid näha oleks. Noh, et pluus jäi “kogemata” märgi koha pealt ülesse, püksirihm oli “kogemata” pandud pükstele märgi tagant ja nii edasi. Ma ei ole ise patust prii. Mul olid Versace ja Iceberg teksad, mida “kogemata” näidata. Siis olid sellised teksad kõige popim klubiriietus, aga see oli juba 2000-aastatel.

Esimene kord kui ma (16-aastasena) klubisse läksin, oli ilmselt kaugelt näha, et see oli mu esimene kord. Oli Scooteri kontsert. Kõik olid riietatud neooni ja võimalikult paljastavatesse kostüümidesse. Mul oli ka nabapluus või mingi karvane valge nabakampsun, aga sealses kontekstis nägin ma välja nagu nunn. Teksad jalas, platvormkingad,  meiki ma siis ei kasutanud ja for crying out loud, mul olid breketid. Ma arvan, et ma olin midagi nohikupoolset. Kui ma tagasi mõtlen, siis ma ei teagi, mis põhjusel ma tookord sinna klubisse ühe nö paha poisiga, kes kõiki noid neoontüdrukuid tundis, läksin. Ta ise kutsus. Ma vist oli nats armunud ka, tema ilmselt ka ükskõikne polnud, aga see kõik oli selline lapsik salajane värk, mida vähemalt mina mingi aeg oma tuttavate eest varjasin. Enivei.  “Atlantis” oli ikka äge. Koolis sai teiste ees eputatud, kuidas ma klubis käima hakkasin ja kõrvale vingerdatud küsimusest, et kellega. Ma ei saa pead anda, kuid kui ma praegu mõtlen, siis mu meelest oli ta ise ka alaealine ja pool klubi külalistest samuti. Sürreaalne värk.

Teine kord, mis mulle ühe kummalise pigem praegu juba piinliku korrana meelde tuleb, oli palju aastaid hiljem. Ülikooli ajal. Mu õde käis tennisetrennis ja tal oli ääretult kena treener. Kui ma õde trenni viisin, sai tollega ikka flirditud, aga häbelik eestlane ju rääkima ja tutvuma ei hakka. Või nii ma arvasin. Tegelik põhjus selgus ühel “Atlantise” peol kui ma tolle treeneriga kokku sattusin. Kirsised koduveinid olid rinna rasvaseks teinud ja nii hakkasime me rääkima. Ta oli mind pidanud mu õe (küll nooreks ja kenaks, aga ikkagi ) emaks. Nojah. Pidu läks pikale, afterparty´ks kutsusin ma tolle poisi endale külla ja…hommikul püüdsin ma külla tulnud pisikesele õele leida loogilist selgitust, miks ta treener minu pool on.  Litsakas lugu ja ega vist liiga paljud inimesed seda ei teagi,  aga nüüd sai see viga ka parandatud ja vähemalt paarituhandele võõrale inimesele sellest räägitud.

Kolmas ja viimane kord, mida meenutada,  külastasin ma “Atlantist” töökaaslastega neli aastat tagasi. Me olime Tartus konverentsil ja nagu ikka tavaks mindi õhtul õue. Muuhulgas otsustasime me ka “Atlantisesse” minna, sest ega alternatiive väga ei olnud ja “Maasikas” on mu arvates alati üks kõige kohutavam koht olnud, kuhu ma vist olengi vaid kaks-kolm korda oma elu jooksul sattunud. Jah, see oli (on?) veel hullem koht kui “Atlantis”.  Kui me “Atlantisesse” sisse astusime, vaadati meid nagu fossiile. Me olimegi fossiilid. Me olime kõik 30+, teiste külaliste keskmine ei saanud olla rohkem kui 19. Official dresscode oli ka aastatega muutunud. Pooltel naistest olid jalas valged kõrge kontsaga saapad, lühikesed seelikud ja valged nabapluusid. See oli aastal 2013. Kõlab nagu 1998 eksju?  Noh, “Atlantises” oligi aeg seisma jäänud. Fossiilid pidasid vastu 45 minutit.

