Vaatan siis täna tehtud talvepilte ja mõtlen, et tegelikult on see ikka jummalast naljakas, et mina, vana laiskvorst ja suurim talvevihkaja, olen hakanud talve armastama. Sellist lumist ja valget ning pigem veidike külmemat, mitte sellist musta ja pimedat. Täna olen ma oma popi pulsikella vist küll peaaegu minestama pannud, sest ma pole pikka aega nii palju väljas jalutanud ja kui ma ütlen jalutama, siis ma pean silmas ühest Munamäe- kõrgusest künkast üles alla ronimist. Lillehammer on lihtsalt üks selline linn, kus niisama tasast pinda vist ei leidugi.

Vot selline tegin-nägin-käisin postitus oligi. Rohkem midagi polnudki öelda. Tea, kas ma selleks blogingi? Või peaks blogi kinni panema nagu mul ikka aeg-ajalt soovitatakse, sest mul pole ju midagi tarka öelda;)

Aga nüüd lähen teen teed, sest lõpuks hakkas varvastel siiski jahe.