Naiivsed mõtted olukorrast

Mina istun siin oma “kodukontoris” diivanil ja loen uudiseid. Aleppost, Saksamaast, Türgist. Osa minust tahaks silmad kinni pigistada ja mitte nendele õudustele mõelda . –  “see on kusagil seal, kusagil kaugel, see ei puuduta mind”.  Kahjuks aga ei toimu sõda enam ammu “kusagil seal kaugel ja ei puuduta mind”, kohad, kus terroriaktid toimuvad, tulevad aina lähemale.Kui ma kõnnin Stockholmis, siis ma mõnikord mõtlen, et see pole ammu enam see linn, mida ma mäletan lapsepõlvest. Ma olen tähele pannud, et metroosse astudes ma teinekord kardan. Me olime Idaga hiljuti kolm tundi öises Stockholmi bussijaamas. Ma ei saa öelda, et ma end turvaliselt tundsin. Ma nägin viha ja vaenu teise nahavärviga inimeste suhtes, üleolekut. Ma saan aru inimeste vihast ja emotsioonidest, kuid rünnata, kedagi vaid teise naha värvi pärast ja teda alandada, kuna ta töötab wc-s uksehoidjana? Stockholm ei ole mu lapsepõlve näoga, see on sõja ja hädade näoga. Kui rongile astub järjekordne inimene korjanduskarbikesega, mõtlen ma, et kas tal tõesti “on kodus viis last, kellele pole süüa anda” või jkas ta kogub “raha, et minna tagasi Rumeeniasse” või on see lihtsalt laiskus ja mugavus. Inimesed vaatavad neid tülpinult, keeravad pea ära. Mina keeran ka pea ära, ei näe neid. Kui mul juhtub taskus olema mõni ülearune kroon, siis ma annan selle tihti küll ära, kuid kolmandale ja neljandale ei ole mul enam midagi anda, ma keeran pea ära ja mõtlen, et aga mis siis kui nad tõesti ongi hädas ja keegi neid ei aita.  “Ah, pagulased,lihtsalt laisad,” kuulen ma kedagi ütlemas.

Jah, kahjuks on ka palju neid, kes tõepoolest ei ole põgenenud otseselt sõja eest, vaid on tulnud mujale elama lootuses lihtsamini hakkama saada, muidugi muudavad sellised inimesed, kes ei viitsi õppida, tööd teha ega teist kultuuriruumi austada, meid vihasteks, aga siis ma mõtlen jälle Aleppo peale. Mis siis kui see “pagulane”, keda me põlglikult vaatame ongi üks neist, kel õnnestus sõja käest pääseda, kas on siis tema süüdi, et sündis vales piirkonnas, kas on tema süüdi selles, et mina seal metroos istudes end temast paremaks pean, leian, et mul on rohkem õigusi eestlasena Rootsis  olla. Uudised Aleppost, kus 40% linnast on hävitatud, kus inimesed on lõksus ja näljas, kus inimesed ei tea, kas tänane või homne öö jääb neile viimaseks, panevad mind mõtlema, et me ei tohiks pagulastesse suhtuda vaenulikult. Me ei tea nende tausta, kuid juba sõna “pagulane” on minu jaoks halva ja vaenuliku kõlaga. Siis aga loen ma uudiseid järjekordsest terrorirünnakust, kahtlustatavana on jälle kinni võetud “pagulane”, ma loen uudiseid vägistamistest ja ma ei tea enam, kas olukord ongi nii hull või püütakse meid meedia abil manipuleerida. Ma olen segaduses.

Ja kurb. Kurb sellepärast, et me püüame näidata end diipidena, kuid tegelikkuses oleme me lihtsalt tühised inimesed. Jah, ma ise olen ka naernud selle üle kui keegi ütleb, et no kuidas sa saad praadi ja magustoitu süüa ning veel alles jätta, kui samal ajal Aafrikas lapsed nälgivad, kuid mida aeg edasi, seda rohkem ma saan aru, et meie maailm keerlebki “prae ja magustoidu” ümber, me ei näe oma ninaotsast kaugemale. Ma ei ütle, et me kõik peaksime tormama Süüriasse appi või pakkuma oma majas elamist sõjapõgenikele, kuid meie mured on nii naeruväärsed. Mida kinkida lapsele, mehele, koerale, kust saada uus diivan, me tarbime ja kogume nagu pöörased ning kritiseerime minusuguseid “hulle”, kes püüab inimestele selgeks teha, et liigses tarbimises ei peitu õnn. Asjad ei tee meid õnnelikuks. Raha mingil määral teeb, aga ka siin on mingid piirid, millest üle ei tohiks astuda. Kuid aina enam näen ma inimesi, kes raha ja asjade pärast on end nõus maha müüma ja lolliks tegema.

