Instead of sign “Do Not Disturb” I need a sign that says “Already Disturbed. Proceed With Caution”

I am now half-ways with my therapy and the funny thing is that when I first started going to her I was really drowning, but now I have my head above water. The problems have not disappeared, but I manage to see the bigger picture already and it’s getting a bit clearer.

I am not being funny when I say I have found out that I am more “screwed up”  than I thought I am, or well, I think I have known it, but have chosen to run away from this, hide myself behind the mask and not show feelings. Can you blame me with my baggage. Coming from a divorced family, feeling abandoned, having an alcholist in family, seeing a lot of domestic violance (not on me), experiencing death of a boyfriend in an early age, loosing all savings and income at once,  having debths over my head,  being a parent to a three year old without almost any holiday…No wonder I was drowning.

It all has made me vulnerable and the mask has started to have cracks on it. I have never chosen emotions or my true feelings since I was a teenager, when I now think back in time I have had a lot of pain in me, but I have chosen to be strong, always and in every situation. I chose to become an adult too early and skipped being a teenager, but you know from psychology that one cannot skip a step, which basically means emotionally I am on a level of a 15 years old (in a body and intelligent level of a 35years old). I did not have a safe environment to grew up in, no safety net and as the brain is a funny thing that is where I probably got “screwed up” to begin with. “But why is my sister handeling problems in adult way in a more adult way than me?” I asked. “Because she had you, the “protecting parent”, you tried to give her a childhood she deserves, without realizing that you were not a parent but a child in the same situation,” the psycholgist answered.

My teenage brain didn’t deal with all of the things and although I have made fun of psycholgy and the relations to childhood, I here have to tell all the parents of teenagers. Please pay attention to them and their needs!  In cases of violence and alcholism in family put your children first. They will suffer from the experience for the rest of the life and no parent wants that for their children! And they will become like me, vulnerable behind the sarcastic and strong mask, fighting the feelings, or like others who will continue the same pattern. Again I have to say brain is a f***ed up thing. I have managed to break the pattern and have found myself a loving husband, but I am not able to enjoy it, because “this not  the way things are supposed to be”. Intead of opening myself, I argue and fight.

But one thing made me happy. I have 70% of times saying that I am not a good mother, she has made me think differently. I am doing quite well as a mother, and maybe it really is Ida who has helped me to come more out of the shell. I have no problems cuddling and kissing her, showing her how much she means to me. And believe me – cuddling and showing affection is one of the hardest things for me.

In order to “fix” me we are trying to get me to understand the rebelling teenager inside me, I have to find a way to show empathy to her. This is the really hard part for me, because I do understand what my psychologist asks me to do, but I don’t know how. “Write a letter to this 15 years old you,” the psychologist suggested. Uhhh, that will be hard.

If I crack the code how to understand the teenager in me, I will probably manage to solve problems without getting extreamly upset, tolerating more like appropriate for a 35years old. At the moment I solve problems as a 15 years old. And the scary part is that I seem to understand the relations, connections and the truth in that. Going to therapy is a scary thing. It gets you naked and tears the masks off…

13179199_1072079172830626_5573295157029569571_n

See siin on ilmselt üks kõige isiklikumaid postitusi senini ja mõtlesin tükk aega, kas see panna parooli alla või mitte, ma otsustasin siiski, et (seekord veel) mitte. Enne kui ma edasi kirjutan tahan ma ka kõigile öelda, et see postitus pole kirjutatud selleks, et kedagi süüdistada, ärge otsige ega leidke süüdlast siin.

Ühesõnaga olen ma oma teraapiaga poole peal ja kuigi ma ei ole olnud väga psühholoogi-usku, pean ma tunnistama, et see kipub vist siiski aitama, sest olgugi et probleemid on ikka siin ja ei kao kuhugi kui ma midagi selle jaoks ei tee, suudan ma näha suuremat pilti, seda mis tegelikult loeb ja pilt ei ole enam nii hägune. Veel kuu aega tagasi olin ma uppumas, kuid nüüd ma tunnen nagu oleks keegi mulle õlekõrre ulatanud.

Ma olen alati selle “kõik algab lapsepõlvest” üle nalja visanud, aga tegelikult ei tee ma nalja kui ma nüüd ütlen, et ma olen rohkem “screwed up” kui ma oleksin arvanud. Või noh, mis, eks ma olen seda ikka teadnud, aga olen teadlikult valinud mitte teatud asjadele mõelda. Kui nüüd panna kokku vanemate lahutus, tunne, et keegi ei hooli, perevägivald (mitte minu kallal), alkoholism, hirmud, põgenemised lapepõlves, esimese armastuse traagiline autoõnnetus, edasi juba restorani- ja muud mured, siis on ime, et ma üldse NII normaalne veel olen.

