Prangli puhkus 2010

Täna tuleb vist selline Prangli eri, sest ma mõtlesin blogspotist vanad Prangli lood ka siia ümber tõsta. Ärge laske end võõrastest nimedest segadusse ajada, 2010.aastal pidasin ma veel anonüümset blogi.

Ma olen 30-aastane mutt, ma olen abielus, mul on kaks kassi ja üks koer. Viimase 13 aasta jooksul ei ole keegi kahelnud mu vanuses, sest kortsud ja voldikesed keha ümber räägivad enda eest. Aga Prangli saarel olin ma korraga 17-aastane. Poes suitsu ostes küsiti mult dokumenti. “Minult?” küsisin ma kohkunult ja kordasin oma küsimust veel vähemalt kolm korda, sest ei suutnud oma kõrvu uskuda ega sedagi, et küsimus ikka mulle suunatud oli. Kui müügidaam ikka noogutas, võtsin ma suurima hea meelega välja isikukaardi, mis näitas, et olen sündinud 1981. aastal. Müüja andis suitsupaki ja ütles, et tänapäeva noortest ei saa enam aru, kas on 15- või 30-aastane – ma olin äärmiselt liigutatud ja lahkusin poest nina püsti. Mind peeti niiiiiiii nooreks! Selliseid asju saab juhtuda vaid Prangli saarel:)

Mul on äärmiselt kahju, et puhkus saarel nii kiiresti otsa sai, sest viimasel päeval lisandus veel nii palju elamusi, et neid pole võimalik isegi sõnadesse panna. Olgu siis ära mainitud veel värsked suitsulestad, sõit Tiki treileri kastis (kus tilluke Delisa suutis oma selja ära lõhkuda ja emme ei muretsenud esmajoones mitte Delisa selja pärast muretseda, vaid sellepärast kas tema pluus ikka terveks jäi:)) ja kapten Prangeli (= Onupoeg) esimene meresõit kaptenina.

Võib-olla on aga hea, et puhkus nii kiiresti otsa sai, nii kiiresti, et südamesse jäi kripeldama, et tahaks tagasi, sest juba enne kui suvi läbi plaanime me teha veel ühe reisi sellele müstilisele saarele, mis tundub nii kaugel aga on siiski nii lähedal. Me Janekiga (ja tagasiteel tuli välja et teisedki) oleme Prangli saarest nii nakatunud, et tahaks saarele lausa päriseks kolida. Eemale igasugust mürast ja veidrustest, kus me ei peaks kuulma uudiseid sellest, et ka Tõnu Trubetsky astus Keskerakonda või et heategevuse eest tahetakse peredelt raha küsida. Saarel võiksin mina kirjutada, Janek püüaks kala, emme ja Delisa tegeleks kodumajutusega, Svenist saaks laevakapten jne jne…Ulme? Kes teab? Võib-olla kunagi saab sellest reaalsus?

Ahjaa, ja Hugo jaoks oleks see lausa maapealne paradiis. Kui ta vaid teaks, et nii lähedal asub täielik koerte paradiis, kus terve saar ja kõik majapidamised kuuluvad sulle – mitte keegi ei käse sul vaid oma hoovis istuda, vaid koerad võivad vabalt joosta, kuhu tahavad ja kauaks tahavad. Keegi ei pahanda:)Hugo oleks arvatavasti maailma kõige õnnelikum koer!


Ja lõpuks aitäh kapten Iivarile, Janeki emale ja kogu reisiseltskonnale kustumatu mälestuse eest!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s