See tuleb vist selline sürreaalne laialivalguv postitus, kus tahan öelda üht, aga jõuan teiseni. Vist. Ega ma täpselt ei tea. Aga see mõte on mul peas vasardanud pikka aega ja püüan ta siis (võimalikult vähesegaselt) kirja panna.

Ma tean üht oma last väga armastavat ema (hahh, kõlab nagu ma kirjutaks endast kolmandas isikus), kes oma lapsele ostaks kokku kõik maailma asjad, peaasi, et lapsel hea oleks. Aga lapsega ta väga kusagil ei käi, alati on mingi ettekääne. Palju tööd, vaja koristada, väsinud, sõbranna tuli külla, mees tuli koju. Paratamatult on tekkinud mul mõte, et võib-olla ta üritab asjade ostmisega midagi kompenseerida. Tema enda lapsepõlv möödus pidude keskel, väga palju pidi ta ise hakkama saama, sest teistel ei olnud tema jaoks aega. Nüüd tuleb mängu tema ema. Sellel tuttaval ei ole oma emaga head suhted (lapsepõlve pärast?), kuid ema on ideaalne vanaema, kes lapselapsega igal võimalikul hetkel aega veedab. Arvake, kas siinkohal närib mind kadedus juba? Aga ma sinnani veel jõuan. Paratamatult on mul tekkinud mõte, et see vanaema kompenseerib lapselapse hoidmisega seda, mis omal ajal tegemata jäi.

Pilt on illustreeriv. Ma päriselt ka ei räägi endast kolmandas isikus. 

Kas see on halb, küsite te minult? Vist mitte. Aga midagi selle ideaalse vanaema ja ema pildi juures häirib mind. Ma tunnen, et see pole õige pilt, mis minuni jõuab. Kas see on minu asi? Vist mitte. Kõik osapooled on ju õnnelikud. Ema saab puhata, laps asju, vanaema lapsega tegeleda. Kas ma olen kade, küsite te nüüd? Ma vastan suurte tähtedega OO JAA!

Ma tahaks nii väga sellist võimalust, et Ida oleks paar päeva – nädala vanaema või vanaisa juures. Arvate, et ma jälle süüdistan kedagi? Ei, sugugi mitte. Mina olin palju lapsena vanaema juures, sest vanasti läksid vanaemad 60-aastaselt pensionile, tal oli vaba aega maa ja ilm. Kuhugi väga reisida ka ei saanud, sest esiteks olid piirid niikuinii kinni ja teiseks nõukaaja inimene ei osanud sellisest asjast mõeldagi. Praegune 60-aastane vanaema on aga hoopis teistsugune. 1) ta käib tööl (ja kui ta 90-aastaselt lõpuks pensionile saab ja heal juhul veel elus on, siis ta on liiga väsinud ja vana, et last hoida) 2) tal on OMA elu. Reisid, käsitööringid, sõbrannad. Tema lapsed on suured ja erinevalt nõukaajast, kus 60-aastane juba raugaks nimetati, elab tema alles täiel rinnal elu. Sellepärast ongi minu lapsepõlv hoopis teistsugune kui saab seda olema minu lapse oma.

Minu laps peab mahtuma minu argirutiini. Koosnegu see kasvõi tööst. Näiteks on mul 11.augustil üks kohtumine Oslos, ma avastasin, et sellisel kellaajal, et ma ei jõuaks tagasi selleks ajaks kui Ida lasteaed kinni pannakse, kellegi juurde teda jätta ka pole, kohtumist ära jätta ka ei saa. Järelikult…Ida tuleb minuga kaasa. Me peame koos hakkama saama.

Ma olen viimasel ajal (nagu te aru olete saanud) analüüsinud lapsepõlve ja seoseid praegusega. Teate mis on mu suurim hirm? Et ma olen oma lapse juba ära rikkunud, muutunud ta endasuguseks, kes ei vaja psühholoogi mitte 35-aastaselt, vaid juba kümneaastaselt. Ma tahan iga hinnaga seda vältida. Ma näen, millised on tagajärjed vanemas eas.

Me jõudsime psühholoogi juures järeldusele, et minu suhe oma emaga on olnud alati intellektuaalsel tasemel (kammoon, KUI paljud emad-tütred arutlevad õhtusöögilauas Maslow vajaduste hierarhia üle?), mis te arvate, millisena olen ma alateadlikult hoidnud enda ja Ida suhet? Ma ju tahan, et ta 2,5aastaselt saaks aru, kuidas Memory ÕIGESTI käib, mida playmaisiga PÄRISELT teha tuleb, KUIDAS kahvlit käes tuleb hoida…Hea et ma temalt veel arvamust Brexiti kohta ei küsi (samas kui ta peaks Eesti lasteaeda minema, siis ta ilmselt aasta pärast oskab selle kohta mitte enam vaid sõna võtta, vaid ka selle plusse ja miinuseid analüüsida).

