Loodustundlik inimene ja nutisõltlane

Tol “Eesti ja Põhjamaad” konverentsil, kus ma eelmisel nädalal käisin esines politikute ja teadurite seas ka kirjanik ja mõtterändur Valdur Mikita, kelle ettekanne keskendus eestlaste loodustunnetusele. Põneva ettekande lõpuks jõudis ta järeldusele, et eestlane on ikka metsapoole, sest kui juba vaadata rahvuseepost, kus Kalevipoja emapoolne liin sai alguse tedremunast, mille haudus välja kana, siis ega muud loogilist seletust olla saa. Aga kui nüüd nali kõrvale jätta, siis ta tõesti jõudis sinnani, et eestlast kisub metsa poole. Nõustute, eksju? Kes sel aastal on seenel käinud? Marjul? 

Veidike teemast kõrvale, aga omaette huvitav küsimus on, et kui eestlased kipuvad armastama männimetsa, siis miks rahvapärimustes, muinaslugudes toimub enamus tegevust ikkagi tumedas tihedas kuusikus? “Nukitsamees” ei oleks pooltki nii hirmus kui Mõhk ja Tölpa oleks männikus elanud, onju? Aga kuusik on alati kuidagi selline maagiline, nõiduslik, samas natuke kutsuv oma müstilisuses. Põnevam kui turvaline männik. 

No hea küll. See selleks. Meid kisub metsa poole väidan mina ka. Mulle meeldib loodus, ma võin tundide kaupa jalutada, kuulata mõnusat vaikust, saada klišeelikult loodusega üheks, mured ununevad ja kõik saab teise mõõtme. Loodus annab energiat. 

Mis saab aga siis kui noor linnainimene satub loodusesse? 

Ta kannatab jalgu järel vedades ära jalutuskäigu, kuhu teda veetakse, kuid ta jalad valutavad. Olgu öeldud, et vanuselt on ta nii 14-15-aastane poissrahvas, kelle argipäev (kui parasjagu koolis ei sunnita käima) möödub virtuaalmaailmas. Pokemoni äpp on lähim, mis ta loodusega dialoogis on olnud. Aga saarel, kuhu ta pere ta vedanud on, on kehv internetiühendus, Pokemonid jäävad püüdmata. “Miks me siin oleme!”küsib ta tüdinenult kui teised vaimustunult seeni korjavad, mustikaid suhu ajavad, pilvi ja puid uurivaid. “Kui kaua me siin oleme? Kuna me tuppa läheme? Mul on iiiiiiiigaaaaav!”nutab ta. Internetiühenduse järele. “Miks siin kakahais on?”küsib ta kui me loomalaudast möödume. “Väkk, kui rõve!”lisab ta. Kakahais levib üle saare ja seenelkäik on dead boring. Õnneks on saarel ka pood. “Kuna me shoppingule läheme?” Niisama metsas käimine on tema meelest täielik piin. 12 kilomeetrit lihtsalt jalutada. Ebainimlik! 

Koju jõudes irdub ta koheselt seltskonnast. Paneb pähe kõrvaklapid ja võtab kätte nutiseadme(d). Järgmised kaks tundi me temaga kontakti ei saa. Me naerame ta üle. “Tänapäeva noored ei oska ilma arvutita elada,” jõuame me järeldusele. “Kurb, et nad päris elu ei oska nautida, kasvõi nädalavahetuseks,” lisan mina ja postitan Facebooki video, mille olen metsas filminud. “Tee mu’st instagrami jaoks ka paar pilti!” nõuan ma abikaasalt ja poseerin võimalikult loomulikult, et keegi aru ei saaks, et see pole “suvaline klõps, kuhu ma kogemata peale jäin”. Mu telefoniaku saab tühjaks ja ma olen pahane, et ei saa suhelda. Teised istvad aias ja nosivad värskelt suitsutatud lesta. Väljas puhub tugev tuul, haavapuud kohisevad, taamal paistab meri ja vahujänkud lainetel, päike paistab. “Ah, loodus on ikka imeline!” õhkan ma ja panen telefoni laadima.

Hommikul leian ma meie nutisõltlase enne kukke ja koitu virtuaalmaailm sukeldununa. Kontakti saamine on välistatud. Ma vaatan oma telefoni. Sõnum. “Teie kõneaeg on alla 0,32 sendi” seisab seal. Pagan! See tähendab päeva ilma internetita. Saarel kõneaega ei müüda ja ma ei julge teistelt paluda, et nad hotspoti teeks. Mina ei ole mingi nutisõltlane. Erinevalt meie noorest kaaslasest. Paar tundi hiljem liigume me sadamasse, et vana postipaat meid mandrile tagasi viiks. “Tsivilistatsiooni!” rõõmustab me noor sõber ja kurvastab, kui saab teada, et me läheme vana postipaadiga. Seal pole wifit.
Viimasel hetkel selgub, et me liigume mandrile siiski liinilaevaga. “SEAL ON WIFI!” hüüatan ma rõõmust. Minu õnnetuseks ei hüüa ma seda sisemiselt oma mõtteis. Oma külalisi praamile saatev saarerahvas prahvatab naerma. “Linnainimene käis looduses,” muigavad nad mulle lehvitades. Ma lehvitan vastu. Ühe käega. Teise käega olen ma juba telefoni settingutes wifi võrku otsimas. Ma saan aru, et ma olen  sama palju metsa poole/metsa poolt ära kui me noor reisiseltsiline. 

Minu kolmeaastane tütar wifist ei huvitu. Veel. Tema oskab loodusega üheks saada ja sellest rõõmu tunda. Veel?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s