Miks tänased ja tuleviku vanavanemad lapselapsi ei hoia?

Sellele saab vastata lühidalt: nad käivad tööl. Ja veel vähem hakkavad nad lapselapsi hoidma, kui pensioniiga tõuseb 70-aastani nagu sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna eile uuest ettepanekust teada andis (LINK).

Ei, ma probleemi olemusest saan aru ja kui ikka raha ei ole, siis puu otsast seda püüdlustest hoolimata, ei korja ning midagi tuleb ette võtta.

Ebapärlikarp kirjutab ka sellest (LINK), ma olen tema mõtetega nõus. Isegi kui mujal maailmas on 70-aastased väga tegusad, siis Eestis on üheks suureks probleemiks see, et 65+ inimesi koheldakse Eestis vanuritena, kes niikuinii kohe ära surevad. Me ei kaasa neid ühiskonda, kui tööea tõstmine on katse eakamaid inimesi ühiskonda kaasata, siis mina ei ole kindel, et see just see kõige õigem meede on. Selles mõttes on ka tänane Eesti natuke koomiline – ühelt poolt on kõik üle 60-aastased praktiliselt maha kantud ja teiselt poolt peaksid nad justkui tööl käima hakkama.

Mina veetsin lapsena kõik suved vanavanemate juures, mõnikord ka nädalavahetused. Vanavanemad olid kogu aeg olemas, viitsisid tegeleda ja askeldada. Vanemad käisid tööl. Vanasti läksid inimesed pensionile 55-aastaselt. Kui lapsena tundus see muidugi hirmkõrge vanus, siis tegelikult on see ju alles puhta lapseiga. Pole siis ime, et vanavanemad viitsisid tegeleda. Aga 70-aastane? Mu 84-aastane vanaema on ka Idat hoidnud, kuid ei ole ju mõeldav, et 70-80-aastane Idasuguse marakratiga päev otsa madistada jaksaks.

photo.jpg

11161351_1613298305554037_3388756691925167159_n.jpg

Ja no kui “vanaaja” vanavanemad elasid tihti maal ja olid koduses 55-aastased, siis moodne vanaema elab üldjuhul juba linnas, käib tööl, tegeleb hobidega ja reisib ringi/käib teatris/kohvikus või lihtsalt puhkab töönädalast.

Kui vanavanemad alles 70-aastaselt pensionile saavad, siis jääb neil oma lastelaste jaoks veelgi vähem aega ja see on kurb, sest ühe terve ühiskonna alustalaks on perekond ja väärtused-oskused, mida põlvest põlve edastatakse.

Ma usun, et tuleviku pensionärid on tegelikult palju tervemad kui “vanaaja” pensionärid nagu minu vanaema, kelle elu on olnud vaid töö ja vaev, et ära elada (ma tegelikult ei suuda päris täpselt isegi mõista, mida Siberisse saatmine inimestega teha võis, selle aja inimesed ei kipu väga tihti kaebama, et oli ikka kole küll, vaid pigem meenutavad positiivseid seiku), aga ühe 70-aastase tervis ei ole enam nii raudne kui 35-aastasel.

Kõik eakad inimesed ei ole Reet Linnad, kes kõbusalt mööda Eestit kaamera ja mikrofoniga  ringi jooksevad. Kõik ei näe nii nooruslikud välja ja kõigi tervis ei ole enam nii hea, et hommikust õhtuni ringi kepsutada. Televisioonis või Selveris või postiljonina või lasteaiaõpetaja. Üks mu tuttav on 65-aastane lasteaiaõpetaja – teeb tööd, sest pension on väike, kuid tunnistas, et tema vanuses on see ikka juba kurnav ja see aasta jääb tal siiski viimaseks. Enam ei jaksa. No aga näed, mõnekümne aasta pärast ta PEAKS tööl käima. Mis sellest, et ei jaksa.

Ma ei ole küll täpselt uurinud, aga kas meeste eluiiga ei ole üldse nii päris madal, et peale pensionile saamist on suht ruttu minek Nangijaalasse?

Alloleval pildil on vanaema 65-aastane (ei-ei, see eespool on emme*), kümme aastat pensionil olnud. Tulevikus peaks ta lennujaama nutma tulemiseks töölt vaba päeva võtma.

IMAG0089.jpg

*Kui mu matemaatika ei lonka, siis sellel pildil on emme 36-aastane. Põhimõtteliselt SAMA vana kui mina praegu, aga ta oli siis ju nii vana. Ema, noh. Selle loogika järgi ongi ju õigus kõigil neil, kes mind vanaks peavad?

 

 

25 thoughts on “Miks tänased ja tuleviku vanavanemad lapselapsi ei hoia?