“Atlantises” on pulli saanud, üldse ei eita. Naljakaid ja kummalisi ja veidraid lugusid on rääkida. Üks päev Tartus olles mõtlesin ma just, et huvitav, kas “Atlantis” ikka veel tegutseb. Tundus lihtsalt kuidagi nii ajast ja arust. Ma ei teagi, miks. Võib-olla on üldse sellised vanakooli-ööklubid oma aja ära elanud? Uued kohad ja põnevamad peod on mu meelest asemele tulnud. Ei?

Stockholm, mu arm

Ma tean, et inimesed peavad mind napakaks, kui ma ütlen, et Stockholm ON ja jääb üheks minu lemmiklinnaks. Maailmas on ju nii palju huvitavamaid ja ägedamaid ja kaugemaid sihtkohti. On. Ma ei vaidle vastu. Aga Stockholm on minu jaoks eriline. Lapsest saati on just see olnud see linn, kus ma end ära unustan ja unistan. Umbes sama tunne nagu Pranglis, et aeg jääb seisma, lihtsalt tahaks kulgeda ja fika´da.

Minu enda jaoks on kõige kummalisem see, et ma olen ületanud oma hirmu laevasõidu vastu. 33 aastat olen ma laevaga sõita kartnud ja piinelnud, viimased kolm aastat on hoopis teine lugu olnud. Tormist, st kõigutavat merd ei armasta ma siiani, aga vanasti ma reaalselt kartsin kajutiski olla.

18643507_120332000940060692_2055516053_n.jpg

Kui juba jutt vanasti peale läks, siis vanasti  sai mööda ostukeskusi joostud, et leiaks vaid H&Mi, nüüd ma ei mäleta, kuna ma viimati mõnes suures keskuses käisin. Pigem jalutad mööda vanalinna, avastad poekesi, kohvikuid külastad muuseume ja no ofkoors Emmaus poodi. Stockholmis on mingi eriline vibe, mida mina sõnadesse panna ei oska. Seda saab vaid kogeda.

18557347_1891726651044533_5307849341560707220_n.jpg18643488_120332000950515109_1662755657_n.jpg

18678756_120332000985697189_47336258_n

18678886_120332001003172697_1357231895_n

18678975_120332000989516900_2041451225_n

Seekord oli selles mõttes veidike erilisem, et me sõitsime Stockholmi ekstra selleks, et Stockholmi Eesti segakoori kontserti kuulama minna. Üliäge oli. Filmimuusika Eestist, Rootsist ja Hollywoodist. Väga meeleolukas ja kuidagi armas kontsert. Tahaks neid veel kuulda. Hoidke nende Facebooki lehel silm peal, võib olla juhtute nö õigel ajal õiges linnas olema.

18644334_120332000954965301_1381173462_n.jpg18643651_120332000974033879_1817701679_n.jpg

Ilmaga vedas meil täiega, nii et me lihtsalt komberdasime pühapäeva linna peal maha, sõitsime paatidega siia-sinna ja kulgesimegi, lihtsalt niisama. Kui te ostate endale SL ühistranspordikaardi, siis saate sama kaardiga sõita ka Djurgårdenisse ja Slussenisse.

18644273_120332001022883033_1289535894_n.jpg

18644348_120332000941332699_2109532468_n.jpg

Lõbustusparki seekord ei jõudnud, aga selle asemel nägin ma ka lõpuks Stockholmi kõige kitsama tänava ära. On küll selles linnas 9076 korda käidud, aga näete, iga kord on avastamisrõõmu.  Saksa kiriku ja Eesti kooli juures polnud ma ka käinud.

