Kes on süüdi – lapsed, vanemad või ühiskond?

Viimaste päevade jooksul on sotsiaalmeedias palju jagatud üht artiklit ja see pani mind küsima, aga kes on süüdi. Ei, absoluutselt mingil juhul ei õigusta mina lapse suu kinni teipimist, olgu see laps ükskõik, kuidas käitunud. See on alandav, vale ja sellel pole mitte mingi sugust õigustust. See on umbes sama kui õigustada naist peksvat meest. Ajas närvi, segas ja sõnadega ei osanud, puhtast refleksist andsin rusikaga tutaka või kleepisin suu kinni. Ometigi olen ma nõus, et karistamine on vajalik. Ma olen Idat ka tutistanud ja sellepärast süümepiinades end halvaks emaks pidanud, kuid ma tahan, et minu laps ei muutuks ühest neist, kes esimeses klassis õpetajale kallale läheb, noaga teisi ähvardab või arvab, et talle on kõik lubatud. Igal teol on tagajärg ja iga pahanduse tagajärg on karistus. Muidugi ei pea ma siin silmas “vana aja” barbaarseid meetodeid, kui tagumik rihmaga triibuliseks köeti või endale ise puu otsast vitsakimp tuli korjata, kuid samuti pean ma naeruväärseks tänapäeva “karistusmeetodeid”, milleks on näiteks plastiliiniga voolimine või kineetilise liivaga mängimine. Ma ütleks, et see on pigem preemia.

Mind pandi koolis nurka. See oli alandav ja piisav karistus saamaks aru, et tegin midagi valesti ning ma ei tahtnud enam nurka sattuda. See distsiplineeris mind. Mis juhtuks tänapäeva koolis kui õpetaja kellegi nurka paneks? Terve klassitäis naeraks ta üle, võtaks välja nutitelefonid, saadaks üksteisele snapchat’is pilte #omgtäitsalollakas, mõnitaks õpetajat, paneks youtube’i video üles ja no halvimal juhul tõmbaks taskust noa välja. Mis juhtuks siis kui õpetaja end kaitseks? Või sellise käitumise peale enesevalitsuse kaotaks? Õpilased lähevad kaebama, vanemad lähevad püha viha täis, meedia pasundab, et õpetajad on vägivaldsed ning kõik kaitseks vaeseid lapsi, kes peavad sadistide käe all õppima. Minule oli koolis õpetaja autoriteet, mõnda kartsime, kuid ma austasime õpetajat, tõusime püsti kui õpetaja klassi sisenes. Muidugi oli koolis palju asju, mis tagasi vaadates kummalised ja lausa valed olid, kuid selliseid probleeme nagu tänapäeva koolis ikka ei esinenud küll.

Kooli ja kodu koostöös kasvasid meist inimesed, kelle väärtushinnangud on paigas. Mis siis nüüd paigast ära on nihkunud? Lapsed ei ole hukas nagu me armastame öelda, “minu lapsed küll olid sõnakuulelikud” kipuvad vanavanaemad ütlema, ühiskond on hukas, leiame me uue vabanduse. Tegelikult aga algab kõik meist endist. Meie, kui lapsevanemad, oleme hukas. Laps on kodu peegel ei ole üldse mitte klišee. Palju algab kodust. Kui kodus kasvab väike prints või printsess, kellele kõik on lubatud, kellele puuduvad igasugu piirid, keda kunagi ei karistata, siis kasvab temast suure tõenäosusega just üks neist väikestest ülbikutest, kelle jaoks kõik teised on alamad ja teenrid. Nad teavad, et nende tegudele ei järgne ühtegi karistust.Kui meil pole oma laste jaoks aega, siis kasvavad nad ise, teiste eeskujul ja need eeskujud ei pruugi olla meeldivad.

Me olime paar aastat tagasi reisil ja meiega olid kaasas ka kaks 8-aastast poissi, kes mingi hetk käitusid väga halvasti, solvasid koledate sõnadega üht teist poissi ja ei kuulanud sõna. Üks meie reisiseltsilistest kutsus poisid enda juurde ja selgitas neile viisakalt, kuid kurjalt ja kindalt, miks nende käitumine vale oli. Poisid jooksid minema. Ema juurde. Paar minutit hiljem lendas kohale püha viha täis ema, kes ei suutnud taluda, et keegi oli tema lastega pahandanud, neile midagi öelnud, neid alandanud ja kasvatada püüdnud. “Nad on harjunud Euroopa vaba kasvatusega!” karjus ema meile näkku. Ma pooldan vaba kasvatust, kuid kasvatamatusel ja vabal kasvatusel on suur vahe. Kasvatamatus ja kombetus ei ole vaba kasvatus, vaid vanemate laiskus ja tegemata töö.

