Kas ta kunagi sööma ka hakkab?

“Ida, kas sa süüa tahad?”

“Jaaaaa!”

“Kas sa tahad võileiba?” täpsustan ma. Ida noogutab. Kui võileivad valmis, selgub et söögiisu on üle läinud. Ma söön võileivad ise ära.

“Kus Ida võileivad on?” hüüab ta sõjakalt viis minutit hiljem. Ma vastan, et sõin ära, aga võin Idale uued teha. Ida noogutab. Ma teen valmis uued võileivad, Ida vaatab neid ja ütleb, et ta ei taha leiba.

****

“Ida, kas sa suppi tahad? uurin ma õhtul laevas. Ida raputab pead.

“Kas sa putru tahad?” Ida raputab pead.

“Näita mulle siis, mida sa tahad!” Ida valib välja pitsalõigu. Me istume laua taha. Ida võtab ampsu ja ütleb: “Kõik!” Söömine on läbi. Kell on kuus õhtul. Enne seda on ta söönud kolm lusikatäit putru, ühe võisaia ja veerand õuna.

“Ida tahab süüa!” nõuab ta enne magamaminekut. Me lähme poodi, et talle midagigi osta. Ida valib välja suitsutatud viinerid, sööb kajutis pakist kolm viinerit ja ongi jälle kõik. Järgmisel hommikul ei ütle ta, et ta tahab süüa, vaid mängida. Ma olen loobunud buffees söömisest, sest ma ei viitsi enam vaadata, kuidas ta sööb ära paar ampsu saia ja ütleb “kõik”. Aga mina ei taha viie minuti pärast juba lahkuda, mina tahan süüa ja kohvi juua . Et pikk lugu lühikeseks teha, siis eile sõi Ida  ca 3 banaani, ühe saiakese, ühe kartulipaadikese, kaks ampsu grillvorsti, kahvlitäie salatit ja kaks lusikatäit jäätist.

****

“Ida, söök on valmis, tule sööma!” on üks lause, mida Ida tundub mitte kuulvat, sest 90% ajast ta ei reageeri sellele. Minu jaoks on oluline koos laua taga söömine ja ma lähen hulluks kui näen laual puutumata taldrikut toiduga. Hambad ristis olen ma nüüd harjutanud end mitte sellest välja tegema ja püüan endale sisendada, et Ida on vaid kolm ja ei peagi suutma laua taga süüa. Me sööme ise ja ei pööra talle tähelepanu. Magamamineku aeg. “Idal on kõht tühi!” ütleb ta. Kuidas ma saadan ta tühja kõhuga magama? Nii saab ta kapist midagi, mis EI ole õhusöök. Praegu on Ida võtnud pähe, et sööb vaid saia. See ajab mind hulluks.

****

Selliseid söögiteemalisi vestlusi, vaidlusi ja meeleheidet on meie majas nii palju, et ma võiks sellest eraldi raamatu kirjutada. Ida ei ole beebist saati süüa tahtnud, kuigi kõik targemate nipid sai läbi katsetatud. Isegi need pisikesed Salvesti beebitoidupurgid läksid meil tihti kapis pahaks, sest Ida sai paar lusikatäit ja juba siis oli kõik. Ma mäletan, kuidas ma vaatasin kadedusega teiste beebisid ja lohutasin end, et küll saab ka vanemaks ja hakkab sööma. Ei hakanud. Hoopis veel vähem on sööma hakanud.Ainukesed kohad, kus Ida on soostunud natuekenegi “inimese kombel” sööma on restoranid. Kuid ka siin sõltub kõik tujust. Ühel päeval võib ta isukalt süüa maapirnipüreesuppi, teisel korral sööb ta ainult saia ka keeldub laua tagagi istumast.

Ma olen uurinud lasteaiast, kuidas ta sööb. Mõlemast lasteaiast öeldakse, et ei saa kurta, kuigi on päevi, kus ta pigem ei söö. Me oleme püüdnud süüa vaid kindlatel kellaaegadel, et tal tekiks harjumus ja arusaam, me oleme lasnud tal süüa, kuna ta ise tahab, mis laias laastus tähendab, et ta ei söögi, me oleme püüdnud hea ja kurjaga. Kas see ongi tavaline, et Idavanused lapsed ei söö?

Aga selle eest meeldib talle tohutult süüa teha. Võib-olla ta saab isu täis toidulõhnadest? On ju inimesi, kes toituvad valgusest ja päikesest ja jumal teab millest.

blogger-image-458088459.jpg

Advertisements

29 thoughts on “Kas ta kunagi sööma ka hakkab?