18643798_120332000962894606_252756655_n

18643872_120332000989113864_929588773_n

18644417_120332000979246205_676190175_n

18643522_120332000998717161_1451893171_n

Ööbimiskohtadest olen ma varem soovitanud Södermalmil asuvat Hotel Hellsten Malmgardi, seekord aga soovitan nende partnerhotelli Norrmalmil – Rex hotelli. Hea hind, kaugus kesklinnast kiviviske kaugusel, metroopeatus sealsamas lähedal, söögikohad samamoodi ning hommikusöök hinna sees.  Hubane ja mõnus hotell. Mitte niivõrd luksuslikult mõjuv ja põnev kui Hellsten, kuid absoluutselt olid hind ja kvaliteet hotellis paigas.

18644368_120332000972467613_1534898635_n

Me Idaga ei oska seda “travel-light”-asja väga hästi. Seekord mõtlesin ma, et ei võta peaaegu midagi kaasa, et mahutame kõik oma asjad Ida imepisikesse Frozen kohvrisse. Ma tean alati Rootsis käies, et selline otsus ON viga, kuid ei õpi oma vigadest. Nii ka seekord. Tagasi tulime me nagu kaamelid saja kotiga. Isegi Ida oli sunnitud päris raske seljakoti selga tõmbama.

Tema visadus reisimisel on täiesti hämmastav. Stockholmis sadamasse kõndides oli ta tegelikult juba unine, aga  pidas nii vapralt vastu, kandis oma kotti ja ei nurisenud absoluutselt, kuid järgmisel päeval kui me ühest sadamast teise jooksime oma kottidega, olin ma tegelikult lausa hämmingus. Kahe sadama vahe ei olnudtõesti rohkem kui kaks kilomeetrit, kuid kui seda vahemaad läbida pooljoostes, suure koti, kohvri ja lapsega, siis on see päris arvestusväärne maraton. Ida reaalselt jooksis minuga ilma igasuguse nurinata kaasa, sest tema ei tahtnud ka sellest paadist maha jääda. Mida me oleks oma kottidega seal Helsingis kolm tundi teinud, eks? Ja pealegi lubasin ma, et kogu laevasõidu veedame me siis mängutoas ja Idal oli nii suur soov sinna jõuda.

Kui Ida kodus on parasjagu printsess, siis reisides ta digimuutub äärmiselt vahvaks ja vastupidavaks reisiselliks. Mitmeid kilomeetreid mööda linna jalutada ei ole tema jaoks mingi probleem. Nii äge!

18556978_1892360620981136_628712700631649017_n.jpg

Naabrid sõdivad invalifti vastu?

Lugesin nädalavahetusel seda artiklit ja ausalt öeldes teevad sellised uudised mind kurvaks. Inimeste mõistmatus ja õelus, soov ikka ja alati iga asja vastu olla. Vahet ei ole mis see on. Okei, ma saan aru, et inimesed on Euroopa Liidu, suhkrumaksu ja muu sellise vastu. Aga invalifti vastu? Päriselt? Sest see rikub maja välisilmet? Kas te, kallid inimesed, olete oma maja üldse ise vaadanud. See on kõige tavalisem ilmetum korterelamu, mitte mingi arhitektuuriline pärl, mida saaks rikkuda. Kui midagi, siis mu meelest annab sellise lifti ehitamine maja juurde, majale hoopis lisaväärtust. Näitab, et majas elavad puudega lapsest hoolivad inimesed. Punkt.

Miks sellise asja vastu võidelda? Soovitada alternatiivina peita lift maja küljele, kus see silma ei riiva. Kas invaliidsus on ikka veel midagi sellist, mis tuleb ära peita. Ma arvasin, et nõukaaeg, kui ühtegi puudega inimest olemas ei olnud, on möödas ja aastal 2017 ei ole nad haavatud metspardid, kes tuleb pööningule ära peita.

