Kes lööb see armastab

Ma ei vaata selliseid saateid nagu “Krimi”, kuid mingil põhjusel jäin ma seda sel teisipäeval poole silmaga vaatama. Seal oli lugu politsei igapäevatööst, kus näidati, et suure osa väljakutsetest moodustavad sellised väljakutsed, kus mees naisele kolki on otsustanud anda. Lähemalt näidati ka lugu, kus mees, kes oli hiljuti vanglas istunud selle eest, et naise läbi oli peksnud, oli (joomingu käigus?) otsustanud SAMA naise uuesti läbi peksta. Ja korralikult. Naise nägu oli verine ja põsesarnad puruks. Mees ei jaganud üldse biiti, et oleks midagi valesti teinud ja naisel polnud mehele ühtegi etteheidet, enda sõnul polnud tal midagi viga ka. Ma ei saa seda lugu peast.

Ma püüan väga vähe kasutada sõna “vihkama”, kuid ma vihkan vägivalda ja ma jälestan mehi, kes oma naise vastu vägivallatsevad. Nii rusikate kui sõnadega. Tihti on verbaalne vägivald veelgi kohutavam. Ma tean üht meest, kes käitumise järgi peaks oma abikaasat vihkama, sest sõnad, mida ta oma laste ema ja naise kohta kasutab on nii räiged, et ei kannata peaaegu isegi paberile panemist. “Lehm” ja “lits” on sellised tavapärased sõnad, mis seda naist igapäevaselt saadavad. Ma tean üht teist meest, kes oma naist alavääristab ja temas iga hinna eest ebakindlust tekitada püüab, et naine tema juurest ei lahkuks ja tal on see õnnestunud. Naine on õnnetu, kuid nagu sajad teised naised ütleb temagi “aga tegelikult ta ei ole üldse nii halb, meil on ilusaid päevi ka”. Ma ei küsi neilt naistelt enam, miks nad seda kannatavad, sest ma olen aru saanud, et mingi väljamõeldud süütunne või ohvrikompleks paneb nad end ohverdama, ma püüan neile aru pähe panna ilma seda küsimata. Ma tahaks küsida neilt meestelt – MIKS? Miks te olete otsustanud oma elu siduda naisega, kellele te iga keharaku ja sõnaga välja näitate kui väga te teda jälestate. Mees, kes kasutab OMA abikaasa või elukaaslase kohta sõnu nagu “lehm” ei tea ilmselgelt midagi armastusest. Sellised mehed ei ole mu meelest isegi väärt kandma nimetust “mees”. Minu maailmas on mees keegi, kes tagab mulle ja mu lapsele turvatunde, näitab mulle, et ma olen armastatud ja hoitud, et me oleme koos nii heas kui halvas. Me kõik teeme vigu, kuid meil on ka valida – kas andestada ja unustada või lahku minna. Verbaalset vägivalda ei õigusta miski.

Ja siis on füüsiline vägivald, midagi, mis minu silmis on nii madalat, et inimene, kes teise inimese, ja eriti endast nõrgema (olgu selleks siis naine, laps, loom) käe tõstab on kõige madalam kõnts. Ma olen oma elus näinud väga palju naiste vastu suunatud vägivalda. Minu lapsepõlv möödus üheksakordses Annelinna majas, kuhu oli kokku sattunud igasugu karvaseid ja sulelisi ja iga nädalavahetus võis näha kedagi kolki saamas. Ma olen näinud naisi põgenemas oma meeste eest, ma olen näinud, kuidas need mehed on naised kätte saanud ja neid laste silme all vaese omaks peksnud, ma olen näinud naabrinaisi, kes pidevalt kapinupu otsa komistasid, ma olen näinud naist, kelle poeg teda kirvega taga ajas, ma olen näinud palju verd, kaklust, nuttu, hirmu. Mul on nendest kogemustest päris sügavad armid, mida ma hetkel ka teraapias ravin, kuid mitte endast ei taha ma rääkida või siis vaid nii palju, et juba üsna noorest peast tegin ma endale selgeks, et KUI ma peaksin kunagi abielluma, siis on see vaid mehega, kellega kooselu oleks nagu Tagametsa tango. Teate ju küll – “Mu abikaasa saaks minult loa mind kätel kanda, ta tohiks olla mulle elus kindlaks toeks, mu naerul pilk võiks talle sullist õnne anda, mu korvi võiks ta kanda uhkelt piimapoes.”