Istun siin oma koledal diivanil ja mõlgutan selliseid naiivseid mõtteid. Aga mul on vähemalt diivan. “Kusagil seal kaugel, seal, kus käib sõda ja terror, mis minusse ei puutu” on kole diivan viimane asi, mis inimestel meele mõrudaks teeb.

Advertisements

13 thoughts on “Naiivsed mõtted olukorrast

  1. Just eile õhtul,kui poisid enne oma vooditesse minemist minu kaissu pugesid,läks meil kuidagi jutt sõja ja nälgivate laste peale.Taustaks käis televiisoris just “Kodutunne” ja väiksem,4 a. poeg valis vahetpidamata oma mängukalkulaatoril (millega ta mängibki igasuguseid helistamis-loosimis mänge) annetusnumbreid.Mingi hetk palusid nad mul näidata internetis mõnda videot lastest,kes nälgivad.”Kas see on ikka hea mõte?” käis peast läbi.Rääkisin pikalt,mida tähendab tühi kõht,janu ja nälg.Sõda.Vaesus.Lõpuks hakkasime ikkagi ühte videot vaatama ja asi lõppes sellega,et na nutsin lahinal,lapsed pühkisid mu pisaraid ja lõpuni me seda videot ei vaadanudki. (https://m.youtube.com/watch?v=Z93V4Ofxn6I )Ja mul olid täpselt samad mõtted peas õhtul,nagu sulgi siin kirjutatud.Öösel unetuna lugesin uudiseid ja uni ei tahtnudki enam tulla.Elan oma perega siin metsa sees.Kõik võiks tunduda ju kaugel,aga ometi on see meie endi õue peal.
    PS! Olles elanud mitu aastat Stockholmis,on see mu absoluutne lemmiklinn,aga ka siin olen sinuga nõus.Maailm muutub meie silme all ja see muutumine tekitab hirmu,masendust,teadmatust…Millises maailmas saavad elama meie lapsed.Ja nende omad…?!

    Liked by 1 person

    1. Mul on samuti Stockholm üks lemmilinnasid, kuid see muutumine tekitab kuidagi abitu hirmu tunde. Ma olen üleüldse mitu päeva mõelnud nende Aleppo uudiste peale ja ma ei teagi, miks just need uudised kõikide teiste kõrval nii rõhuvad tunduvad. Muidugi siis ka erinevad kaadrid põgenikelaagritest, kus nt lapsed miinuskraadidega plätudes on, KUID rõõmsad ja siis tekib halva inimese tunne sisse, et mina tunnen muret tühiste asjade pärast. Diivani värv ja kuju – keda tegelikult kotib, eks!
      (riskin nüüd ja teen selle videolingi lahti, ma juba tean,e t kahetsen pärast)

      Like

  2. Ma tahaks kirjutada sel teemal, aga ma ei jõua üldse. Tegelikult ei taha kirjutada, tahaks lihtsalt väljendada oma pettumust selle “uue reaalsuse” üle. Üks hetk ma pean selle blogipostituse valmis tegema, aga siis kui emotsioonid on ära kadunud. Süüria on kole, jah, aga ise nad on oma elu usukonfliktidega koledaks teinud. Kui me arvame, et moslemitel on kristlastega kana kitkuda, siis tegelikult on moslemitel oma erinevate usulahkude vahel veel suurem kana kitkuda. Ja need suuremad jamad saavadki alguse sealt. Kujutage ette me usu pärast näiteks venelaste või leedukatega sõdu peaksime? Ei kujuta ju, aga Lähis-Idas just see toimub ja meie peame siin kaasa tundma. Inimlikult ma tunnengi, aga ateistina ja jumalat väljamõeldiseks pidava inimesena pean ma neid rumalateks. Nende käitumine on täiesti ebaratsionaalne ja ebapraktiline, nagu keskaeg oleks nendeni alles jõudnud. Näed, juba ma “jauran” jälle. 😀

    Like

    1. Ma nii laias laastus olen sinuga nõus, et ise nad on selle olukorra nii hulluks ajanud oma usuga, aga sellest hoolimata (ma vist ka ei ole päris ateist, rõhk sõnal vist) on see “uus reaalsus” nii rõhuv ja häiriv. Vbla see on ka mingi emaks saades juurde tulnud lisageen, aga igakord kui ma mõtlen lastele sõjakolletes, siis ma tahaks küll nutma hakata.
      Ja no vaatasin seda youtube linki ka, mis Kadi siia pani, teadsin ju mis seal on, aga vaatasin ja mõlgutangi siin igasugu mõtteid