#häbi

I’m a bitch, I’m a lover I’m a child…

Ma sain täna etteheite, et mu blogis on liiga pikk paus olnud, et pole lõuna kõrvale midagi lugeda. No juhtus jah kuidagi nii, et elu tuli vahepeal vahele ja segas blogimist. Endal on ka imelik.

Samamoodi on imelik, et ma ikka olen pesulainel ja võib olla muudan blogi korraks nagu Kodu-Antilla kataloogiks, kuid teate, ka sel on oma põhjus, et ma mõned muud eluolulised teemad järjekorras edasi lükkan ja selle postituse siin esmajoones ära teen. Mis keelel see meele, nii öelda. Ma olen viimasel ajal saanud palju solvanguid või vähemalt on need kommentaarid olnud solvangutena mõeldud.  Täna kuulsin jälle, et “kade ja keskealine vanem daam, keda raudselt mees petab”. 99% neist ongi ühte auku – vana ja kole ja väsinud ja paks. Lisandub veel see, et pole siis ime, et su mees sinuga koos olla ei taha.

Ja just sellest ma rääkida tahtsingi.

Mind ei solva need kommentaarid. Isegi kui neis on killuke tõtt, teadupärast on ilu vaataja silmades ja vanus on ka selline suhteline asi. 50-aastase jaoks on 36-aastane ideaalne vanus, 20-aastase jaoks muldvana. Kehakaal häirib mind küll. Mulle ei meeldi see mammilik polster, kuid ma tegelen selle nimel ja peegel on mul tõepoolest ka kodus olemas. Ma tean, et ma ei näe välja “paljasporgand”, kuid uskuge mind ka nende “omg-katan-oma-keha-babydollide-varju”- ohete taga on peidus natuke huumorit, ei pea ma end midagi nii sinivaalaks kui ma mulje jätan. Ma arvan, et ma ei ole sugugi nii peletis nagu need kommentaatorid mulle selgeks püüavad teha. On see siis ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang või lihtsalt enesekindlus, kuid kriitika mu välimuse kallal on…noh…lihtsalt kriitika. Ma olen arvamusel, et solvuda saab vaid siis kui enesekindlusega on probleeme.

Ja hoolimata puudujääkidest mu välimuses (ja ka sisemuses) olen ma enesekindel. Ma võin olla värske ja väsinud, ma võin olla kaltsakas või üleslöödud, ma võin olla tige või ülevoolavalt rõõmus. Ma võin olla ka nii blogija, keda teatakse seljakotiga eestlasena, lihtsalt Eveliis, kommunikatsioonijuht või müügijuht või vabakutseline tõlkija. Ilus, kole, suur, väike…Minu mitu nägu.

Meredith Brooksi ikoonilist lugu mäletate? “I’m a bitch, I’m a lover, I’m a child, I’m a mother, I’m a sinner, I’m a saint, I do not feel ashamed. I’m your hell, I’m your dream, I’m nothing in between. You know you wouldn’t want it any other way. So take me as I am”

Ja nii ongi. Minus on kõike. Võtke või jätke.

IMG_5100

I am bitch (link) 

IMG_5071

I´m a lover (link)

IMG_5061

I’m a child, I’m a mother (link)

IMG_5121

 I’m a sinner (link)

IMG_5047.jpg

 I’m a saint (link)

Ma ei ole ilmselt väga varjanud oma armastust pesu vastu, eriti kodumaise Bonbon Lingerie vastu. Aga ma ei ole kade tüdruk. Pane kommentaaridesse kirja, milline on sinu lemmik BBL pesukomplekt (valida saad siit) ja miks ning juba reede õhtul võidab üks teist just endale meelepärase pesukomplekti. 

 ///

Know this Meredith Brooks song that says “I’m a bitch, I’m a lover, I’m a child, I’m a mother, I’m a sinner, I’m a saint, I do not feel ashamed. I’m your hell, I’m your dream, I’m nothing in between. You know you wouldn’t want it any other way. So take me as I am”? 

