Kellele ma blogin?

Kui ma ütleksin, et ma blogin iseendale, siis ma valetaksin. Ma ei blogi juba ammu vaid iseendale või noh on postitusi, mis on tõesti on kõige paremini mõistetavad ja sügavama mõttega mulle endale, kuid laias laastus lõpetasin ma iseendale kirjutamise peale seda kui Mutrike, padurasedana, kapist välja otsustas tulla.

2013-09-16 17.48.29.jpg

Oma blogi”karjäärist” kolm aastat olen ma kirjutanud oma näo ja nimega võttes vastutuse iga sõna eest, mis ma kirja panen, võimalusega, et seda tõlgendatakse valesti, andes õiguse end kritiseerida ja sõimata, üllatuslikul kombel ka kiita. Teate kui palju lihtsam oli kirjutada anonüümseid tekste nagu see:

Pärast seda võeti ette müügiosakond. „Vaadake peeglisse, teie pärast olime me sunnitud need viis inimest ära saatma. Teie ei suuda piisavalt müüa!“ Ma vaatasin peeglisse, süütunnet ma ei leidnud, küll aga ühe vistriku ja vastikustunde Tähtsate Inimeste vastu.
„Kui te tööga hakkama ei saa, siis minge laske endale kuul pähe nurga taga!“ järgnes uus soovitus. Mis ma ikka oskan öelda. Igaks juhuks panen pastaka sooja, et kui on vaja autogrammi anda. Uus Ülemus, kes minu ja minu kolleegi tooli kangutab, lubab juba eelmisest kolmapäevast saati minuga vestelda….minu tulevikust. Tänaseks pole ta ikka veel „aega leidnud“, väldib meid nagu meil oleks mingi ohtlik viirus, millega teda nakatada võiksime.
Nii ma siis ootab Mutrike Suurt Vestlust ja mõtleb, et milline see nägemus tulevikust võiks olla?

Kirjutasin ära ja elasin teadmisega, et keegi ei saa mulle midagi öelda, sest keegi ei tea, kes olen mina ja kes on need inimesed, kellest ma kirjutan (noh kuni see mingil hetkel suure skandaaliga siiski välja tuli). Miks ma siis oma näoga välja tulin?

Ootamatult olid mu blogi hakanud lugema rohkem inimesi kui ema, sõbranna, tädipoeg ja kunagine õpetaja. Ma küll ei mõelnud väga selle peale, kuid ma hakkasin kirjutama mingile publikule, publikule, keda ma ei tundnud ega teadnud, kuid ma teadsin, et see publik on olemas. Ja süües kasvab isu. Edevus ka.

Täna, 30.oktoobril, on mu blogis käinud 3000+ inimest, paar nädalat varem klikiti siin blogis üle 6000 korra ja üht mu postitust jagati sotsiaalmeedias üle 200 korra. Suured numbrid, kuid sugugi mitte midagi sellist, millega uhkustada. Tänased numbrid olid seotud Mihkel Raua postitusega, too 6000 kliki kord oli selle artikli ilmselt ühekordne mõju. Suur osa neist inimestest, kes nendel kordadel siia blogisse sattusid, ei tule siia uuesti tagasi, vähemalt räägib nii statistika, mille järgi mu blogil on stabiilselt pluss-miinus 1000 lugejat. Nad on kursis minu elu argipäeva, töödega (nii palju kui ma neist kirjutan), murede ja rõõmude ning ka “emotsionaalsete kollapsidega” nagu üks armas lugeja täna kirjutas, mis on need ainsad teemad, mida ta siin blogis huvitavaks ei pea. Nad teavad laias laastus, kes ma olen. Mul on selline kahtlane tunne, et suuremale osale neist lugejatest ma ühel või teisel põhjusel meeldin. Ja mul on (mõneti ka tänu Facebooki lehele) tunne, et mina tunnen paljusid neist. Me ei nõustu alati üksteisega, kuid ei peagi. Marek ei meeldi mulle ka iga päev, mõni päev tahaks ma teda lipsuga lausa ära kägistada, kuid ega me sellepärast laiali ei lähe.

Ma valetaksin ka kui ma ütlesin, et kirjutan sellele lojaalsele publikule mõeldes. Ma olen tänulik kui mu lood neid kõnetavad ja teinekord lausa nii, et nad mulle kirjutavad, kuid ma ei oska (või ei viitsi) analüüsida, milline teema võiks kellelegi meeldida ja milline mitte, ma ei oska (ega ka viitsi) mõelda välja strateegiaid, kuidas võita sõpru ja mõjutada vaenlasi, kuidas mõjuda igas hetkes korrektsena, mida keegi ühest või teisest postitusest välja võib lugeda, kes võib või ei või solvuda. Ma ei oska niimoodi oma blogi üles ehitada. Ja olen seda enam tänulik, et on mingi lojaalne grupp inimesi, kes mind sellest hoolimata välja kannatavad. Teinekord lausa virtuaalselt õlale patsutavad või “viska viis” ütlevad. Ma olen tänu sellele blogile leidnud sõpru. Ka selliseid, keda ma pole kunagi kohanud, kuid kes mulle helistavad, kui mõni postitus neile hinge läheb või on oma kommentaari jätmiseks liiga isiklik. Need on “minu inimesed”.

