Elu kui seebiooper

Ma olen siin ikka naljaga rääkinud, et peaks oma lood, eriti viimaste aastate lood, mõnele teleproduktsioonifirmale maha müüma, sest sellist seebiooperit nagu on minu elu, ma ei tea, et kellelgi veel oleks ja kui oleks, siis olekski inimestel ehk egoistlik äratundmisrõõm, et oh näe, kellelgi on veel nii pekkis. Nüüd ma aga mõtlen, et vähemalt eelmine hooaeg oleks olnud nii kass, et kui seda oleks reaalselt keegi vaadanud, siis ma usun, et psühholoogide ja psühhiaatrite järjekorrad oleks korraga nii kasvanud, sest inimesed oleks reaalselt nähtust depressiooni langenud.

Mina ise olin kusagil reaalsuse ja hullumeelsuse vahepeal. Ma olin mingi hetk kindel, et keegi jälitab mind ja igakord kui ma koduteel üht meest nägin tegin ma kummalisi kõrvalepõikeid tema “maharaputamiseks”. Võib-olla on ta ka imelik, ma ei tea, kuid tänaseks ma arvan, et ta on lihtsalt üksik inimene, kes mööda tühje hommikusi tänavaid kondas, nii nagu mina. Ma sain sõimu-ja ähvarduskirju, millega ma ei osanud toime tulla paremini kui et saatsin oma mehele väga hirmutava sisuga sõnumeid. Ühel korral postitasin ma sotsiaalmeediasse laulu “jää hüvasti, kollane koer” ja lülitasin oma telefoni 24h välja. Tänaseks on mul oma sõbrannaga kokkulepe, et kui ma tunnen, et kõik on nii peapeal ja sassis, aga ma ei oska ega julge rääkida, siis ma postitan kuhugi sotsiaalmeediasse meie salakoodi “kollane koer” ja ta teab,et vajan abi. Õnneks mulle tundub, et tänaseks olen ma tänu ravile ja sõpradele ning täiesti võõrastele inimestele kõige hullemast mülkast väljas. Eile lugesime me emmega mingit nõmedat “mis on sinu elumoto” tsitaati ja see kõlas midagi säärast, et “õnnelik, ei ole see, kes on tänulik, vaid tänulik on see, kes on õnnelik”. Aru me sellest ei saanud, kuid need kaks sõna jäid mind kummitama. Ma ei ole end pikalt õnnelikuna tundnud, ka tänulik ei ole ma osanud olla, sest ma olen vaevelnud häbi käes, kuid täna mõtlen ma, et pagan kui õnnelik/tänulik ma pean olema selle eest, et kõige hullemas mülkas mulle täiesti võõras inimene lisaks tuttavatele appi tuli. Ähvarduste ja kohtukutsete keskel oli see minu ainus valgus tunneli lõpus.

Ma tegin Idale süüa nii, et keeva vee saamiseks lasin vee läbi kohvimasina ja segasin sinna sisse pudruhelbed, kuna soola ma osta ei raatsinud, siis püüdsin ma selle maitsestada võiga. Ma vaatasin vahepeal meie toidulauda ja mõtlesin, et ahah, see siis ongi see vaesus. Samal ajal süüdistati mind luksuslikus elus ja pillamises. Ma lasin selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest mu ainus mõte oli, et saaks lapsele süüa. Muidugi oleks minust õige olnud Norra kus kurat jätta, kuid ega ka Eestis ei oleks meid tol hetkel ootamas muud kui oma kodu. Miks su mees ei tööta, heideti mulle ette. Mu mees töötaski. Meist ja kodust eemal. Me olime mööda maailma laiali pillutud, mingis mõttes kodutud. Peakohal veel kogu aeg hirm ,et kas kodu jääb alles või mitte. Suhtedraamadest ma ei viitsi isegi rääkima hakata.