Mind paneb imestama aga see, et kõik need naised, kes vähemalt korra nädalas kolki said ja kodust põgenesid, ikka ja jälle oma meestele andestasid. Ja seda kipuvad tegema suurem osa vägivalla käes kannatavaid naisi. Ma olen kuulnud neid lolle vabandusi, et mul on lapsed ja mul pole kuhugi minna ja ma sõltun mehest. See kõik on pullikaka! Juba vaid laste pärast peaks koduvägivalla käes kannatav naine ära minema. Kui teile teie oma elu pole väärtuslik, siis palun palun palun ärge rikkuge oma laste tulevikku sellega, et lasete neil pealt näha, kuidas teiega käitutakse. Kui mu mees mulle esimese sinika “kingiks”, läheks ma pigem naiste turvakodusse kui jääks ootama uut kingitust. Esimesele järgneb alati teine ja teisele kolmas ja enne kui te arugi saate on sellest saanud reaalsus, millega te olete harjunud. Palun palun palun ärge harjuge sellega! Palun ärge laske end tümitada. Palun ärge tundke süümepiinu. Ja palun palun palun ärge arvake, et olete selle kuidagi ära teeninud. Vale vorst leiva peal või  pühkimata tolm või niisama “kägisemine” ei ole kunagi põhjuseks lasta enda vastu kätt tõsta.

Kunagi paar aastat tagasi kui me olime Ida ja emmega puhkamas oli meiega kaasas ka emme sõbranna oma mehega. Me veetsime väga meeldivalt aega kuni hetkeni kui ma keset ööd selle peale ärkasin, et teisest toast käis kõige hullemat sorti sõimamine ja asjade pildumine. Mees, kes pealtnäha oli nii meeldiv ja sõbralik, oli end lõviks joonud ja otsustas oma naisele kallale minna, nii nagu hiljem selgus tal kombeks on. Tuletan teile meelde, et ma olen palju vägivalda näinud ja olles nüüd märatseva mehega ühe katuse all, haarasin ma voodist tol hetkel poole aastase Ida ja põgenesin läbi rõdu laps süles Pärnu öösse. Ma ei kavatsenud oodata kuni mees, kes karjus “kõik naised on hoorad” ka minu magamistuppa tuleb. Ma mõtlesin vaid oma lapsele ja põgenesin, õnneks oli kohe üks hotell, kuhu ma poolpaljalt jooksin, lootes et neil on vaba tuba. See seik ei lähe mul meelest. Mulle tuli meelde kogu hirm, mida ma olen kogenud ja ma tahtsin võimalikult kaugele, ohutusse kohta. Järgmisel hommikul sain ma teada, et politsei viis märatseva mehe ära, kuid peale hommikukohvi läks naine mehele järele. “Tal on seal ju halb,” halas naine. Mina mõtlesin vaid, et kõdunegu, raisk, aga mis see minu mõtlemine aitas. Me palusime naisel oma mees maha jätta, kuid selle asemel naine hoopis kaitseb meest. “Ta on muutunud ja enam ei joo,” kuuleme me tihti, samal ajal teades, kuidas lood tegelikult on. Naabrid räägivad. Tunnevad muret ja hirmu.

Ma olen ka kuulnud üht meest ütlemas, et kunagi ma armastasin oma naist, siis ma viitsisin talle peksa anda, nüüd mul on tast nii suva, et ma ei viitsi isegi kätt enam tõsta. Peale seda lauset kaotasin ma tolle mehe suhtes igasuguse respekti.

Miks ma sellest kõigest räägin? Minu roosas mullis ei eksisteeri enam vägivalda, kuid tollest samast “Krimist” jäi mu kõrvu kriipima lause – “sellised väljakutsed, kus koduvägivalla käes on kannatajaks naine on kahjuks suurenenud”. See tuli mulle külma šokina ja ma tõesti palun. Naised, ärge kannatage, alati ON mingi lahendus ja koht kuhu minna. Ja kui te teate kedagi, kes kannatab koduvägivalla all, siis palun palun palun palun. püüdke neile mõistus pähe panna. Elu on nii ilus ja väärtuslik, et see niimoodi kannatades wc-potist alla lasta.

Advertisements

14 thoughts on “Kes lööb see armastab

  1. Kannatasin füüsilist vägivalda aasta. Peale lapse sündi lahkusin. Teises suhtes olin 6a vaimse terrori all. Võtsin oma lapsed ja põgenesin, teadmata et selle teoga jään ilma enda perest. Minu ema nimetas mind äpuks, kes asjata minema jookseb. “Ega sa ära ei sure, meest peab kuulama…”
    Olen nüüd kaugel, oma lastega, aga samas, ei pea kartma, et peksa saan või et pean luba küsima, kas võin 10min poes käia.
    Ma tean, miks nii läks ja kuidas need mehed mu ellu sattusid..olen kõik selgeks mõelnud. Aga kõik need põhjused on pärit lapsepõlvest, aga see kõik oleks liiga pikk jutt 🙂

    Liked by 1 person

      1. See vist ongi nõukaaegste naiste mõtlemine, et mehe sõna peab kuulama, vahet pole kas peksab. Sellel ajal olid kõik abiellusid noorelt ja kui juba oled abiellunud, siis pead lõpuni kannatama.

