Lugu sellest, kuidas minust kooner sai

Olgugi, et ma olen püüdnud seda varjata, siis kõik, kes nooremat mind tundsid, teadsid, kuidas mulle meeldis raha raisata. Mul oli kõike vaja. Ideaalsest elust oli alati puudu kas uus seelik või pluus või kingapaar või teksad või telefon.  Kunagi tuli välja selline telefon nagu Nokia 7370, mis maksis hullupööra palju raha, mida mul polnud. Kas te kujutate ette. et mu vanatädi aitas mul selle osta, sest ta oli kindel, et just see on tõesti see, mis täiuslikkusest mu elus puudu on. Jah, ma ei varjagi, et ma olen (olnud) ärahellitatud ja liiga palju mulle liiga lihtsalt sülle tulnud. Kuigi emme väidab ju vastupidist:

“Olen sinu üle uhke mitte sellepärast, mis on Sulle lihtsalt või kuidagi iseenesest kätte tulnud, vaid sellepärast, mida oled saavutanud kõigi asjaolude kiuste, mille nimel oled pingutanud. Loomulikult olen uhke ka Sinu välimuse ja mõistuse üle, sest see on ju teadagi kellelt….
Aga kõige uhkem olen selle üle, et oled Sina ise.
Sellega ei taha ma öelda, et oled täiuslik – ei sa ei ole. (Anna mulle andeks, kui olen seda Sinult mõnikord nõudnud). Oled rohkem kui täiuslik –oled ainukordne – ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes. Mul on hea meel, et Sinus kehastub ka osake minust ja Sa kannad seda edasi tulevikku, mis minu jaoks jääb suletuks.
Olen vahel mõelnud, et saaksin Sulle teed siluda, või et oleks mul küllalt raha, et saanuks Sulle anda, millest unistasid, või oleks mul Sulle midagi pärandadagi….
Tegelikult olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe.
Siiski – oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas.
Emme
ps: Marek, Meile sa meeldid!”

Tegelikult on õigus ikkagi rohkem mul ja ilmselt mulle oli mingit õppetundi vaja, et raha ja rikkuse ja edukuse orjusest välja murda. Ma ei tea, kas ma just nii kalli õppetunni pidin saama, kuid õppetunni ma sain ja teate, (ma vannun käsi südamel, et ma ei ole mingi sektiga liikunud või depressiooni ravist lolliks läinud) tänasel päeval olen ma selle õppetunni eest tänulik.  Ma olen palju vabam ja õnnelikum inimene ning julgen olla täpselt see, kes ma hetkel olen. Laias laastus mitte keegi:) Mul on (rahalises mõttes) paganama keerulised ajad, kuid ma olen aru saanud, et ma ei ole ainus, kel keerulised ajad on. Paljudel on veel keerulisemad ajad, palju läheb lapsi tühja kõhuga igal õhtul magama, paljud käivad kaheksal töökohal, et makaronid ja hakkliha lauale panna ja siis olen mina, mina, kel on ilus kodu, hea abikaasa, armas (aga jonnakas ja üliaktiivne) laps, võimalus elada pool oma elust Norras, sõpradest rääkimata. Jah, arveid need rikkused ei maksa, aga siis ongi minu asi leida võimalused arvete maksmiseks. Kedagi ei koti mu mured, kedagi ei koti mu raskused, on mu enda asi – uppuda või ujuma õppida.

Olgugi et blogi vahendusel tundub mu elu nagu lill – tööd ei tee ja vaid tilulilu, siis tegelikult on asi hoopis vastupidine. Lihtsalt tööst ma ei räägi, see ei ole oluline. Ma naeran natuke iga kord nende inimeste peale, kes kõigile igal hetkel räägivad, kui raske tööpäev neil oli, kuidas klient ei olnud rahul, tarne jäi hiljaks, keegi ei teinud oma tööd hästi, nii palju oli vaja jõuda, tööd tehakse ööd ja päevad läbi, sest muidu ei saa valmis, perekondlikud üritused jäetakse ära, sest tähtajad on kukil, kuhugi ei jõuta, sest tööd on teha. See kõik on naeruväärne. See eputamine sellega kui palju tööd tehakse. Mul on sellistele eputistele news flash – kümnest inimesest üheksa teeb iga päev ühel või teisel moel rasket tööd. Selle nimi on elu. Targemad neist aga oskavad oma elu jagada olulisemate ja vähem olulistemate asjade vahel.