Muidugi oleks ma võinud rohkem abi paluda või tunnistada, mis seisus ma hetkel olen, kuid teate, see ei ole nii lihtne. Palju lihtsam on endale valetada, et kõik on tegelikult hästi. Teeselda, sest kellelegi ei meeldi eluheidikud ja veel vähem tahab keegi ise ühel hetkel see heidik olla.

blogger-image-168708623.jpg

Täna mõtlen ma sellele ajale tagasi ja ei suuda isegi uskuda, et selle üle elasime, ilma suuremate “vigastusteta” – ilkuvad endised tuttavad, õelad kommentaarid, suvaline “pask” on kõige selle kõrval nohu. Teate kui palju mulle öeldi, et mis ei tapa teeb tugevaks ja ma nutsin, sest ma ei tahtnud tugev olla, ma ei jaksanud tugev olla.

Täna küsivad mu sugulased ja tuttavad mult, et kuidas ma kannatan ära igasugu kriitika, mis tuleb näiteks Delfis artiklite avaldamisega, 90% ajast ei pane ma neid isegi tähele, aga ma loen küll kriitikat, sest igas kriitikas võib olla ka kübeke tõtt. Kuigi kriitika mõistesse olen ma peale Mihkel Raua raamatut hakanud teisiti mõtlema.

Täna olengi ma tugevam, kuid kindlasti ikka haavatav ja kui ma varem häbenesin seda, siis täna ma seda ei häbene.

Ja kõik jama, mis ühel hetkel igast nurgast sind lämmatab, lähebki ühel hetkel üle. Aga asendub suurema jamaga. Circle of life.

Mis ma selle postitusega siis  nüüd öelda tahtsin? Mõte läks poolel teel kaduma. Ahjaa. See reality oleks ikka eriti masendav reality olnud.Praegu saab meie elus ikka juba rohkem pulli.

Huvitav, kuhu me oleme jõudnud 16 kuuga? Aga viie aastaga.

11 Comments

  1. Tead küll seda mõistulugu, kus surev kuningas annab pojale kaks kirstu, kust rasketel või headel aegadel lohutust ja abi leida. Mõlemas on sedel “kõik möödub”. Öeldakse ka, et kolm korda vasakule on sama kui üks kord paremale.
    Aga jama ongi selles, et olles depressioonis või niisama põhjas, et tundu need teiste lohutused ja õlalepatsutused eriti trööstivad. Nende sõnade mõttest saab aru alles siis kui jamad hakkavad laabuna ning tekib oskus end kõrvalt vaadata…

    Liked by 1 person

    1. Jah, kahjuks on see tõesti nii, et alles siis kui tekib just oskus kõrvalt vaadata (ja ideaalis on jamad möödumas) saavad sõnad, mis muidu tundus niisama targutamisena, tähenduse. Depressioonis näed vaid musta auku.

      Like

  2. Ausalt, miks sa blogid? Mulle tundub, et suur osa sinu probleemidest saab alguse sellest, et sa tegelikult murdud negatiivsete kommentaaride tulvas. Kahjuks ei ole sa veel kaugeltki terve, sa vajad jätkuvalt tuge ja abi. Palun lase oma perel endale toeks olla ja pane see blogi kinni.

    Like

      1. Tegelikult on tal ju osati õigus…
        Blogimine on tugevatele. Isegi Mallukas ei suutnud negatiivsete kommentaaride ja inimeste pahatahtlikkusega alles hiljaaegu (enne seda, kui ta rasedaks jäi) toime tulla ja oli üsna sügavas masenduses… Ja ära pane pahaks, aga Mallukas tundub olevat tugevam kui sina ja tal on ka megasuur fänniklubi, kes teda üksteise võidu poputavad, kui vaja ja isegi sellest ei piisa tihti… Kurb, aga avalikkuse tähelepanuga kaasnebki täiesti õudne ja lahmiv kriitika…

