Kui laps on gay

Mul on päris mitmeid gay-tuttavaid ja tegelikult mulle isegi ei meeldi selline sildistamine, sest mis vahet seal tegelikult on, millise seksuaalse orientatsiooniga mu sõbrad-tuttavad on. Ei huvita mind, mida teevad oma magamistoas mu heterosõbrad ja ei huvita mind ka mida teevad seal samasoolised paarid.

Hoolimata sellest, et ühiskond on siiski grammikese tolerantsemaks muutunud ja enam keegi päris ära ei minesta kui mees ja mees/naine ja naine käest kinni hoiavad, aga mulle tundub siiski, et teooria ja praktika on kaks eri asja. Me oleme siin ikka nalja teinud omakeskis, et aga no mis sa siis teed kui tütar tuleb ühel päeval koju ja teatab, et hakkab Mariga koos elama või poeg teatab, et hakkab Martiniga elama. Ka siin on naised rohkem tolerantsed ja kuigi ka mina eelistaksin teoorias võib olla, et Ida elaks pigem Martini kui Mariga, siis saan ma ju aru, et tegelikult pole see minu asi ja minu pärast olgu ta koos kellega tahab peaasi, et tema on õnnelik. Saagu temast maadleja, postiljon, kassapidaja, müügidirektor, president – nii kaua kui ta teeb oma tööd hästi, olen ma rahul ja ei hakka mingeid oma täideviimata unistusi talle peale suruma. Mehed on alati sellel teemal veidike agressiivsemad ja käratavad, et no mis, kui poeg ikka mehe majja tahaks tuua, siis ma ütleks pojast lahti. Ma olen täiesti veendunud, et 99% neist tegelikult nii ei arva, kuid ega siis kõva häälega saa igat “lollust” heaks kiita.

Aga siis on see 1%, kelle jaoks ei ole midagi õudsemat kui see, et laps on gay. Mul on üks tuttava tuttav, kellel on 14-aastane poeg ja tahes tahtmata on näha, et talle ei meeldi olla mees, ta on naiselik, tema liigutused, jutt, soeng, isegi riided on naiselikud, ta on väga hea stiili ja maitsega ning teda huvitavad kõik asjad, mis huvitavad naisi. Me ei tea, kas talle meeldivad poisid või tüdrukud ja see pole ju üldse oluline, oluline on see, et ta on õnnetu. Õnnetu puberteedieas poiss, sest ta isa vihkab teda. Ja miks ta vihkab? Sest ta kardab, just kardab, et poeg on gay. Ta püüab seda varjata, ta püüab poega sundida tegelema “mehelike” spordialadega, tassib teda autorallidele ja jumal teab veel kuhu, et poeg jumala eest telekast ANTM või Project Runwayd ei vaataks. Isa ja poeg ei saa omavahel läbi,sest isa ei aktsepteeri oma last sellisena nagu ta on.

Ma ei suuda seda isa mõista. Kas ta isana tahab tõesti pigem, et ta laps oleks õnnetu allasurutud kapi-gay, peaasi, et isal naabrite ja tuttavate ees häbi ei oleks? Miks ta ei taha, et ta laps oleks eneseväärikas ja uhke sellisena ja sellena kes ta on. Kas iga vanema suurim soov ei ole see, et laps oleks õnnelik? Mis sellest, et ta on gay. Vanema kohus oleks oma lapsele sellises situatsioonis õpetada, et see on okei ja et vanemad toetavad teda. Krt, selle asemel, et oma poega vedada autorallit vaatama, mis last ei huvita, vii ta Tallinn Fashion Week´ile – kui rääkida ei julge, siis näita žestiga, et toetad teda.

Päise pildi võtsin oma tädipoja Facebookist. Miks? Mulle meeldib see, kuidas ta on täpselt see, kes ta on ja on selle üle uhke. Intelligentne ja vaimukas ning enesekindel ka.

Loe ka SEDA postitust, kus tädipoegTanel Jan oma arvamust avaldab.

11 thoughts on “Kui laps on gay

  1. Mul on ka üks tuttav, kes pole hetero. Ma arvan, et teised ta ümber said sellest aru enne kui ta endale tunnistada julges. Nagu hiljem selgus, siis just seetõttu, et ta isa ongi selline karune Eesti mees ja väga traditsiooniline. Ka alati kui jutuks tulnud ikka rinnale tagunud, et need kuramuse p*derastid ahju ja see pole mingi õige asi. Aga näe, kui sai oma pojast teada, siis alguses võttis natukeseks sõnatuks aga hiljem sai ikka aru, et poeg on täpselt see, kes ta varemgi oli. Nüüd käib poja ja tolle elukaaslase juures kord nädalas õhtustamas ja on rõõmus, et too on endale leidnud partneri, kes temast hoolib.

    See on minu jaoks selline positiivne näide, mis ilmestab seda sinu poolt öeldut, et ehk kõik need homofoobidest mehed ikkagi nii radikaalsed pole ja oma lastest lahti ei ütleks.