Lõpuks jõuamegi siiani, kuidas minust kooner sai. Ma olen viimasel ajal sattunud rääkima inimestega, kes naeravad mu üle, kui ma ütlen, et mulle ei meeldi enam asjad. Nad ei usu mind,sest nad ju teavad, kuidas ma jumaldasin igasugu sisustus-ja riidepoode. Tegelikult jumaldan ma sisimas neid siiani ja unistan hetkel uuest diivanist, uutest kummikutest, kotist, kootud kleidist, vaibast, lõhnaküünaldest, parfüümist, päevakreemist, kuid kui mu kontole tekib raha, siis ma ei torma poodi seda kulutama. Ma mõtlen iga oma ostu läbi. Ma kaalun ausalt, kas mul on ühte või teist asja vaja, kui kauaks see mind õnnelikuks teeb ja kuna ma selle edasi annan/ära müün/ära viskan. Mu garderoobis on alles nii vähe riideid, et mul praktiliselt polegi midagi selga panna, kuid ma ei näinud ka mõtet hoida alles asju, mida ma pole aastaid kandnud, lihtsalt sellepärast, et need kannavad mõnd änksat firmamärki. Need riided on kottidesse pandud ja ma ootan kirbukat, kuhu neid müüma minna. Lisaraha on teretulnud hetkel, muidu ma annaks need niisama ära.

Mulle meeldivad asjad, aga ma ei taha enam üleliigseid asju. Ma püüan ära tarbida need asjad, mis mul olemas on. Muidugi tahan ma uut telefoni, sest mu 4S on lihtsalt juba nii aeglane, et mul on raske sellega tööd teha, aga ma ei taha igasugu telefoni, ma tahan iPhone´i, kui mul aga selleks võimalust ei ole hetkel, siis ma saan hakkama 4Siga. Ma ei osta midagi, mida ma tegelikult ei taha. Ja järelmakse ei taha ma ammu enam. Ma ei mõista, miks kulutada raha, mida mul ei ole, uuele telekale, mida mul tegelikult pole vaja, vaid selleks, et…Milleks? Et end paremini tunda? Kellegi ees uhkustada? Aga kelle? Kas see teeb mind tõesti paremaks. Ma olen jõudnud mingisse staadiumisse, kus ma julgen olla täpselt mina ise, mind ei huvita, mida teised minust mõtlevad, ma ei häbene panna lauale oma “ajast ja arust” telefoni, ma ei häbene reisida oma kümme (!) aastat vana kohvriga, mis juba üsna väsinud on, ma ei häbenenud ka sõita oma Mondeo-Matiga. Kui keegi mind selle pärast halvustava pilguga vaatas/vaatab, siis minu traagika see ei ole. Ma sõidan suurima hea meelega Keilast Tallinna rongiga. Kas te teate kui mugav see on? Ja ei mingit ummikut! Muidugi on mul ikkagi vaja autot, et Keilast Ussipessa saada, aga see selleks. Vanasti mõtlesin ma, et isver, vaid vaesed sõidavad ühistranspordiga. Ei sõida, loogiliselt mõtlevad inimesed kasutavad ühistransporti (muidugi ei ole ma mingi autovastane, sest aja kokkuhoiu mõttes on auto kasutamine siiski kordi loogilisem).

Norras elamine õpetas mulle asju, mis on hoopis väärtuslikumad kui raha (st peale selle raha, mis mind rahulolevaks teeb). Mälestused, kogemused, reisid, koosveedetud aeg perega ja jumala eest, ma vannun jälle kord käsi südamel, et ma ei ole lolliks läinud, kuid kui rahast (kehtib ka asjade kohta) ja sellele mõtlemisest lahti lasta, leiab raha ise tee sinuni. Mulle saatis Maiken mingi aeg tagasi paar kristalli/õnnekivi, ühte neist pidin ma rahakotis kaasas kandma, et see raha juurde meelitaks. Ma panin selle rahakotti ja uskusin sellesse, ausõna uskusin, ei häbene seda tunnistada ka, sest inimestel on vaja, millesse uskuda. Raha hakkaski tulema. Mingi hetk, kui ma tahtsin kirjutada kristallide positiivsest mõjust, suutsin ma selle rahakivi ära kaotada ja hakkasin kiunuma, et nüüd on pekkis, nüüd on mind mingi uus krahh ees ootamas. Ja nii oligi, arved ei laekunud enam, pank helistas, et teil on võlgnevus, see ja teine ja kolmas helistas, telefoniarve oli maksmata, lasteaed jne jne. Ma olin kindel, et see kõik on selle kadunud kivi süü. Siis lasin ma aga mõttest lahti. Ma hakkasin mõtlema, et seda kivi oli mulle tarvis selleks, et ta juhendaks mulle teed, kui ma teeotsa kätte sain, ei olnud mul enam kivi vaja (võib olla korjas selle üles mõni teine abivajaja?), nüüd pidin ma üksi hakkama saama. Veider on see, et ma saangi. Üle kivide ja kändude. Hädaldamata. Ja võib-olla tänu sellele, et minust on saanud tõeline kooner, kes üldse kulutada ei taha.