        Ma ei tea, mis sul selle sotsiaalmeediaga on ja miks see sulle nii oluline on, et saaksid jagada kõike endaga toimuvat nii paljudega, keda tunned põgusalt ja keda isegi ei tunne… Mida see sulle annab? Kirjutamine iseenesest on paljude jaoks teraapiline tegevus, aga seda ei pea tegema ju avalikult… Minu siiras soovitus on lõpetada oma elu jagamine täiesti suvaliste inimestega, sest suvalistel inimestel on sinust täiesti suva ja niipea, kui neile miski ei meeldi, öeldaksegi pahasti… Ja ega sa kivist ei ole, et see sulle korda ei läheks…

        Ka sinu lause selles postituses: “Tänaseks on mul oma sõbrannaga kokkulepe, et kui ma tunnen, et kõik on nii peapeal ja sassis, aga ma ei oska ega julge rääkida, siis ma postitan kuhugi sotsiaalmeediasse meie salakoodi “kollane koer” ja ta teab,et vajan abi.”…
        Eee… Vabandust, aga miks peab üks täiskasvanud inimene “kuhugi sotsiaalmeediasse salakoodi” postitama, et saada sõbrannalt toetust??? Miks see sotsiaalmeedia jälle vajalik on? Miks on vajalik, et sajad sinu kontaktid näevad mingeid salapäraseid salakoodis postitusi? Tähelepanu? Et kõik hakkaks küsima, et mis lahti, Eveliis? Usu mind, küsivad ainult need mõned, kellele sa päriselt korda lähed… Ja kelle poole võiksidki otse pöörduda ja abi paluda, ilma igasuguste pubekalike salakoodideta…

        Ma olen sinu blogi lugenud juba pikka aega ja vaatamata sellele, et hakkaksin sellest mingil määral puudust tundma, kui blogi sulgeksid (kuigi ma pigem jään sinuga paljudes asjades eriarvamusele), siis ma südamest loodan, et lõpetad blogimise, vähemalt seniks, kuni oled saavutanud mingigi tasakaalu elus. Sest praeguses seisundis ei tee see sulle head.

        Võibolla sai see jutt praegu väga segane ja võibolla isegi ründav, aga tegelikult on mul sinust väga kahju ja soovin edu sellest august väljaronimisega. Ja ma tõsiselt usun, et sotsmeediast distantseerumine (lihtsalt, mitte dramaatiliselt) teeks sulle head.

        Like

      2. Kurb on selliseid soovitusi ja analüüse lugeda ning aru ma ei saa, miks alati tuuakse mängu kommentaar, et kui pole piisavalt tugev või ei kannata kriitikat või miks sa pead blogima. Ma mõista neid kahte esimest, eriti antud postitusega seoses, ma jagan oma elust nii palju kui tahan ja blogin, sest mulle meeldib blogida.
        Igaühele oma, mis need teiste fännid siia puutuvad, aru ma ei saa. Mul ei ole häbi tunnistada, et olnud väga kehvad perioodid, mis selles halba on, oluline on see, kas halvad asjad jäävadki minevikku või tulevad kaasa, kasvõi varjuna.
        Ma ei lõpeta kindlasti mitte blogimist mingite negatiivsete kommentaaride pärast või selle pärast, et keegi mind haigeks või nõrgaks nimetab. Samuti jätkan ma kirjutamist just neil teemadel, mis hetkel keelel ja meelel, olgu selleks siis oma hinge puistamine või kellegi “halvustamine”.