Karistamine on tänapäeval keelatud. See on tabu. Kui ma Norras julgesin Idal lasta karjuda ning ütlesin, et jonniva lapse juurest lähen ma ära, heideti mulle kurje pilke ja öeldi, et vaene väike laps, ta ju kardab. Ei, ta ei kartnud midagi, ta ei saanud oma tahtmist ja otsustas jonnimisega mainipuleerida. Tänaseks Ida teab, et jonniga ta midagi ei saavuta. Muidugi on see tähendanud halvustavaid pilke, et appikene, milline saamatu ema ja kasvatamatu laps. Üks inimene ütles kord, et vanemad jagunevad kaheks – alluvad ja autoriteedid, mina ei taha oma lapsele alluv olla. Ma olen üsna range lapsevanem, kuid see ei tähenda, et Ida iga väiksemagi eksimuse pärast kusagil keldris ketis istuks, meil on lihtsad reeglid, millega me püüame teda kasvatada nii hästi kui oskame. Siin kohal ei tohi aga ka ära unustada, et laps on laps ja tema peamine töö selles vanuses on mäng. Ma lubame tal teha süüa ja aidata meid koristamisel, kuigi te ju teate, et tegelikult on see abistamine tihti vaid lisatöö, aga ma ei ütle talle “sa ei oska” või “sa ei saa hakkama”. Las ta teeb ja tunneb rõõmu maailma avastamisest.

IMG_4529.JPG

Mulle tundub, et paljude tänaste lapsevanemate suhtumine on, et las kool või lasteaed õpetab, sest meil endil pole ju aega, me oleme kogu aeg hõivatud, me ütleme kogu aeg “pärast” või “oota” või “hiljem”. Lasteaed ja kool ei ole kohustatud minu last kasvatama, temast inimest tegema. See on minu kohus. Ja kui see käib üle jõu, siis pole me lihtsalt valmis vanemaks olema. Aga kui vanemaks saadakse ootamatult või liiga vara? Siis tuleb vanemaks kasvada. Mitte vaid last ei tule kasvatada, vaid ka ise tuleb kasvada. Ma ütlen teile ausalt, et mingi periood tundsin ka mina, et saaks ometi laps lasteaeda või vanaema või tädi juurde viia, sest ma ei jaksanud ega tahtnud. Ka täna tunnen ma mõnikord väikelapse vanemaks olemisest väsimust, kuid mul on olnud aega kolm aastat, et vanemaks kasvada. Ma usun, et ma olen õigel teel. See tee sisaldab ka teatud määral karistamist. Karistamist ei pea kartma ja häbenema, pigem tuleb keskenduda sellele, kuidas ja mille eest.

Ja nii arvan ma, et ei ole vaja otsida süüdlast, kas hukas on lapsed või ühiskond, selle asemel peame me hoopis peeglisse vaatama, sest kõik algab meist endist. Meie teeme ühiskonna ja meie teeme lapsed.

Advertisements

40 thoughts on “Kes on süüdi – lapsed, vanemad või ühiskond?

  1. Mul on selle Ida karjumise juhtumi kohta paar küsimust. Teadupärast on Norras (ja Rootsis ning Soomes jt riikides) Lastekaitse – Eestis on need ametiasutused saanud üsna teravat (ja tuntavalt ka kollast) ajakirjanduskriitikat. Põhiteemaks siis tavaliselt siiski see, et riik (või Lastekaitse) leiab, et lapse oma pere ei suuda last piisavalt hästi üles kasvatada ning on otsustanud lapse perekonnast eemaldada. Sarnaselt Eestile öeldakse, et laps eemaldatakse ainult äärmistel juhtudel ja olukordi ei kommenteerita avalikult lapse huvidest lähtudes.
    Kas sa oled kunagi kartnud ka, et keegi sinu peale Norras kaebab, kuna sinu kasvatusmeetodid võib-olla erinevad nendest mida Norras kasutatakse? Näiteks see Ida ja jonn – teoreetiliselt oleks ju keegi võinud sinust Lastekaitsesse teada anda…

    Kas Lastekaitsel on Norras tõesti nii suur võim? Olen kuulnud juhtumitest, kus välisriigi kodanike laps (st ka võõramaa kodakondsusega) võetakse perelt ära ja antakse lapsendada Norra kodanikele – ilmselgelt last on kaitsta vaja ja kui perekonnast eemaldamine on vajalik, siis see ka – aga kodakondsuse äravõtmine? Norra kodanikele lapsendamine andmine?

