Minu viies Norra

See ei olnud see sama hirm, mida ma tundsin siis, kui esimest korda elus Lillehammerisse sattusin, siis olin ma kõigest 16-aastane plikatirts, ma olin lihtsalt häbelik, kogu see vahetusõpilase-asi oli mu jaoks nii uus, see tekitas hirmu. Ma mõtlesin, kas ma meeldin oma „vanematele” või kas nemad meeldivad mulle, ma mõtlesin, kas ma saan keele selgeks, kui ruttu ja kas ma hakkan oma pere järgi igatsust tundma. See oli hoopis teistsugune hirm.

Kui ma 18-aastaselt, peale Eestis keskkooli lõpetamist, uuesti Lillehammerisse tulin, et siin aastake kunstiajalugu õppida, ei tundnud ma mingit hirmu. Ja miks ma oleks ka pidanud. Ma olin 18-aastane. Täiskasvanu! Terve maailm oli minu. Ei, otseloomulikult ei tundnud ma siis mingit hirmu. Selles vanuses ei tuntagi hirmu. Pealegi, Brittist ja Arnest oli siin saanud minu päris perekond. Ma mäletan seda maailmavallutamise tunnet, millega ma pisikesse Lillehammerisse tookord tagasi saabusin. Ime, et ma ei oodanud, et terve Mjösast üle viiv sild oleks olnud kaetud punase vaibaga. Minu naasmise auks.

Nüüd aastaid hiljem olen ma küll enesekindel, kuid see hirm, mis mind seekord siia linnakesse jõudes valdas, murdis ka minu enesekindluse. Sisemiselt, otseloomulikult. Väliselt ei näidanud ma välja mingit hirmu. „Isver, kui kole ilm siin on,” porisesin ma vaid emale, kes oli tulnud mind ja Britt Idat meie seitsme padja, siidisukkade ja samovariga ära tooma. „Mai algus ja siin on lumi maas,” jätkasin ma. Siin oli tõepoolest lumi maas. Ja ma mõtlesin, jälle hirmuga, et olin meile kaasa pakkinud üsna õhukesed riided, sest suvi on ju kohe käes, olin ma mõelnud.

18 aastat hiljem olin ma jõudnud uuesti Lillehammerisse. Seekord koos lapsega. Rohkem hirmul kui ma endale, ja veel vähem teistele, julgesin isegi tunnistada. Seekord ei oodanud mind siin ees mitte keegi, seekord pidime mina ja Britt Ida üksinda hakkama saama.

„Ja me saame hakkama!” sisestasin ma endale, “see on vaid kuuks-paariks.”

IMG_3845

Möödunud on üle aasta.  Minu Norra pole sugugi lõppenud.

IMG_0753

4 Comments Add yours

  1. ebapärlikarp says:

    Kle mul praegu muud pole, kui et “prestiižsem” 😀 ja noh, “Norrasse”, aga sellest viimasest me oleme juba rääkinud 😀

    Like

    1. estonianwithabackpack says:

      mõtlesin korraks, kas su kommentaar kustutada ja viga salaja parandada:DDD see on see NORRA kolimine;)

      Like

  2. Kati says:

    Tead, kõige kohta käib üks kuradima õige ütlus- “never say never”, elu ongi ettearvamatu ja see mis on ette nähtud ka tuleb 🙂 pigem ma imestaks, et kuidas Sulle jälle Norra (oled seal elanud ja oskad keelt) ja mulle mitte Norra (pole enne kokkupuudet olnud) 😀 aga ära virise- laps on armas, tore, tubli- mees on ka kõrval, ülejäänuga saate hakkama!!!!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.