Nüüd on teised ajad, suuremad on majad

Oma esimest välisreisi ma ei mäleta, st ma ei mäleta, mis esimene oli, aga millegi pärast ma kahtlustan, et see oli too ammune kord kui vanaema mind Sotši kaasa võttis. Ega ma linnast suurt midagi ei mäleta, ma ei mäleta isegi kui vana ma võisin olla, aga mingid mälupildid on mul sealt olemas.

Veidi hiljem hakkasime me Rootsis sugulastel külas käima. See oli põnev. Ma olin alati nii elevil ja ei jõudnud ära oodata, juba ikka nädal varem hakkasin päevi lugema ja ootama. Ja passi sai iga kord uue laheda värvilise viisa. Nii ilus oli. Uhke ka. Rootsist tulime me alato tagasi terve varandusega. Mina suutsin ikka mõned mänguasjad välja jonnida ning seljakott oli pungil täis kummi-ja vahukomme. Kunagi ammmmmmu ostsime me ühest Oxelösundi second hand´ist imeilusad noad-kahvlid, neid ei kasutatud kunagi, need olid pidude jaoks, aga siis ka ei raatsitud neid mu meelest liiga tihti välja võtta. Mõned aastad tagasi sain ma need lõpuks endale. Esimese hooga panin nagu traditsioon ette näeb sahtlisse pidusid ootama, siis aga tuli mulle meelde onu Oskari kiri, mis ta kunagi tossudega kaasa pani. Seal seisis “Ärge kappi pange, hakake kohe kasutama”. Nii on need kahvlid meil nüüd igapäevaselt kasutusel. Keegi teine peale minu (ja nüüd teie) ei tea, millise perekondliku reliikviaga tegemist on;)

Kui ma esimest korda Norra läksin, oli mind saatmas terve suguvõsa. Kõik pisardasid ja mina tundsin end nagu superstaar. Esimest korda reisisin ma üksi ja lennukiga. Natuke oli hirmus ka, et kas ma ikka saan hakkama. Kuu aega enne sõitu olid mul juba kohvrid pakitud. Ikkagi aastaks ajaks eemale kodust. Kas kõik saab kaasa? Sai kaasa kõik vajalik ja rohkem kui vaja ka ebavajalikku. Rulluisud näiteks . Päriselt, kes see hull võtab kaasa rulluisud, mis juba ise kaaluvad mingi 20kg. Hea on, et vanaema suutis teenindaja meele haledaks teha, et too mind topeltkilodega lennukisse laseks. Tasuta. Siis veel sai nii. Muide, lennujaam oli siis ka veel “vana näoga” – remonti hakati seal tegema alles aasta hiljem.

Kui ma töö pärast Norra vahet hakkasin sõeluma, viis Marek mind igal esmaspäeva hommikul lennujaama ja 90% tõenäosusega ootas ta mind igal reedel lennujaamas lillekimbuga. Mõne aja pärast sain ma load ja vähe sellest, et ammu enam ei saatnud mind keegi pisaratega ära, mind ei saatnud enam keegi ära, vastu ka ei tulnud. Ise läksin, ise tulin tagasi. Nagu muuseas sai Norras käidud.

Ja tänaseks päevaks oleme me jõudnud nii kaugele, et (lähi)välismaal käimine on nii tavapäraseks muutunud, et ma ilmselt ütlen siis Marekile kui ta täna õhtul koju tuleb, et me vist homme  lähme vanaemale Rootsi külla. Pilet on veel ostmata, kohvri pakkimisele ei hakka ma enne homset mõtlema. Nii lihtsalt see tänapäeval käibki  – “tiugu ja kannel kaenlasse” ja minema. Ei mingit reisielevust. Või noh ilmselt oleks ma elevil kui ma läheks Peruusse nagu mõni mees, aga lähivälismaa on tänapäeval lihtsalt nii palju lähemale tulnud, kas pole. Veider isegi mõelda kui palju ajad on muutunud (mõne)kümne aastaga.

Ida alustas oma reisiselli karjääri kuuekuuselt. Pole siis ime, et tema lemmikmänguks on reisimine, kohvri pakkimine, lennuki peale minek ja pileti ostmine. Me mängime neid mänge igal õhtul;)

img_0302

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s