    Võiksid kirjutada lastekasvatusest Norra versus Eesti moodi, sest mulle on jäänud mulje, et paljud meetodid, mida eestlased kasutavad…nojah, meilt võetaks paljudelt vist Norras lapsed ära, sest me “väärkohtleme” neid.

    Like

    1. Jah, ma olen kuulnud hirmulugusid ja seepärast jälgin VÄGA kuidas ma Idaga käitun Norras. Näiteks üks kord tahtis ta autoteele joosta ja karjatasin eesti keeles, et “hull oled või”. Selle peale jäid mind inimesed vaatama ning arvasid, et ma karjun/pahandan/sõiman oma last, seepärast püüan ma sellistel juhtudel kasutada norra keelt, et inimesed saaksid aru, et ma ei sõima oma last või “väärkohtle”. Tean, et paljud välismaalased teevad sama just samadel põhjustel.
      Samamoodi on Ida kodus karjunud nii nagu teda pussitatakse noaga, aga tegelikult on ta olnud vihane, et ei tohi voodis jäätist süüa või peab kummikud jalast võtma vms. Aga et naabrid ei arvaks, et oleme mingid vägivaldsed muulastest metslased, siis olen ka väga oluliseks pidanud häid suhteid naabritega ja neile ka selgitada, miks laps mõnikord karjub. Õnneks on minu naabrid sellised, kel ka endal lapsed olnud ja nad teavad, miks lapsed aegajalt põrgulärmi teevad. Mingi hetk oli Ida kogu aeg sinikaid täis või kusagilt lõhki, siis ma ka olin hirmul, et mis lasteaias arvatakse, et võib-olla seal ka keegi vaatab, et ema peksab vms. Õnneks oli Ida ka lasteaias kohmakas ja ilmselt said kõik aru, kust tema sinikad tulevad.

      Aga jah, kui ma olen Idal lasknud karjuda, siis ma olen pärast küll mõelnud, et püha issand, sellise asja eest võib ju iga üks lastekaitsesse teada anda ja lapsi võetakse siin (juttude järgi) ikka väga kergesti ära ning on tegelikult üsna hirmuäratav. Ma olen sel teemal vaid tuttavatega rääkinud ja norrakad ise on arvamusel, et lastekaitse sekkub siin tihti ilmaasjata, et no keegi ei väärkohtle kedagi kui kasvõi siis selle asemel, et “tiburull sai ei tohi auto alla joosta” öelda, meeleheitlikult karjatab, aga ma ei ole päris statistikat või otseselt sel teemal lugenud.

      Like

      1. Jah, laste puhul on see kodakondsuse nullimine päris lihtne. Selliste kirjelduste alusel tundub veel rohkem, et heaoluühiskond on lolliks läinud. See kui lapsi võetakse lihastelt vanematelt suhteliselt kergekäeliselt ära, sest keegi kusagil nägi ema röökiva lapse peale häält tõstmas, on mingi erilist sorti repressioon juba. Kui probleeme ei ole mõtleme neid välja. Mis ei tähenda, et kindlasti ei ole juhtumeid, kus lapsed tulebki vanematelt ära võtta, sest nii on lastele parem. Neid juhtumeid on, ka Eestis on, sageli aga ei pöörata probleemstele perekondadele piisavalt tähelepanu. Nokk kinni ja saba lahti.

        Liked by 1 person

      2. Sellest eelmise aasta surmajuhtumist.
        Vana-aasta õhtul suri üks 13-aastane tüdruk, kes kaalus 21 kg ja bmi 8,8. Asja arutatakse praegu kohtus, kuid kuna tunnistajaid on palju, siis võtab asi väga kaua aega. Praeguse seisuga süüdistatakse ema vanemliku hoolitsuse puudumises ja teda võib oodata kuni 15 aastat vanglat.
        Tegu on koolinarrimise ohvriga. Laps vahetas mitut kooli ja elukohta. Oli haiglas. Ema võitles tema eest. Kuid samas ema ei viinud teda haiglasse kui asi kriitiliseks läks ja käskis kaalumise ajaks suured riided selga ja raskused taskusse panna.

        Like

    2. Eesti kodakondsust küll ei saaks ära võtta, see on sünniga saadud ja sellest saaks loobuda vaid kodanik ise. See kirjeldus on muidugi kummastav, et inimestelt võetakse lapsed ära, kuna need röögivad kaubanduskeskuses vms? Jummel, Stroomi keskuse Maximas tuleks laupäeva ennelõunal, siis poolte inimeste lapsed ära võtta. (Tõin selle poe näiteks, sest ma mujale laupäeva hommikul ei satu.)

