Minu viies Norra

(Ma olen tubli olnud. Ma olen päris palju oma Norra lugu “paberile” jõudnud panna. Juba viienda osani olen ma jõudnud. Viis (!!!) korda olen ma oma elu jooksul siiani Norra sattunud, lühemaks või pikemaks perioodiks. Päris huvitav on neid viit erinevat aega võrrelda.)

Ma vaatasin auto tagaistmel turvatoolis tukkuvat Britt Idat mõeldes vaikselt endamisi, et mida kuradimat ma küll seekord ette olen võtnud. Kust tuleb ühel naisel ühtäkki idee võtta oma pooleteise-aastane laps kaenlasse, jätta koju Eestisse ootama armastav abikaasa, ja kolida Norra, selleks, et siin pood avada? Milline täie mõistuse juures täiskasvanud naine midagi sellist teeb? Mitte ükski? Mina? Olen ma üldse täie mõistuse juures? Need olid küsimused, mis aina valjemini minu sees vastust hakkasid otsima, mida lähemale me Lillehammerile jõudmas olime. Ma tundsin, kuidas mind valdas kerge hirm ja ma hakkasin närveerima.

See ei olnud see sama hirm, mida ma tundsin siis, kui esimest korda elus Lillehammerisse sattusin, siis olin ma kõigest 16-aastane plikatirts, ma olin lihtsalt häbelik, kogu see vahetusõpilase-asi oli mu jaoks nii uus, see tekitas hirmu. Ma mõtlesin, kas ma meeldin oma „vanematele” või kas nemad meeldivad mulle, ma mõtlesin, kas ma saan keele selgeks, kui ruttu ja kas ma hakkan oma pere järgi igatsust tundma. See oli hoopis teistsugune hirm.

Kui ma 18-aastaselt, peale Eestis keskkooli lõpetamist, uuesti Lillehammerisse tulin, et siin aastake kunstiajalugu õppida, ei tundnud ma mingit hirmu. Ja miks ma oleks ka pidanud. Ma olin 18-aastane. Täiskasvanu! Terve maailm oli minu. Ei, otseloomulikult ei tundnud ma siis mingit hirmu. Selles vanuses ei tuntagi hirmu. Pealegi, Brittist ja Arnest oli siin saanud minu päris perekond. Ma mäletan seda maailmavallutamise tunnet, millega ma pisikesse Lillehammerisse tookord tagasi saabusin. Ime, et ma ei oodanud, et terve Mjösast üle viiv sild oleks olnud kaetud punase vaibaga. Minu naasmise auks.

Nüüd viisteistaastat hiljem olen ma küll enesekindel, kuid see hirm, mis mind seekord siia linnakesse jõudes valdas, murdis ka minu enesekindluse. Sisemiselt, otseloomulikult. Väliselt ei näidanud ma välja mingit hirmu. „Isver, kui kole ilm siin on,” porisesin ma vaid emale, kes oli tulnud mind ja Britt Idat meie seitsme padja, siidisukkade ja samovariga ära tooma. „Mai algus ja siin on lumi maas,” jätkasin ma. Siin oli tõepoolest lumi maas. Ja ma mõtlesin, jälle hirmuga, et olin meile kaasa pakkinud üsna õhukesed riided, sest suvi on ju kohe käes, olin ma mõelnud.

Oma 34 eluaasta jooksul olen ma Norra kolinud viiel korral, mitte ühtegi neist kordadest ei saa võrrelda seekordse siia kolimisega. Esimesed kaks korda oli mu elukohaks “prestiižikate inimeste pesapaik” –  maja Lillehammeri südames, minu käsutuses oli terve katusekorter, Oslosse kolides elasin ma Majorstuenil, mida samuti üheks mainekamaks elurajooniks peetakse, Fredrikstadis üürisime korterit jälle kord linna südames, imekaunis kohas, jõeäärsel promenaadil. Jah, Norra oli mind siiani elukohtadega hellitanud, ma peaks isegi ütlema, et ära hellitanud. Seekord aga ulatati mulle pihku võtmed, mis keerasid lahti minu poekese ukse – me astusime ema ja Britt Idaga niiskesse ja kopituse järgi lõhnavasse ruumi, teisel korrusel asus tuba, kus me Britt Idaga elama hakkasime. Seal oli jääkülm. Jah, sellest külmast korrusest pidi saama meie elukoht seekord. Millegi pärast tuli mulle meelde Sigrid Undseti elulugu, ma olin alles hiljuti ka käinud vaatamas teatrietendust tema elust. Kui ta Roomas elas, elas ta koos oma lapsega kasinates tingimustes ühes tillukeses toakeses. See situatsioon ja fakt, et Sigrid Undset on Lillehammerist pärit, asetas mind korraks tema kingadesse. Ma tean, et on kohatu end võrrelda maailmakuulsa kirjanikuga, kuid mulle turgatas nende olukordade sarnasus pähe.

Viisteist aastat hiljem olin ma jõudnud uuesti Lillehammerisse. Seekord koos lapsega. Rohkem hirmul kui ma endale, ja veel vähem teistele, julgesin isegi tunnistada. Seekord ei oodanud mind siin ees mitte keegi, seekord pidime mina ja Britt Ida üksinda hakkama saama.

„Ja me saame hakkama!” sisestasin ma endale, “see on vaid kuuks-paariks.”

IMG_3845

Möödunud on üle aasta.  Minu Norra pole sugugi lõppenud.

IMG_0753

Advertisements

4 thoughts on “Minu viies Norra

  1. Tead, kõige kohta käib üks kuradima õige ütlus- “never say never”, elu ongi ettearvamatu ja see mis on ette nähtud ka tuleb 🙂 pigem ma imestaks, et kuidas Sulle jälle Norra (oled seal elanud ja oskad keelt) ja mulle mitte Norra (pole enne kokkupuudet olnud) 😀 aga ära virise- laps on armas, tore, tubli- mees on ka kõrval, ülejäänuga saate hakkama!!!!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s