Mis näoga on minu Norra?

Petrone Print uuris täna FB-s, et mida inimesed ootavad raamatult “Minu Norra” – soove ja ootusi ja ettepanekuid oli seinast seina ning see pani mind natukene mõtlema, et millise näoga on tänasel päeval minu Norra, kui palju see on 20 aastaga muutunud, on see üldse muutunud ja mis on muutunud. Kui vaadata kasvõi päise pilti, siis mina olen muutunud. Seega oleks ilmselt loogiline järeldada, et muutunud on ka minu Norra nägu.

  1. Minu esimene Norra (LINK) oli uudishimuliku näoga. Ma sattusin maale, millest ma ei teadnud suurt mitte midagi rohkem kui see, mis ma olin geograafiatunnis kuulnud. Ja seda ei saanud palju olla, sest geograafia oli üks selline tund, mis mind ei huvitanud. Kõik, mis ma kogesin, oli uus ja huvitav ja põnev ja teistmoodi. Ka mina olin uus ja huvitav ja põnev – ma olin “vaene Ida-Euroopa õpilane”. Jah, just nii tihti minusse suhtuti, Eesti oli “osa Venemaast” ja mina pidin vastama küsimutele poliitika ja majanduse kohta, millest ma mitte midagi ei teadnud. Mul ei jäänud midagi muud üle kui õppida Eestit tundma, sest ma olin siiski “meie riigi esindaja” ja ei tahtnud rumalana näida. Kindlasti oli minu Esimene Norra ka Norra looduse näoga. Põhja-Norrat ei saa keegi endal peast kui seal korra käinud oled. Ma mingil määral kadestan neid, kelle kodu Lofotenil või lausa Svalbardil on. Ma ei tea, miks isegi ja mis, aga midagi kisub mind sinna. Põhja-Norra vääriks ilmselt lausa omaette raamatut.
  2. Minu teine Norra (LINK) oli natukene poiste näoga. Ma erinesin Norra tüdrukutest ja torkasin silma (ilmselt) väljakutsuva riietuse poolest. Siia perioodi jäid suhted ja murdunud südamed, draamad. Ma õppisin tundma Norra noori ja mingil moel sai minust üks neist (kuigi ma mingil määral jäin alati võõraks).vlcsnap-2015-03-10-12h41m45s22.png
  3. Minu kolmas Norra (LINK) oli Oslo näoga. See on see osa “minu Norrast”, kus ma käisin vist läbi kõik Oslo vaatamisväärsused, muuseumid, poed, tänavad. Eelmine kuu kui ma Oslos messil olin ja möödusin Majorstueni metroopeatusest tuli mulle meelde, kuidas ma sealt samas lihtsalt niisama laupäeviti istusin metroo peale ja sõitsin teadmata suunas. Kaasas raamat ja matpakke. Ma õppisin linna tundma. Ja lisaks Oslole võttis siin minu Norra Ibseni näo. Oslo ülikoolist sai alguse mu Ibseni armastus.
  4. Neljas Norra (LINK)  võttis töö näo. Kui mõelda kolme esimese Norra peale, siis need on pigem jäänud lugudeks minevikus, aga töö näoga on minu Norra siiani. Olgu selleks kummaline asjaajamine (kui te arvate, et peale 1 aastat dokumentide edasi-tagasi saatmist olen ma oma lasteraha asjad korda saanud, siis te eksite), moefopaad ärikohtumistel (LINK) või lood Norras töötavatest inimestest (LINK). 11 aastat olen ma Norraga tööalaselt seotud olnud. Ma olen suhteid katkestanud, sest mul sai Norrast kopp ette, kuid ikka ja jälle olen ma tagasi. Vähemal või rohkemal moel ka ikka samas valdkonnas. On täiesti kummaline, kuidas ehitusvaldkonnast on saanud minu teetassikene, millest kuidagi lahti ei saa lastud. Ei tahagi.
  5. Minu viies Norra (LINK) on ilmselt samuti natukene töö näoga, kuid kõige rohkem on see Norra minu ja argielu näoga. Selline nagu minu elu-olu Norras on. Ma olen mitmes “eestlased Norras” grupis ja suhtlen erinevate siin elavate eestlastega. Meie kõigi Norra on nii erinev, kuid mulle tundub, et igaüks neist omal moel põnev, väärt jutustamist. Kui tulla tagasi küsimuse juurde, mida Norra raamatult oodata, siis ilmselt oleks kõige huvitavam lugeda sellist igapäevast kulgemist. Olgu selleks kulgejaks ehitustööline, pereema, arst, blogija, vahetusõpilane – kõik need Norrad sisaldavad mingil määral kindlasti heaolu ja “korras nagu Norras” tunnet, kuid kindlasti annavad nad igaüks Norrale just oma näo. Mulle meeldiks lugeda, kuidas kogeb Norrat pereema ja kuidas ehitustööline, kuidas norrakaga abielus olev eestlane, kuidas leedukaga koos elav eestlane. Kas nad tunnevad end Norras kodus või on nad siiski võõrad? Võrreldes aastaga 1997. tunnen mina end Norras palju kindlamana, ma tunnen, et ma ei ole enam “eksootiline näituseloom”, kuid teistpidi tunnen ma end rohkem võõrana. Kui vahetusõpilasena tundsid norrakad justkui kohustust oma maad ja kultuuri mulle tutvustada, siis nüüd on inimesed ükskõiksemad. Minu parimad sõbrad on pärit Eestist, Poolast ja Soomest, ma ei saa öelda, et mind oleks omaks võetud, kuigi suhtumine minusse (ja eestlastesse) on tunduvalt positiivsem kui 10-20 aastat tagasi. Enam uurita mult esimese asjana, kas Eesti on ohutu reisile minna või peaks maffiat kartma. Igatahes on ka minu viies Norra nagu paljudel paljudel teistel siin elavatel eestlastel argine, täis tavalise inimese rõõme ja muresid. Ma veedan norralikult pühapäevi puhates (LINK), ma käin Norra teatris (LINK), söön Norra toitu (LINK)  Vaatamisväärsused ja loodus on juba osakene tavaelust, millele ei oskagi enam nii suurt tähelepanu pöörata. Nagu te aru olete saanud, siis minu Norra on hetkel kõige rohkem minu lapse ja lasteaia nägu. Erinevused, plussid ja miinused on hetkel need teemad, mis mind kõige rohkem puudutavad. Jah, minu Norra on igal juhul 20 aastaga oma nägu muutnud;)  img_4034

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s