      Like

      1. No ilmselt päris nii ei ole, et kohe sellise röökimise peale laps ära võetakse, aga kui siia lisada veel vanema kõrgendatud hääl ja kusagilt peaks paistma mõni muhk või sinikas, siis ma arvan küll, et nendel juttudel on tõepõhi all, et sellisel juhul võib vabalt juhtuda, et keegi lastekaitsesse teatab.

        Like

      2. Aga üks normaalne laps võib ju olla muhkude või sinikatega lihtsalt sellepärast, et ta on laps. Nagu Ida noh, ma mäletan, et tal oli üksvahe päris sageli muhk otsaees. Kuidas saab sellises puhul hakata eeldama, et vanemad oma lapsi väärkohtlevad. See lääne heaoluühiskond on natukene lolliks läinud vist.

        Like

      3. Ja sa ei kujuta ette, kuidas ma neid muhke alguses põdesin (just nende juttu põhjal). Heaoluühiskonnas tekivadki inimestel tihti pseudoprobleemid, sest päris probleeme lihtsalt ei ole. Eelmine aasta oli üks kole lugu, mis lõppes teismelise surmaga ja kohe esimese asjana löödi ema avalikult risti, et too lapse eest ei hoolitsenud. Kogu lugu ma muidugi ei mäleta ja võib olla mingi oluline nüanss juba meelestki läinud, aga tegu oli toitumishäiretega lapsega ja siis päris nii ka ei saa näppu viibutada, et aga miks sa teda sööma ei sundinud (eriti kui me ei tea, kas ja mida ema enne seda teinud on lapse abistamiseks).

        Like

      4. See on tõesti üle igasuguse piiri, et süvenemata lapsed käest võetakse või süüdistama hakatakse. Toitumishäire võib olla tekkinud vanemate “julgustamisel”, või meedia eeskujul, teiste laste kius, vanemate poolne kius. Väga kurb lugu tundub. 😦

        Like

      5. See oli üks kurb lugu tõesti, sellest räägiti igas meediakanalis söögi alla ja söögi peale, aga korraga hakkas justkui ka ema kaitseks tulema kommentaare ja ühtäkki teema vaibus. Peakski guugeldama, et mis sellest loost ja kas sai

        Like

      6. Teoorias annab selle ära kodanik, aga alaealisel lapsel teeb selle taotluse ära lapsevanem – nendel lastel, kes on Norras lapsendatud (st uued vanemad on Norra kodanikud) on uued vanemad taotlenud lastele kohalikud kodakondsused. Lapsendamisel on võimalik taotleda uut sünnitunnistust, millejärgselt laps olekski sündinud kui adoptiivvanemate lihane laps.

        Pole kindel, kas eesti lapsi on lapsendatud aga Tšehhist, Poolast, Leedust ja aasiamaadest on selliseid näiteid tuua mitmeid.

        Like

    3. Olen elanud 15 aastat Norras. Päris nii lihtne see nüüd ka ei ole, et lastekaitse lihtsalt tuleb ja võtab võõramaallastelt lapsed ära ja annab norra peresse. Selleks peab ikka tõsine põhjus olema. Jah, Norra lastekaitse on tunduvalt aktiivsem, kui Eestis. Eestis eemaldaks nad kohe kindlasti üsna palju lapsi oma vanemate juurest, suurim süüdlane oleks alkohol. Kuid see ei tähenda, et lapsed adopteeritakse ja kaotavad kodakondsuse. Põhitöö on siiski pereelu õigele teele saamine. Kuid jah, igakord see ei õnnestu. Nii, et kõike kollase meedia kirjutatut ei tasu kohe tõe pähe võtta. Meediasse jõuab tavaliselt vaid ühe osapoole arvamus.
      Jonni-iga ei küsi kodakondsust ega kultuuri ja seda mõistavab ka Norra lastekaitse.

      Liked by 1 person

  2. Sa oled selline aktiivne ja hakkaja naine. Nii eneseharimise mõttes soovitan sul külastada nii Norras kui ka Eestis erivajadustega laste lasteaia rühmi. Huvitav oleks lugeda sinu mõtetest peale seal kogetut.

    Like

    1. Tead, ma natukene kardan selliseid kohti. Ses mõttes, et siis saan ma aru, milline “tussu” ma tegelikult olen, et virisen selle kallal, et Ida ei maganud või ei taha süüa, samal ajal kui keegi teine kusagil peab hakkama saama päris probleemidega.

