It can only happen to me

Kui te olete seda blogi pikemat aega lugenud, siis te teate, et reisid minuga ei lähe pea kunagi viperusteta. Eriti tuleb neid ette autoga Rootsis-Norras liikudes. Täna hommikul (öösel?) kl 4 hakkasin ma Nynäshamnist Oslo poole liikuma, et koosolekule jõuda. Ida ka kaasas. Kõik läks nii kenasti. Ida magas kuue ja poole tunnisest sõidust kaks ja pool, me tegime väikese söögipeatus ja olime täpselt graafikus. Ja siis see juhtus.


Kongsvingerist edasi (55 km enn sihtkohta) läks autol vesi keema. Vana autoremontnikuna olin ma erinevate probleemide ennetamiseks õhtul auto kurguni täis tankinud, kontrollinud õlitaset (jp, ma tõesti oskan seda teha!), valanud õli mootorisse, pannud gpsi marsruudi ja olin valmis. Kusjuures ise veel imestasin, et kõik nii sujus. Välja arvata algus kui gps mind kuhugi metsateele tahtis suunata. Õnneks ma tean teed temast paremini. No vot! Kongsvingeris täitsin ma igaks juhuks ka ühe tühja pudeli veega. 13 km hiljem läks mul seda vaja. Ma jahutasin mootori ja valasin vee, seda oli ilmselgelt vähe, sest viis km hiljem peatusin ma uuesti. Minu õnneks peatas politsei täpselt teisel pool teed ühe Eesti nr veoauto ja see loovutas mulle kenasti suure pudeli vett. Minu õnnetuseks voolas pool sellest välja ja politsei ei lubanud mul edasi liikuda. St ei soovitanud. Soovitas naf.no kutsuda. Ma ei ole miljonär.

Ma panin erinevatess FB gruppidesse kirja, et olen hädas. Veidra faktina võin ma öelda, et kuulun ka Eesti rekkajuhtide nimelisse gruppi. Mis te arvate miks? Sealt kahjuks ma abi ei saanud ja ma hakkasin hääletama. Kümest autost kaheksa sõitsid must nagu postist mööda. Oleks pidanud seeliku selga tõmbama? Kahel aga polnud veega aidata. Ma olin tund aega seal passinud. Ma otsustasin liikuda ohutuledega lähimasse bensiinijaama. Sattusin külalistemajja, täitsin auto ja pudeli jälle veega ja liikusin edasi. Facebookist oli nii palju siiski kasu, et üks mu Lillehammeris elav tuttav nägi seda ja helistas, et teada anda, et abi on loota. Ma tegelikult imestan ühelt poolt oma õnne. See inimene, kes postitust nägi, ei käi tihti Facebookis. Eile ja just sel ajal käis. Veelgi kummalisem oli, et ta on tuttav mu Lillehammeris elava sõbraga ja kolmandaks oligi umbes sel ajal Kongsvingeri poolt Moelvi suunas tulemas üks eestlane, kes imekombel jagab ka autodest. Autol muidugi oli minu kurvastuseks suurem viga kui ma kartsin, nüüd on kaks varianti: kas katki on odav jupp, mida lihtne vahetada või kallis, mille jaoks mul jälle raha pole. Oma õnne tundes…

Kuigi ma ise pean oma saba liputama, siis mul säilib sellistes olukordades külm närv ja kaine mõistus. Ma olin ärkvel kella 03:30st ja sõitnud kuus tundi autoga, teel olin ma olnud juba neliteist tundi, kuid ma ei olnud ei närvis, stressis ega väsinud. Korraks mul siiski tuli pisar silma, siis kui keegi ei peatanud, aga siis mõtlesin,et mis see aitab. Hea et Marekit ei ole kaasas, tema stressitaluvus selle autoga seoses on null. Me oleks juba tülis olnud. Mina võtsin samm korraga. Ida oli kogu seikluse ajal supertubli. Ei jonninud, virisenud, nutnud KORDAGI. Vaatas minuga raamatut, mängis nukudega, laulis, joonistas, magas. Ma olin nii uhke ta üle. 


Kui me üheksa paiku koju jõudsime murdusin ma korraks ja hakkasin nutma. “Alt bra, mamma?” küsis Ida. “Alt bra,” vastasin mina ja me pugesime magama. Ma ei tahtnud olla ei kurb, ei löödud ega viriseda, et miks need asjad minuga juhtuvad. Ju siis lihtsalt juhtuvad, võib olla olen ma kuidagi need “kannatused” ära teeninud, kes seda teab. Ma lihtsalt püüan hakkama saada ja mitte end haletseda ning kui tulebki haletsuse hoog peale, siis  lihtsalt kannatan ise vaikselt ära. Ma mõtlen, et see on targem kui kogu maailmale halada. 

Igatahes nagu aru saate siis minuga reisimine on kõike muud kui igav. Kes tahab järgmine kord kaasa tulla? 


//This can only happen to me. If you have read this blog for a while, you already know there is always trouble with my car when I drive in Sweden and Norway. Today was not an exception. The early morning started so well, we drove for 4 h before first stop and made a break before border. We were on our way to a meeting and right in schedual. I was happy. I hoped a lot from the meeting.

But. At the moment I am sitting in the car, Ida is sleeping and I am waiting to be rescued. How I love car troubles! I have had so many problems with this car, that for a minute I thought I had fixed it on my own, but unfortunately I was not that lucky. Luckily enough a frind saw my post in Facebook and said that someone he knows will be passing this road in couple of hours. I would like to be at home already. It’s 98km away. But better late than never. 

Th day is not over yet. But I wish it was. With a happy end.

Edit:

We started the day at 03:30 and I had driven for 6 hours, 17 hours later from the start I was finally at home. Without a car and a plan what to do next, for a second I broke down and started crying, but when Ida said “Alt bra, mamma” it gave me strength. I answered “alt bra” and stoppd feeling sorry fo myself. It doesn’t help and perhaps I am a horrible person who deserves not to have it okay.

I now wait to hear what’s wrong with the car. There are two options: an easy mistake which will not cost a lot or an expensive one, that I cannot afford. Thank god it’s Friday. I feel today my head is exploding and I cannot concentrate on work or actually anything. Time to call to my psychologist probably.

4 thoughts on “It can only happen to me

  1. Kas su laps räägib oma ema, ehk sinuga norra keeles?
    Ja kas see on sinu meelest ok?
    Vabandust, see viisakas suur S ei tahtnud kuidagi tulla.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s