Minu teine Norra

Mida selga panna,“ nuputasin ma enne esimest koolipäeva peegli ees seistes. Ma tahtsin hea välja näha, aga mitte kohe silma torgata kui välismaalane. Pärast umbes kolmveerandtunnilist peegli ees seismist otsustasin ma tagasihoidliku valge topi ja musta miniseeliku kasuks, otse loomulikult kuulusid sinna juurde kõrge kontsaga kingad. Tänaste stilettodega võrreldes oleks neid küll võinud lausa sussideks nimetada, kuid Norra mõistes oli tegemist killer-kontsadega. Minu katse mitte silma torgata ja sisse sulanduda kukkus kolinal kokku. Tenniste, teksade ja kapuutsiga dressipluuside keskel paistsin ma silma nagu valge vares. Juba esimese minutiga olin ma reetnud oma mitte-norra päritolu. Ma tundsin kuidas tüdrukud mind pika pilguga mõõtsid ja poisid harjumatut vaatepilti uudistasid. Juba esimesel vahetunnil võeti mind „pihtide vahele“, et teada saada, kes ma selline olen ja kust ma tulen ning vastama kohustuslikule küsimusele, kuidas ma nii hästi norra keelt oskan.

IMG_4334

Kõrgetest kontsadest hoolimata sulandusin ma ajapikku seltskonda, kuid ometi jäi mulle terveks kursuseks tunne, et mind ei võetud päris omaks. Isegi siis, kui ma kontsad madalamate jalanõude vastu vahetasin, et raha kokkuhoiu mõttes teiste üliõpilastega sarnaselt jalgrattaga või jalgsi kooli käia. Ma jäin ikka võõraks, sest ma ei elanud üliõpilaslinnakus nagu teised, vaid „Elvegatal“, mis kõik alati ahhetama pani. „Ah sa elad seal? Kuidas nii?“ küsiti mult pidevalt justkui eeldades, et Ida-Euroopast tulnuna peaksin ma elama kättejuhtunud asjadest kokku klopsitud hütis Lillehammeri ääremail. „Nende juures? Jaa, nendest oleme me kuulnud,“ lisasid kohalikud üliõpilased alati, isegi õppejõud, „nad on ju meie linna ühed jõukamad inimesed.“ Ma ei osanud sellele lausele kunagi reageerida, noogutasin vaid kohmetult. Võib-olla kujutasin ma seda endale ette, aga mulle tundus, et mind kardeti sellepärast ja peeti ära hellitatuks ning uhkeks.

Võõraks jäin ma ka seetõttu, et ühiste pubi-tuuride asemel valisin ma sageli hoopis lugemise. Mitte et ma poleks tahtnud rohkem väljas käia ja oma kursakaaslastega rohkem tuttavaks saada, kuid esialgu osutusid õpingud minu jaoks siiski raskemaks kui ma olin arvanud. Aasta Lillehammeri keskkoolis oli selle kõrval olnud nagu lapsemäng. Ma oskasin küll norra keelt, kuid loengus konspekteerimine ja kõigest arusaamine valmistas mulle piisavalt peavalu. Ma kartsin läbi kukkuda ja alt vedada nii oma norra kui eesti peret. Nad kõik olid mu üle ju nii uhked, see ei oleks sobinud, kui ma oleks tunnistanud, et kunstiajaloo õppimine norra keeles käib mul üle jõu. Ei, ma pidin sedavõrd rohkem pingutama. Selleks ajaks kui loengus konspekteerimine mulle enam raskusi ei valmistanud, oli kursus omavahel juba liiga hästi tuttavaks saanud, et ma ei osanud ise õigesti seltskonda sulanduda. Terve kursuse vältel jäin ma „selleks Eesti tüdrukuks, kes nii hästi norra keelt oskab“. Tagantjärele mõeldes olin ma mingis mõttes nagu tsirkuse atraktsioon, keda teistele näidati.

Saage tuttavaks, see on Eveliis, ta on Eestist,“ tutvustasid mu kursakaaslased mind oma sõpradele. „Kas pole tõsi, et peaaegu ei saagi aru, et ta pole norrakas?“

Ja sellele järgnes peaaegu alati teine kohustuslik lause: „Ütle midagi eesti keeles, see on nii naljakas! Aga see meenutab kuidagi soome keelt, kas see ei peaks vene keele moodi kõlama?“

Aaaaah! Jälle see sama lugu. Kui palju kordi olin ma juba pidanud seletama, et eesti keel kuulub soomeugri keelkonda, vene keel slaavi keelte hulka ja läti ning leedu keel hoopis balti keelte hulka.

Ei, ma ei saa läti ja leedu keelest aru,“ pidin ma aru andma. See ärritas mind, mingil kummalisel põhjusel eeldasin ma, et kõik peaks teavad, mis keelt Balti riikides räägitakse ning et vene keel on hoopis midagi muud. See kõik oli minu jaoks nii iseenesest mõistetav. Common knowledge! Täpselt nagu norrakate jaoks oli iseenesest mõistetav, et kõik teavad nende hümni autorit.

Kui kummaline, et te üksteisest aru ei saa,“ vangutasid mu kursakaaslased ja nende tuttavad pead. „Nii tillukesed riigid ja omavahel ühes keeles suheldud ei saa. Võta näiteks siis Norra, Rootsi ja Taani, me saame omavahel küll ühes keeles ilma probleemideta suheldud.“

Me saame ka, vene keeles,“ oleks ma tahtnud lisada, kuid ei saanud, sest tol ajal ei mahtunud mulle kuidagi hinge, et Eestit Venemaaga võrreldi. See veel oleks puudunud, et ma oleks neile rääkinud, et kolme maa omavaheliseks suhtluskeeleks võiks pidada vene keelt. Ma ei tea, miks ma seda ikka veel niivõrd häbenesin ja pidasin palju trendikamaks omavahelist suhtlust inglise keeles.

1 Comment

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s