Alles hiljuti ohkas mu vanaema, et “oh jah, Liisu vist enam ei oskagi päristööd teha!” Veel enne seda “kaklesin” ma Marekiga kodus töötamise teemadel, sest noh ta vist ei saanud päris hästi aru, et miks pole aknad pestud ja pesu kuivama pandud ja see ja too ja kolmas ja neljas veel tehtud kui ma niikuinii kodus passin. Veel enne seda rääkisin ma ühe sõbrannaga, kes tundis muret, et kuidas ma ikka ilma tööta hakkama saan ja kas ma kodus hulluks ei lähe, aga ärgu ma heitku meelt, sest no küll ma leian midagi.
Ma ei hakanud talle seletama, et ma olen töökoorma all ägisemas, noogutasin lihtsalt kaasa, et jajah, küll ma leian jah. Asi on lihtsalt nii veider, et selleks kuuks on mulle tulnud nii palju erinevaid turundustöid, et ma pidin endale seina peale tegema kalendri, et meeles oleks, mis kuupäevadeks ja kellele, mida vaja on. Enam ei püsi meeles. Ja täna, kui mulle tuli uus tööpakkumine, pidin ma sellest lihtsalt loobuma, sest ma tundsin, et mul ei ole enam lihtsalt aega ja võimalust seda tööd vastu võtta. Samuti tuli mulle täna üks tööpakkumine 9-5ni töökohale.
Lugesin seda pakkumist, mõtlesin vanaema kommentaarile ja vastasin viisakalt “ei”. Ma vist tõesti ei oska enam “päris tööd ehk 9-5ni tööd” teha ja kui mul on valida, kas teha sama sissetuleku eest tööd kodus, nii nagu mulle sobib või kusagil kontoris, siis ma valin kodus töötamise.Kodus töötamise suurim miinus on muidugi enesedistsipliin. Kõigile see ilmselt ei sobigi. Mulle sobib. Mulle sobib, et ma olen oma päeva jaganud ära erinevate ülesannete vahel ja aega jääb veel oma hobideks (blogi) ja niisama tilulilutamiseks (täna lähen ma näiteks trenni). Minu jaoks on kodus (või noh ükskõik kus väljaspool kindlat kontorit) töötamine üks suur pluss. Parim on see, et see ei ole kunagi seganud grammivõrdki poepidamist.
Ja vist vastab tõele, et lase mõttest lahti, siis tulevad ise õiged asjad sinu juurde. Minuga kipub nii olema. Kui ma stressan ja mõtlen, et kuidas hakkama saan, muutub auk sügavamaks ning nagu ma löön käega ja mõtlen, et ah eks kuidagi ikka saame hakkama, tuleb tööd uksest ja aknast sisse. See annab kohe nii palju energiat ning mulle meeldib kui mul on palju teha.
Ahjaa, siin (ka varem) on muretsetud, et mis mulje ma tänu blogile jätan ja kas ma ei karda, et selle pärast ma tööd ei saagi. Juba siis kui Mutrike “suri”, ohkasid paljud, et oi appi, nüüd sa küll enam kunagi tööle ei saa. Nii veider kui see teile ka ei tundu, siis pooled tööd olen ma just tänu blogile saanud. Nii ka nüüd. Jälle kord jõuan ma veendumuseni, et blogima hakkamine on üks parimaid otsuseid, mis ma teinud olen.
Photos: Tõnu Tunnel
Näed, nii käibki. Saada Universumile oma täpne soov ning see täidetakse 🙂 Ja kui sind lohutab siis “mitte päris töö” on paljudele lisaks kodukontorile ka tavaline kontoritöö. Sest mis töö see ikka on, istutakse arvuti taga ja juuakse kohvi. Paberihunnikute taha kadudes ja ületunde tehes tundus see ikka ülimalt ülekohtune… Aga eks igaüks näebki maailma ja selle toimimist oma mätta otsast.
Tead, ja see pole mitte esimene kord kui niimoodi juhtub, hakka või uskuma igasugu … Ma ei teagi, kuidas seda nimetada:)
Oh jah, tean ka seda tunnet. Kusjuures mind praegugi veel kriibivad need sellised kommentaarid päris valusalt. Enne lapse sündi ja tegelikult ka mõnda aega peale lapse sündi töötasin valdavalt kodust. Raamatupidajana. Kui ikka mitmel kliendil korraga kiired ajad tulid, sain töötada 7 päeva nädalas ja ikka pikad päevad, karmimal juhul 9-21. Arvestades, et tegu oli tugeva ajutööga, ei pea vist mainima kui kapsas omadega olin. Samas oli paremaid aegu, kus iga päev maksimaalselt paar tundi nokitsemist ja ülejäänud aja võisin olla kus tahtsin ja teha mis tahtsin. Kellast kellani istuma minna ei soovi kuhugi, lihtsalt eriala ise polnud päris südames mul ja praegu otsin uusi väljundeid. Kui parasjagu pole mingid ekstreemsed ajad, on võimalik koduse tööga palju efektiivsemalt oma elu elada. Töötangi kui on tööd, mitte ei istu oma tunde täis kuskil, selle asemel hoopis kui tahan lapsega päevasel ajal kinos käia, siis käin.. Või päevasel ajal trennis, kus iganes, eks teen õhtul järgi (kui üldse on vaja, väga võimalik, et tegelikult mõnel päeval polegi). Praegu olen teinud mõned väiksemad tõlke- ja toimetamistööd kodust ja ideaalis loodan leida ka tulevikus variandi jälle päriselt end ära elatada kodust töötamisega, sest mulle samuti sobib see. Tulles aga siis tagasi oma jutu mõtte juurde, no ikka tõesti valusalt kihvatab, kui mingi kellast kellani istuja tuleb lajatab mulle, et mida ma loodan üldse elult saada kui pole IKKA VEEL päevagi päriselt tööd teinud, lisaks mis koduperenaine ma olen kui toad koristamata ja sõbrannadega kohvitamata, ise passin päevad läbi kodus. Appi.. Kujutataksegi ette, et kodus töötamine tähendab, et istun päev otsa teleka ees või kohvikus ja rulli lendab uksest ja aknast sisse.
Pean tunnistama, et mõnikord kui mõni “päristööd” tegev inimene räägib kui palju teha on, vihjates sellele, et ma ju ei tee midagi, sest noh, mis see kodus töötamine siis ikka on, siis tahaks küll öelda, et otsi tikud, inimene.