Raha on oluline. Punkt.

Manjana  kirjutas rahast. Ma olen temaga nõus. Ebapärlikarp  kirjutas rahast . Ma olen temaga nõus.

Kuidas?

Minu sissetulek kukkus eelmisel aastaga kolm korda. Ma sain teada, et see ei olnudki maailma lõpp. Maailmalõpp oli see, et erinevad kohustused olid seotud kolm korda suurema sissetulekuga. Ei pea matemaatiline geenius olema, et saada aru, mis see kukkumine endaga kaasa tõi.

Aga jätame selle “kukkumise ja õppimise” klišee kõrvale.  Oletame, et ühel ilusal päeval lõpeb see “finantshädaorg” otsa. Ma olen tõepoolest saanud aru, et raha ei ole oluline. On nii palju muud, millele ei saa hinnasilti külge panna ja mis rõõmu pakuvad ning mida nautida tuleb. Need pisiasjad. Vaadake või meie muinasjutulist Norra kodu. Ajutine ja mitte meie oma, aga ei peagi olema, oluline on see, et me oleme saanud sellise võimaluse kogeda midagi sõnaseletamatut. Teate kui palju väikesi (tasuta) õnnehetki meie igas päevas on, selliseid, mida me isegi tähele ei pane? Toon näite. Lähete autoga ostukeskusesse, parkla on pilgeni autosid täis, te otsite vaba kohta ja ei leia, kuid siis täpselt õigel hetkel sõidab üks auto ära ja te saate ideaalse parkimiskoha. Olete te kunagi mõelnud selle peale, kui õnnelikuks selline pisiasi korraks teeb? Ma arvan, et teadlikult pole me selle peale mõelnud, eksju? Meie päevad on selliseid hetki täis ja kui need kokku lugeda, siis isegi üks paha päev saab hoopis teise jume.

IMG_7545
Suguvõsa kokkutulek, kus maailma eri paikades elavad inimesed kokku tulevad, võib olla üks pisike õnnehetk argipäeva. Aga kuidas need maailma eri paigus elavad inimesed kohale jõudsid? Nad ostsid lennupiletid. Raha eest. 

IMG_7544
Soome. Norra. Inglismaa.Austraalia. Ja keegi hoolitses toidu ja jookide eest. Me ei küttinud grillvorsti ja šašlõkki, liha selleks tuli turult. Kook oli ise küpsetatud, aga keegi ei kloppinud “nigadi-nagadi koorekest”, et võid ja vahukoort saada. Vein tuli poeriiulilt. Raha eest.
Ma olen mingil määral ka nõus, et inimesed, kes pingutavad VAID raha nimel on kurjad ja õnnetud inimesed. Ma olen selliseid inimesi kohanud. Nendel jääb elu elamata, sest..vaadake, isegi kui neil on KÕIK asjad olemas, siis nad ei tarbi/kasuta neid, sest need on NII kallid ja nendega võib midagi juhtuda.*

Teiselt poolt arvan ma, et rahaga kaasneb siiski vabadus ja rahulolu, mida ei ole inimesel, kel raha kunagi ei ole. Ehk siis kui sa ikka kogu aeg pead mõtlema, kuidas elekter saaks makstud, söök lauale, lapsele talvejalanõud, siis muutud ikka kurjaks küll. Teed ja teed, aga ei venita välja. Mulle meeldib selline film nagu “Karu süda” – jõukas mees loobub kõigest ja leiab metsas elades enda tegeliku mina ja õnne. Me ju ei kujutaks päriselus sellist stsenaariumi ette, et me kõik koliks metsa elama, loobuks maisest varast, elatuks korilusest, kannaks ühtesid ja samu pükse terve sajandi, magaks mättal, peseks end vihmavees ja nii edasi ja nii edasi. Vahelduseks oleks selline ekstreemsus ehk  huvitav, aga kui elustiil…Prrr! Ma ei pea end halvaks inimeseks, sest mulle meeldib teatud luksus. (Soe) vesi, elekter, voodi, toit, mida ei pea ise küttima ja nülgima.

IMG_7518
Mind teevad alati õnnelikuks lilled. Ma ei tea, mis värk nende lilledega on. Aga mu jaoks ei ole maailmas kunagi liiga palju lilli. 