This song, at least the chorus, should be every women´s moto. I don´t mean it in a sexual way or as a message to men, but as a message to ourselves. How to be confident and handle critics.

As a blogger, and perhaps a controversial one, I get a lot of critics, people are saying I am old, tired, fat, ugly or plane stupid. But you know I do not care about this comments. Why? Sometimes it is true that I am old, tired, fat, ugly or stupid – depends of a day and of the sayer. For a model I can be fat, for a 20 years old I can be old. After a sleepless night I look tired. But I can also “pimp myself up” and look like million bucks, I can wear shapewear and be 10kg thinner, I can be smarter than a 5th grader, I can be…anything. A blogger known as Estonian with a backpack, just Eveliis, a freelance translator or a Sales Manager. Many faces of me.

The most important thing is that I feel confident. And it starts from the inside. When you are confident you do not get insulted by mean comments. The same with the body image. I do not like the extra kilos and I am doing everything I can to loose them, but I want to say to everyone that for being confident about your body we do not have to be bikini fitness models or wear kilos of make up.

And to end this post I give away a beautiful BBL piece for one of you. Choose your favorite from BonBon Lingerie (https://bonbonlingerie.com/et/). I will pick a lucky winner on Friday.

Aktiivne vs passiivne magamine

Kui te mu Facebooki ja Instagrami jälgite siis te ilmselt olete juba aru saanud, et ma sain eile endale uue pesukomplekti. Etteruttavalt pean ma ütlema, et kui kodulehelt vaadates ei tekitanud see  Burgundy Blush komplekt minus erilist vaimustust, siis hetkel mõtlen ma, et peaksin veel rohkem trennis käima, et kibekiirelt oma kõht eest ära saada. Ma reaalselt tahaksin selle bra-topiga suvel käia. Mitte pesuna ja riiete all peidus, vaid topina. See on seljas võrratu! Paks Vormist väljas olla on sellistel hetkedel ikka raske küll. Ma vist pean lisaks saiast ja suhkrust loobumisele loobuma ikka ka veinist. Mulle tundub, et see pesu on seda ohverdust väärt.

Õnneks on olemas hommikumantlid, mille alla oma pekid peita, nii et ikka saab poolseksikalt, romantiliselt ja piisavalt kaetult kodus ringi heljuda. Mu sõbrannad naeravad aegajalt, et ma olen lõhestunud isiksus, et väljast ei jäta kuidagi sellist muljet, et minus võiks peidus olla ka romantiline pool, aga tegelikult olen ma hinges üks (sala)romantik. Lehvin siin kodus ringi igasugu hõljuvates hommikumantlites ja kleitides. Täna vist on lõpuks ometi ka suvine ilm, nii et ma saan Rootsi oma uue lemmikkleidi selga panna. Second hand, kümme eurot.

Läks lappama. Sorry.

18485987_1890803751136823_7652799040575720090_n.jpg
Hommikumantel BBL (link)

Eile arutasime me sõbrannadega pesu üle (krt, mu vennal oli õigus kui ta ütles, et naised ilmselt räägivad omavahel rinnahoidjatest ja sukkpükstest:S). Mina olen babydollide usku. Mulle on need alati täiega meeldinud. Mitte riietena, aga pesuna. Üks mu sõbranna avaldas arvamust, et need on liiga lapsikud, teine et need teevad kõik naised heinakuhjadeks ja kolmas arvas, et need on nii mõttetud, sest nendes on ebamugav magada. Mina aga  armastan babydolle sel põhjusel, et… noh…romantiliselt lehvivad ju ja teiseks annab sinna alla oma liigsed voldid ära peita, nii et ei saa arugi, et ülekilod kimbutavad. Naiselik on ka mu meelest. “Aga ikkagi, no kuidas sa selles magad?” ei andnud mu sõbrannal süda rahu.