Kõik need üleelamised on mind teinud haavatavaks ja minu maski on tekkinud mõrad. Ma ei ole kunagi oma tundeid näidanud, juba sellest ajast kui ma olin teismeline. Kui ma nüüd tagas mõtlen, siis teismelisena oli minus palju valu ja ilmselt ka vihkamist, kuid ma valisin neid mitte näidata, ma valisin tugev olemise, igas olukorras ja hetkel. Mitte keegi ei pidanud teadma saama, mida ma tegelikult tundsin. Ma otsustasin liiga varakult täiskasvanuks saada ja jätsin vahele tavaliseks teismeliseks olemise, aga te ju teate küll psühholoogiast, et inimene ei saa edasi minna kui kõik etapid pole läbitud, mis laias laastus tähendabki, et minu emotsionaalne “küpsus” on 15-aastase oma (35aastase kehas). Ma ei kasvanud turvalises keskkonnas, mul ei olnud tugivõrku ja siit saigi alguse minu “segamini” olek. “Aga miks mu noorem õde käitub palju täiskasvanulikumalt kui mina?” küsisin ma psühholoogilt. “Sest tal olid sina, “kaistev lapsevanem”, kelle rolli sa endale olid otsustanud võtta, sa tahtsid talle pakkuda ilusat lapsepõlve, saamata aru, et olid ise samamoodi laps, samas situatsioonis.”

Arvake, kas ma tahtsin nutma puhkeda. Mulle tulid mõned seigad lapsepõlvest meelde, nii eredalt meeles nagu need oleks eile olnud. Minu teismelise aju ei tulnud kõige sellega toime ja siin ütlen ma nüüd kõigile teismeliste vanematele, et mõelge oma lapse heaolu kõigest olulisemaks, eriti kui pere on vägivalda ja probleeme, teie laps saab nendest üleelamistest kahjustuse, mida hiljem on vaja psühholoogi juures käimisega ravida. Heal juhul saate te endale hiljem sellise “segaminu” lapse nagu mina, paljud jätkavad sama mustrit oma suhetes, elavad endale valetades, uskudes, et see ongi õige, halvimal juhul saavad neist narkomaanid või…

Minust sai sarkasmi maski taha peituv “tugev inimene”, kes võitleb iga hinna eest tunnetega, ja jällegi pean ma ütlema, et aju on ikka üks müstiline asi. Ma olen leidnud endale armastava abikaasa, kuid selle asemel, et seda nautida, valin ma tihti kaklemise ja tülitsemise, sest “nii on õige” ja mu aju on sellega harjunud.

Te ju ka teate, kuidas ma ikka ja jälle arvan, et olen halb ema, kuid siin olen ma tänulik psühholoogile, kes on mind pannud mõistma, et tegelikult pole see sugugi nii ja ka teraapias hakkasin ma käima just selle pärast, et oma mehele ja lapsele hea naine ja ema olla. On võimalik ka, et Ida on aidanud mul oma koorikust välja ronida. Mul ei ole probleeme tema kallistamise ja musitamisega, aga just kiindumuse ja armastuse näitamisega on mul kõige suuremad probleemid alati olnud.

Selleks, et mind nüüd “töökorda saada” pean ma nüüd püüdma mõista teismelist minu sees. Ma saan sellest ülesandest aru, kuid see tundub mu jaoks olevat nii keeruline. Kuidas mõista kedagi, keda just nagu pole, aga kes teisalt just nagu on minu praegune mina? Kui ma selle koodi lahti murran, siis suure tõenäosusega suudan ma ka adekvaatsemalt asju lahendada, asjadele reageerida, mõista, tegutseda…

Hirmuäratav osa on, et ma mõistan paljusid seoseid praeguse ja varasema vahel, kust ja miks asjad “valesti” on läinud. Psühholoogi juures käimine on tõeliselt hirmus, see kisub su paljaks ja tahab maski eest võtta…

 

 

Advertisements

12 thoughts on “Instead of sign “Do Not Disturb” I need a sign that says “Already Disturbed. Proceed With Caution”

  1. Me kasvasime pm kõrvuti majades. Eks sellel ajal nägime kõike teistmoodi. Hetkel, kui tagasi mõelda, siis ei imesta, et elule oma jälje jätnud. Sinu pereelu tundus mulle tollel ajal igati kena ja eeskujulik, minu pereelu paistis ehk isegi väljapoole. Sellest ei räägitud lihtsalt. Aga tugevaks saimegi tänu sellele, mis oli. Mitte, et see nii peakski olema aga elu oli selline. Ja kummaline on see, et selliseid asju oskame nüüd 35-selt näha ja analüüsida.

    Like

    1. Kui minult küsida, kas minu lapsepõlv oli õnnelik, siis ma jään ikka vastama, et mul oli õnnelik lapsepõlv ja pereelu ka eeskujulik ja korralik, ilmselt halvad asjad blokib lapse aju enda jaoks lihtsalt ära. Kas see on vale? Minu arvates mitte, sest ma olen nõus, et tugevaks kasvamine ei ole halb ja pole ju vaja ringi käia ja halada sellest, mis oli. Elu oli tõepoolest teistsugune, inimestel teised arusaamad ja rohkem piiratud maailmavaadegi. Aga nüüd analüüsides ja siiski täiskasvanu olles saan ma teatud seostest aru ning tahaks lahti murda neist harjumustest. Parem hilja kui mitte kunagi

