Arstiabi ja vanadus (Hoiatus: sisaldab väga häirivaid fotosid!)

Ma olen ka varem rääkinud, et minu meelest on (üldistades) Eestis arstiabiga sellised lood, et mida vanem inimene, seda vähem sinu tervis kedagi kotib. Küll olen ma kuulnud lugusid sellest, et kiirabi ütleb, et pole mõtet kohale tulla kui 80+ inimesel süda “jukerdab”; küll ma olen kuulnud lugusid, et haige vanainimene läheb arstile, kus talle öeldakse, et aga mida te tahate, et me teie vanuses teeme ja nii edasi ja nii edasi. Teoreetiliselt saan ma aru, et ega tõesti, mingis vanuses ehk polegi paljude haigustega midagi ette võtta, aga mis mind häirib on suhtumine. Kui arst sisendab eakale inimesele, et te olete vana ja haige, siis teate, isegi elurõõmus ja optimistlik inimene hakkabki lõpuks uskuma, et on põhimõtteliselt minekul, et elu elatud ja nüüd polegi enam midagi teha. On väga inetu vanematesse inimestesse nii suhtuda. Ja sellise suhtumise pärast ei julge need eakamad inimesed ka midagi nõuda.

Kaks kuud tagasi läks me vanaemal jalg katki, tal on selline paberist nahk, et kui kuhugi vastu läheb, siis on kohe sinine ja katki. Seekord juhtus siis niimoodi, et jalg muutus selliseks nagu alloleval pildil. Hoiatan veelkord, et pildid on häirivad!

13819801_1247941285246198_661806652_n

Mis te arvate, kas perearst suhtus sellisesse jalga tõsiselt? Oh ei, sugugi mitte. Esimene kord puhatati seda lihtsalt antiseptikuga, teine kord ei viitsitud isegi siduda ja rohud on soovitatud sellised, mis on igas tavalises koduapteegis nö esmaabiravimid. Vanaema on selline vaiksekene ka, et ei julge tema midagi öelda ega uurida ega arstis kahelda.*

Minu meelest selline jalg ja haav, kus kooriku all on näha põletik ja mäda nõuaks ikka veidike tõsisemat sekkumist ja suhtumist. Kui vanaema jalale tekkisid mustad laigud ja me lärmi tõstsime, siis pakuti talle kirurgi juurde aeg oktoobriks. Oktoobriks! Päriselt? Vanaisal tekkisid jalale mustad laigud ja järgmisel päeval oli ta jalg amputeeritud. Tänaseks on VAID tänu perekonna pealekäimisele, lärmamisele ja ise uurimisele, mis rohte ja kust ja kuidas ja kuhu ja palju ja miks  vanaema jalg paranemisemärke näitamas. Uskuge või mitte, aga allolev pilt on vist/väidetavalt paranev jalg. Mitte et arst seda oleks öelnud. Tema võib-olla paneks ikka haavale antiseptikut peale.

13933380_1122207171151159_1731427180_n

Õnneks on tänu lärmamisele vanaemal homme ka kirurgi aeg. Ehk siis saame kõik päriselt ka targemaks, sest perearsti abile lootma jäädes võiks enne vist …ptüi ptüi ptüi…ära surra. Kas tõesti abi saamiseks peab lärmama ja nõudma? Kas aadekvaatne arstiabi ei peaks elementaarne olema? Hoolimata vanusest.

*Perekeskis ütleb vaid, et perearst on vist ikka totu, kes midagi oma erialast ei jaga.

 

12 thoughts on “Arstiabi ja vanadus (Hoiatus: sisaldab väga häirivaid fotosid!)

  1. Issand, mul on su vanaemast täitsa kahju. Vanainimene peaks saama rahulikult oma vanaduspõlve nautida, mitte selliste probleemidega silmitsi seisma, arstide tegemata töö tõttu. Üldse on osad perearstid endast ikka liiga heal arvamusel. Ise olen jõuludest saadik tervisemurega kimpus ja siiani ei teata, mis viga on, sest eelmine pereast ei väärigi arsti nimetust. Alguses kui ma murega läksin oli nagu isegi mõistev, sest ma polnud ligi kaks aastat, kui mitte rohkem, seal käinud, aga siis muutusid mu külastused ikka päris tihedaks, sest asi ei läinud sugugi paremaks ja siis ta oli juba mitmel viimasel korral selline, et jälle sina ja ikka ajas oma sama jura, mis kogu aeg, siis sai mul küllalt. Ja vahetasin perearsti välja. Nüüd on üks nooremapoolne meesterahvas, kes tundub praeguse seisuga küll igati tore, saatsis kohe eriala arstide juurde, kuigi mul juba natuke parem oli, aga ütles, et igaks juhuks ikka, et siis saab vähemalt ülevaate, kuidas selles osas tervis on. Oh jah muidugi mul isa perearst on ka veider, viimane kord kui isa haigeks jäi, helistas ja andis teada, et on haige, et haiguslehte alustada ja arst selle peale ütles lihtsalt, et mis ta selle teadmisega nüüd peale peaks hakkama. Ma olin ikka täielikus hämmingus, kui isa seda rääkis.

    Like

  2. Issand jumal, selline haav ju võib minna täitsa luuni välja :O. Ja ega vanal inimesel ei parane haavad nii ruttu ära. Sellise perearsti kohta ei ole sõnu. Vale töö vist valinud.

    Like

  3. Oioi , milline kole haavand. Esmapilgul tundub, et on tegemist troofilise haavandiga. Sellist haavandit peaks puhastama NaCl 0,9% lahusega või siis Prontosan lahusega. Peale võiks panna Prontosan geeli ja Grassolind vms parafiin võrk. Loomulikult steriilsed haavasidemed ka. Loodan, et vanaema satub asjaliku kirurgi poole ja saab abi 🙂

    Like

  4. Minu perearst küsis, kuidas mul eelmine kord (s.o ~15 aastat tagasi) kõrvapõletikku raviti. Mul tekkis hoopis küsimus, kumb meist arst on.

    Like

    1. Täiesti loogiline küsimus. Mika peaks ta hakkama suvalist ravimit katsetama, kui sul on teada, mis eelmine kord toimis.

      Muidu aga, vahetage perearsti. Ma ei saa aru neist, kes ainult kurdavad aga midagi ei tee. Otsige siis keegi teine.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s