  1. No töölt ära jääda saab ikka varem ka, lihtaalt riik raha ei maksa 🙂 Ehki nii aru saadakse, pole need 2 asja vahetult seotud. A nõme muidugi – eruti see osa, et üle 50 olles sond sisuliselt maha kantakse. Ja sois ei tahagi ega jõuagi lõputult tõestada, et pole asi nii hull midagi. Muidugi 20 aastasega võidu ei jookse ja samaväärselt 24 tundi hagu ei anna, aga päris jalust maha veel ei kuku ju. Ja kui sotsiaalne surve ei masendaks vaid motiveeriks, oleks ehk asjad teistpidigi

    Like

    1. Ei no muidugi on tööl käimine vabatahtlik ja ma elaks ka praegu suurima hea meelega rantjee elu, aga noh me ju teame, et teooria on üks ja praktika teine. Muidugi ei keela keegi minu lapsel teha midagi nii asjalikku oma eluga, et pension oleks tema jaoks täiesti arusaamatu mõiste, aga kui ma vaatan kuhugi ühiskond hetkel teel on, siis mulle tundub, et kõik läheb kuidagi vales suunas:)

      Like

  2. mind huvitab, et kuhu need 70-sed kõik tööle saadetakse? kahjuks “polikliiniku garderoobis ja registratuuris” kõigile kohti pole 🙂 ja kojamehe/koristaja töö pole ka kõigile tervise poolest ju sobiv ?
    ja juba läksin närvi ka- “moodne vanaema elab üldjuhul juba linnas, käib tööl, tegeleb hobidega ja reisib ringi/käib teatris/kohvikus või lihtsalt puhkab töönädalast”- täpselt minu ämm! ja siis julgeb oma pojakesele kobiseda, et “oi mulle ei taheta last anda”.. vakk, nüüd läksin seda meenutades täitsa närvi 😀

    Like

  3. Nojah, ega see, mida minister ütles, ei ole ju vale. On ju tõsi, et meil on demograafiline kriis (või kohe saabumas). Ning kuigi läbi lillede ütlemisi ma üldiselt ei armasta, siis arvata võib, et minister ja ministeerium sellise ütlemise eest erilisi plusspunkte ei korja.

    Teine asi on loomulikult see, et meie eakad lihtsalt ei elagi sinnamaani. Oleks siis see, et meil on juba praegu keskmine vanus piisavalt kõrge, mille arvelt tegusad, ent lihtsalt vähese sissetulekuga pensionärid ihkavad midagi teha. Mõned neist küll, aga ma näen nii oma perekonnas kui ka tänaval liiklemas 65-70.aastaseid, kes lihtsalt ei jõuakski tööl enam käia. Midagi lihtsamat, paar tundi päevas küll, aga mitte sellist, kus näiteks tuleks tööl olla 12-tundi nt kusagil vastuvõtulauas, garderoobis või kassapidajana (olen sellises eas naisi seal näinud), mehi…. eakaid mehi on üldse vähem näha ja paljud neist on lihtsalt kodus. Kuigi keskmine iga tõuseb, siis on lihtsalt võimalus, et meie eakad töötavad surmani ja siis surevad ära (millega ongi pensioniprobleem lahendatud – meil lihtsalt pole neid inimesi, kellele pensionit maksta).

    Tundub, et probleem taheti lahendada a’la alkoholi aksiisitõus, aga lastakse (või lasti) hoopis endale jalga.

    Like

    1. Siia see koer maetud ongi, et meie tervishoiusüsteemiga inimesed lihtsalt ei veagi nii kaugele välja.
      Ja kui ma oleks minister, siis ma mõistaks, et selline väljaütlemine, olgu see siis tõde või mitte, võrdub ametialase enesetapuga. Samas võib olla ta ütleski läbi lillede, et kui inimesed surmani töötavad, pole ka probleemi pensionitega, et ärge enam muretsege, et pension saab liiga väike olema, te surete niikuinii enne ära

      Like

      1. Olgem nüüd realistid, Eesti poliitikas ei ole sellist asja nagu ametialane enesetapp olemas. 😀 Kui ehk see, kui Ojulandi kombel radikaaliks hakata, siis on ikka kõik läbi juba. Aga Michali ja muu kamba näitel on näha, et poliitiline enesetapp on enne pealekaebajal, kui sellel, kes jama kokku keeras(khm-khm Silver Meikar).

