Estonian with a dream

Nagu te teate sai mu Norra-lugu alguse 1997.aastal kui ma vahetusõpilaseks sattusin. Aastal 2016 kui terve maailm on meie ees valla, on raske mõista, et 1997.aastal ei käinud asjad sugugi nii lihtsalt. Ma pean alustama sellest, et Anton ja Mesna Rotary hakkasid peale Eesti iseseisvumist tundma huvi Baltikumi vastu, Anton külastas Tartu Rotary klubi (miks just Tartu tekib küsimus? Keegi ei tea täpselt.)  ja rääkis vahetusõpilaste programmist. Kas te kujutate ette, et Tartu Rotary klubi ei näidanud selle vastu erilist huvi üles. Aga see pole etteheide, kõik see oli meile uus ja ilmselt ka arusaamatu. Läks mitu head aastat kui Mesna Rotary Tartust uuesti kuulis. Nüüd oli neil olemas õpilane, keda Norra saata. See õpilane olin mina.  

Ühel kenal koolipäeval tuli meie kooli direktor minu juurde ja küsis:” Eveliis, kas sa tahaksid Norra minna aastaks?” Miks mina? Miks see pakkumine tuli mulle ja näiteks mitte minu pinginaabrile?  Mõnele teisele klassiõele-vennale? Minu vanematel ei olnud mõjuvõimsaid sõpru, uhkeid töökohti ega ei kuulunud nad Rotarysse. Juhus? Ma ei tea. Ma pean tollaselt direktorilt küsima. Ma olin hea õpilane, kuid sugugi mitte kõige eeskujulikum. Ja üldsegi, kuidas sai valituks üks õpilane Raatuse Gümnaasiumist, mitte mõnest eliitkoolist? 

Ma mäletan, et ma käisin veel ühel Soome Rotary klubi (sest Tartu klubil polnud kogemusi vms) kohtumisel, kus justkui veel sadade õpilaste hulgast valiti  need paar vahetusõpilast esseede ja intervjuude põhjal, aga mina teadsin juba ammu, et ma olen juba valitud. See oli naljakas formaalsus. 

Ka edasi ei läinud kõik nii libedalt nagu läheks praegu. Esiteks tähendas vahetusõpilasprogramm, et keegi peaks minu asemel tulema Eestisse.  Sellist õpilast polnud. See tähendas ka, et mind polnud Norras ootamas “vaba” perekonda. Kaks perekonda panid end vabatahtlikena siiski  kirja. Nemad olid nõus ühele Ida-Euroopa tüdrukule selle võimaluse andma.

Ja siis tuli paberimajandus. Minu Norra saamiseks pandi Mesna Rotary poolt tööle vägagi kõrged tutvused – Lillehammeri politseiülemast Norra suursaadikuni Eestis. Ma mäletan hästi, et veel paar tundi enne lendu käisime me saatkonnas viimaseid dokumente korda ajamas. Kogu mu vahetusõpilase aasta rippus juuksekarva otsas.

Mõned tunnid hiljem maandusin ma Fornebus, kus mind võttis vastu Anton. Anton, kellest mulle on justkui saanud vanaisa, keda mul kunagi olnud pole. Muideks ka Lilian oli oma vanaisaga kaasas. Mina ei mäletanud teda. Tema mind ja Yukot küll.

Ma ei tea, kas kõik vahetusõpilased saavad oma vahetusperedega nii lähedasteks kui mina või vedas mul jälle. Britt ja Arne ning Knut ja Kari on mind muutnud rohkem, kui nad ilmselt teavad. 

Ma olen pärit tavalisest keskklassi perest, mul ei oleks 16-aastasena ja ka hiljem avanenud neid võimalusi, mis tänu nendele inimestele. Samuti ei oska ma öelda, miliseks oleks minu elu võinud kujuneda kui ma oleksin koju jäänud. Mul on suurepärane perekond, kuid ühe pereliikme alkoholiprobleemide tõttu oli pingeid piisavalt. Kes teab, võib-olla oleks ma mõne “ägeda” Annelinna kutiga 17-aastaselt kodust jalga lasknud, end põhja joonud või Koplisse süstima jõudnud. Ma muidugi kahtlen, aga ühe puberteedi mõistust ei või kunagi ette teada.

