Jõulud ei ole ammu enam toredad pühad vaid kohustuste jada

Ma suhtlesin täna ühe sugulasega, kes võttis minu jaoks jõulud kokku lausega, mis ilmselt iseloomustabki eestlaste suhtumist jõuludesse. “Jõulud ei ole ammu enam toredad pühad vaid kohustuste jada” ütles ta ja lisas, kuidas ta peab käima seal ja seal ja tegema seda ja toda ja suurpuhastust vanemate juures ja omas kodus ja tegema kingitusi ning kuidas töö jaoks pole aegagi. Ta ei ole ainus, kes nii öelnud on. Paar postitust tagasi kirjutasin ma, et suhtlesin tuttavaga, kes oli jube närvis, sest pidi õhtul minema ämmale külla, aga kõik kingid veel ostmata ning nüüd vaja kuuele inimesele veel kingid osta, aga Järvevana tee on umbes ja siis veel vaja salat ka valmis teha ja…Lisaks olen ma siit ja sealt kuulnud, et appikene kui kohutav see võõrustamine on, et terve suguvõsa tuleb külla ja jumal teab veel mida. Kui lisada siia veel kõik need närvitsevad inimesed, kes Tallinna kesklinna ummikus 23. 12 lõuna paiku signaalitasid, sest kõigil oli kiire kiire kiire kuhugi jõuda, siis see lause, mille mu sugulane välja ütles, ongi täpselt see, mida jõulud meile vist tähendavad. Ebameeldivaid kohustusi ja stressi! Iroonilisel kombel on muidugi sotsiaalmeedia üleujutatud piltidest jõuluvanade ja kingikuhjadega, kus perekonnad rõõmsalt kuuse all naeratavad, stress on oskuslikult maski taha ära peidetud.

Ma ei suuda ausalt seda stressi mõista. Kui kinkide tegemine on stressi tekitav, siis palun ole inimene, osta kingid juba jaanipäeval ära. Kui kinkide tegemine on ebameeldiv kohustus, siis palun ära teegi kingitusi. Või ära ütle, et see on kohustus, mis sulle on kaela pandud. On inimesi, kellele meeldib kinke teha, ja on inimesi, kes satuvad sellest stressi. Kui elu on niikuinii suur stressiallikas, siis jumala eest ära tee endale ise lisastressi.

Koristamine. Jälle kohustus, mida peab tegema. Aga miks? Tahma-Toomast ei tooda enam ukse taha, on teised ajad ja teised majad. Meie majal on kaks korrust, kuid ometi ei võtnud jõulude-eelne koristus rohkem kui mõned tunnid. Leonard Coheni saatel koristasime mina ja Ida ülemist korrust ja Marek alumist, kõik sai puhtaks, peale koristust olime me rahuolevad, kuid mitte stressis ega väsinud. Mina lubasin endale veel klaasi veini. Jah, me ei löönud läikima lauahõbedat, kuid ka siis kui me kunagi Britt-Ida juures jõule tähistasime ja kõik potid-pannid ning lauahõbeda läikima lõime, ei olnud me pärast seda stressis. See oli vahva tegevus, mida me koos enne õhtusööki tegime. Sellest, et inimesed enne külaliste saabumist hullult vaeva näevad, et kõik läikima löövad, ei saa ma üldse aru. Milleks? Koristad siis kui külalised on läinud, milleks topelt aega raisata. Ka siin meeldis mulle Mihkel Raua ütlus, et kui tahad ilu näha, mine KUMUsse, kui tahad meile külla tulla, siis arvestad sellega, et meil on lapsed ja põrandal kultuurikiht. Nii lihtne elu ongi! Ja ma ei pea silmas seda, et maja peab olema nagu seapesa, üks korralik maja on niikuinii enamvähem korras kogu aeg. Nukuvanker, klotsid või kampsun tooliseljal ei tapa kedagi. Tolmu ei ole vaja samuti kaheksa korda päevas puhastada.Mu vanatädi koristas terve oma elu IGA päev, pühkis tolmu ja pesi põrandaid, alles päris vanana sai aru, et sel pole mõtet, sest kodu lihtsalt ei lähe nii mustaks, et seda oleks vaja kogu aeg küürida. Või kellele me seda näitame? Teeb see meist paremad inimesed, kui saame öelda, et appikene ma olen nii väsinud, sest ma tegin suurpuhastust. IGA PÄEV.

