Prangli puhkus 2014

Meil on traditsiooniks igal aastal Prangli saarel käia. Esiteks on Mareki juured poolenisti sealt pärit ja teiseks on see selline koht, kus aeg seisab. Hommikul pesed hambad ära ja heal juhul kammid juuksed ära ning lihtsalt kulged. Absoluutselt kõik muremõtted kaovad. Aju justkui lülituks välja ja hakkab uuesti toimima alles pühapäeval kui mandrile tagasi jõuad.

Kuna me Marekiga eelmisel aastal Harjumaa retke võitsime, millega kaasnes ka kohustus järgmisel aastal samale seltskonnale uus reis korraldada, ja meil niikuinii oli plaan Pranglisse minna, tirisime me sel korral endaga saarde kaasa Heily perekonna. Ja paar minu chilli sõbrannat.
Kui te teada tahate, siis noorte seas on hetkel kõige olulisem olla chill. Minu 14-aastase ristitütre arvates olid Ene ja Siiri täiega chillid. “Kas Eveliis on ka chill?” küsis Heily. Laureen kogeles ja vastas lõpuks, et nii ja naa. “Aga Marek?” uuris Heily edasi. “Ei,” tuli sealt kiire vastus. Mis osadest chilli ja osadest mitte-chilli teeb, selle saladuse jälile me ei saanudki. Hea on, et Siiri ja Ene kaasas olid, nii oli vähemalt pool meie seltskonnast chill...
Kuigi ma täpselt ei tea, mida noorte chill tähendab, võtakski ma meie minipuhkuse kokku sõnaga chill. Kui ma hakkaksin pikemalt seletama, peaksin ma romaani kirjutama. Osad hullud käisid paadiga Keri saarel, samal ajal kui teised (sh mina) püüdsime meeleheitlikult kartuleid keema saada. Hommikul olime me maja köögis üritanud pool tundi peekonit ja muna praadida, kuid üsna tulutult – vool oli liiga nõrk. Oli selge, et me peame ajas tagasi minema ja kasutama puudega köetavat pliiti. See oli minu jaoks uus kogemus. 34-kraadise palavusega pliiti kütta oli samuti kogemus. Esimesel õhtul läks veidike pikemalt aega, aga teise päeva lõunasöögi suutsime me samal pliidil lausa kolmekäiguliseks ajada. Vähe sellest – pannkookide kõrvale oli meil pakkuda isetehtud jäätis.  Mis saaks veel rohkem suve moodi maitsta kui isetehtud jäätis! Kukeseenekastmest, küpsetatud suvikõrvitsast ja värskest kartulist koos sibulasalatiga ei hakka ma rääkimagi. Ja värskelt suitsutatud lestast.
Marek oli suurema osa laupäevasest päevast merel. Tal kohe on selline mere ja Prangli pisik sees. Juba hommikul kell kuus kuulsin ma, kuidas ta kolistas, et saaks kell kaheksa paadiga merele minna. See on meie suurim erinevus. Ma armastan merd, aga ma kardan paadisõitu. Marek seevastu võiks ilmselt kas kaluri või laevakaptenina tööd teha ja oleks kõige õnnelikum inimene maailmas. Kui ta lõpuks tagasi jõudis, ohkas ta: “Isver, kuidas ma tahaks siia pikemaks jääda!”
Kunagi, esimene kord kui me koos Pranglil käisime, hakkas see koht meile mõlemile nii meeldima, et me võiks vabalt saarele kolida. Kui meil oleks seal midagi teha, mis ka raha sisse tooks, sest paratamatult ei ole võimalik vaid õhust ja armastusest elada. Sel korral kerkis see mõte jälle päevakorda. Ja päris tõsiselt. Mulle tundub, et tõenäosus, et me elame järgmise aasta suvel (suvest?) päriselt ka seal saarel, on üsna suur. Suurem kui kunagi varem.
See on ka aeg, kui mu emapalk hakkab läbi saama ja ma peaks hakkama mõtlema tagasi tööle minemise peale, sest üüratu suur 45-eurone lastetoetus jääb mulle siiski väheks. Vana laristaja nagu ma olen! Endine töö mind justkui ei tõmba, ma tahaks elus teha kannapöörde. Mulle tundub, et see on õige aeg. Marek on Pranglile kolimise mõttest alati vaimustuses olnud. Niisiis…
Mina puhkasin end täielikult välja. Laisa inimesena julgen ma ju ikka öelda, et magamatus väsitab ja ma mõtlen väga palju lihtsalt magamisest. Ma magasingi. Nagu kott. Ärkasin hommikul kell üheksa ja oleks veelgi maganud, aga kahju oli päeva raisku lasta. Vaja oli ka ära teha iga-aastane ümber-saare jalgsimatk. Me arvutasime kokku, et see võis olla umbes kümme kilomeetrit. Saare kohta käivate küsimustega viktoriini võitsid Ene ja Siiri. Neil on nüüd (minu arvates tore) kohustus meile järgmise aasta reis korraldada (oma ööbimise jms maksab muidugi igaüks ise, muidu oleks see mitte just kõige vahvam auhind). Kahju, et nad Pranglit valida ei saa. Kuigi sel pole vahet, me elame ju järgmisel aastal juba seal. See kõlab ju hästi? Ja Tallinn on ka piisavalt lähedal, et kui ikka tuleb tahtmine kontsakingad jalga panna ja daam olla või kui tekib vastupandamatu soov ostukärudega mööda poode rallitada, siis ei pea kaugele minema. Sama pikk sõit kui Ussipesast, vaid teise sõiduvahendiga. Kuidas ma selle paadisõiduga küll ära harjun?
Hoolimata sellest, et kapitalismus on ka saarele jõudnud ning natuke mu jaoks ära rikkunud saare idülli, on seal veel piisavalt palju metsikut ja rikkumata saareilu. Seal, kuhu Gin´i-purk näpus, nokamütse kandvad, Power Hit raadiot kuulavad ja klaasistunud pilguga autojuhid veel ei ole jõunud…
Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s