    Liked by 1 person

    1. Selliseid lugusid on hea kuulda, aga ma ei tea, kui ma vaatan, selle inimese käitumist, st nii palju kui ma olen näinud, siis tema teeb küll kõik selleks, et poega endast eemale tõugata. Kuna ma neid nii väga otse kumbagi ei tunne, siis muidugi võib olla, et ma tõlgendan asju valesti, kuid mulle tundub,et sel isal oleks nagu vastikus oma lapse suhtes. Ma loodan, et ma eksin

      Like

  2. Mind huvitab alati selliste jutukeste puhul see, et miks me “muidugi eelistaksime,et Ida elaks Martiniga koos…” meile on ikka kuidagi sisse kodeeritud see, et normaalsem on niipidi aga no kui juhtub teisiti siis on ka…ok! Ei tea kas maailm kunagi jõuab vastupidisesse seisu?! 🙉

    Like

    1. Ma ei usu, et selliste jutukeste puhul see alati sisse on kodeeritud, küll aga tean ma,miks mina selle sinna sisse panin. Ma olen ikkagi sündinud sovjetiajal ja tahan ma või mitte, eks toonased tõekspidamised on siiski oma jäle jätnud minu tõekspidamistesse. Jah, ma eelistaksin Idat näha Martiniga, kuid leian, et olengi piisavalt avatud, et ei kobiseks kui ta tuleks koju Mariga.
      Ma üldse ei ütle, et ühtepidi on normaalsem või mitte, kuid ei häbene öelda, mida ma emana eelistaksin. Ma eelistaksin ka, et ta ei hakkaks maadlejaks ja postiljoniks, ma eelistaks ka, et ta oleks nii tark kui ilus, mitte emb või kumb, ma eelistaks, et ta jääks kandma minu maitse järgi riideid, sööks neid asju, mis mulle meeldivad, ei hakkas veganiks ega äärmus-ökoinimeseks, ma eelistan asju, millega mina ehk vbla oleb harjunud, kuid ei ütle, et need normaalsemad valikud on kui teised.

      Like

    2. Kui tohib kysida, miks peaks maailm yhel paeval joudma vastupidisesse seisu ? Et samasooliste kooselud oleks normaalsemad kui erisooliste omad ? Sest nii oleks õigem?

      Like

      1. Sest see oli provokatsioon, püüd millegi kallal nokkida, sest pole ju aus kirjutada, et mina ise eelistaksin midagi muud kui samasoolist kooselu, kuigi üritan end näidata tolerantsena. Ma olen täiesti kindel, et see oli nii mõeldud. Aga kui mitte, siis ma liitun sinu küsimusega

        Liked by 1 person

  3. Kunagi ma lugesin ühte blogi (pole enam ammu alles kahjuks), kus autor kirjutas, et me võime kõik öelda kuidas me oleme väga vabameelsed jne., aga tegelikult võtab ühe keskmise heterona üles kasvanud ja sellises keskkonnas elanud inimese ikka sõnatuks küll, kui kaks meest (mingil põhjusel on tihti kaks naist okei?) teineteist avalikult suudlema kipuvad. Ja natuke nagu tahaks ikka eemale vaadata. Ehk me võime öelda, et me oleme kõik sellega okei, aga meisse sisse kasvatatud suhtumistest on keeruline lahti öelda, eriti kui juba lapsepõlvest räägitakse, kuidas tüdrukud on printsessid ja poistest saavad tugevad ning suured mehed, kes printsessi ära päästavad ja siis nad abielluvad ning elavad elu lõpuni õnnelikult koos.

    Ma tahan uskuda, et ma ei teeks teist nägugi kui mu laps peaks ütlema, et on gei. Üldiselt on see tegelikult varasemalt näha ka, kuigi mõnikord on noor nii kapis, mis kapis. Oluline on ju see, et ta ise õnnelik on ning et tal oleks keegi, keda tema armastab ja kes teda vastu armastab, kui ta seda tahab. No on gei, siis on – tema seksuaalsus või seksuaalelu ju ei puutu minusse ja vastupidi. Aga ma pole kunagi selles olukorras olnud, seega ei tea ma kuidas ma päriselt reageeriksin – loodetavasti ikkagi positiivselt.

    Kui aga kuulata, kuidas osa inimesi ütleb, et selline asi pole ju normaalne, siis 100a tagasi oli normaalne see, et naine oli kodus ja sünnitas 10 last, kellest pooled võisid enne viiendat eluaastat ära surra. Vaktsiinid ja antibiootikumid ei olnud ka mingi hetk “normaalsed”, aga nüüd on. Pealegi pole geid, lesbid ega biseksuaalsed ei midagi uut, nad on alati olemas olnud, lihtsalt peidus. Aga eks mõnele inimesele meeldiks ka, kui maailm oleks selline nagu 100 aastat tagasi.

    Liked by 1 person

    1. Ma olen selle väitega nõus just selle meisse kasvatatud suhtumise pärast ja sellepärast ma ka kirjutan, et ma eelistaksin Idat ja Martinit koos näha, võib-olla ongi see minust väiklane nii öelda, et tõesti tahan olla vabameelne ja avatud, aga näed tegelikkuses mõtlen ikka teisiti. Muidugi ma ei saagi ju oma reaktsiooni 100% teada, kuid ma usun küll,e t minu jaoks on kõige olulisem minu lapse õnn ja tema seksuaalelust üks kõik mis suunitlusega ei tahaks ma niikuinii midagi teada, nii et selles mõttes ei tohiks ikka mingit vahet olla.

      Ja see “see pole normaalne” on kõige tobedam vastuväide, mida ma üldse kuulnud olen, sest vanasti oli ka kummalisi viise, mille järgi otsustati, kas inimene on nõid ja kas ta peaks tuleriidal põlema panema. Vähemalt ühe tunnuse järgi, kui lemmikloomaks oli kass ja naine ka naabri kassile tere ütleb, olen mina ka nõid. Rääkimata kõigest muust, mida veel 100 aastat tagasi normaalseks ei peetud.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s