      Like

  2. Ma tunnen samamoodi selles suhtes, et ei oska kiindumust ega armastust eriti välja näidata. Ja see on nõme!!! Ma pole tegelikult külm inimene, aga negatiivseid asju on palju lihtsam välja plahvatada. Head tunded on aga kenasti raamis, luku taga. Aga vähemalt ma tean, et kuskil need ikka on…

    Liked by 1 person

    1. +1
      ja siis kui ma otsustangi positiivseid asju jagada või julgen (enda arvates) armas olla, on ikka keegi kes ütleb, et “keda sa sellega petta tahad” või et “aaah, kui võlts”. Ja siis tundubki ju et head tunded on targem luku taga hoida

      Like

  3. väga huvitav postitus! ma tegelen ka parasjagu oma lapse-ea analüüsiga, iseseisvalt. emaks ja lapseks olemisega põhiliselt. ma sain siit mitmeid mõtteid, kuidas sellele läheneda.

    paljusid asju oma lapsepõlvest on mul kergem mõista just sellest ajast, kui ise emaks sain, siis näeb ema-lapse suhet teise külje pealt. ma avastan hulga asju, mida ma lapsepõlves loomulikuks pidasin, et tegelikult oleks võinud ka teistmoodi olla. kui oma lapsepõlve paremini mõista, mõistan ka oma suhet lapsega paremini. ja üldse oma suhteid teiste inimestega.

    Like

    1. Selles on sul paganama õigus, et ema-lapse suhet näeb hoopis teisest küljest peale seda kui ise emaks saada. Tegelikult see oma lapse-ea uurimine ongi üks väga huvitav teema ning ma isegi ei kahtle, et ka vajalik selleks, et paremini toimida ja mõista teisi ja iseend

      Like

  4. Minu meelest on jama selles, et meid on õpetatud kõike enda sisse jätma. Nii head kui halba. Mäletan lapsepõlvest, et ülisuurest rõõmust hõiskamist peeti pigem napakuseks ja kodust jama tuli iga hinnaga varjata, et keegi teada ei saaks. Eks see meid rikkunud ongi. Nii on minulgi oma elukaaslasele või lapsele oma tundeid väljendada raske. Õnneks näen, et enda avamist ja ka halvast rääkimist peetakse aina tavapärasemaks.
    Mäletan emotsionaalse intelligentsuse raamatust (D. Goleman), et 12. eluaastaks kujuneb inimene emotsionaalses mõttes välja ning pannakse alus sellele millised on väärtushinnangud ning kuidas asju tõlgendatakse. Kui laps enne seda iga ei kasva toetavas keskkonnas siis on kahju juba tehtud ja asja heastamiseks kulub palju tööd enesega või ohtralt teraapiaid.

    Like

    1. Kui ma mõtlen enda peale, siis selles mõttes on mul vist ikkagi hästi läinud, et mulle tundub, et vähemalt mu väärtushinnangud on paigas. Ma laias laastus üritan järgida kahte asja “igale inimesele tuleb anda teine võimalus” (PALJU lihtsam öelda kui teha) ja “ära tee kunagi teisele mida ei taha, et sulle tehakse (jällegi! teoorias teinekord ikka palku lihtsam).
      Aga muus pean vist nõustuma, et kahju heastamiseks läheb palju tööd endaga ja/või teraapiat.

      Like

  5. Väga huvitav postitus. Kui sa alguses vist kõhklesid, et peaksid kasutama parooli, kuna postitus on liiga isiklik, siis tegelikult mina loen just teoreetilisest huvist, et enda põhjal neid teooriaid analüüsida. Näiteks see teema on väga huvitav, et inimene peab kõik eluetapid läbi elama, et mitte kuskile etappi kinni jääda. Kas oskad soovitada mingeid raamatuid, artikleid sel teemal üldisemalt?
    Ja võiksid ikka sel teemal veel kirjutada 🙂 Su isikliku elu detaile ei oota, pigem teoreetilist lähenemist ja mõttekohti enda jaoks…

    Like

    1. Ma olen küll psühholoogiat veidi õppinud, kuid ega ma väga kõvasti sel teemal sõna võtta ei oska. Ma ise olen kõige enam kokku puutunud kriisi-psühholoogia ja leinateraapiaga, millest suurt isegi ei mäleta enam:(
      Kuid meeles on ka Eriksoni teooria, sest see pakkus mulle eriti huvi. Tema teooria järgi toimub areng etappide kaupa, kus igas etapis tuleb läbida mingisugune konflikt (ei tähenda alati midagi negatiivset), et edukalt edasi liikuda.
      Ma ei oska konkreetseid teoseid soovitada, sest pikk aeg on mööda läinud, kui viimati psühholoogia vastu huvi tundsin, aga soovitan uurida Eriksoni arenguteooriat. Väga huvitav on analüüsida. Ja kui ma nüüd jälle teemasse rohkem süübima hakkan ja mõni hea soovitus meelde tuleb, siis panen kindlasti kirja.
      Teine huvitav psühholoogia valdkond on mõjutamispsühholoogia, aga see antud kontekstis pole asjakohane.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s