Kas te teate, mis on minu Rotary vahetusõpilasaastast pärit kõige ilusam ja kurvem mälestus samaaegselt?  Ma sain kogeda maailma kõige imelisemat jõulutunnet Haugenis Camilla ja Britt-Ida juures. Kui ma koju helistasin, sain ma teada, et minu pisikese 7-aastase õe ja ema jõulud ei olnud samal ajal sugugi ilusad. Ma ei soovinud mitte midagi rohkem kui, et ka mu õde saaks kogeda selliseid Haugeni jõule nagu mina. “Usu mind, ta saab,” lohutas mind Britt-Ida.  Kas ma uskusin teda? Ja nagu te (kui te olete pikemaajalised blogilugejad) teate, siis paar aastat hiljem keset südasuve mu soov ka täide läks. Pole ime, et meie tütre nimi Britt Ida on. (Kui meil oleks veel lapsi, siis nende nimedes oleks Knut, Kari, Arne või Anton:))

Ei ole liialdus öelda, et Rotary vahetusõpilaseks olemine on minu elus vâga olulisel kohal.  Edasi tuli kunstiajalugu, skandinavistika, Oslo ülikooli stipendium, esimene norra keelega seotud töökoht, teine ja kolmas, kuni poeni Lillehammeris.

blogger-image--1976704005.jpg

Seepärast ma mõtlengi, et kas me ei peaks rohkem tegelema selliste asjadega, mis noori muudavad, nende silmaringi laiendavad, neid arendavad… Võib-olla me siis peaks tegelema vähem teismeliste raseduste, alkoholi- ja narkoprobleemidega? (Okei, ilmselt juba eos liiga sinisilmne mõte).

Miks ma seda vana lugu täna jagan? Augustis alustas Norras õpinguid minu parima sõbranna andekas 16-aastane tütar Laureen. Ma loodan kogu südamest, et temale saaks see kogemus sama (ja veel rohkemgi) tuult tiibadesse andvaks kogemuseks kui mulle. Tema tegemistel saate silma peal hoida läbi tema blogi: 

https://estonianwithadream.wordpress.com/2016/08/07/pea-ees-tundmatusse/

13445400_10208387186895251_8516619006300466028_n.jpg

 

//As you all know my Norwegian story started in 1997 when I became a Rotary exchange student here in Lillehammer. in 2016 when the borders are open it is hard to understand that back then it was not so easy. It all started with that Anton and Mesna Rotary got interest in Estonia and the Baltics after the reindependence  and Anton visited a Rotary club in Estonia, in Tartu – nobody knows why Tartu, faith perhaps? to talk about youth exchange. The Tartu Rotary club was not too interested in that. It took several years before Mesna Rotary heard from them again. They now had a student to send to Norway. This student was me. 

One day our principal asked me “Eveliis, do you want to go to Norway?” Why me, I had no idea. I was a good student, but certainly not the best, my family did not have important friends which was important then, neither did they have fancy jobs. I was just an avarage 16 years old student from an avarage Estonian family. Later the principal has said, I had spark in my eyes and they knew I would manage and be a good representative for Estonia. I hope I was.

After I was “the chosen one” there were so many formalities, bureucracy and problems, that even some hours before my flight I was not sure whether I will be able to get the visum. People in very high places (who were friends with my future Norwegian families) were involved to get me to Norway. Strange to think even how many total strangers helped me to get to Norway and how difficult it was. I didn’t want to move to Norway, just to study in high school for a year:D

Some hours later Anton picked me up at Fornebu airport. He became like a grandfather to me (and Yuko). I don’t know if all exchange students have this kind of connection with their host families, but I became a family member of Britt, Arne, Knut and Kari. They have changed me a lot, taught me a lot and probably even changed my life. Who knows how my life would have been in Estonia. Our family life situation was complicated because of alcohol misuse of one of the family membersand who knows, perhaps I had gone wild, escaped from home and had to deal with alcohol and/or drug problems and teenage pregnancy. Children are fragile in teenage years and even if they have support net and are good students, things can change easily.

The exchange year was one of the best experiences in my life. 

Do you know what is one of the best and saddest memory of my exchange year? I got to experience the most wonderful christmas at Haugen with Britt-Ida and Camilla and was so excited. When I called home, I found out that my 7yrs old sister’s and mom’s christmas was not that nice. The only thing I wished was them to get to experience the magic of Haugen Christmas. “Oh believe me, they will,” Britt-ida comforted me and some years ago in the middle of summer we experienced the Christmas in Haugen. Britt-Ida had remembered my wish and when we visited them in summer, she gave us Christmas. No wonder our child is called Britt-Ida! (If we would have more children, they would be called Kari and Knut and Britt and Arne and Anton).

This year changed a lot. Studies of Art History, scholarship at Oslo University, Scandinavistics at Tartu University, first job, second and third, until the shop in Lillehammer. That is why I think youth exchange is so important, or going abroad to expand the world. 

Why do I talk about it today. The talented daughter of my best friend started to study in Oslo this august. She’s 16. I hope she will have the time of her life, meet as wonderful people as I did and experience the best Norway has to offer. You can also follow her everyday in Norway here: https://estonianwithadream.wordpress.com/2016/08/07/pea-ees-tundmatusse/

 

 

2 thoughts on “Estonian with a dream

  1. Mul on niiiii kahju, et mina vahetusõpilaseks olemist proovida ei saanud – mu elu oli lihtsalt alates 14ndast eluaastast liiga sassis 😀
    Aga oma lapsed utsitan tulevikus küll vahetusõpilasteks 😉

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s