      Like

    2. Norras ei ole erivajadustega laste lasteaiarühmi ega kooliklasse. Lapsed käivad “tavalises” lasteaias ja koolis. Kuid neil on omad eriväljaõppega õpetajad neid lapsi aitamas. Lisaks veel suur tiim inimesi (kahjuks ei oska kõiki neid ameteid eesti keelsete nimedega nimetada).

      Like

    1. Ma ei saa täpselt aru, võib-olla selgitad rohkem? Kas sa ei ole nõus sellega, et ma ütlen, et vanemate kohustus on lapsed kasvatada või sellega et ma ei õigusta teipimist? Erivajadustega laste teema on minu jaoks hoopis eraldi teema. Selleks, et erivajadustega lastega tegeleda (tööalaselt) peab olema mu meelest väga tugev isiksus ja väga teemat valdama. Mis aga vanematesse puutub, siis selleks, et nemad jaksaksid, peaks olema välja töötatud korralik tugivõrgustik riigi poolt. Et vanemad jaksaks.

      Like

  3. Ma ütleks selle kohta nii palju, et esiteks peaks karistamine ja distsiplineerimine vastama lapse tasemele. Füüsilist vägivalda ma ei pooda kuigi ka minu laps on korra tutistada saanud. Mõjus kusjuures, sama tempu ta enam korranud pole.
    Erinevas eas lastele mõjuvad erinevad vahendid ja meetodid. Nn “paha lapse tool/järele mõtlemise tool” näiteks on arengupsühholoogide sõnul väikelaste puhul kasutu. Väikelaps võib seal küll istuda aga esiteks ta ei mõtle ega analüüsi seal oma tegu ning teiseks ta ei muuda oma käitumist. Inimese aju jõuab oma arengus etappi, kus see meetod mõjub, alles umbes 10-12 eluaastaks.
    Ma leian, et minu jaoks sobivaim kasvatusmeetod on järjepidevus. Ei ole mõtet ajada last segadusse sellega kui ühel päeval üht keelatakse ning teisel lubatakse. Kindlasti tuleb kõike selgitada, ümberkukkumiseni selgitada. Ja laps peab tundma end turvaliselt.

    Liked by 1 person

  4. Viitad sellele nn teipimise artiklile ja küsid, kes on süüdi. Lapsed, lapsevanemad, ühiskond või kes iganes. Samas ütled, et laps on kodu peegel. Vot siin ongi vastuolu. Muidugi on erinevaid lapsevanemaid ja erinevaid peresid, kuid ma väidan üpris veendunult, et erivajadustega laste ( eriti just ATH, autistlikud lapsed, käitumishäired või muu selline ) osas on äärmiselt ülekohtune öelda, et laps on kodu peegel.
    Mis puudutab tugivõrgustikku siis on seda vaja isegi rohkem lasteaedades ja koolides.
    Aga Ida on sul super. Käin su blogis kolamas just Ida piltide pärast. 🙂

    Like

    1. Ja okei, seda ma muidugi ei pidanud silmas, et eriavajadustega lapsed on kodu peegel ja võib-olla panin selles mõttes mitu asja ühte patta, mu point on see, et me kasvatame ise tihti kasvatamatuid ja tänamatuid lapsi ja siis otsime süüdlast

      Like

  5. Mitte küll eriti teemasse, aga mulle meenus Sinu jutu peale see: https://www.youtube.com/watch?v=2YwC4Vsm5h0 😀

    Ja mulle väga meeldis mõte, et ei lasteaed ega kool kasvata lapsi inimesteks, kui kodus kasvatus täielikult puudub. Suhtumine “ma ostan lapsele riideid ja pakun puhaste linadega voodit, las need teevad ülejäänu, kellele selle eest palka makstakse” on väääga ohtlik.

    Like

  6. Tere. Soovitaksin sul lugeda raamatut “Rahumeelne lapsevanem, rõõmsamad lapsed”. Seal on hästi selgitatud mida karistamine lapse jaoks tähendab ja mis tulemus sellel tegelikult on. Lisaks on räägitud, mida tuleks teha karistamise asemel, et laps käituks normaalselt. Ehk siis karistamine ei tähenda kasvatamist. Sinu enda jaoks ei kõla kuidagi valesti see, et kui laps tunneb alandust, siis ta teab, et nii käituda ei maksa? Et selleks on vaja last alandada? Sestlapse jaoks on nurka panemine alandav, tutistamine ja ükskõik mis muu vägivald samuti. Ei ole nõus sellega, et selle nn veneaja kasvatusega kuidagi parem põlvkond ees oleks.