  1. ega midagi muud polegi teha, kui igasugu näksimised toidukordade vahel või asemel ära jätta – ei mingit banaani ega saia. kui koju neid asju ei osta või on kuskil kapis silma alt ära, siis ei saa neid ka küsida ja kui lapsel lõpuks kõht tühjaks läheb, siis mina pakuksin ikkagi seda valmistehtud õhtusööki. kolmene saab aru küll, kui talle ennetavalt selgitada, et süüa saab söögiaegadel, mitte suvalistel hetkedel ja söögiks on soe toit, mitte võileivad.

    Like

    1. Saia olengi ma külmkapis ära peitnud ja oleme ka jätnud sooja söögi lauale, et sööbki seda kui kõht tühjaks läheb ja muud ei anna.
      Nt eile aga oli meil pikk päev ja kui ta hommikul ei söönud ning kell oli juba 12 ning meil oli ikka veel üle tunni reisida, siis käisime poest läbi ja ostsime banaane. Nii sõigi ta rongis kaks banaani ära, et päris näljas ei oleks.

      Like

  2. Üldiselt läheb neil see toiduga pirtsutamise aeg millalgi siiski üle. Samas minu kuuene sööb praegu ainult riisigalette sulajuustuga, sest saia me koju ei osta, keedukartulit ja toorest porgandit (mis ei tohi olla riivitud). OK, vahel suure näljaga sööb mõnd suppi ka ja alati igasugu magusaid asju, aga neid ma ka koju lihtsalt ei osta. Ning mind ajavad igasugu jutud koduset eeskujust juba aastaid närvi, sest juurikad kasvatan ma ise ja me sööme neid palju, kõik supipõhjad teen nullist peale ise, paljusid asju lihtsalt koju ei osta jne. Ja ootan põnevusega edasi 😀

    Like

    1. Ma ei saa ka kuidagi nõus olla, et kodune eeskuju on halb, sest me 80% ajast teeme korralikult süüa.
      lasteaias on ta nüüd õppinud toitu ka tagasi taldrikule sülitama ja see on minu närvidele tõeline katsumus

      Like

  3. Mina soovitaks ka igasuguse näksimise nulli viia kodus va reisil või külas olles. Meil aitab, kui ma kõhtu katsun, et kas seal on veel ruumi või kõht on täis. Samuti ampsud emme, issi, õe, tädide jne eest. Ütlen ka, et ei pea kõike ära sööma vaid nii palju, et kõht kohe tühjaks ei lähe. Aga jah, kõige parem kokk on nälg 😀 Edu. Tahaks öelda, et läheb paremaks, aga ei pruugi. Mõne lapse isud ongi nagu linnupojal.

    Like

    1. Ta ei näksigi, va reisil olles. Lihtsalt kui ta päev otsa pole söönud ja enne magamaminekut ütleb et kõht on tühi, siis mu süda ei lase tal söömata magama minna ja saabki midagi sellist, mis ei ole PÄRIS söök

      Like

  4. See ongi keeruline. Idavanusena sõi minu plika absoluutselt kõike, nii et selles vanuses kaasa rääkida ei oska. Pirtsutama hakkas viieselt ja praegu ajab lausa hulluks. Jah, peaks jätma ära snäkid ja viimagi sisse reegli, et kui on söögiaeg, siis süüakse. Aga emana ma tean, et pole see nii lihtne midagi. Mul kodanik juba väidab peale vaadates, et talle ei maitse, ise pole proovinudki (ja aasta tagasi oli see ta lemmiktoit). Ma olen juba läinud seda teed, et ei ostagi koju võileivamaterjali ja maiustusi ja muud sellist niisama näksimist, samas sööma pole ta ikkagi hakanud… võib-olla nädalas paar korda sööb minu pakutud toidu ära ka, õnneks koolitoitu ta sööb.

    Like

  5. Mu kahene on ka pmst saiausku. Vahel siis veel õuna ja juustu ja mannaputru. Enamus aega saadab kõiki mu toidupakkumisi valjuhäälne ” ma ei taha”.

    Like

  6. Ma ise seda ei mäleta, aga mu ema väidab, et ma panin oma suu kinni umbes kuue kuuselt. Ja pärast seda oli sealt üks kõik mille sisse saamine suur probleem. Mida ma aga mäletan, on terve lapsepõlve kestnud hala: söö midagi, söö midagigi…. Enamasti sõin ma leiba, soovitatavalt kuivalt.
    Sellest kõigest hoolimata kasvasin suureks, terveks ja tugevaks. Ära muretse, lapsed ongi imelikud. Ja imelised…