Kuidas siis viisakalt ja mitte liiga detailselt seletada? On olemas aktiivne ja passiivne magamine. Passiivseks magamiseks on mugavast materjalist öösärgid (appikene, ma sain eile ka ühe sellise meganunnu isendi) ja aktiivseks magamiseks on teised tooted. Babydollid või nii.

Onju?

 

Sõltuvus/Addicted

Ilmselt olen ma selle blogi ajaloo jooksul n+1 korda öelnud, et hariduselt olen ma  (norra keele) filoloog, aga ma ei tea, kas ma olen ka seda öelnud, et tõlketööga leiva lauale toomine on minus alati tekitanud õõvastust. Ma ei ole nii püsiv ja kannatlik Miks ma ülikoolis just selle eriala valisin, jumal seda teab (või noh ma tean ka, aga see polegi oluline), kuid ma ei ole seda valikut kunagi kahetsenud, see on kummalisel kombel mulle täiesti müstilisi uksi avanud.

Ometi on läinud nii, et muude tööde kõrvalt olen ma alati tegelenud ka tõlkimisega, kirjaliku tõlkega, need paar korda, mis ma olen pidanud suulist tõlget tegema, on minu jaoks olnud liig mis liig, ei ole minu teetassike. Kümme aastat olen ma enamus ajast tõlkinud ehitusvaldkonnaga seotud tekste, sest mu töökogemus on 90% ehitusest. Mingi hetk tagasi kilkasin ma (salapäraselt) ka siin blogis, et mind on kaasatud ühte projekti, millest hetkel palju rääkida ei saa, igaks juhuks. See tähendas siis minu puhul laias laastus ühe teksti tõlkimist. Aga seekord kirjandusliku teksti. Jube ambitsioonikas, sest tegu on ühe minu lemmikirjaniku ja lemmikteosega ning ma olen seda tõlgitavat teost ka laval näinud, ma kartsin, et ma ei saa hakkama.

Täna haarasin ma härjal sarvist ja teate ma olen sõltuvuses, ma ei suuda lõpetada. Ma lihtsalt loen, tõlgin, ahmin neid sõnu endasse ja ilma liialdamata tekst ja tegelased ning nende hääled muutuvad mu peas reaalseteks. See on nii sürreaalne tunne, kuidas üks tekst saab niimoodi ellu tulla. Ja kuidas töö, mida ma kunagi pole armastanud teha on mind haaranud niimoodi enda sisse, et ma ei suuda lõpetada. Muudkui luba endale, et üks lehekülg veel ja jätkan ning jätkan. Sest tekst muutub ellu, sõnadel on elu.

Ma ei kirjutanud seda postitust siin selleks, et kiidelda, et appikene ma oskan nii hästi üht või teist keelt või et mu elu on hetkel nii põnev, et ma unustasin isegi 17.mai tähistamise ära. Ma olen alati mõelnud, et kuidas üks või teine inimene läheb nii põlema kui mingist teemast räägib, et kuidas see ometi võimalik on, et midagi nii paelub ja huvi pakub (näiteks mu sugulane fotograafiast, teine heegeldamisest, kolmas taimedest jne) ja hetkel olen ma ise samasugune. Ma mõistan neid. Ja ma tahaks karjuda, et minu käes on tõlkimisel viimaste aastate parim teos, jævla den forfatteren, ja, HAN, aga ma hoian end tagasi. Ei saa erutusest magadagi, seepärast oli vaja kasvõi selline umbmäärane emotsioon endast välja lasta!

////

I feel so quilty that I for the first time in my life forgot to celebrate the 17th of May and congratulate Norway in this amazing day. But I have been so carried away with a project that I am suddenly in a teeny-tiny way involved with that I have been translating and reading almost the whole day today. 