    Liked by 1 person

    1. Ei, muidugi ma ei pidanud otseselt seda silmas, et alandamine = karistus = õige käitumine selle tulemusena. Ma pidasin silmas, et ma saan aru, mis õpetaja mind nurka pani ja miks ma sinna rohkem ei tahtnud. Ma olin hea õpilane ja mulle oli see piinlik, et ühel hetkel olin ma samal pulgal “pahade lastega”. ma tahtsin eeskujulik olla.
      Karistamise asemel pidasin ma silmas seda, et kui Ida hakkab poes karjuma, sest ei saa seda jäätist, mis talle sobib vms, ja end pikali viskab, siis ta sellise käitumise peale ei saa üldse jäätist. See on tema karistus. Muidugi oleks lihtsam nii mulle kui teiste poekülastajate kõrvadele talle järele anda, sest siis ta ju jääb vait, kuid see oleks vale.
      Ja mingil määral olen ma siiski seda meelt, et nn veneaja kasvatusel olid omad head – nt oli elementaarne, et ma austan endast vanemat, tänapäeval võib iga kuue-aastane vabalt vanaema/õpetaja p***e saata, sest keegi ei keela tal seda teha

      Like

      1. Ega minagi poolda mingit järeleandmist jonnimise puhul. Usun, et jäätisest ilmajätmine on pigem loomulik tagajärg kui karistus. Seda ma samuti ei eita, et kasvatusest tuleb paljudel lastel puudu ja sellega peaksid vanemad ka tegelema.

        Like

      2. Kui ma käisin psühholoogi juures ja ka karistamine teemaks tuli, siis tema näiteks ütles, et selles vanuses laps ei saa veel väga karistuse mõttest arugi, aga just selline “loomulik tagajärg” mõjub piisava karistusena. Ja ma pean tunnistama, et kui Ida varem karjus nagu ratta peal, sest ta ei saanud KÕIKE, mida tema tahtis poest, siis nüüd ta teab, et talle on nt lubatud vaid üks asi ja siis ta valib hoolega. Võtab alguses mahla, siis jõuab jogurtini, viib mahla tagasi, võtab jogurti, siis jõuab kommideni, viib jogurti tagasi jne jne jne. Muidugi ei toimi see iga kord:)

        Liked by 1 person

      3. Selline valiku andmine töötab nende puhul jah hästi. Mul on ka suurem laps kolmene ja kui kuuleb, et saab valida siis kohe agaralt kõigega nõus tihtipeale 😀 riietumise puhul töötab see meil ka hästi, kui muidu ei pane siis ise valides tahab küll. Poes on ta siis ka korralikum mul, kui lasen tal aidata kogu aeg ja ta saab ise asjad korvi panna, samuti hiljem lindile asetada nt. Aga mul on vist selles suhtes rohkem vedanud, et mingit suuremat “stseeni” ta asja saamiseks kusagil poes korraldanud ei ole.

        Like

      4. Meil olid alguses ikka kohutavad stseenid poes, selline kisa oli, et tõesti nagu pussitaks keegi teda. Riiete valimisega mul veel päris nii hästi see nipp ei toimi, aga ma ikka ei anna alla ja üritan teda valima panna nende valikute vahel, mis mulle sobivaimad tunduvad

        Like

    2. Peaks selle raamatu ka läbi lugeda, hoolimata sellest, et mul lapsi ei ole. Ma ei saa sellest hästi aru, et lastele ei näidata põhjus-tagajärg seost, sest karistamine on halb. Mina kasvasin sel moel täiesti eeskujulikuks kodanikuks. Kui oli vaja sain karistada, sest mu enda turvalisus ja heaolu sõltus minu käitumisest ja tegudest. Kas see on parem kui niisama “kasvanud” lapsed saavad pärast karistusikka jõudmist teada, et nende tegudel on tagajärjed? Äkki nad seda varem teades, ei oleks sellesse etappi jõudnudki, kus neid karistama hakatakse? Ma ei pea karistamise all silmas seda ogarat eite(vabandust väljenduse pärast, aga asi on minu ülemise naabriga nii kaugel, et sellele mutile kutsun ma järgmine kord lastekaitse, kui ma teda laste peale räuskamas kuulen), kes minu ülemine naaber on ja oma lapsi kõikvõimalikesse pimedatesse kohtadesse saadab ja nende peale aina röögib. Vaid näiteks seda, et kui sa koolipoisina viskad õues viibides klassiaknast sisse koerajunni, siis sul võetakse nädalaks ajaks telefon käest ära(reaalne juhtum kusjuures). Aga see raamat oleks väga põnev lugeda ja äkki ma selle läbi lugenuna saan aru, miks selline “karistus” on halb. Aitäh soovituse eest!