Me panime psühholoogi juures nö kaalukausile “range” ja “sooja”. Kuhu sa oma ema asetaks, küsis ta. Ilma kahtluste vastasin ma “range”. Kuhu sa arvad, et Ida sind asetaks, küsis ta edasi. “Muidugi range” vastasin ma kahtluseta. Kas “range” võrdub “halb”? Minu jaoks mitte. Aga kas “range” saaks olla ka “soe”? Ma tahan, et saaks ja seepärast ma püüan Idaga “bondida” ka mitte vaid intellektuaalsel tasandil. Ja ma ei oleks kunagi uskunud, et ühe inimese kallistamine ja musitamine ja kaisutamine ja käest kinni hoidmine on midagi nii imelihtsat ja teostatavat. Ma olen seda alati siiani tuumafüüsikaks pidanud. Ei ole midagi paremat tundest, kui su laps sul kaelast kinni võtab või su juurde jookseb, sest “emme tuli koju!”. See siiras rõõm (olgugi et ema on range ja halb?), mis täiskasvanuna tihti ära kaob. Kuna te viimati jooksite kellegi juurde ja haarasite ta oma embusesse, sest teil on nii hea meel seda inimest näha? Laps teeb seda päevas vähemalt korra. Ma püüan temalt seda soojust ja siirust õppida. Kompenseerin ma vanemana midagi, millest mul endal puudu on jäänud? Suure tõenäosusega küll.

On see hea või halb? Ma ei tea. Vist ikka hea.

Ja siis ma jõuan oma teoorias, et vanavanemad kompenseerivad lapselapsi hoides seda, mis omal ajal tegemata jäi, vastuollu. Miks Ida vanaisa oma lapselast ei hoia? Minu lapsepõlves oli ta olemas “teretuttavana”, ma veetsin palju aega oma tädi juures, isa elas kõrval majas. Ta hoidis eemale, oli seal taustal kusagil olemas, kuid mitte rohkem. Selle peale mõeldes (tuletage meelde toda vanaema, kellest ma alguses juttu tegin) peaks ju tema kõige rohkem tahtma minu lapsepõlve läbi lapselapse kompenseerida? Ei, ma jällegi absoluutselt ei süüdista. Ma saan aru, et inimesed ja elud ja vaated ja mõtted on erinevad, ma lihtsalt püüan mõista.

Aga mille peale ma mürki võin võtta on see, et selleks ajaks kui mu vend ja õde lapsed (jesver, kirjapanduna kõlas nagu ma peaks silmas, et nad omavahel lapsi saavad. Ei pidanud!) saavad, on aeg nii palju edasi läinud, et vanavanemad on vanemad ja paiksemad/kodusemad ning nad on kasvanud “rohkem vanavanemateks” ning kompenseerivad tegemata jätmisi uute lastelaste peal to the max. Veame kihla?

Esimeseks lapseks olemise rõõmud on selle nimi. Öeldakse ju, et esimene läheb aia taha (nagu mina) ja teise peal osatakse juba teatud vigu vältida ning kolmas peaks tulema “kõige õigem”. Ja laias laastus võib selle üle kanda ka lastelastele.

Lubasin, et teema võib laialivalguvaks minna, nii et lõpetuseks tahan ma küsida, aga miks laps oma vanemaid tingimusteta armastab? Olgu ta joodik, narkomaan, vägivaldne, kodust ära, laps ikka armastab. “Naerata ometi” olete näinud? Mu meelest selle filmi kõige õudsem koht on see, kui Kerttu (?) oma joodikust emale vastu jookseb, kõige suurem naeratus suul ja pärast emaga kohtumist kusagil omaette nutab. Miks ta nutab? Mis see ema talle tegi? Ja kuidas saab see laps sellist ema ikka armastada?

Over. And out. Panen tänaseks arvuti kokku (palun Jumalat/vanapaganat/tötskääbuseid, et keegi minu eest teeks korda asjad, mille jaoks mul piisavalt mõistust pole!) ja lähen Idale varem lasteaeda järgi. Et ta saaks mulle vastu joosta ja hüüda teistele “MIN mamma kom!“