    Liked by 1 person

  7. Meil täpselt sama asi. Laps samuti kolmene. Õnneks sööb hommikul ennem lasteaeda putru külmutatud marjadega. Lasteaeda kaasa võetavas matpakkes on tavaliselt niisama näksimiseks kurki, porgandit, paprikat, õuna või keedetud muna. Lasteaias sööb siis lõunasöögiks oma võileiva ja nädalas korra saavad sooja sööki. Seda sööb seal paar ampsu. Sooja söögi söömine kodus on täpselt samasugune. Heal juhul üks amps ja valmis. Olen juba alla andnud. Kui ei taha, siis ei taha. Kasvab ilusasti ja kaal on normaalne. Ju siis saab kõik kasvamisek vajaliku kuskilt:) Muidugi läheb õhtul kõht tühjaks ja tahab mingit puuvilja. Ei midagi enamat. Vahel vaatan ja imestan, et saaks ise ka nii 🙂 Heal juhul nädalas korra suurem söömine sooja toidu näol. Jõudu ja raudseid närve meile 🙂

    Like

    1. Jaa, mina mõtlen ka, et saaks ka mina niimoodi söömata:) Täna lõuna ajal möödusime kohvikust, Ida arvas et tahab süüa, söök sai tellitud ja lõppkokkuvõttes “surusime” talle mängides sisse pool võileiba ja isegi pool kausikest suppi. Ja kuna ta täna on ka hommikuks putru söönud, siis ilmselt nüüd võin vähemalt nädal aega hooletu olla.
      Üks päev, kui läksime mõisasse sünnipäeva pidama, oli Ida päev otsa praktiliselt söömata olnud ja ma nimelt ka ei andnud talle mingeid snäkke, eeldades, et siis ta sööb õhtul isuka(ma)lt. Sõi ta jah:S

      Like

  8. Minul kestsid noorimaga õige mitu aastat Söögilauasõjad. Esiteks ei soovinud luukõhn laps kuus kuud jutti üldse mitte midagi süüa ega juua, mis ei olnud komm või banaan, teiseks serveeris last hoidev vanaema lapsele just seda, mida see nõudis, siis, kui nõudis. Kui sain jälle mõned päevad järjest lapsega koos olla ja näksimist ei lubanud, käis laua taga hale kisa ja mittesöömine – tegin katset, ta suutis 24 tundi olla täiesti söömata (piima vist tilgakese jõi) ega ilmutanud ka järgmisel hommikul mitte mingit huvi toidu vastu. Kaheaastane! Siiani on kõige ilusam lause, mida ta mulle saab öelda: “Emme, mulle maitseb see toit!” Vähemalt püsivad tal nüüd, seitsmeselt mõned püksid üleval ja vaagnaluud ei tee enam haiget, kui sülle tuleb.

    Kolmene peaks tegelikult suutma küll laua taga püsida. Ja mina usun, et terve laps peaks alati maitsma tükikese ükskõik millest, mida lauale antakse, sõltumata selle “kahtlasest” välimusest. “Ei taha” ei ole vastus, mida vanem peaks lubama enne, kui laps on maitsnud. Selles eas lapsed tahavad turvalisust ja tuttava välimusega toit tundub turvalisem, aga endise ülipirtsaka lapsena mäletan, kui hirmus lõpuks oli, kõht oli tühi küll, aga mitte miski ei tundunud maitsmist väärivat … Ega väga ei aidanud seegi, et meie kodu toidus oli küll kaloreid ja vitamiine, aga mitte grammigi jagu maitset.

    Like

    1. Mu meelest on ka üks ilusamaid lauseid, et oi kui hea see on. Huvitav fakt on aga see, et mingi vanuseni oli ta nõus kõike proovima, oli see siis hanemaks, krevetid, keedetud kaalikas või makaronid, aga nüüd lihtsalt vaatab toitu ja no ei söö.

      Like

  9. Kle täiesti teemaväline küsimus. Olen ammu tähele pannud, et sa räägid Idaga nagu kolmandas isiksuses. Ja ta ise räägib endast kolmandas isiksuses. Millest see tuleb või miks see hea on? Või selles vanuses lastega räägitigi nii? Ma ka ei mäleta enam 😀

    Like

  10. Aga miks see söömine nii oluline on? Pole ta ju välimuselt nälginud ega haiglane. Sööbki kui kõht tühi ja seda, mille järgi isu on. Nagu ma aru saan, siis ta ei toitu kommidest või magusast, kui sööb, siis normaalset toitu. Mul on kolm last, keegi pole neist erilise isuga kunagi olnud, saledad sportlikud lapsed. Vahest tundub, et nad elavad vaid õhust ja armastusest. Vanaemad hullusid, sest lapsed ei söönud, mina pole viitsinud stressata, täiesti terved saledad lapsed.
    Üldine probleem on ju hoopis liiga paksud lapsed, kelle suu koguaeg matsub.
    Lapsed ei jäta ennast nälga, kui neil on normaalne toit kättesaadav,