      Liked by 1 person

      1. Mul ka lapsi pole, aga nägin hiljuti TLC pealt Jo Frosti saadet, kus ta läks ühele USA perekonnale appi lapsi korrale kutsuma. Seal oli pereema ka igasuguseid huvitavaid psühholoogiaid õppinud, et karistus alandab lapsi ja seega ei tohiks ühelgi teol olla “tagajärgi”, sest need on ikkagi väga alandavad. Jo kuulas loo ära, muigas, ja demonstreeris siis väga edukalt, kuidas karistamine ehk tegudele tagajärgede tekitamine lastest uued inimesed tegi. Ja kõik olid õnnelikud, ka need lapsed ise, kes emale enne nagu koerale vastu plärtsusid.

        Mina sain väiksena karistuseks tutistada, muid füüsilise võtteid ei kasutatud. Ega seda tutistamist ma kah väga palju ei mäleta. Jutt mingist vitsast ja selle õuest toomisest oli küll, aga vitsaga vehkimiseks päriselt ei läinud. Ma mäletan oma lapsepõlvest palju seda, et ma oma peas mõtlesin, et tuleb testida ja proovida, mida mul lubatakse teha ja mida mitte. Mis saab, kui ma õppimata jätan? Mis saab, kui ma tulen õuest tuppa hiljem kui lubatud? Mis juhtub, kui ma mingit asja tahan ja sellega nagu uni peale käin (mitte küll jäätise järgi karjumine poes, seda ma pole kunagi teinud või ma lihtsalt ei mäleta, mälu tekib ju alates 3. eluaastast mu teada). Kui minu lapsepõlve testimistele poleks järgnenud karistust, oleks minust võib-olla korralik pätt kasvanud. Aga ei kasvanud. Jumala korralik inimene olen ja ilma karistusest tingitud psühhotraumadeta.

        Liked by 1 person

  7. 👍👍nõustun! Vanemate pealt võtavad lapsed ka teatud käitumismallid üle. Kui vanem näitab välja põlgust ja mitte austamist õpetaja vastu, siis laps võtab selle kohe üle. Jah, ma tean noakangelase tagamaid sügavamalt,aga see pole õigustuseks. Suu kinni teipimine on alandav, aga ei saa KÕIKE määrida lapse tervise pähe. Ka autist, ath jms on taltsutatav..ei saa öelda, et las lammutab, ta on haige. Siikohal, olles Ath ema, tean millest räägin.

    Like

    1. No vot, ja siit koorubki välja meie ühiskonna suur mure. Paljud lapsevanemad, õpetajad, tugispetsialistid ei oska sellistele lastele läheneda ja neid taltsutada. Tugisüsteemid on puudulikud, eripedagooge ei jagu, lapsele tugisiku leidmine pea võimatu. Autistid aga on üldse selline vahva rahvas, et enamik neist kedagi küll jäljendama ei kipu. Ja võta nüüd näpust, kes selles kõiges “ süüdi “ on.

      Like

      1. Jah, nõustun. Eestis raske leida lapsele kohta, kus ta on oodatud, paühhiaatrit,kes oleks nõus lapsega tegelema ja veel vähem mõistmist. Autistid jah, ei jäljenda ja antud Järvamaa teema kohta..noh sai ka minu laps seal karistusmeetmeid, mis olid vastuolus. Laps jäi koduseks,kuni ära kolisime. See-selleks, aga nende kahe teise olukorra kohta võim öelda, et vanemad süüdistavad kooli,kaasõpilasi,riiki jms, õpetajad üritavad vanematega koostööd teha ja nii see möödarääkivus tekibki.

        Like

  8. Üks tõestisündinud lugu ühest Soome kaubanduskeskusest. Üks laps käitus täiesti kontrollimatult ja lugupidamatult kaaspoodlejate suhtes. Ja kui siis kaaskodanikud palusid lapsevanemal last korrale kutsuda, vastas ema seepeale, et neil on kodus vabakasvatus. Üks meesterahvas ei olnud kade. Tõi piimapaki ja valas selle konkreetselt emale pähe. Hämmeldunud pilkude peale vastas ta, et tal oli ka kodus vabakasvatus. Väga õpetlik minu meelest. Vabakasvatus ei tohiks võrduda kasvatamatusega. Ma loodan, et sellele emale jõudis see pärast sellist “peapesu” ikka pärale.