My education is philologist and this means that my occupation could be a translator or a guide. Guiding is quite fun, but I cannot say the same about translating. Nevertheless I have beeb translating construction related things into Norwegian over then years…because…oh well… work and it has in a way become a logical thing for me to do. Not enjoying it, but it has not hurt me either. 

And no suddenly almost out of the blue I hold in my hand one of the most genious works of my new favorite author and I am translating his text. This is insane. Insane, because I LOVE translating it. I love translating. I love something that I have never actually loved to do. I feel addicted. I thought perhaps this is a too big bite for me, but gave it a try today. Of course this is only a raw translation, but I cannot stop. I have seen this play on scene in Norway and now every single word I translate becomes so real in my head. I honestly can hear their voices, I can feel the pauses, the rythm in the sentences .

It is so intense that I cannot even sleep. I am just translating and enjoying every single word, thinking wow, it is me and this genious author here. Denne forfatteren, han! I have never actually understood people who enjoy something that much, like some people love photography, some knitting, some gardening, and now I am one of them. 

The reason for this post was not to show off that hey look at me, I am so good in Norwegian, the reason is, that I feel so blessed to be part (a small part) of somthing so big (for me). I would like to scream out loud what the project is, but it is too early. Let´s just cross fingers for now and forgive me for forgetting even 17th of May. 

Kas töönarkomaania on kuidagi ravitav või on see sõltuvus?

Et üdini aus olla pean ma alustama sellest, et ei ole ka mina päris puhas poiss/tüdruk. Väga tihti tuleb ette juhuseid, kus ma unustan end tööle või ei suuda lõpetada, sest olen teemas nii sees. Samas olen ma ka nö vabakutseline, et ma teengi oma tööd ilma kindla tööajata kasvõi keset ööd kui vaim peale tuleb. Näiteks täna öösel oleks ma pidanud üles tulema, sest ma ei saanud niikuinii magada. Mulle tuli üks enda arvates geniaalne idee ühe töö teostamiseks. Ma ketrasin ja ketrasin seda oma mõtetes ja läksin nii elevile, et see ei lasknud mul magada. Täna olen ma nagu puuga pähe saanud. Mul on tihti mitu projekti tules ja aega kipub ka teinekord ööpäevas väheks jääma, kuid sellegi poolest ei jää mul eraelu elamata. Reedel läheme me Idaga nädalavahetuseks Rootsi. Emale külla ja kontserdile.

Marek on ka niikuinii Roheliste Rattaretkel. Või ei, oota, ei ole ju, sest viimasel hetkel hüppas ta alt ära ja peab tööl olema. Ma tean seda teooriat, et inimesed põgenevad üldjuhul töösse mingi (eraelulise?) probleemi eest ja laias laastus olen ma sellega nõus, kuid samas ei ole ka. On mingi osa inimesi, kes lihtsalt tunnevad, et nad on asendamatud, nad oskavad oma tööd hästi, neile pakub see naudingut, nad tahavad tunnustust ega usalda teisi. Mina elan ühe sellisega koos. Ninatargad ütleks nüüd jälle süvenemata, et kui ta viimasel hetkel kokkulepitud reisist loobus, siis ju ta ikka ei taha minuga koos olla, et ju tal on minust kui naisest kõrini ja pigem on tööl. Kui te siiski süvenesite, siis te lugesite, et rattaretkele pidi ta minema sõpradega.

Ma saan väga hästi aru, et tuleb ette olukordi, kus tuleb töö valida, on olukordi, mida ei saa teisiti lahendada. Mina isegi valisin oma parima sõbranna juubeli asemel töö. Aga päris ausalt ütlen ka, et tegelikult nüüd kahetsen. See selleks. Tagasi selle töönarkomaani juurde, kellega ma koos elan. Mul ei ole midagi selle vastu, et inimene  tööle pühendunud on, see on tema eripära ja tema kiiks, kuid ma ei suuda mõista, kuidas see töö niivõrd oluline on. Ma olen sel aastal edasi lükanud kaks Norra reisi, jätnud ära n+1 spaa-külastust jne,  sest Marek peab tööl olema  – keegi on puhkusel, keegi on lahkumisavalduse andnud, keegi ei saa üksi hakkama, kellelegi on laps haige, keegi on ise haige. Seda et ta läheb rattaretkele teadsid ta töö juures kõik juba mõnda aega. Ometi oli viimasel hetkel jälle see tema, kes OMA plaanidest loobus, sest keegi haigestus.

