Blogimaailma lollakas

Üks vist veidi tuntum blogija kirjeldas mind hiljaaegu niimoodi:

 Eveliisiga oleme me ka samamoodi ikka sõbranjed mujalt kui blogimaailmast. Nimelt on meie Idad ja Marid 2013 aasta oktoobribeebid ja tema on üks paarist emast, kellega ma siiani suhtlema jäänud olen, mille üle on mul hea meel. Inimesena meeldib mulle Eveliis hirmsasti. Eriti lemmik on mul teda natukene tema mugavustsoonist välja torkida ja rääkida talle igasugu “labasusi” mille peale tema muudkui uih ja aih kiljatab ja siis vaikselt kaasa rääkima hakkab, ise siivsalt pobisedes, et inimesed ei tohiks teineteisega sellist infot jagada. Isegi mitte sõbrannad! Aga no see on tema kui inimene, pealegi mulle tundub, et mida aeg edasi, seda vähem see daamike ohib ja ähib, vaid on selline eriti ladna inimene. Blogi juurde minnes – mulle meeldib. Välja arvatud “mida teha Lillerhammeris/oslos” postitused, sest noh, kui ma sinna ka kunagi läheks, siis arvatavasti temaga koos ja sellisel juhul näidaku ta mulle ise, mida näidata tahab. Muidu kirjutab ta hästi, läheb lugejate provokatsiooniga mõnusalt kaasa ja lahmab ka igasuguste lollustega kaasa minna, mille ma igati heaks kiidan, sest muidu olin mina see ainuke blogimaailma loll 😀 Nüüd saame koos lollakad olla, oma 2013 aasta oktoobribeebidega.

Kuna me nüüd psühholoogi juures oleme pere ja lapsepõlve (traumad) läbi lahanud, jõudsime me minuni ja püüame mind “töökorda” saada, aga lisaks kõigele muule (sellele minu sees elavale puberteedile jms) pean ma nüüd püüdma aru saada, MIKS ma selline olen. Väga s***a iseloomuga – seda esiteks, aga see polegi kõige olulisem. Me jõuame selle ülaltoodud kirjelduseni. Minus ONGI kaks poolt – üks pool väga obsessed reeglitest, korrektsest käitumisest, intelligentsusest (ma tean peast mingeid kasutuid fakte ja ajalooliste sündmuste kuupäevi nt)  ja sellest, mida teised arvavad, selline viieline noh; teine pool minust on aga liberaalne, mänguline ja lõbus. Kuna aga kumbki pool ei taha alla anda, siis ma olen aegajalt iseendaga vastuolus.

Tahate ma toon teile elu kõige jaburama näite enda kohta?

Teinekord tahaks ma väga väga väga kontserdil kaasa elada, kohe kõvasti ja valesti kaasa laulda, kurjam, vaat isegi lava ette näppu viskama minna, aga ma ei tee seda MITTE KUNAGI. Sest ma ei oska ei tantsida ega laulda ja pealegi oleks selline käitumine ju imelik. Teised vaataksid. Mida nad arvaksid? Ma ei saa midagi sellist teha, sest suur osa ülejäänud kontserdikuulajatest istub ju vaikselt paigal. Mul on siiralt hea meel, et mul on olemas tütar, kellega ma saaksin nüüd kontserdil koos lava ette kaasa tantsima minna. Mul on ettekääne – laps tahab! Ma ei jõua ära oodata, kuni me saaks mõnele suvekontserdile minna. Ja ma saakski ehk esimest korda elus vabana kontserti nautida. Kas pole veider, et selleks on last vaja?

Suur osa minust tahaks aegajalt lihtsalt rihma lõdvaks lasta (no mitte päris nii lõdvaks nagu ma tegin seda oma 30. juubelil, kui end laua alla jõin, õemehega Raekoja platsis kaklesin, lokke väristasin, wc-sse magama jäin ja üürgasin nutta, et “täitsa p***es pidu oli), aga ma ei tee seda. Ma hoian end vaos. Sest mis saab siis kui ma teen midagi rumalat? Piinlikku? Nagu see 30.juubel, mis ISEENESEST nüüd meenutades on meganaljakas ja selles ei olnud midagi hullu. Teate, et ma isegi ei põdenud seda, aga uute võimalike lolluste peale mõtlen ma, et appi, kuidas ma pärast teistele otsa vaataksin.

Ja siis need “labasused”, millest üleval juttu oli. Ma ei tuleks MITTE KUNAGI selle peale, et jagada (jah isegi sõbrannadega) mingeid seikasid oma sekselust. NEVER. Mitte et see teema mu jaoks tabu oleks, aga…Ma paar korda olen mõelnud küll, et kui too “labane” veidike tuntud blogija mind jälle oma juttudega ahistanud on, et lajataks talle oma “labasustega” sajaga vastu, aga ikka lõpetan enne ära kui liiga “labaseks” läheb.