Kuid siis on ka need inimesed, kes minu blogisse aegajalt või harva satuvad ning suur osa neist ei saa minust aru, nad vihkavad mind, sest ma eputan oma ilusa eluga, aga nad on kuulnud minust jutte, et ma olen üks südametu egoistlik mõrd, kel on kombeks inimesi tillist tõmmata. Kui nad siis näevad, et ma päevad läbi kusagil kodus passin või mööda Norrat ringi kruiisin, lisaks veel ööbin ühes ja teises uhkes hotellis või söön udupeenes restoranis, ei ole nende esimene mõte, et ma olen Hunt Kriimsilm üheksa ametiga, millest osa saab teha kodus, osa Norras ja osa eeldab hotellide külastamist, samamoodi tulevad blogimisega kaasa ka mingid hüved või asjad. Nemad mõtlevad, et vana värdjas, mida ta kulutab ja laristab ja siis kiunub, et raha pole. Seda ei saa neile ette heita. Selline pilt võib neile tõesti jääda, aga minu elu hetkel tõesti selline on. Osa sellest on võib olla selline, mis ongi kadestamist ja sellest tingitud vihkamist väärt, teine osa aga on selline, mida ei soovitaks vaenlasele ka. Kuid ma ei saa pidevalt end õigustada või selgitada, kust üks või teine asi tuleb või ei tule.

Lisaks on veel inimesi, kellele ma põhimõtteliselt lihtsalt ei meeldi. Vahet ei ole mida ma ütlen või ei ütle, teen või ei tee, loevad nad välja midagi muud, panevad mulle sõnu suhu, võib olla üritavad mind endast välja viia, solvata, ma lihtsalt ei meeldi neile ja nad leiavad alati põhjuse möliseda. Ma ei üritagi neile meeldida, vaid lepin sellega, et kõikidele ei saa nii kui nii meeldida ning ma pean otsustama, kellele ma seda blogi pean. Kas neile, kes satuvad siia harva või vaid ühe korra kogemata ja võtavad vaevaks mind sõimata? Kas neile, kellele ma ei meeldi? Või nendele, kellele ma vähemal või rohkemal määral meeldin ja pean meeldima (nagu sugulased – sõbrad)? Ja nendel teemadel, mis minu seest välja tahavad tulla?

Ma valin viimasel publiku ja viimase põhjuse blogimiseks. Aitäh, et te mind talute, kuulate ja teinekord ka kaasa räägite. Ning pagan võtaks, kui keegi kirjutab mulle, et loeb Eesti blogidest vaid minu ja Kaja Kallase blogi, siis seda võtan ma SUURE komplimendina. Või et loeb mu blogi, sest see on elurõõmus. Nii ILUSAT ent ootamatut komplimenti oma blogi kohta polnud ma kuulnud. Ja tore on kui te mulle poes “tere” ütlete;)

12 thoughts on “Kellele ma blogin?

  1. Minule meeldid sa väga, sa tundud täpselt minu tüüpi inimene! Loodan, et enne pensionit saame ka näost näkku üle vaadata, kuidas sellega tegelikult on. 🙂 Üks härra kunagi ütles, et vaid lõbutüdrukud peavad kõigile meeldima. Nii elu võtta tasubki, kõigile ei saa ega peagi meeldima. Senikaua kuni nendel vihkajatel pole “mune” oma nime alt vihata, ei tohiks nende arvamus kuidagi loksutada. Enda sõnade eest nad nagunii ei vastuta. Täiskäigul edasi!

    Like

    1. Ma loodan ka, et see näost näkku kohtumine ikka enne pensioni tuleb, jube nõme oleks nii pikka aega elada teadmises, et inimene (virtuaalselt) meeldib ja siis saad kokku ning avastad, et no üldsed ei mätši:)
      Ma sain eile ühe kommentaari, kus keegi kirjutas mulle, et “ma ei loe küll su blogi, aga mulle ei meeldi, kuidas sa kogu aeg…” ja siis ma mõtlesingi välja, et ma ei saagi kuidagi meeldida kellelegi, kes mind nö tunneb vaid paari postituse põhjal.

      Liked by 1 person

  2. Kusjuures mul täpselt sama lugu, et kirjutiste põhjal tundud kohe väga “minu inimene” olema 🙂 Ja sa kirjutad nii mõnusalt, põnevalt ja humoorikalt, et kohe peab lugema. Elan sulle ja su tegemistele täiega kaasa, nõmetsejatest ei tasu väljagi teha (lihtsam öelda kui teha, ma tean) 🙂

    Like

    1. Seda on nii tore kuulda:) Ja ega laias laastus ma nõmetsejatele ei mõtlegi, aga siis aegajalt on ikka mõni selline kommentaar, mis poeb naha vahele, sest ma ei ole ju midagi sellist teinud/öelnud, mida kommenteerija mulle omistada tahab:)

      Like

  3. Hoolimata vahel mind närviajavast üldistamisest – eesti lasteaiad on kõik sarnased ja eesti emad ei luba oma lapsi lompi, oled sa jummala cool mutt. Pane edasi!
    PS viska viis!
    sinu truu lugeja juba üle kolme aasta

    Liked by 1 person

  4. Tere.Mina ei tunne Sind üldse.Hakkasin lugema sinu blogi ainult sellepärast,et kirjutasid norra keeles ja mulle kohutavalt meeldib norra.Nii,et ,,Norra ´pärast Nüüd aga loen juba üle aasta iga päev sinu blogi.Ainuke blogi mida loen…..

    Like

  5. Eks meid seob see, et lapsed on ühevanused..ja seetõttu on väga põnev Idast lugeda. Ja siis ma imetlen su julgust. Näiteks Norra minna on julgus ja mugavusstsoonist väljumine väga kõrgel tasemel, mida paljud ei suuda.

    Like

  6. Ma loen Sind ka kuskilt sellest ajast, kui olid rase. Igatahes oma nimega Sa siis veel ei esinenud ja mina ei tea, kuidas ma üldse siia sattusingi, aga nagu eelkõnelejatele tundusid ka mulle täiega “minu inimene” ja tundud siiani 🙂 Jätka samas vaimus, edu! 🙂

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s