        Liked by 3 people

  4. Sellega seoses mul kohe tuli meelde see naljakas tõsiasi, et mu ema käib ka tööl ja lapselapsi hoida ei saa… õnneks mu õepoeg on juba 23-aastane ka, enam pole vaja. Mul endal lapsi pole. Kui keegi küsib, miks, siis ma saangi vastata, et ma ei saa lapsi saada, vanaema käib tööl ja ei saa vajadusel hoida 😛

    Liked by 1 person

  5. Mulle meeldis sinu lähenemine palju rohkem kui Ebapärlikarbi lapsik argument, et 70-aastasel pole “esinduslikku välimust” ja sellepärast ei saa enam müügitööd teha 🙂 Erinevalt esindusliku välimuse puudumisest on vanaemade puudumine tõeline probleem. Kuigi mulle tundub, et elu paneb mõnes mõttes asjad ka ise paika. Kui meie emade põlvkond sünnitas reeglina 20ndate alguspooles ja vanaemad said 55-selt pensionile, siis nüüd kisub keskmine esmasünnitaja vanus ikka pigem 30 kanti või üle ja vanaemad saavad ka hiljem pensionile. Aga jah, sellist kuldset vanaema-aega ilmselt enam ei tule ja põlvkonnad on omavahel palju vähem seotud kui enne.
    Millest on tuline kahju.

    Like

    1. Minul on ka tuline kahju, et vanaemasid selles mõttes nagu mina tean, enam ilmselt ei tule… Samas kõik muutub ja eks järgmine põlvkond “nutab taga” oma “vanaaja” vanaemasid ehk praeguseid moodsaid

      Like

    2. Minu ema on 54 ja käib tööl ja on ehtne nooruslik vanaema. Küll on ta õpetaja ja puhkust rohkem, seepärast saab oma lapselapsega palju tegeleda. Minu isa (elab emast eraldi) on 55 ja käib tööl ja on ehtne vanaisa – tahab igal võimalusel kui puhkuse võtab oma lapselast enda juurde võtta ja temaga tegeleda ja olla ning seda juba siis kui laps imiku east välja kasvas. Seega tõesti oma kogemusele tuginedes ei osanud arvata, et tööl käimine takistaks olla vanaema või vanaisa.

      Kui sa mu postitusest vaid välimuse kohta oskasid välja lugeda, siis ma jätaks su klassi kordama.

      Like

      1. Oi, Ebapärlikarp, sinu kriitikataluvus on küll väga väike:) Lugesin su postitusest muud ka välja ja olin sinuga isegi nõus, lihtsalt see “esinduslik välimus” oli sinulikult ärritav ja anna andeks, aga ikkagi lapsik ka.
        Sina oma postituses ei rääkinud vanaemadest midagi ja just see vanaema-teema mind Eveliisi postituses ka kõnetas. Ja ei ole mõtet oma 54-aastast ema mängu tuua, sest jutt käis ikka 70-aastaste vanaemade ümber. Sa vist ei saanud eriti aru, mida Eveliis oma postitusega öelda tahtis.

        Like

      2. Minu meelest on lapsik elada naiivsuses, kus arvad, et tööandja vanust (ja ka välimust) oma subjektiivsuses üldse ei arvesta. Punkt.

        Liked by 2 people

      3. Minu meelest ei ole see mitte Triinu lapsik arvamus vaid see on kogu Eesti ühiskonna lapsik arvamus. Ja küsimus pole selles kas ta saab või ei saa, välimus ei mängi suutlikkuses rolli. Välimus mängib rolli selles, kas talle antakse see võimalus müügitööd teha. Selleks, et 65-70 aastased inimesed saaksid müügitööd teha, peaks muutuma kogu ühiskondlik paradigma müügiinimestest ja sellest, et üle 40 aastaseid inimesi ei peaks maha kandma. Neil on suurem eelis, kui on lühikese seelikuga siresäärsel kahekümnesel, elukogemus nimelt. Töötan ettevõttes, mis on tegev tehnikavaldkonnas, ausalt öeldes on oluline vaid pädevus, seda näen igapäevaselt kõrvalt. Aga teate mis Eesti mehed ei võta tõsiselt tehnikakaupluses töötavat noort naistki, mis nägu nad vanemaealise müüginaise peale veel teeks. Eesti ühiskond on haiglaselt vaevatud mingitest nõukaaegsetest stereotüüpidest ja ma olen suhteliselt kindel, et Triin ei pidanud mitte silmas, et välimuse puudumine vanemaealisel takistaks müügitöötegemist, vaid hoopis seda, et talle ei anta selle tõttu võimalustki. Mina nt. olen tänast Eesti ühiskonda vaadates sellega päri, lootus muidugi jääb, et ka see konnatiik suudab areneda.

        Parandage muidugi kui ma eksin! 😉

        Liked by 2 people

      4. Ma tänan, Agnes! Oma postituse kommentaarides ma sellest ka kirjutasin, ei oleks arvanud, et keegi seda üldse kuidagi teisi saaks mõista.

        Liked by 1 person

      5. Ma ei saaks sinuga rohkem nõus olla. Ma olen olnud tööl ettevõttes, kus ilma liialdamata vaadati esimese asjana välimust ja kui vanus oli ikka juba üle 50, siis CVd rohkem ei vaadatud. Minu arvates on aga valdkondi, kus vanus ja kogemus peaks olema eelistatud. Aga Eesti ühiskond arvab teistpidi.