No vot.Mina in a nutshell. Kaks poolt pidevalt üksteisega võitlemas. Siiani on peale jäämas “viieline”, aga ma natuke tahaks, et see mänguline, elavaloomuline pool peale jääks. Marek arvas, et mul peabki selleks mõni selline “labane” sõbranna ka olema, et ehk saab selle “ora mul sealt tagumikust kätte”. Aga siis ma jälle mõtlen, et mulle ju natukene meeldib see “ora”. Gosh, väga perversne eneseväljendus tuli välja.

IMG_7511

Advertisements

12 thoughts on “Blogimaailma lollakas

  1. Peaaegu nagu mu mõtted enda kohta. Ka kaks poolt on pidevas vastasseisus ja jube väsitav on. Mind häirib veel see, et päriselus on mul isegi mingi tasakaal nende vahel olemas ja asi enamjaolt toimib, aga internetis on üks pool tugevalt võimust võtnud ja ei lase teisel üldse oma nägu näidata ja siis ma olengi näiliselt nõme kuivik 😀

    Like

    1. Kui ma ei oleks su’ga päriselus kohtunud, siis ma ütleks, et sa OLEDKI nõme kuivik. Aga päriselus oled sa palju okeim ja “vähem ärritavalt poliitkorrektne”:D
      Mina ise aga jällegi suudan just blogis olla vabam kui päriselus, päriselus olen ma nõme kuivik ja pigem poliitkorrektne:D

      Like

  2. Minul on ka need kaks poolt olemas, aga nad on omavahel tasakaalus ja avalduvad vastavates olukordades. Minu arvates ei peagi üks peale jääma, vaid nad peavad mind sõbralikult jagama. 😀

    Like

      1. On ikka kontrollifriik! Sa lase tal vaadata enda ümber, ta raudselt kadestab neid, kes näiteks lava ees vabalt näppu viskavad ja küsi tema käest, et miks mõni teine kontrollifriik peaks teda vaatama veidra pilguga, kui ta ise teisi sedasi ei vaata. Need, kes juba lava ees näppu viskavad, neil pole üldse aega jälgida, mida üks kontrollifriik teeb või ei tee. 😀

        Ma tean, et lihtne öelda, aga see on tõsi, keegi ei vaata, keegi ei mõtle midagi, või kui vaatab ja mõtlebki, siis tund hiljem on see juba unustatud ja tema läheb eluga edasi, kontrollifriigile jääb aga pikaks ajaks tunne, et elu jäi elamata.

        Like

  3. Mul apsull vastupidi. Labane pool mässab ja käratseb viiekuusele pidevalt keskmist sõrme näidates. A nüüd on laps ja peaks neiule eeskuju olema. Laenad äkki oma ora mulle, kui välja saad?
    Ps! See, et teised vahivad ja kritiseerivad… Mina ei tea… Kas nad oma kompleksidele ametis ei ole samal ajal?

    Like

    1. Noh jah…samas ma ju võin vanduda nagu vana voorimees ja kõik ropud sõnad, mida üldse tean, ühte lausesse panna kui midagi endast välja ajab. Jälle üks vastuolu. Phhh, vähemalt norra keeles olen korrektne, sest ma tean liiga vähe labaseid väljendeid:D
      A no ja need kritiseerijad või vahtijad, siis suure tõenäosusega tõesti kedagi ei kotigi, see on pigem selline hea ettekääne, et ei saa, teised vaataavd

      Like

  4. Aga mis siis selles halba on, et see “viieline” pool peale kipub jääma, las ta siis jääb. Küll mängulisele poolele ka võimalusi jagub. Üks ei ole parem ega halvem kui teine. Oled nagu oled kõigi oma puuduste ja heade külgedega. Eks need erinevad küljed elu jooksul muidugi muutuvad. Seda lootust, et nad samaks jääksid ei ole. Tegelikult isegi hästi, et ainult kaks erineva poolt jagelevad. Kui kolmanda ja neljanda ka veel peaks sinna ära mahutama, läheb jamamaks.

    Like

  5. Ega polegi midagi otseselt viga, et see “viieline” peale jääb, sest olgem ausad ma ei tea midagi koledamat kui labane naine (ja ma ei pea siin jutumärkidega labaseid silmas). Mitte et see minu labane pool kuidagi saaks sama olla, kuid see on justkui mingi alateadlik hirm, et aga äkki ma siis olen labane.
    Mulle tundub, et ma lihtsalt ei oska lõõgastuda tänu sellele ja see on pigem probleem

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s