Kui mu edaspidine elu ka põrgu peaks olema, siis ei tohi ma kaevata, sest mul on oma õnnehetked olnud

(Ei, ma ei ole allolevas tekstis teinud viga, et seal on “sügispäev” kirjas. Ma lihtsalt tõstan mõned vanad postitused vanast kodust uude üle.)
Üks norrakas on kunagi naljaga öelnud, et Norras on nii palju maailmakuulsaid kirjanikke, näitlejaid ja kunstnikke, kellest vaid norrakad ise on kuulnud (sama võiks öelda ka eestlaste kohta), kuid tegelikkuses on neid maailmakuulsaid norrakaid ikka päris palju. Neist kolm on ka Nobeli kirjanduspreemia saanud.  Bjørnstjerne Bjørnson aastal 1903Knut Hamsun aastal 1920 og Sigrid Undset aastal 1928. Bjørnstjerne Bjørnsoni teavad ehk vähemad, kuid kaks viimast on vist küll kõigile tuntud. Sigrid Undset (1882-1949) on üks armastatumaid Põhjamaade naiskirjanikke. Tema loomingu peateemaks on naise elu ja õnneotsingud. 14.sajandi Norra elu läbi peategelase saatuse kirjeldav teos nimega “Kristiina Lauritsatütar” ei vaja vist samuti pikemat tutvustamist. “Kristiina Lauritsatütrega” on mul vahetusõpilase ajast oma suhe (aga seda te ju juba teate?), samuti ka Bjerkebæki, Sigrid Undseti koduga Lillehammeris..

 

Keda Sigrid Undseti elulugu rohkem huvitab, siis ma soovitan lugeda Tordis  Ørjasæteri teost “Inimeste südamed.
Sigrid Undset on omal moel mulle eeskujuks. Isegi mitte selle poolest, et ta oli julge naine, kes kartmata ja teravalt oma arvamust avaldas, vaid sellega, et ta ei andnud alla kui Gyldendali kirjastus talle ütles, et ärgu ta proovigugi ajaloolisi raamatuid kirjutada, sest see ei tule tal välja (kui ta neile oma esimest käsikirja pakkuma läks) ja jätkas kirjutamist. 20 aastat hiljem sai ta just ajaloolise romaani eest Nobeli preemia ja Gyldendali kirjastus kaotas alatiseks õiguse tema romaane avaldada.
Mitte et ma kuidagi end Sigrid Undsetiga võrdleks, kuid tema elulugu on inspireeriv ja lootustandev.
Ja täna sain ma korraks ka tunda, mis tunne võis olla Sigrid Undsetil oma romaane kirjutades.
Aga nüüd siis Bjerkebækist. Sigrid Undseti kodumuuseumist Lillehammeris. Ma olen sellest majast ilma liialdamata sadu kordi mööda käinud. Terve see aeg, mis ma Lillehammeris elasin, käisin ma tihti Brittiga  jooksmas. Me möödusime alati Undseti Lillehammeris asuvast kodust -Bjerkebækist – ja Britt rääkis mulle alati midagi Undseti kohta. Alati. Alguses inglise keeles, et “here lived the great Norwegian author” ja edasi aina rohkem norra keeles, nii et ma teinekord arugi ei saanud, millest Britt rääkis. Ta rääkis Undseti tütrest Mossest, kes oli “psykisk utviklingshemmet”, millest mina ei saanud aru, et laps haige oli, vaid arvasin, et sel on midagi tegemist vahetusõpilaseks olemisega (utvikling -norra keeles areng, utveksling -vahetus). Ega ma ei julgenud ju öelda, et ma kõigest aru ei saanud. Ma olin 16-aastane.  Sigrid Undsetist olen ma seoses Variuse etendusega kirjutanud varem SIIN.
Täna oli imeilus päikesepaisteline sügisilm ja kuna te teate, et ega siin pühapäeviti ju midagi eri toimu, siis ainuke loogiline tegevus oli minna jalutama ning muuseas otsustasin ma lõpuks külastada ka Sigrid Undseti kodu. Kui me sinna sisse läksime, siis ma sain heas mõttes šoki. See on üks kihvtimaid muuseume, mida ma külastanud olen. Uus ja vana on nii hästi ühtseks tervikuks muudetud. Majamuuseumi saab külastada vaid koos giidiga (tuur pidi algama 45 minuti pärast), ma ei olnud kindel, kas Ida peab seal nii pikalt vastu, kuid me otsustasime siiski aias ringi jalutada ja siis vaadata, kas meil õnnestub ka majatuur kaasa teha. Aed oli nii imeilus, või tegelikult muidugi on ilus vist vale sõna, see oli segu iluaiast, metsast, pargist ja põllumaast. 45 minutit oli möödas enne kui me isegi aru saime.
 
Me otsustasime ka ekskursioonile kaasa minna, ma ei uskunud, et Ida seal vastu kestab, kuid minu rõõmuks olid ekskursioonil peale meie vaid veel üks vanaema oma lastelastega ning nii toimus natukene teistmoodi tuur kui tavaliselt. Selline lapsesõbralik. Küll faktide ja ajaloolise taustaga, kuid räägitud nii, et ausõna, mulle jäi mulje, et isegi 2-aastane Ida sai aru, kellega tegu on ja kus me olime. Suur suur aplaus imevahvale giidile!
Majamuuseum ise oli F-A-N-T-A-S-T-I-L-I-N-E! Seal oli reaalselt tunda vana aja hõngu, ajalugu, elu. Isegi Sigrid Undseti kohalolekut. Ausõna! Ma ei hakka hulluks minema. Kui satute Lillehammerisse, siis külastage kindlasti seda muuseumi ja te saate aru, mida ma räägin. Ma püüan läbi piltide mõned emotsioonid edasi anda.

 

 

 

Lõpetuseks paar Sigrid Undseti tsitaati:
“Head päevad langevad osaks mõistlikele inimestele, parimad aga neile, kes julgevad olla meeletud.”
“Ma olen nii õnnelik, et ma peaksin suudlema maapinda oma jalgade ees, nii õnnelik, et ma ei teadnud, et selline õnn on olemas. Kui mu edaspidine elu ka põrgu peaks olema, siis ei tohi ma kaevata, sest mul on oma õnnehetked olnud.”

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s