Mul on üks sõbranna. Või noh mul on mitu sõbrannat, aga eile käis üks neist külas. Me pole pikka aega näinud, mu blogi ta väga ei loe (kunagi ütles, et juba igav on, et ta ei suuda, no mis ma teen, kui ta heas asja ära ei tunne, las siis elab pimeduses*), eile peale külaskäiku saatis mulle sõnumi, et kiikas üle pika aja blogisse. Ütles, et “ei no, mõnusa mannavahu mulje suudad jätta, et tegelikkus on ikka pigem nagu piima-juurviljasupp, võib-olla mingi gurmee variant, aga ikkagi supp”. Selle kommentaariga tuli mul kohe meelde Marimelli postitus Perekoolist, kus oli ka mingi kommentaar, et a la “blogidel pole tegelikkusega mingit pistmist, et lollid on need, kes usuvad.”

Okei, selles on MINGI tõde sees. Sest tõepoolest kõik roosamannavahu-inimesed ei ole tegelikkuses nii “oksendamaajavad roosamannatajad” ja kõik “depressiivsed lollakad” ei ole tegelikkuses kurjad ja kibestunud, kuid noh et eesmärk omaette oleks lugejatele mingit jama ajada, asju välja mõelda, et oleks põnevam…milleks? Et saada rohkem klikke? Kammoon, need klikid tulevad/ei tule kõigest hoolimata. Mõnele on antud rohkem kirjutamissoolikat ja värvikam elu – ilmselgelt on nende blogid huvitavamad ja popimad, mõned lihtsalt ei peaks võiks kirjutada oma lõbuks, sest pole väga kirjutamisoskust ja suurt midagi ei juhtu ka (öelge ausalt, KEDA kotivad h&m ootd postitused ja random asjade arvustused ning suvaline jutt teemal “käisime täna siin, oli tore päev/ei olnud tore päev) ja nad võivad naba välja venitada, aga jäävad ikka keskpäraste blogide juurde.

Kui te nüüd arvate, et ma kedagi laidan ja ennast kiitma kukun, siis sugugi mitte. Ma pean oma blogi keskpäraseks. “Gurmee piima-juurviljasupiks” nagu mu sõbranna kirjutas. Tõsi, ma olen aus ja avameelne, kuid ma jätan teatud asjad siiski teadlikult kirjutamata, kuigi ma tean, et need teemad võiks lugejanumbreid suurendada, ma ei ole ise valmis tagasisideks, mis võiks tulla ilmselt tuleks. Ma ei kirjuta KUI pekkis on asjad olnud ja mida ma olen mõelnud-teinud, sest häbi oleks ja ma ei tea ka milliste tagajärgedega need postitused võiksid (ma ei viitsi anda vabatahtlikult põhjust perekooli teemadeks “sähh, paras talle,debiilikule”, nende jaoks sobivaid teemasid on niigi piisavalt), samas ei kirjuta ma ka KUI hästi mõnikord asjad on, sest ka sellest võidakse valesti aru saada. Ikka ma valin teemasid ja olgugi, et olen ka üks “blogimaailma drama queen’e” nagu ma aru olen saanud, siis mingi filter on ka minul. Mõnikord selleks, et piimasupist teha roosamanna, sest muidu tuleks ahastus peale. Kirjanduslik liialdus tuleb teinekord loomulikult. Ses mõttes, et ma kui ma ütlen, et ma VIHKAN oma iPhone4Si ja tahaks ta vastu seina puruks lüüa, siis ma ju tegelikult ei vihka teda ja saan aru, et hetkel on olulisemaid asju kui uus telefon. Vms.

Kui ma vaatan Ussipesa pilte, siis paistab sealt roosamanna. Tegelikkus on midagi muud. Pitskardina taga on lõpetamata aknalaud, terrassil on katkine katus, maja on värvimata, meie ära oleku ajal on mustsõstrapõõsas meetrised kõrvenõgesed, igal pool on midagi ligadi-logadi, lõpetamata ja poolikut. Blogi edastab MINGI osa meie elust.

Valet siin sellest hoolimata ei ole. Ongi piima-juurviljasupp ja magustoiduks roosamannavaht.

*nali. või kas oli?

Some days ago someone commented that real life has nothing to do with the blog reality, that this world is all fake and nothing is to believe. There is some truth in this comment, because of course not all “bubbly pink” bloggers are all the time this bubbly and pink, and not all the “depressive idiots” are all  the time depressive and idiots, but to claim that blog reality is fake, just to produce clicks is a bit too much. 

I mean of course I do not write about ALL the things that are on my mind or bothering me, I am not ready for those comments like you desrve that and if things keep happening to you, perhaps there is something wrong with you. Maybe there is. At the moment there is an issue that really keeps me awake and I feel bad to have hurt someone, but I will not go into details with strangers nor friends. There are posts like these that would be  so called click magnets, but do I need those clicks. Clicks from people who don’t like me. 

And come on, the clicks will come/not come anyway. There are some bloggers that just have a better sense of writting and a more interesting life, their blogs are more popular. The other blogs could do whatever, but will still be mediocre. I myself find my blog mediocre, but the funny thing is that although I don’t like mediocracy I have accepted that this is what I am. 

Sometimes my blog is more pink and bubbly than reality. Like when I look at the photos of Ussipesa (our home) it looks magical and  fairytaly in a way, but the reality is that so many things need to be fixed. Things are falling apart already. 

But still if I sometimes show more bubbly side of life, there is nothing fake in this blog. It’s like our life. Bubbly side by side with the problems.