Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi

Mulle on jaanipäev alati meeldinud. Kui ma olin noorem, siis tähendas see pidu suure P-tähega. Teate küll, linnast ära, meri põlvini, palju alkoholi ja lollusi. Ei saa öelda, et ma selle perioodi üle väga uhkust tunneks, aga ega seal midagi häbeneda ka pole. Mis oli see oli.

Hiljem hakkas jaanipäev mulle rohkem tähendama traditsiooni olla koos perega. Meil oli traditsioon kõik kokku koguneda jaanipäeval. Ühel aastal Tartus, siis Ussipesas, siis Vasulas, siis Põlvas…Ühesõnaga jaanipäev ringles, aga pere sai jaanipäeval alati kokku. Enam ei tähendanud see pidu, vaid sellist mõnusat lõõgastust heas seltskonnas. Kõige enam on mul meeles üks jaanipäev Tartus, me olime Marekiga alles tuttavaks saanud, Mareki ema oli kaasas,  tädi Lola ja Kaarel olid külas, üleaia naabrid liitusid meiega ja me sõitsime kõik koos Otepääle piknikule. Jaanipäev seostubki minul seda tüüpi väljasõitude või piknikega.

Eelmisel aastal jäi meil jaanipäev vahele. Sel aastal otsustasime me järele uurida, milline on Norra jaanituli. Norrakatele ei ole jaanipäev eriline pidupäev, vähemalt ei toimu siin väga mingit tähistamist. VÕI NII NAD RÄÄGIVAD, aga kui me eile koos mitme tuhanded inimesega Maihaugenis jaanipäeva tähistasime, siis ma julgeks väita, et need, kes ütlevad, et Norras ei tähistada jaanipäeva, on mulle lihtsalt alatult valetanud. Maihaugeni jaanipäev oli täiesti omaette kogemus. Kui te juhtute sel ajal Lillehammeris olema järgmise aastal, siis ma soovitan sellest osa saada. Selline müstiline ja maagiline kogemus, täpselt selline sumedasse suveõhtusse sobiv. Tuhanded inimesed piknikukorvidega vabas õhus, lastele palju tegevusi ja no lõkke süütamine…Imeline!

Sellest, kuidas ma meie seltskonna pärast spontaansele afterpartyle kupatasin, ajalugu vaikib. Või vähemalt blogi.

IMG_0381.JPG

IMG_0383.JPG

IMG_0389.JPG

IMG_0402.JPG

IMG_0415IMG_0422

I have always liked Midsummer. When I was younger it ment enormous partying and free days. Nothing to be proud of, but not to be ashamed either. I could never celebrate Midsummer so agressivly again, but hey, I was 15 years younger then. 

Later Midsummer became a tradition where all the family got together. Eiter at our place, my mom’s, grandma’s…It ment picnic and chillaxing with the nearest and dearest. I remember especially well a picnic to Otepää – aunt Lola was with us, Marek’s mom, our neighbours. This was a perfect Midsummer celebration for me. 

Last year we had no Midsummer celebration at all. So this year we decided to go to Mihaugen to see how Norwegians celebrate the Midsummer (Jonsok/Sankthans). I have heard many times that Norwegians do not celebrate it all, but being together with thousands of people in Maihaugen, I now understand it has been a lie. They do celebrate it, only differently from the Estonian way (what is the Estonian way actually?). It was quite an experience. People with picnic baskets, a lot to do for children, singing and dancing and then the bonfire. Well, this was magical. Suited so well to the romantic summer evening. If you ever will be in Lillehammer during Sankthans, I recommend to go to Maihaugen. You get to be part of something truly Norwegian, at least this is what I think is “truly Norwegian”.

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s