        Liked by 1 person

  2. mina ei ole koduvägivalla all kannatanud, aga ma tean mitmeid, kes on. kui need naised ka lõpuks suudavad selle mehe juurest ära minna, siis pärast nad vajavad väga pikka ravi. mitmeid aastaid. või nad leiavad järgmise mehe, kes mõne aja pärast ostuv jälle vägivaldseks. siis kui naine on juba omadega sees.

    sa ei saa öelda, et need naised peaksid kohe teistmoodi käituma, kui nad praegu käituvad, nii ei saa kunagi ühelegi inimesele öelda, sest inimene ei muuda oma käitumist päeva pealt ja veel vähem suudab seda teha naine, kes elab iga päev surmahirmus. iga päev surmahirmus. ja seda tihtipeale juba lapsepõlvest alates. sellepärast nad selle mehe juurde tagasi lähevad. nad kardavad ja loodavad, et sel korral osutub mehe valetamine tõeks ja ta tõesti armatsab teda ja enam ei löö.

    Like

    1. Ei, ega ma ei arvagi, et naised päevapealt muutuvad, ma lihtsalt loodan, et kui sel teemal aina rohkem räägitakse, siis ehk mõnel vägivallaohvril hakkab peas mõni tuluke põlema ja on valmis välja murdma sellistest suhetest

      Like

  3. Tead, see, et koduvägivallaga seotud väljakutsed politseile on suurenenud, ei tähenda vaid halba. See tähendab ka, et naised “ei kuku kapinupu otsa” vaid julgevad politsei kutsuda. Et peksa saamine ei ole enam koduseinte vahele jääv häbi vaid julgetakse abi kutsuda. See on küll pisitillukene samm edasi aga vähemalt probleemi teadvustatakse ning olukord muutub tibusammul…

    Like

  4. mhmh, sellega on vist sama teema, mis Rootsi vägistamisstatistikaga? aga kergelt ja kiirelt kättesaadavat nõustamist – nii psühholoogilist kui ka seda, et mida siis ikkagi peale hakata, kui astud nö kaks kätt taskus, kahe väikelapsega (näiteks) uksest välja? mis edasi ja kuidas edasi? kuuse alla ju ei lähe, vähemalt koos lastega mitte … ja paljudel ei ole turvavõrgustikku, millele sellises olukorras toetuda …

    Like

  5. Soovitan lugeda raamatut “Sinihabeme pruudid” – väga erinevad lood Eesti naistest, kes on vägivalla all kannatanud. Mina ostsin selle, sest müügitulust mingi % läheb naiste turvakodule, ja loodetavasti on see veel kusagil müügil.

    Mis nende lugude puhul kõige enam hämmastas oligi see sama reha otsa astumine. Murdis välja terroristi küüsist, ja suures eufoorias langes otsemaid järgmise lõksu! Kodus peksti ja joodi, ning kodust põgenemiseks sidus end kiirelt suvalise mehega, kes osutus veel hullemaks. Jne jne. Mina vaatan vägivalla all kannatavaid inimesi kui ohvreid, kellelt ei saagi oodata ratsionaalset käitumist. Aga siit tekibki küsimus, et kuidas ja kas üldse neid aidata saab. Väga valus ja raske teema.

    Jah. Soovitan. Avab veidi silmi, ja ilmselt vastab paljudele küsimustele (isegi, kui need vastused tulevad hilisemalt iseenda analüüsi käigus).

    Like

  6. Tegelikult pole ka naine, kes meest lööb, grammigi väärt.

    Ise ma oma lapsepõlvest muud, kui siniste silmadega, teadvusetult maas lamavat ema, ei mäletagi. Nii “hästi” said nad kasuisaga läbi, et ma tihti ei teadnudki, on ema teadvusetu või surnud. Mäletan seda hirmu ja puukuuris veedetud öid. Teatud lõhnad toovad selle siiani veel eriti eredalt meelde. Ma olen selle andeks andnud, aga ma ei unusta. Andeks anda aitas ehk see, et ma ei jäänud üksi. Vanaema võttis mind enda juurde elama. Jah, eks ikka oli pisaraid ja igatsust oma koju, kuid lõppkokkuvõttes olen ma ääretult tänulik võimaluse eest kasvada rahulikus keskkonnas.