Marek ei haigestu, Marek ei võta vabu päevi, Marek ei ole kodus haige lapsega, Marek ei lähe töölt ära, et jõuda lapse lasteaiapidudele, Marek ei puhka. Ta on 43-aastane mees, kes EI OSKA puhata, kes pühendub sajaprotsendiliselt tööle ja keda nende iseloomujoonte pärast minu meelest ära kasutatakse. Teate, ma tean, et raha ei ole elus kõige olulisem, kuid minu arvates ei saa ta sellise pühendumuse eest isegi piisavalt tasu.

Ma püüan seda töönarkomaaniat mõista ja mitte ette heita liigset töötamist, sest samal ajal saan ma aru kui raske võib tööl olla, sest ka mina näen, kuidas minust noorem generatsioon (appi, nüüd ma kõlasin TÕESTI vanana) ei viitsi tööd teha, neil on suva, aga keegi peab ju asjad siiski ära tegema, kuid…Iga inimene peab ju vahel ka puhkama. Juhtme seinast välja tõmbama. Endale ja oma tervisele mõtlema.

Ma olen seisukohal, et asendamatuid inimesi ei ole olemas ja tegelikult ei hinda sellist panust lõpuks keegi. Küllalt on juhtumeid, kus inimesed tööl läbi põlemad ja (heal juhul vaid) tööstressiga haiguslehele jäävad ning siis asendatud saavad, sest “haigest inimesest pole ju tööl midagi kasu”. Ma olen ka seisukohal, et ennast ei saa asendamatuks teha, seda hakatakse ära kasutama, teistel on mugav ja inimene on oma loomuselt laisk – milleks teha ise kui leidub Mareki-suguseid lolle, kes kõik töö ära teevad, nii et endal jääb vaid töövilju noppida ilma suurema vaevata.

Mul on hea meel, et seekord laseb Marek üle “vaid” sõbrad ja Hiiumaa nädalavahetuse, oleks olnud kurvem kui me oleksime planeerinud romantilist nädalavahetust mõnes Toskaana veinimõisas ja praamipiletite asemel läheks nüüd raisku lennupiletid. Jah, see oli maksimaalne sarkasm olukorra absurdsuse üle. Ma ei saa tegelikult mitte midagi planeerida, sest 98% juhtudel tuleb midagi “ootamatut” ette (no näiteks jääb kellegi laps haigeks) ja Marek peab tööl olema. Ma ei tea, kuidas ja miks ta on igas ettevõttes ainus, kes sellises olukorras olemas on. Milleks siis kõik ülejäänud töötajad? Kas selline töönarkomaania on ravitav? Ma päris ausalt küsin, sest meil on augustis 10. pulma-aastapäev, ma vaikselt salaja olen otsinud soodsaid lennupileteid, et Marekile kingitus teha, kuid tundub veidi mõttetu kui ta jälle tulla ei saaks…sest noh… töö.

Kui keegi nägi selles postituses jälle seda, et meie suhe on karil ja Marek otsib võimalusi mitte minuga aega veeta, siis pean teile vist pettumuse valmistama. Kõik need 11 aastat, mis me koos oleme elanud on ta selline olnud. Kui keegi nägi siin postituses jälle seda, kuidas ma Mareki kallal vingun, siis ei, ma ei vingu, ma püüan mõista ja aru saada, kuid tunnen ka muret. Selline liigne töötamine ei saa tervislik olla.