Mul võivad küll olla fantastilised sõbrad ning minu elutoa aknast avanevad maalilised vaated, kuid nendega arveid ei maksa. Arvete mitte maksmine = võlad = stress. On ütlus, et “see, kes ütleb, et raha eest ei saa õnne osta, on vales poes ostelnud”, mina ütlen, et see, kes ütleb “rahata olek ei tee õnnetuks, ei ole kitsikust tundnud” või sipelnud kohustuses ja võlgades. Isegi kui see inimene suudab nautida asju, mida saab tasuta, siis tahes tahtmata pressib peale see osa, kus raha on oluline ka pisiasjadeks. Sõida rattaga looduses = sul on ratast vaja = selleks on raha vaja; küpseta kooki = sul on vaja pärmi/šokolaadi/rosinaid = sul on vaja raha, maksa elektriarve = sul on vaja raha, maksa ära lasteaiamaks = sul on vaja raha, maksa ära kodulaen = kui ei maksa, läheb sundmüüki = sa saad võlgades ehk vabaks = jääd koduta = stress. Inimene, kes selliste muredega peab päevast päeva tegelema ei saa olla täielikult õnnelik ja vaba.

Lisaks sellele meeldib mulle lugeda raamatuid, käia kinos, teatris, kontsertidel, reisimas. Ilma rahata seda endale lubada ei saa. Muidugi saab ise ka kino teha, aga kaua sa ikka viitsid. Ma arvan, et inimesed, kes kunagi ei käi teatris, reisimas, muuseumis jäävad paljust ilma, nende maailmapilt on piiratud ja nad ei näe värve (jätsin parasiitväljendi kasutamata) musta ja valge vahel.

Ilma rahata seda ei saa. Ma oleks õnnetu kui ei saaks endale selliseid asju lubada. Ma pole aasta aega ühelgi kontserdil käinud. See teeb mind nukraks. Seega raha on vajalik. Raha teeb õnnelikuks. Punkt.

Nüüd hoopis teine teema on KUI palju ja MILLE jaoks raha vaja on. Ma olen alati öelnud, et töö peab olema vahend elamiseks, mitte elu töötamiseks. Irooniline minu suust, kes end kuni senini on suuresti läbi töö identifitseerinud ja ei rõõmusta millegi üle rohkem kui näeb, et pikka aega pingutamine hakkab vilja kandma, aga ma olen õppinud leidma tasakaalu selle vahel, milleks raha vaja on ja milleks teda absoluutselt vaja pole.

Me tahame liiga palju ASJU. Ja vot ASJU meile vaja ei ole. Vähemalt nii palju kui me arvame. Muidugi ka selles väites on juba vastuolu. Viimati sain ma teada, et asjad, mis jäid restorani, on inimesed MULLE tagasi ostnud. Tuttav saatis mulle pildi kolmest vaasist, mis ta minu jaoks oli ostnud. “Aga toda raamatut ma ei leidnud,” kirjutas ta. Kolm päeva hiljem kirjutas õde mulle, et keegi tema tuttav oli TALLE selle raamatu tagasi ostnud. Need asjad tegid mind rõõmsaks. Asjad teevad meid ka rõõmsaks. Ma ei hakkaks ju nutma kui keegi mulle uue Fjällräveni kingiks? Uue duššikabiini/vanni? Uue saunaahju? uued tossud? Uue lõhna? Ikka oleks rõõmus. Kas need oleks eluks hädavalikud? Ei, ja nende saamine ei ole eesmärk omaette, kuid…saate aru küll. Mingi seos asjade ja õnne vahel siiski on.

IMG_5078
Ma sain kingituseks vanaaegse serviisi ja hõbedased salvrätihoidjad.  Need tegid mind rõõmsaks. Õnnelikuks. Tol hetkel tundus, et õnn on just nende taldrikute kaugusel. 

 Raha ei tee õnnelikuks, aga õnnetuks ta ka ei tee. Piisavalt on raha vaja. Kui on liiga palju, on teistsugused mured. Kui liiga vähe, on ka mured. Aga mis on piisav? Mina oleksin rahul kui mu sissetulek oleks kuus 2500eurot. Ulme? Ma ei tea. Ma töötan selle nimel. Aga mitte rohkem kui vaja. Sest muidu jääb elu elamata. Ma ei taha kunagi vaadata oma elule tagasi ja näha, et olen vaid tööd teinud. Ma tahan mälestusi. Ma tahan Idaga Lilleputthammerisse minna. Selleks on raha vaja.

Mu meelest aga on kurb lihtsalt see, et inimesed kipuvadki tööst ja asjadest ja rahast valesti aru saama. On okei tööd rabada. On okei endale osta asju. On okei olla jõukas. On okei, millegi poole püüelda. Aga EI OLE okei kogu aeg vastata “ma ei saa, ma pean tööd tegema, mul on tähtaeg kukil.” Nii läheb elu mööda. Halvimal juhul kaasnevad stress ja haigused.  Mul on ka hetkel VÄGA palju tööd teha, vana mina oleks öö otsa üleval olnud ja vaid tööle keskendunud. Aga mul on ka perekond ja kodu. Oluline on leida tasakaal. Me vaatasime eile “Jääaeg 4”, sõitsime rattaga 12 km ja täna hommikul ärkasin ma puhanuna ning asusin tööd tegema. Ma oleks võinud Idale öelda “Emme, ei saa praegu, ära sega, mul on vaja tööd teha”. See oleks minu arvates vale.