Aga tasuta asjade vastu pole mul ikka midagi. Neid võib mulle saata nii posti või kulleriga. Mida suuremad ja läikivamad, seda parem. Auto oleks üks ilus suur ja läikiv asi, mille ma tasuta vastu võtaks avasüli.

Advertisements

15 thoughts on “Lugu sellest, kuidas minust kooner sai

  1. Reblogged this on sitsidsatsidpatsid and commented:
    M apole veel päris kooner, aga mis puudutab raha kulutamist ja selle tähtsuse vähenemist, siisnagu oleksin ise sama loo kirjutanud. Kõrgelt kukkumine ja sisemine areng on asi, milest plaanisin ka ise postituse teha. Nüüd on see öeldud ja seepärast reblogingi. Mis ei välista mu enda samateemalise postituse ilmumist mingil hetkel 🙂

    Like

  2. Ma ei saa aru, miks peab alati arvama, et oled teistest kuidagi parem?
    See kõik on ok, mida sina oma eluga teed ja milline periood sul parasjagu peal on (firmariiete ja glamuuri ja ettevõtte omaniku või praegune periood). Aga kas peab jätma tingimata mulje, et teised on sellepärast nõmedad, et neil on parasjagu sinust erinev periood või arusaamad?
    Kui ülipeenes ja kallis restos einestamas käid, siis leiad, et mis inimestel viga on, et nad sama ei tee ja “mälestustesse ei investeeri”, kui neil oleks rahaliselt võimalik?
    Kui rongiga Keilast Tallinnasse käid, siis leiad, et mis inimestel viga on, et nad samuti ühistransporti ei kasuta?
    Kui sa enda elu uue ülivinge Eesti disaineri mantliga täiuslikuks muudad, siis leiad, et mis inimestel viga on, et nad ei mõista Eesti moodi ja käsitööd ja H&M kaltsudes käivad?
    Sa naerad nende üle, kes kurdavad, et neil on töö juures raske ja tuleb töötada unetundidest…

    Ma südamest soovin, et lõppeks ära see mina-nemad-näägutamine. Mina teeb alati õigesti ja mina ei mõista kunagi, mis küll neil teistel viga on, et nad sellised on või sellised ei ole…
    Need, kes armastavad hilpe ja luksust, neil on võibolla käsil sama periood, mis sinul varem? On nad siis sellepärast halvad või tobedad?

    Mulle meeldib see mõte, et me tegelikult ei tohi teisi kritiseerida, sest me ei tea, kuidas me ise nende olukorras käituksime. Sina näed vaid seda, et inimene vurab iga hommik ja õhtu autoga maalt Tallinnasse ja küsid, miks ta rumal küll rongiga ei sõida. Aga kui tal on päeval autot vaja? Aga kui tal on autos lapsed, keda tuleb Tallinnas erinevatesse kohtadesse viia? Aga kui ta töötab Tallinnas kohas, kuhu ühistranspordiga ei saa või saamiseks kuluks tunde?
    Ja nii on iga asjaga…

    Leia ennast ja ole õnnelik, aga palun ära kritiseeri pidevalt neid, kes oma elusid elavad nii, nagu nemad tahavad. Need on nende elud.

    Like

    1. Sa teed praegu oma kommentaariga nalja vä? Ma ei ütle sugugi, et keegi teine on nõme või tobe, sest ta ei hinda minuga ühesuguseid asju. Ma ei kirjutanud ka seda, et inimene, kes maalt rongiga linna ei sõida on, loll, vaid tõin ära, et on olukordi, kus auto kasutamine on palju loogilisem. Ära pane mulle sõnu suhu, kellestki parem ma olla ei taha, pigem leppinud sellega, et olen paljudest halvem, aga mitte vähem väärtuslikum.

      Like

    2. Huvitav on see, et inimesed loevad postitusi erinevalt. Muidugi, eks me mõistamegi asju erinevalt. Mina ei lugenud siit kusagilt välja vastandamist meie-nemad ega ka hukkamõistu inimeste suhtes, kes rongiga EI sõida ja luksust jahivad.