Jõuluõhtusöögi jaoks söögitegemine ei pea samuti olema stress. Pooled asjad saab ette valmis teha ja kui kokku on tulemas terve suguvõsa, siis igaüks saab midagi kaasa haarata. Kes võtab pardi, kes verivorstid, kes veinikastme, kes koogi. Ja ongi kõik. Ei pea keegi minema enam ise siga tapma, et liha lauale saada ja verivorste teha, pealegi on nii paljud tänapäeval veganid, et liha peale pole üldse vaja mõelda. Paned porgandilaastud lauale ja laud kaetud. Okei, ma püüdsin nalja teha, ma tean väga hästi, et veganid ei söö vaid porgandeid. Ärge hakake mulle palun linke saatma;) Mulle tulevad aastavahetuseks külla sõbrannad oma peredega. Kas te arvate. et ma tunnen stressi, sest pean neid võõrustama ja süüa tegema. Kaugel sellest. Me saame juba päeval meie juures kokku ja hakkame koos köögis vaaritama. Nii et söögitegemine ei ole tüütu kohustus, vaid lõbus meelelahutus.Osake meie pidustustest. Sama võib olla ka jõuludega. Jõuluhani ei pea kella pealt valmis saama, et köögis stressata,sest kõik ei ole “õigeks ajaks” valmis. Lauad on niikuinii lookas. Sööge esmalt ära vanaema heeringasalat ja tädi kartulisalat, naabrinaise marineeritud seened ja õemehe tehtud kõrvits. Kuulake taustaks jõululaule ja võtke üks jõuluporter. Küll see hani ka ahjus valmis saab. Jõuluõhtu ja pidusöömaaeg kestab ju hiliste õhtutundideni. Kiiret ei ole. Unustage korraks kiirustamine!

Ämm ja äi ajavad närvi ning sa ei taha neid külla? Noh siis võib olla tasub jõulud veeta kellegi teisega. Kellegagi, kes sulle päriselt ka meeldivad. Milleks teeselda. Olla keegi teine. Teate kui palju lihtsam on elu, kui sa oled see, kes sa oled ning käid läbi inimestega, kes sulle mingeid positiivseid emotsioone pakuvad. Mitte ei aja sind närvi.

Mul ei ole laias laastus vahet, kas inimesed tähistavad pööripäeva või Jeesuse sündi, käivad kirikus või mitte, kuid jõulud ei ole “kohustuste jada”. Me saame jõulud selleks teha. ISE. Miks me seda teeme, mul pole õrna aimugi. Kas ei oska me stressita elada või ei oska me lihtsalt elu nautida? Minu jaoks on jõulud olnud alati mingi sarnase tähendusega nagu Ebapärlikarp hiljuti kirjutas (LINK). Kommertshullus ja moodne jõulustress minu jõulupilti ei mahu.

Ja mul on õudsalt kurb vaadata inimesi, kes jõulude “kohustuste” alla mattuvad ning omal moel Grinchideks muutuvad.