      Like

      1. See “uus reaalsus” ei ole tegelikult nii uus. See on seal alati olnud, aga avatud maailm, meedia ja kõik see on selle meile lähemale toonud ja nemad meile lähemale toonud. Seda ei ole võimalik enam ringi pöörata, ükskõik kui palju Helmed või muu seltskond sellest soiub. Ma olen lugenud üht raamatut “Vaskratsanik”, mis on tegelikult armastusromaanide sarja esimene jagu, aga see räägib Leningradi blokaadist. Mulle ülejäänud raamatud ei meeldinud, aga see esimene osa meeldis, rääkis ju sõjast. Sellised asjad on veel 70+ aastat tagasi toimunud Euroopas. Terve linnatäis inimesi nälgis ja neid pommitati alatasa. Natukene kummastav on kuidas see ära unustatakse, et alles oli nii. Miskipärast ma kuulen sageli, et maailm on nii koledaks paigaks muutunud, naljakas väide. Ei ole muutunud, on alati olnud, varem me ei näinud seda koledust sekund peale sündmuste toimumist, tänaseks näeme. Ma mäletan, et istusin kangestunult teleri ees kui WTC põles ja varises, see oli otseülekanne… Nüüd on kõikide asjadega nii, kohe näeme. Ja mis selle juures kõige kurvem on, meie “rikas” maailm halastamatult aitab selle “vaese” maailma ekspluateerimisele kaasa.

        Liked by 1 person

      2. Njah, ma ikka mäletan neid varasemaid hädasid ja sõdasid ka, st et ma olen neist lugenud, aga minu jaoks ilmselt vahe ongi selles, et siis ei olnud mind olemas, see ei olnud minu reaalsus. Vanaema räägib oma küüditamise lugusid ja ma mõtlen õudusega, mis maailmas tema, erinevalt minust, pidi elama, aga siis lendabki uus reaalsus sisse ja jõuab rohkem minuni kui vaid jututasandil

        Like

    2. Ei ole teinud üksnes ise ja usukonfliktidega, vaid USA ja teised toredad lääneriigid ja nafta on praegu toimuvale ikka kohe mõnuga kaasa aidanud. Usk on suuresti puhas butafooria ja kattevari seejuures. Päris valgustav on lugeda, mis hakkas toimuma näiteks siis, kui Jordaania eestvedamisel võinuks tõeks saama “oht”, et Lähis-Ida riigid päriselt omavahel kokkuleppele saavad ja liidu sõlmivad …

      Like

      1. Ühelt poolt küll, aga usukonfliktid on siiski need, millega mängida annab. Kui seal ei oleks niigi konfliktne õhkkond oleks naftaturu ja lääneriikide poolne manipuleerimine oluliselt keerulisem. Ehk et kui konfliktiks puudub soodne pinnas, on seda palju keerulisem üles puhuda. Usk võib sinule tunduda butafooria, aga tavalise kitsekarjuse jaoks Afganistani mägedes on usk oluline. Sedasi neid seal ära kasutataksegi ja terroristideks tehakse. See et rahvusriigid kui sellised lepivad milleski kokku ei muuda olematuks šiiite ja sunniite jms. Moeks on jah Lähis-Ida konfliktis lääneriike süüdistada, päris nii mustvalge see ka pole. Aga olen nõus, et osa süüd lasub neil küll.

        Like

  3. Ma ka ei taha jaurama hakata, aga arvan, et suurem osa süürlasi siiski rahus tahaks elada, mitte nad pole #ise süüdi oma usuga. Need, kellele ususõda ja selle läbi saavutatav võim olulised on, sõdivadki, aga need, kes põgenevad, küll milleski süüdi pole.

    Like

    1. Lõpuni ei saa me seda tõde teada, selles mõttes, et tegelikult on ka Süürias see, et kristlasi ei sallita, kuigi neid seal on, kurde ei sallita, kurdid ei salli kristlasi jne. Ma tahaks ka loota, et inimesed tahavad rahus elada, aga ometi on kokkupõrked erinevate usugruppide vahel reaalsus ka ilma nendeta, kes “tahavad sõdida”. Või kujutatakse Palestiina ja Iisraeli konflikti endale ette? Ei kujutata ju, seda seal teevad inimesed ise nii juudid kui ka moslemid. Lihtsalt ei salli teineteist ja ragistavadki koguaeg. Ja ausalt noh mina ei ole seda, et usukonflikt põhjustab sõdasid Lähis-Idas oma peaga välja mõelnud.

      Like

  4. Delfis ilmus üks päris hea kommentaar. Midagi sellist, et islam on 500 aastat noorem usk kui kristlus, pole ime, et need imbetsillid ikka veel keskajas elavad.

    Like

  5. kas kaastunnet jagub vaid pagulaste jaoks või ka näiteks nende jaoks, kes peavad igapäevaselt elama terrori all, mida pagulased tekitavad lihtsalt seepärast, et neil on teistsugune maailmavaade asjadest?
    kas need pagulaste poolt vägistatud lapsed ei pane pisaraid tilkuma?

    Like

    1. Ei ole vaja mulle sõnu suhu panna või minu mõtteid teistpidi keerata. Ma ütlen, et see ongi traagiline, et ühelt poolt tunnen ma kaasa pagulastele, kuid teiselt poolt ajab mind vihale ja tekitab hirmu nendepoolne terror

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s