      Like

  3. Nii ongi.. Kui ei ole võimalusi, siis kainelt mõtlev inimene üle oma võimete ei ela. Ma ise meenutan tegelikult õudusega ülikooliaega, kus lihtsalt ei olnud raha. Kõige odavamad jalatsid – jalad olid Eesti talvedega koguaeg märjad, üliharva uued riided – alati kõige odavamad. Praegu kui mul on paremad võimalused, ma kategooriliselt keeldun niimoodi elamast. Ostan kvaliteetsemat kaupa, samal ajal ikka läbi mõeldes mida ja kust. Ja tegelikult maksan ma veel mitu head aastat oma õppelaenu, aga see selleks. See aeg õpetas mulle väga palju ja kogemused maksavad rohkem kui asjad. See kogemus muide on mu teinud kohutavalt ebatolerantseks inimeste suhtes, kelle jaoks asjad ja raha on iseenesest mõistetavad, neil on alati kõik olemas olnud ja nad ei ole pidanud vaeva nägema. Mõnd sellist kuulates tahan vahest püsti tõusta ja minema marssida.

    Like

    1. P.S. Mitte kõigi rahakate inimeste suhtes ebatolerantseks loomulikult. Aga selliste, kes kiitlevad ja kurdavad ja end hädiseks teevad. Minu hinnangul ei ole pisaraid väärt, et sa ei saa endale 2016 hooaja Gucci kotti lubada. Nagu see kuulus leiva ja koogi söömise lause, mis ühele Prantsusmaa kuningannale suhu on pandud.

      Liked by 2 people

      1. Ma leian, et ega rikkus pole üldse häbiasi, seda ei pea üldse varjama, aga on inimesi ja mooduseid, kes lihtsalt suudavad seda teha äärmiselt ebameeldivalt, samal ajal kui teised on lihtsalt nagu tavalised inimesed sina ja mina

        Liked by 1 person

    2. Mul on üks tuttav, kes ütles sama, et ta mäletab lapsepõlvest vaid kõige odavamaid jalatseid, nii et kogu aeg oli külm ja märg ja ebamugav, nii et ta nüüd tahab, et tema lastel oleks kõige paremad jalanõud, kõige parema kvaliteediga st. Samuti on mul üks teine tuttav, kes hindab firmamärke. Üks kord ma küsisin naljaga, et miks sa eputad nii, mille peale ta vastas, et tal ei ole kunagi midagi olnud, et ta ei ole lapsena oma teenitud raha kunagi saanud enda ja just nende asjade peale kulutada, mis talle meeldisid, ja seepärast ta hetkel naudibki väikest luksust. Kaks täiesti arusaadavat selgitust.
      Ma igati leian, et kvaliteetse asja ost, mis on küll kallim, on tihti õigustatud, sest nt mul on ühed kvaliteetsed saapad viies-kuues aasta jalas, kuid enne seda ostsin iga sügis uued odavad. Sest lihtsalt uusi oli vaja ja kalleid ju ei raatsinud, saanud lubada. Oleks võinud raha kokku hoida ja osta paari neid, mis tõesti meeldisid ja oleks vastu pidanud;)

      Like

  4. Mina olen seda meelt, et raha on vahend selleks, et hankida endale vajalikke hüvesid ja asju. Aga need asjad ja hüved valin välja mõistlikkuse printsiibil.Brändikultust ma ei mõista. Jah, nii mõnegi firmanimega kaasneb ka kvaliteet aga tegelikult saab samaväärse kvaliteediga asja ka märksa taskukohasemalt. Keeldun maksmast lihtsalt logo eest sildil.
    Seda emotsioonide kogumist mõistan ka. Seepärast käime hästi palju väljas koos lapsega ning igal kuul teeme mingi meeldejäävama käigu (Riia loomaaeda, Ahhaa keskusesse, lennundusmuuseumi…) Ja 3-aastane räägib neist käikudest õhinaga veel väga pikalt. Minu jaoks on asjadest olulisemad inimesed ning aeg oma lähedastega koos. Mu auto on üheksakümnendatest aga välja vahetada ei kavatse kuna selle hoolduskulud on madalad. Oma ülearused riided viin taaskasutusse ning enamiku oma lemmikriietest olen ka ostnud teise ringi poodidest.
    Kuigi vahel on emotsiooniostudel oma võlu. Üks ilus vaas või mummuline kruus võivad hulga säravamaks teha mitte päeva vaid terve nädala 🙂

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s