    Like

    1. See on hea küsimus, mind lihtsalt õudselt häirib see et ta keeldub söögiajal igasugu söömisest ning nõuab suvalistel aegadel sööki, mida ma ei nimetaks söögiks. Ja kui ta saaks siis ta toituks küll kahjuks vaid kommist, küpsisest, jäätisest, krõpsudest, saiast – ma juba lihtsalt keelan neid koju osta, et kui peabki väljaspool söögiaegu sööma, siis söögu nö PÄRIStoitu, mida kapis on. Kahjuks külas ja reisil ma ei sa seda reeglit jälgida:(

      Like

      1. Mul oma neljane on samasugune. Küsib süüa just vahetult enne und, saab siis seda, mis õhtusöögiks tehtud on ja sööb. Kodus meil magusat ei ole nii sama ja kooki ta ei söö.
        Esimese lapsega tõesti ajas natuke närvi aga enam mitte.

        Like

  11. Noorem, 1a10k, jookseb laua äärde kohe, kui kuuleb sõna sööma, aga kahjuks lahkub sealt enamasti sama kiiresti. Võtab heal juhul 3ampsu ja läinud on. Tagasi ei meelita millegagi. Suurem, nüüd 4a 3k teatab taldrikule vaadates, et talle ei maitse. Aga temal me palume võtta vähemalt 3-4 ampsu ja kui siis endiselt ei maitse, võib lahkuda. Üldiselt ta siis ikkagi sööb taldriku tühjaks. Me ei sunni sööma, sest see oli mu enda “lapsepõlvetrauma” kooliajast, kui õpetajad sundisid.
    Üldiselt olen tähele pannud, et mõlemad söövad palju parema meelega lõunasööki. Suurem ilmselt lasteaia mõjutusel, väiksem seetõttu, et ta hommikul väga süüa ei taha. Nii ma siis üritan alati lõunaks sooja sööki teha, et siis on vähemalt korra päevas midagi korralikumat hamba alla saanud. Ja puuvilju/marju ei keela ma üldiselt kunagi, need on meil alati ja kõigile kättesaadaval.
    Kui vahel tundub, et mitu päeva pole keegi midagi söönud, siis teen üldiselt suppi, sest see maitseb neile mõlemale huvitaval kombel. Ma ise lapsena ei tahtnud supist midagi teada, toitusin enamasti praemunast ja saiast. 🙂 Nii ma siis naeran, et lapsed söövad mul niigi hästi.
    Alguses ajas mind ka närvi, et ei sööda, aga nüüd olen leppinud ja “lohutan” ennast sellega, et paljud lapsed ei söö sedagi, mis minu omad.

    Like

  12. Mul on ka üks selline, kellel polnud väiksena üldse aega süüa. Mingi hetk, kui ma tüdisin õhtul enne magamaminekut talle eraldi toidukorda korraldamast, hakkasime nõudma, et ta istuks koos meiega söögilaua ääres õhtusöögi ajal. Sööma ei pea, kui ei taha, aga kuna on söögiaeg, siis istub meiega koos laua taga. Ja kuna siis muud teha polnud, siis kõlbas söömine tavaliselt ka (varem võis laua äärest ära minna, kui taldrik oli tühi). Samuti aitas see teadmine, et kui kõht tühi pole ja korralikku toitu ei söö, siis ei saa ka magustoitu (meie peres peale õhtusööki tavaliselt natuke maiustatakse). Samas otseselt sööma sundimist vältisin ja nt kui taldrikul oli kolm toiduainet (salat, kartul, liha), siis selleks, et taldrik tühjaks kuulutada, võis ühe neist alles jätta, kui tõesti ei maitse. Nüüd sööb küll korralikult, aga enne magama minekut on tal ikka vaja endale võileibasid teha 😀

    Like

  13. Tuttav lugu. Meil läheb paar päeva enne kui sööma hakkab sooja toitu mida talle pakutakse mitte seda mida ise valib. Laps ise sööks ainult pelmeene ja vorsti vist. Aga asi võib olla joogis.. laps joob kõhu täis ja siis ei tahagi süüa, eriti kui saab mahla. Üks asi on veel see, et kui küsida siis noogutab, et tahab aga siis kui ette panna siis ei viitsi’ vms süüa.. igastahes kui ma hakkan söötma siis sööb aga kui ette panna siis jääb toit puutumata.

    Like

    1. Meil nõustub ka sööma kui issi toidab, aga see on mu meelest veel eriti hull nagu lapsel poleks endal käsi, kuid ta kohe teadlikult mängib teinekord sellist printsessi:(

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s