    Pisikesena, kui neid peksmisi, joomist ja ema enesetapukatseid nägin, tundus mulle see viimane kõige kergem tee, sest põgeneda saab ka muul moel. Toona ma ei teadnud, et tegelikult ühel hetkel, kui oled nii sügaval augus, et ühtki serva ei paista, ongi see justkui ainus lahendus. Sellest sain ma aru siis, kui enda kõrvale vägivaldse mehe leidsin. Ta ei löönud, terroriseeris vaimselt. Lubadusi mind ja laps maha tappa, tuli ka omajagu. Polegi vist sõna, mida ma enda kohta kuulnud ei oleks. Igatahes, kestis see neli aastat. Esiti olin minagi see “ta on muutunud ja enam nii ei tee” lause ütleja. Sügaval sisimas ma seda ka lootsin. Kuni hetkeni, mil sain aru, et jaa, ta muutub küll. Hullemaks. Siis oli aga hilja. Ma ei saanud temast lahti. Ma kartsin teda ja ta lihtsalt keeldus ära minemast. Politsei ei aidanud, sest “ta pole Sind reaalselt puudutanud”… Naiste turvakodust jagati soovitusi mees välja visata. Super diil, eks. Ta ju keeldus lahkumast. Ei julgenud ka teiste abi paluda, sest ta oli mu nii maatasa teinud ja ära hirmutanud, et kartsin sõpradegi pärast. Olin omadega nii fucked up lõpuks, et minugi jaoks tundus ainus pääsetee rongi alla viskumine või muud sellist ilusat. Mind hoidsid alati tagasi vanaema sõnad, mis ta ütles mulle kord, kui pisikesena tema köögilaua ääres lohutamatult nutsin.. Need olid: “Pea elus meeles nelja lihtsat sõna: see kõik läheb mööda. Ja ole tugev!” Ma ei saanud ju oma vanaema alt vedada.

    Täna on möödas pisut üle aasta päevast, mil ma “vabaks” sain. See oli nii hirmutav. Ja hea. Hirmutav, sest ma olin harjunud, et mulle halvasti öeldakse ja minust “üle sõidetakse”. Hea, sest teadsin, et nüüd ongi mu kodu minu ja lapse jaoks see kindlus, kus alati olla.

    Aga see aasta pole olnud lihtne. Ma käin psühhiaatri vastuvõtul, mind kuulab psühholoog ning abi on vajanud enda avamiseks ka laps. Ma ei suuda endiselt käia kohtades, kus me koos käinud oleme, sest mul hakkab füüsiliselt halb. Need jutud, mida olen enda kohta kuulnud “küla pealt”, mida ta minu kohta fantaseerib, mind enam ei kõiguta. Mul on oma sõbrad ja tuttavad, kes teavad, kes ma päriselt olen. Ühe korra selle aasta jooksul olen kogemata ka selle inimese endaga kokku põrganud. Need pilgud…ja sõnad…ma oleksin tahtnud nutta või maa alla kaduda, aga teadsin, et seda ta ootabki. Näha, et olen nõrk. Nii korjasin kokku kogu oma jõu ja vastasin talle: “Kui tohib paluda, siis edaspidi minust rääkides ära unusta inimestele öelda, milline inimene Sa ise minuga olid.” Seepeale jalutas hoopis tema minema. Täna on mitmed tema sõbrad leidnud tee minu juurde, kuid mul pole mingit soovi nendega tegemist teha. Kõik, mis oli, jäägu sinna…möödunud aastasse.

    Mida ma tahan öelda – alati ei ole kõik must ja valge. Minna ära pole kerge. Aga jah, ka kõige lootusetumas olukorras ei tohi unustada, et lootus sureb viimasena. Kõigepealt lähevad hoopis usk ja siis armastus…

    Like

    1. Olen su kommentaari nüüd kolm korda lugenud ja mõelnud, et mida öelda, aga sõnadest jääb puudu. Tugev inimene oled, soovin sulle vaid kõike head, et saaksid nautida elu ja unustada kõik, mis nii palju haiget teinud. Kuigi selle unustamisega on ka nii, et lihtsam öelda kui teha. Mul endalgi on lapspõlvest paar seika ikka veel nii eredalt meeles, et mõnikord kui nende asjade peale mõtlema hakkan, tunnen ikka veel seda hirmu, mis tookord

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s