592d7-img_0296
Mul ei ole Eestis ratast. See teeb mind õnnetuks

*Ma tunnen muidugi ka inimesi, kes justkui töötavad 24/7 ja kelle pangakontod on rahast lõhki, kuid nad on kõige soojemad ja siiramad inimesed, keda ma tunnen. Samuti oskavad nad elu nautida.

 

13 thoughts on “Raha on oluline. Punkt.

    1. Vau, kui väike on maailm! Jap, Dagne on mu “sirgete jalgadega sugulane”, vanasti väideti, et me olime temaga nii sarnased, ainult jalgade järgi sai vahet teha:D
      Hmm…a nüüd ma mõtlen, et kes meil veel Tartus ühised tuttavad olla võivad…

      Like

  1. Kõigepealt, tead sa oled niiii tore! Täpselt minu tüüpi inimene(nüüd kui sa enam mustas masenduses ei ole) 😉

    Selle teema osas olen ma nõus nii sinu kui Triinuga(Ebapärlikarp), mitte päris lõpuni vist, aga näen pointi. Ma olen virelenud, sest ülikooliaeg tõi kaasa võlgu, aga ega ma seda aega kahetse, õpetas mõndagi ja see oli minu oma valik. Raha on muidugi oluline, aga minu eluõnn küll rahas ei seisne. Saan hakkama igas olukorras, kui vaja on. Aga eelistan muidugi seda, kui ma ei pea uute tossude ostmiseks 6 kuud raha koguma jne. Ja keeldun end raha nimel katki rabelemast, sest nii läheks elu minust mööda. Olen natuke laisk ja mugav.

    Sirje ehk Manjana on olnud minul ülikoolis mingi seminari juhendaja, see tuli mulle seda rahapostitust lugedes meelde. 😀

    Like

    1. Tnx! aga usu mind ma olen ikka täitsa mustas masenduses (veel?) ja ega ma tegelikult kipungi oma loomult olema natuke melanhoolne ja depressiivne, et sinna pole midagi teha:D
      Aga mul on sama, ma eelistan, et ei pea iga asja jaoks raha koguma, kuid üleliia rabada ka ei taha.

      Like

      1. Ega ma seda ju teisiti ei saa hinnata, kui vaid blogi lugedes, kirjutised on muutunud helgemaks, minu meelest. Sellest aitab küll esialgu, küll see must masendus taandub ja uus perspektiiv tuleb. 🙂 Maailm on üks hädaorg nagu öeldi ühes Lindgreni lasteraamatus, aga tegelt on ilus ka. 🙂

        Liked by 1 person

  2. Ma ütleks, et nendes rahateemalistes postides vastandatakse äärmusi. 7 päeva nädalas töötava ropprikka investeerimispankuri ja töötu invaliidsuspensionäri vahele jääb terve spekter erinevaid vajadusi ja inimtüüpe. Jah, raha on oluline arvete ja võetud kohustuste maksmiseks. Aga kui sul on sissetulek, millega katad oma kohustused, saad korraliku toidu ja riided ning paar korda aastas reisida siis kas sa muutud veel õnnelikumaks kui töötad nädalas veel 10 tundi rohkem, et teenida näiteks 300€ lisaks? Mina näiteks ei muutuks. Leian, et pereinimesena on lähedastega koos veedetud aeg olulisem kui lisanduv summa.
    Meie peres täpselt nii ongi. Oleme seadnud eluolu nii, et sisuliselt töötame mõlemad osakoormusega, sissetulekud katavad kõik kohustused, söögi ja riiete ostmisega probleeme pole ning reisimiseks ja auto pidamiseks jätkub ka (ei ole suured sissetulekud, hoopis väike kodulaen). Meil on piisavalt aega, et laps saab käia lasteaias osakoormusega ning saame ringi sõita, ilusaid paiku külastada ning uusi kogemusi. Võiksin minna tööle täiskoormusega ning sissetulekuid suurendada kuid sellega kaasneks oma aja vähenemine. Seega see võimalik lisanduv raha ei ole meie jaoks oluline.
    See heaks äraolemiseks vajalik summa on muidugi igas peres oluline, samuti ka võetud finantskohustuste hulk. Minu jaoks on raha oluline baasnõudmiste rahuldamiseks (kodu, toit) aga mingilt maalt ei too lisanduv summa enam lisaõnne.

    Liked by 1 person

    1. Nii siit kui sealt loen välja, et rahalikku jõukust seostatakse pea alati ületundidega. Aga ei pruugi ju nii olla 🙂 Lihtsalt tähelepanek.

