Mulle meeldib õhtuti kuulata Vikerraadio päevakommentaari, see võtab alati suhteliselt humoorikalt kokku päeva tippsündmused. Eilseks uudisest, millest, kuidagi ümber ei saanud, oli koroonaviiruse jõudmine Eestisse. Olen aus ja ütlen, et ega see nüüd teab mis meeldivalt ei kõlanud, ent ometigi ei tundnud ma ka paanikat, et lukustaksin nüüd pere koduseinte vahele kuniks tuleb uus uudis,… Read More Parim päev paanikakala püügiks
Minu jaoks on Eesti sünnipäev (ja taasiseseisvumine) alati olnud erilised päevad, päevad, mida tähistada. Need ei ole mu jaoks niisama-töölt-vabad-päevad, vaid päriselt mõttega. Vingun mis ma vingun, et see ei meeldi Eestis ja too ei meeldi, aga vähemalt kahel päeval aastas tunnen ma südames päriselt, et eestlane olla on uhke ja hää. Isegi kahju on… Read More Kuidas ma lolliga vaidlema läksin
Mingil veidral põhjusel avaldas Marek soovi nädalavahetusel meiega koos “Sipsikut” vaatama tulla ja kuna tegu pidi osa tagasiside järgi olema õudusfilmi/draamaga, siis tundus julgem küll mees kaasa võtta. Muidu pärast töiname Idaga kahekesi keset kino. Kuigi, kui nüüd tagantjärele mõelda, siis Marek on filmide ajal palju suurem pillija kui mina, aga no ma olin lihtsalt… Read More Hirmuskole Sipsik ja me tegime ära!
“Mis sul viga on?” küsib mees diivanil vihaselt käed ristis istuvalt naiselt. “Midagi ei ole viga!” turtsatab naine vastu. “Ma ju näen, et on,” ei jäta mees. “No on jah midagi viga,” turtsatab naine uuesti. “Aga mis siis viga on?” küsib mees. “On mis, on,” vasta naine ja keerab mehele selja. Kui ma eile “Felicitast”… Read More Ei, meie majja küll nüüd robottolmuimejat ei tule!
Sattusin eile “Sangareid” vaatama. Olen seda filmi küll 628356 korda näinud, aga ikka vaatan uuesti, sest – hahhh, kõlan nagu “Voimix´i” reklaam – lapsepõlv tuleb meelde. Päriselt. Ma mäletan jumalast hästi, et meil olid kodus ilusad punased suusasaapad ja ma kogu aeg mõtlesin, et kui saaks selle otsa kuidagi ära lõigata, saaks vinged tennised. Ma… Read More Diggi-loo diggi-ley alla tittar på mig
Kui ma ühel päeval avasin Wolt äppi, et tellida minust kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel asuvast Balti jaamas kiirtoidukohast endale lõunaks süüa, sain ma korraga aru, et ma ise olen ka üks nendest “kärsitutest, nõudlikest ja segaduses moodsatest inimestest”, kellest Louise Byg Kongsholm oma loengus alles hiljuti rääkis. Meil on liiga kiire isegi selleks, et minna osta… Read More Isegi kiirtoidu jaoks on liiga kiire
Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et see ei ole klassikalise blogija tähelepanuvajaduse postitus, ma ei kavatse selle postitusega öelda, et vot nüüd enam ei blogi, ma ilmselt isegi ei peaks sellest üldse kirjutama, aga see teema piinab mind ja on vaja endast välja saada. Kes ei taha hala lugeda, vajutab nüüd… Read More Klassikaline blogikriis