        Liked by 1 person

  6. Teema on sujuvalt vanaemadelt läinud üle “esindusliku välimuse” hädavajalikkusele karjääris, kahju. Aga kuna Ebapärlikarp nii konkreetselt ja punktiga kohe väitis, et subjektiivsed tööandjad võtavad tööle vanuse ja välimuse järgi ning oskused on teisejärgulised (Ebapärlikarp muidugi sõnastas selle poliitkorrektselt, aga mõte jääb samaks), siis esitaksin veel ühe ebapopulaarse arvamuse. Välimus on ehk oluline teeninduses, suhtlemist nõudvates ametites, sh müügitöös ja neid ameteid iseloomustab see, et sellise tööga saabki hakkama iga suvaline blond siresäär ja töölesoovijate hulk ületab kordades pakutavate töökohtade arvu. Ehk siis tööandjal ongi võimalus valida paljude siresäärte hulgast, sest töö teeb rahuldaval tasemel ära igaüks neist. Ei ole mina kuulnud, et mõnd arsti ei võetaks vanuse või välimuse pärast tööle või kas või programmeerijat, kujundajat, õppejõudu vms. Ka Eesti ühiskonnas.

    Like

    1. Väga naiivne arvamus on muidugi see, et teeninduse, müügitöö ja suhtlemist nõudvates ametites saab hakkama iga suvaline blond siresäär – ei saa ja ei hakka kunagi saama. Inimesed sobivad erinevatele ametitele, mõni ei sobi kusagile. Arvamuse teise poolega olen nõus. Välimus. kui see ei ole just seletamatult räpane, seal takistuseks ei saaks, seal on oluline kogemus ja võimekus tööd teha.

      Like

      1. Aga kuidas sa siis seda seletad, et väidetavalt võetakse vanuse ja välimuse alusel tööle? Miks peaks üks müügiesindaja kartma, et tal pole 60-selt esinduslikku välimust, järelikult ei saa müügitööd teha? Kuidas see arvamus siis üldse on kujunenud? Mina juhina küll ei võtaks ükskõik kui pikkade jalgadega tibi, kui ta tööga hakkama ei saa ja ma usun, et enamik firmajuhte on ikkagi üsna pragmaatilise mõtlemisega ja ilusate säärte pärast nüüd kahjumit ka ei hakka firmale tegema. Mina ei oska muud järeldada, kui et töö on piisavalt lihtne ja blondid siresääred saavad keskpärasel tasemel kõik ühtmoodi hakkama. Siis võib ju firmajuhi seisukohast loomulikult välimuselt meeldivama kandidaadi valida. Nõudlikumates ametites ei saa vanuse ja välimuse järgi valida, sest lihtsalt valikut ei ole, kui head tegijat tahad.

        Like

  7. Mul oli nii “klassikaline” vanaema, kes oli kodune ning küpsetas ja tegi kõike muud kui ka nii-öelda “moodne” vanaema, kes käis tööl (isegi kahes kohas : poes ja oli vagunisaatja Tallinn-Moskva rongil) ning ma pean ütlema, et selle viimasega veetsin ma isegi rohkem aega kui esimesega. Sel lihtsal põhjusel, et mu “moodsal” vanaemal oli tahtmist ja viitsimist minuga igal pool käia ja teha. Sama minu emaga. Lapselapsi küll veel pole aga hoolimata sellest, et ta käib tööl, trennis, hobiringides ja nii edasi, viitsib ta oma täditütre lastega jännata ja viia neid trennidesse, kinno, teatrisse ja nii edasi. Seega väga palju on tegelikult ka tahtmises kinni.

    Samas näiteks ma vaatan Itaalia ühiskonda (elan Itaalias) ning siin saavad paljud lapsi alles 30-40 aastaselt. Selleks ajaks on nende vanemad 70-80 ja muidugi nad ei jõua enam jännata oma lastelastega. Millest on tegelikult kahju, sest kui mina mõtlen oma vanaemadele siis ma olen ikka väga-väga tänulik, et ma sain ja saan ikka veel nendega kvaliteetaega veeta ja, et ma tean oma vanavanemaid! 🙂

    Like

  8. tulles tagasi lapsehoidmise teemale siis mina lausa ootan vanaemaks saamist, ise enam ei võtaks ette aga tited on nummid 🙂 ei jää üle muud kui oodata, kui ei saa enne vanaemaks ehk siis saan kasu-vanaemaks, meil siin neid fertiilses eas lapsi jagub mehega kahepeale 😀 ma arvan, et minust saab üks vanaema õunapuu otsas!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s