Kõik mehed on s**apead? Või inimene ei armasta täiuslikkust, vaid teeb täiuslikuks selle, mida armastab?

Me käisime hiljuti Marekiga C-jami kontserdil ja veetsime koos mõnusalt aega (kuni SEB sekkus;). Ma mõtlesin tol õhtul kui vedanud mul on, et mul on olemas inimene, kellega koos ühiseid huve jagada, kusagil koos käia, käest kinni hoida nagu kümme aastat tagasi ja kui tore meil tegelikult koos on. Jah, viimased kaks aastat on olnud okkalised ja isegi rohkem konarlikud kui ma oleks tahtnud, erinevatel põhjustel, ning ausalt enne psühholoogi juures käimist oli mul tunne, et ma alateadlikult ajan meid lahku, teineteisest eemale. Põhjus selleks ei olnud see, et ma oma meest ei armastaks, vaid see, et minu meelest väärib ta rahulikku ja stabiilset pereelu, mitte kisendavat kriiskavat fuuriat, kelleks ma olin muutunud. 

Täna julgen ma öelda, et kõige suurem kriis on möödas ning ma võiksin täna kirjutada 101 põhjust, miks ma oma meest armastan, kuid kuna ma tahtsin keskenduda ühele teisele mõttele, siis ma toon ära vaid mõned. Kust leida mees, kes leiab endas jõudu ja armastust tulla kallistama ja lohutama naist, kes hetk tagasi on pildunud õhku kõige koledamad sõnad ning solvangud? Kust leida mees, kes on alati ja igal hetkel sinu kaitseks ja toetuseks välja astumas, isegi kui mul pole õigus? Kust leida mees, kes teab, et minul ON alati õigus ja ei vaidle annab targemana järele? Kust leida mees, kes paneb mind uskuma, et meil ON majas isepuhastuv nõudepesumasin, pesumasin, elutoapõrand, prügikast? Kust leida mees, kes oskab kõike parandada alates kohvimasinast kuni auto käsipidurini? Kust leida mees, kes on selline Mr.Poppins?  Ma armastan oma meest kõige selle ja rohkema pärast. Mis sellest, et teinekord ma pean teda kõige juhmimaks ja šovinistlikumaks ning egoistlikumaks isendiks maamuna peal, kes üldse biiti ei jaga.

Kui me tol kontserdil istusime ja hiljem käsikäes linna jalutasime tundsin ma end noore ja armununa, õnnelikuna. Samal hetkel tuli mulle meelde, et kui ma olin 20-aastane oli mul üks peika (nimetame teda siis ilustades nii), vanem meesterahvas. 35-aastane. Me käisime koos väljas sest tal oli “kodus nõme, igav ja VANA naine, kellega enam ei taha välja minna koos”. Tol korral ma ei mõelnud selle peale, aga see “vana” naine oli tolkorral sama vana kui mina praegu.  Ja teate, välimus välimuseks, aga vat vanana ma end küll ei tunne. Praegune mina saadaks sellise lontruse kuu peale. Ma mõistsin korraga, milline s**apea too mees tegelikult oli (ilmselt ka on siiani) ning rohkem kui kõike muud hindasin ma Marekis rohkem kui eelpoolmainitut seda, et ta ei ole samasugune s**apea. Mis sellest, et kümne aastaga on noorest ja ilusast (?) naisest saanud (aegajalt ikka) kriiskav ja väsinud välimusega eit. Ma ei pea muretsema, et ta samamoodi mind maha kannaks, halvustaks, välja vahetaks, mis sellest, et mu “parim enne” meeste loogika järgi võibolla läbi on. Ma olen õnnelik, et minu kõrval on mõtlemisvõimeline ja mõistlik isane, kes ka mind on (rohkem) mõtlevaks muutnud. 

Täna juba üheksa aastat abielus olles. Seda on üheksa korda rohkem kui ma 20-aastasena arvasin, et ma kunagi üldse abielus saan olema. Ma olen õnnelik, et see nii on läinud. Ma ei ole magustoit naisena. Pigem juurviljasupp kui vaadata minu oskusi. Ja täidetud jalapeno kui vaadata minu iseloomu. 

Mul on hea meel, et kõik mehed ei ole s**apead, nagu üks popp laul ütleb. Võib olla vastab tõele hoopis see, et inimene ei armastagi täiuslikkust, vaid teeb täiuslikuks selle, mida armastab? 

Not long ago I went out with my husband. To a concert. It had been a while since the last time and we were truly enjoying the evening and each others company. Holding hands like ten years ago when we first met. Laughing and just having a good time. I found myself thinking how lucky I am to have someone to share my interests with, someone who cares.

Last year(s) have been rough, in every way and also for our marrige. I have not been the kind of wife I’d like to be and before I started therapy I really felt we are going apart, because of me and my behaviour. Not because I didn’t love my husband, but because I felt he deserved a happy and stabile home and family life. Today I can say that the hardest times are behind, the road is still rocky from time to times, but I feel no matter what we’ll be there for each other.

I could give you 101 reasons why I love my husband, but as I want to talk about something else, I just give you a few. Where else could I find someone who finds the strenght to hug and comfort me right after I have come with the ugliest insults? Where could I find someone who is always behind me, even when I am wrong, supporting me? Someone who knows I am always right? Knows how to fix everything – from bad mood to coffee machines? Pampers and cares so much for daughter? Yes, these are just the few reasons to love him.

But that evening when we were out I also found another reason to love him. When I was 20, I had a let’s say boyfriend to be polite. An older married man. 35 years old. He went out with me because he had an “OLD and borng wife at home”. I didn’t think much about that then, but when I was out with my husband on that concert, I suddenly realised what an asshole that boyfriend had been. His wife was 35 then, I am 36 today and you know what, looks for looks, but I do not feel old. Nor boring. And my husband doesn’t think that either. Although a pretty and young girl has turned into a nagging wife, I do not have to worry about him being such an asshole. He is a gentelman and pretty close to a perfect husband with many flaws. I love him for that. I am not a dessert as a wife. More like stuffed jalapeno in spicy sauce.

Today we have been married for nine years. It is not too much, but it is enough to appreciate the unperfect perfectness in our marriage.

Advertisements

8 thoughts on “Kõik mehed on s**apead? Või inimene ei armasta täiuslikkust, vaid teeb täiuslikuks selle, mida armastab?

  1. Jätkuvat õnne ja armastust teile!!
    Nii hea on lugeda, et inimestel on koos hea. Mina alati vaidlen vastu targutajatele, kes ütlevad, et tänapäeval ei saagi ühe inimesega terve elu koos olla. Saab, kui on leitud / jõutud ära oodata see õige, mitte hetke ajel (ja keerulisega) kiirelt kooslus moodustatud. Nii oluline on oma suhet väärtustada ja sellesse panustada.
    Ja veel, mehed ei ole mitte s***pead. Mind väga häirib, et nii pidevalt öeldakse. Ikka juhtub see, mida ise välja paiskad, eks. Kui eeldad, et on s***pea, siis on ka.
    Igatahes, lihtsalt tahtsin öelda, et nii ilus ja õige jutuga postitus 🙂

    Liked by 1 person

  2. Palju õnne ja ikka pikki koosolemise aastaid! Meil saab neid tuleval aastal kolm kümnendit täis. Ikka oma tõusude ja mõõnadega. Aga see on täiesti võimalik. Ning muide, ma ei tunne oma 53 juures end endiselt veel sugugi vanana 😉 Mida iganes teised minust ka ei mõtleks 😛

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s