7 Comments

  1. Ma ei saa selles stressist aru. Ostsin lastele kingid juba varem internetist ãra ja jóuluõhtuks oli ammu kôik pakitud. Ma ei saa aru miks üldse keegi tahab jõulupäeval veel poodi minna, veel vähem kingitusi ostma 😀 internetist saad kasvõi tööajal midagi ära tellida ja kôik. Kui aega pole, siis vôi valmis kringli ja salati ka osta, liha ja vorstid valmivad ahjus pmst ise..pole vaja sadat asja vaaritada. Kui on seltskond, siis peakski kõik midagi tooma. Usun ka, et jõulud pole stress vaid inimesed ise teevad endale sellest jama. Saan ehk aru neist, kellel rahamured ja midagi endale ega laste lubada ei saa, siis vôib ehk mure olla küll. Aga ka väikese eelarvega vôib see olla tore aeg koosolemiseks 🙂

    Like

    1. Jah, see stress on kindlasti midagi muud kui on rahamured ja ei saa lapsele kinki teha või lauale midagi head panna, kurb aga ongi see, aga see stress, mida inimesed tekitavad endale ise erinevate kohustustega, mis just nagu peavad jõuludega kaasas käima, siis sellest ma aru ei saa.
      Ma näiteks tahaks väga käia jõuluõhtul surnuaias, kuna aga ma ise elan Tallinnas ja kõik kallid inimesed on maetud Tartusse, siis ma ju ei hakka Tartusse selleks sõitma. Lähen läbi järgmine kord kui Tartusse satun. On hea, et keegi seal siiski ka jõuluõhtul käia saab, kuid ma teeks sama kui oleks vastupidi, et kõik Tartus ja mina üksi saaksin kõigi eest Tallinnas surnuaias käia. See ei oleks mulle kohustus. Ma jätaks selle käigu asemel nt lauahõbeda poleerimata et aega säästa:) Kõik on tegelikult meie endi teha!

      Like

  2. Mina ei saa ka sellest paanikast aru. Kui mingi regulaarsusega kodu korras hoida siis ei tohiks küll jõulukoristus päevi võtta. Lauale pandavat ei pea ka varahommikust saati vaaritama kuna “peab”. Keegi ei kohusta tegema aeganõudvaid roogi ja keegi ei keela kasvõi kapsaid ja kõrvitsaid poest osta. Kinkidega on ju sama. Esiteks on kinkimine siiski kinkija enda valik ning teiseks on ju terve aasta aega asju soetada või vähemalt ideid välja mõelda.
    Meie jõululaual oli 5 tundi hautatud sealiha aga kuna see podises ahjupotis madalal kuumusel siis oli minul samal ajal täitsa vaba aeg. (Olen kunagi saanud kommentaari, et kuidas ma küll jaksan ahjuroogasid teha, tema küll tegeleb selle aja pigem oma lastega. Üritasin selgitada, et samal ajal kui toit ahjus on, saan ma vabalt lapsega olla ning ei pea ahjuukse ees valvama aga see selgitus paraku kohale ei jõudnud.). Ja kohe mõnuga hakkasime jõululauale suure kausitäie makaronisalatit. Ainus veidi aega nõudev roog oli juustukook aga ka seda ei kohustanud tegema mitte keegi, täitsa iseenda soov ja tahtmine.
    Inimeste elu teeb stressirikkaks mingi müstiline “peab”. Tegelikult ju ei pea, ei ole vaja ning inimesed saavad luua oma tavad ja traditsioonid ise ning ei pea tegema nii nagu vana-vanaema talutares 100 aastat tagasi.

    Liked by 2 people

    1. Minu vaieldamatud lemmikud on ahjuroad ja seda just põhjusel, et ma ei pea pliidi ääres valvel seisma, vaid saangi samal ajal tegeleda saja muu asjaga. Jumala eest, kasvõi telekat vaadata, sest meie majas see müstline “peab” ei ole peremees.
      Ja ma mõtlen sama, et on täiest okei, kui inimesed tahavad edasi viia samu toiduraditsioone, mida vanavanaema talutares 100 aastat tagasi tegi, aga siis on see inimese enda valik. Mõnele kindlasti meeldibki päevi vaaritada, aga sellisel juhul ei tekita see stressi. Ma kujutan ette, et kui ma kutsuks külla 20 inimest ja hakkaks tund aega varem ise verivorste tegema, sest “need on traditsioonid”, siis ma oleks ka stressis. Aga ma ostan oma verivorstid poest. Ilma stressita.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s