    Like

  9. Kui sa tunned ühte autisti, siis saa tunned ÜHTE autisti (koolituselt). Lugedes kommentaare nõustun kõige enam Mari Leinakasega. Kuna elan Eestis on mul ainult siinse riigi kogemused. Elu on toonud minu teele mitmeid autismispektri häirega lapsi. Üks seitsme aastane tütarlaps toimetab praegu minu juures, teine on koolis (töötan tugiiisiku ehk iskliku abistajana tavaklassis, esimeses) Varem olin sama ameti peal lasteaia tavarühmas 4 aastat.
    Võiksin iga päev kirjutada pikkasid lugusid, kirjeldada ja analüüsida, aga olen õhtuks nii läbi, et tahan viia ennast kähkukähku teisele lainele, et veidigi hommikuks jõudu koguda. Siiski pisike pildike koos mittespetsialisti ehk minu mõtetega esimesest koolikuust.
    http://emmeliina.blogspot.com.ee/2016/10/igas-okkalises-kastanis-peitub.html

    Like

  10. Kui minu laps käitub raskesti, siis sel on tavaliselt kaks põhjust:
    1. Tal on raske, nt üleväsimusest, uues keerulises olukorras olemisest vmt variant. Kui mu lapsel on raske, siis miks ma peaks temal olemist veel raskemaks tegema läbi karistamise või miks üldse peaks karistama inimest, kellel on raske? Parim on tavaliselt olnud kas toetada teda lähedusega või rahulikult oodata kuni ta rahuneb ning siis rääkida temaga tema tunnetest ning mida on hea selliste tunnete ilmnemisel teha.
    2. Teine variant on, et ta käitub halvasti, sest mina ei ole osanud teda järjepidevalt õpetada õigesti käituma, nt kui ta nõuab poes iga kord midagi magusat ja läheb endast välja kui ei saa. Miks peaks ma teda karistama selle eest, et mina ei ole talle järjepidevalt õpetanud õigesti käitumist. Äkki peaks üldse keegi mind karistama, sest mina ju tegelikult tegin vea. Aga miks karistada vea eest kui inimene tegelikult pole paha, vaid ta lihtsalt ei osanud paremini.
    See muidugi ei tähenda, et tegudel ei ole tagajärgi. Kui laps ikka pahasena midagi maha viskab, siis on õige et ta selle ka ära koristab. Lihtsalt ma ei serveeri seda pahase hääletooniga ja karistusena, vaid õpetangi võimalikult sõbralikult, et see on loogiline ja õiglane tagajärg. Ja ma arvestan, et kui tal alles emotsioonid laes on, siis ta ei ole valmis veel selliseid järeldusi vastu võtma ning enne lasen tal ikka rahuneda.
    ..Ja ma olen nii rahul, et meie lapse lasteaiaõpetaja ei poolda ka karistamist, vaid ikka õpetamist-suunamist. Ja ei poolda nö halva lapse tooli, sest ta on omast kogemusest näinud, et see ei õpeta lapsele midagi. Ja tema kogemusel on laps hoopis õppinud, et ta peab lihtsalt ütlema, et “sain aru, palun vabandust” ja pääsebki minema, ilma kasulikku õppimata. Samas kui mõni karistav õpetaja peab samade probleemidega aina uuesti ja uuesti tegelema, sest ta pole algpõhjusega tegelenud ning lapsed ei võta teda kui toredat autoriteeti, kuna õpetaja on nendega ebaõiglane ja neil ei ole temaga toredat kontakti.

    Like

  11. Eestist on mul pigem sellised kogemused, et kui mu tütar u.23 a. tagasi veidigi kõvemat häält kusagil avalikus kohas tegi, siis tormasid tädikesed kohale ja hakkasid mind kasvatama- no et kas lapsele pole veel piisavalt vitsa antud ja kas seda viga saaks nende kaasabil kohe siinsamas parandama hakata jne.. 😛 Poeg on tunduvalt noorem ja ühiskond oli selle aja peale õnneks juba pika sammu edasi astunud. Aga hiljuti nägin poes midagi täiesti erilist- jonniv, jalgu trampiv väike poiss ja tema nooruke, lausa lapseohtu ema. Mõtlesin just, et miks nii noored inimesed küll lapsi teevad, kui nendega hakkama ei saa, kui see õbluke ema võttis oma jonnipurikal kahe käega ümbert kinni ja kallistas teda kõvasti ja soojalt! Ja laps jäi vait! Supper, miks ma ise kunagi sellise asja peale pole tulnud? Aga loodan rakendada lapselaste peal, kui nad kunagi peaksid tulema. 🙂

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s