        Like

  3. Mina leian, et probleem ei ole üldse blogijates endis vaid inimeste üleüldises vajaduses teistele halvasti öelda, et end kuidagi paremini tunda. Jess, sain päeva kirja, ütlesin sellele nõmedale Eveliisile jälle halvasti. Mõned blogijad ja nende blogid tekitavad minus vahest tunde, et inimene on hirmus ebakindel ja siis põrutab teistele, ma olen seda ka Eveliisi puhul mõelnud. Aga enamasti on need näiteks Merje ja Marimell. Küll sealt võib tulla teiste materdamist, seda veel sellel teemal, kui keegi julgeb mõne mitte üldise mõttevooluga nõustuva postituse teha. Jätab inimestest nii ebaküpse mulje. Ma ei oska arvata, kust see parastamine ja inimestele halvasti ütlemine tuleb või miks üks osa ühiskonnast tunneb, et see on vajalik. Äkki on just see osa ühiskonnast vaimselt haige? Ja tegelikult on elus asjad halvasti ja siis on vaja teisi mutta tampida, et endal oleks parem? Mitte blogides on lihtne sellised inimesed oma igapäevast välja lülitada. Ja niiväga kui Eveliis ka ootab, et ma hakkaksin blogima, ma ei tee seda, sest minu närvid seda ussipesa välja ei kannataks. Teemad millest ma kirjutaks läheks vastuollu üsna mitmete blogijate seisukohtadega. Ehk et, ei ole vaja ja väga tore, et ma tean juba ette, et ma ei elaks seda üle. Eveliis tunneb, et tuleb toime, tubli! Aga mõni pidevatest kuvaldaga põrutajatest võiks ära põhjendada, miks tema meelest on arvamuste paljusus halb ja miks pidevalt tuleb halvasti öelda. Britt on meil muidugi võltvagatsejaks tembeldatud, lisaks veel ambitsioonitu ja rumal (anna andeks Britt-tegelikult ma nii ei mõtle), seda kõike nende poolt, kes tunnevad vajadust teistele halvasti öelda. Aga nagu ma oma pikka lohisevat kommentaari alustasin, probleem ei ole mitte blogijates vaid nendes inimestes, kes arvavad, et neil on mingi kõrgemalt antud õigus käia teistele inimestele anonüümselt halvasti ütlemas. Hoopis need inimesed peaksid enda sisse vaatama.

    Like

    1. Deem üks näide jäi põhjendamata. Miks ma Britti näiteks tõin oli see, et mulle väga meeldib tema tasakaalustatud olek ja ellu suhtumine, ta on õnnelik inimene. Eks libastumisi esineb kõigil, kindlasti oleme halval päeval kellelegi liiga teinud vms, aga see ei peaks olema elustiil.

      Like

      1. Ma tean ka ise, et võin endast oma väljamõtlemiste põhjal ebameeldiva inimese mulje jätta, kuid kunagi poleks ma isegi süvaanalüüsi ja teraapia põhjal arvanud, et põhjus on ebakindluses. Võib olla on mu emal õigus kui ta naljaga pooleks ütleb, et olen “ebaadekvaatselt enesekindel” hoopis. Ühesõnaga minu arvamuste ja muude väljaütlemiste taga pole kunagi soov “ära panna” või haiget teha, ma reaalselt arvangi, et mul on mingites asjades eriarvamus ja ütlen selle välja, teades mida see endaga kaasa võib tuua. Ma olen arvestanud, et mind kritiseeritakse ja negatiivselt kui blogin nii nagu blogin, aga kui mul oleks valida, kas muuta end võltspositiivseks ja ehk meeldida rohkematele või olla selline, kes olen ja olla vihatud, siis ma valin viimase.

        Like

      2. Minu meelest on väga suur vahe kas inimene ütleb asju enda nime alt või poeb anonüümsuse taha. Kui avaldada oma teistsugust arvamust enda nimega, siis sa ka seisad selle arvamuse taga. Paljud negatiivsed, arvustavad ja õelad kommentaarid tulevad ikkagi anonüümsetelt kommenteerijatelt. Oma arvamus võib ja peabki kõigil olema, aga see arvamus võib olla argumenteeritud ja kaitstud nii et see ei tee kellelegi haiget. Või siis võib selle arvamuse lihtsalt endale hoida, kui teisiti öelda ei oska, kui lahmides ja halvasti.

        See ei ole otseselt sinu kritiseerimiseks öeldud, see on miski mille peale me kõik võiks rohkem mõelda. 🙂

        Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s