      Like

    2. Mul oli kunagi sada tuhat aastat tagasi ulmesuur palk. Õnnelikum ma ei olnud, pigem hoopis õnnetum, sest ma tarbimisin nii palju ja arutult, et raha kadus lihtsalt ära ja ikka ei tulnud omadega välja. Ajuvaba kogemus kui praegu mõelda:D

      Like

  3. Kahjuks näen oma tuttavate pealt, et tõesti on tavaliselt seos ületundide ja majanduslike vahendite vahel… Ise olen kindlustatud, aga kindlasti mitte rikas. Korteri sain õnneks pärandusena, seega on mul VÄGA vedanud – pole ei üüri ega laenumakset, ainult kommunaalid. 30-aastasena on see suur asi. Teenin kuus natuke alla 1000 euro ja selle rahaga elan kenasti ära. Teen tööd, mis on minu suur kutsumus, kuid sel alal ei ole ei Eestis ega välismaal võimalik oluliselt rohkem teenida, sest tegu on mittetulundussektoriga. Jah, välismaal oleks summaliselt võimalik, kuid seal ei oleks mu korterit ja muud kulud oleksid suuremad. Lisaks meeldib mulle Eestis. Vahepeal tegin lisatööd, et veel paarsada lisaks saada, kuid see ei tasunud seda ära, et mul vabu õhtuid ei olnud. Mulle meeldib see, et on oma aeg, palju puhkust ja saan olla oma aja peremees. Praeguse töö juures on see võimalik.

    Paar sõbrannat rügavad mul kuus päeva nädalas hommikust kella kümneni õhtul. Ja mille nimel? Mõned neist raha ise kasutada ei saa, sest see on nende firmade nimel. Endale suuremat palka ei raatsi maksta, sest siis tuleb ju makse maksta. Sama on puhkuserahadega. Dividentidelt on samuti maksud. Raha istub siis kontodel (või on edukalt või mitteedukalt kusagile investeeritud) ja kord aastas võetakse ikka suurem summa välja, et mingi 10-14 päevane kuurortireis teha. Sest ollakse nii väsinud ja on vaja puhata. Mina jällegi oma tööst tavaliselt väsinud ei ole ja sellist puhkust ei vaja. Selle asemel eelistan kultuurseid reise kusagile linnakeskkonda, kus saab nii baarides lõbutseda, inimestega tutvuda, vaatamisväärsusi näha ja end harida. Muidu saame hästi läbi ja ühiseid teemasid on ka, aga koos reisima ei läheks never, sest ilmselt ei jõuaks kunagi sihtkoha osas kokkuleppele. 🙂

    Siis on muidugi need sõbrannad, kes tõesti teevad oma alal karjääri ja armastavad oma tööd ja neil on ka võimalus teenida. Neist ma saan aru. Muidugi ei oleks ka minul midagi selle vastu, kui keegi mulle praeguse töö eest rohkem raha maksaks, aga ma ausalt ei hakka ei eriala vahetama, lisatööd tegema ega oma vabast ajast loobuma. Samas kui ma miinimumpalka saaksin, siis elu sunniks kindlasti teistmoodi mõtlema.

    Like

    1. Nõustun sinuga täiesti. Mul ei ole mitte midagi suuremate sissetulekute vastu ja nagu öeldud, siis ka tegutsen selle nimel, aga ma keeldun töötamast nii et ninast veri väljas, et on kogu aeg stress ja väsimus ja tülpimus ja muudkui tahad rohkem ja paremini ja… Ühesõnaga mu meelest selline nõiaring

      Like

  4. Tore Teie rahajutte lugeda 🙂
    Mulle jäi silma see parkimiskoha saamise koht. Mõned aastad tagasi oli pop raamat the Secret. Seal õpetas, et soovi, mida vajad. Näiteks parkimiskohta. Ja ole tänulik. Aga kõige lihtsamad asjad kipuvad meelest ära minema.
    Meie peres riietele raha ei kulu. Nende pealevool on tõeliselt külluslik. Aegajalt ostan Uuskasutusest mõne asja lihtsalt lõbu pärast. Kuid ükskord soovisin jopet. Pood, kus nimetet jope müügil oli, asus teises linnas ja kui ma ükskord sinna jõudsin, oli sel päeval kõik -50%. Ja see on niiii äge jope. Ma olen endiselt nii tänulik selle üle.
    Ja sooviks, et kõik asjad niimoodi sujuks;)
    Et saad seda, mida soovid.
    Ja ega peale kallistuste väga palju asju tasuta pole kah.
    (Ma olen enda jaoks ka valmis mõelnud palgasumma, millega ma olen nõus tööl käima. Mees naerab, et kus Eestis Sa elad. Kuid hetkel on mu sissetulek tööl käimata sama mis mehel tööl käies. Pigem eelistan tõesti seda, et saaksin tööl käimata suuremat sissetulekut.)

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s