Jõulude eel tuli ühel blogijal mõte, et võiks üksteisele loosiga kingitused teha. Tegelikult ma esimese hooga mõtlesin, et ei osale, sest kuigi kinke saada on tore, siis ma ise ei oska väga hästi kinke teha. Ma ei taha, et teine kingituses pettuks, aga mida rohkem ma “enda blogija” blogiga tutvusin, seda rohkem mulle tundus, et ma ei saa hakkama. Noh, oma kingi ma lõpuks siiski teele panin ja loodan, et väga ei pea kingisaaja pettuma. Mind ennast ootas pakk paar päeva tagasi pakiautomaadis. Ma olin nii meeldivalt üllatunud kui paki lahti tegin. Sest…tegelikult on mul ka loosipakkidega alati ebaõnn – kas unustatakse see ära või on seal sees, midagi mis kohe üldse ei meeldi. Ma tean küll, et kingitud hobuse suhu ei vaadata, kuid mul on mingist kooli loosipakist meeles, et kõik said komme ja värke, aga mina sain taskurätiku. Praegu ma muidugi oleks taskurätiku üle õnnelik, aga siis ei olnud.

Aga. Mida ma jauran. Ma parem näitan teile, mis armas Elisabeth (tema blogiga saate tutvuda siin) mulle kokku oli pannud. Ma olen täiega impressed. Eriliselt hea meel oli mul tee üle, sest mul sai just tee otsa ja mul ei ole olnud meeles poest seda osta. Igal õhtul kui ma teed hakkan tegema, tuleb mulle meelde, et deem, mul on ainult musta teed alles.

Kuigi ma ju igal pool ja alati räägin,et kingid ei ole olulised, siis selliseid kinke võtaks ma hea meelega tihedamini vastu. Nii armas ja läbimõeldud. Aitäh! Ja ilusat jõuluaega (mis sellest, et mul endal on null pühadetunnet).