Ajendatuna viimase aja koerteteemalistest postitustest mõtlesin ma kirja panna oma kemplused meie le craanziga. Hugo praegu suurepärane kodukoer, aga selleks, et temast korralik kodukoer saab oleme me hullult vaeva näinud. Suur osa on lausa meelestki läinud, nagu lapse puhulgi.
Ma üldse kartsin koera võtta, sest tegelikult olen ma kassiinimene ja koerad ei ole mulle väga kunagi meeldinud, aga varjupaigas hakkas see naljakas ponts-ontsu meile nii meeldima, pani oma pontsaka käpa läbi puuri mu põlvele ja ta tundus lihtsalt nii meie koer. Mul on hea meel, et me selle otsuse tegime tookord.
Hugo The Boss on meie pere liige olnud kaheksa aastat (vist, ma ei viitsi minna passi otsima) ja kui ma lugesin oma vana blogi, siis Hugoga on peavalu olnud rohkem kui küll. Kusjuures ainult närimine kutsikaeas on läinud valutult, niivõrd kuivõrd, sest ainuke asi, mis Hugo kaheksa aasta jooksul toas katki on närinud, on mu valge vaibaäär, mille ma kunagi hingehinna eest soetasin. Aga mis seal ikka. Ma ei tea, mis koeratõugude laps Hugo on, kuid me avastasime kohe kui ta varjupaigast koju tõime, et ta on äärmiselt sõnakuulelik ja kergesti õpetatav. Nii käisime me mõnda aega koertekoolis ja Hugo õppis tõesti kiiresti ära lihtsamad käsklused, siis tuli mulle aga laiskus peale ja kool jäi pooleli. Sellest on mul natuke ikka kahju, aga ma ei saa kedagi peale enda laiskuse süüdistada.
Tore koer, tark ka. Ühtegi probleemi ei olnud temaga mitu aastat ja siis korraga algasid mured. Hugo hakkas kodust ära jooksma. Meil ei ole maja ümber aeda (tol korral siiski oli, pean täpsustama, aga Hugo hüppas üle kiviaja või isegi ronis üle langenud puu) ja ükskõik kuidas me ka ei proovinud, pani Hugo plehku kohe kui me tööle läksime. Igal õhtul pidime me talle nagu lasteaeda naabri juurde järgi minema. Kuna tookord naaber meid veel väga hästi ei tundnud, siis oli ta kindel, et me piiname koera, sest kohe kui koer meid nägi, viskas ta alandlikult ja kartlikult pikali ning keeldus meiega tulemast. Kui koertele jagataks Oscareid, siis Hugo oleks nende etenduste eest pidanud saama parime koernäitleja auhinna. Nagu me koju saime, pani Hugo 75% kordadest jälle plehku. Lõpuks palusime me, et naaber ise koera koju tooks, et äkki koer siis saab aru, kus ta kodu on. Ja lisaks sellele tahtsime me naabriga tuttavamaks saada, et ta ei arvaks, et me loomapiinajad oleme. Siinkohal peame me tegelikult Hugot tänama, sest tänu tema minemajooksmisele saime me naabritega tuttavaks.
Aga jooksmine ei lõppenud. Jooksmine lõppes lausa nii õnnetult, et ühel korral tuli Hugo koju lahtise haavaga, keegi oli teda löönud niimoodi, et ta vajas arstiabi. Te võite muidugi öelda, et oleme hoolimatud loomaomanikud, kes ei suutnud oma koera kodus hoida ja see vastab ka tõele ning võib ka olla, et keegi oli teda enesekaitseks löönud, kuid lüüa nii, et koeral oli vaja mitmeid õmblusi, on ka liiast. Haav oli nii sügav, et tal oli vaja lausa sisemisi õmblusi. Järgnes mitu kuud Hugo eest hoolitsemist, temaga igal hommikul ja iga ilmaga enne tööle minekut jalutamist, haava puhastamist, õhtul pikemat jalutuskäiku,sest terve tööpäeva pidi ta ju toas olema. Jube tüütu oli, kuid me ise olime selle “kohustuse” endale võtnud ja pealegi oli see meie süü. Hugo ei ole muidu kuri koer, aga üle kõige maailmas vihkab ta loomaarste. Tookord kui me käisime tal arsti juures haava puhastamas, hoidsime me teda kolmekesi kinni, sest ta oli nii viha täis. Suukorv on arstile minnes alati meil kohustuslik. Üks kord käisime me tal arsti juures pärakupaunasid puhastamas (jp, päris nasty) ja kuna Hugo on väga hella hingega, siis ta oli peale seda meie peale nii solvunud, et keeldus terve päeva kodus istumast ja meie poole vaatamast. Seisis lihtsalt püsti ja oli meie poole seljaga. Ma arvan, et sellest ajast on tal ka viha loomaarstide vastu.
Aga siis hakkas jälle see jooksmine. Kõik kiitsid raadiopiiret ning nii sai see endale soetatud. Ma ei mäleta kellele ma seda just rääkisin, aga igatahes tahtsin ma teada, kui kõva suraka sellest piirdest saab ja panin Hugo rihma endale jala ümber, et no kui koer peab elektrilöögi saama, siis ma pean ka teadma. Väga hull ei olnud, aga ebameeldiv küll. Igatahes nägime me megavaeva, et koera treenida raadiopiirdest aru saama, sest kahjuks ei olnud nii, et piire maa sees, koeral rihm kaelas ja ta sai kohe aru, mis värk on. Käisime ja jalutasime pikki päevi ja tunde aias. Kui siis lõpuks tundus, et Hugo on aru saanud, kus ta territoorium on, jätsime me ta üksi jälle koju. Mis te arvate, kas ta sai sellest piirdest õigesti aru? Oo ei, ta arvas, et piirdest tuleb võimalikult kiiresti läbi joosta ja siis mitte eam koju tulla. Sest koju tuleks tähendas talle valu, talle jäi vaid see meelde. Nii läksid meie päevad veel hullemaks, sest nüüd pidime me kõige pealt peale tööd koerale järele minema ja siis nägema tund aega vaeva, et ta oleks nõus autost välja tulema. Raadiopiiret saimegi me kasutada umbes paar kuud, sest Hugo oli nii kaval, et suutis endal kaelarihma kaelast saada ja metsa kaotada.
Mingi kord oli naaber koera koju toonud ja värava külge sidunud ja teate, sellest ajast peale on Hugo kodune. Käib oma metsatiiru ära (ta ei suuda oma hädasid kodus hoovis teha) ja tuleb tagasi. Hädade tegemine on teine Hugo eripära. Näiteks kui ta oli koerte hotellis, siis ta oli väga pikalt kannatanud enne kui oma häda sinna aedikusse teinud. Esteet. Samuti ei sobinud talle oma hädasid teha kui me temaga jalutamas käies pealt vaatasime, me pidime pea kõrvale keerama ja alles siis oli Hugo nõus oma keha kergendama. Ükskord oli talvel Hugo toas terve pika päeva ja hullu lumetormi tõttu jäime me poolel teel koju lumevangi. Me olime kindlad, et Hugo on oma häda tuppa teinud, sest no kuulge ükski loom ei kannata 12 tundi oodata. Kui me koju jõudsime, tormas ta metsiku hooga õue, kuid saate aru, tuba oli puhas.
Hugoga on olnud palju peavalu, kuid samas me teadsime juba teda võttes, et see ei ole nagu kassidega, kes on isepäised ja saavad endaga rohkem ise hakkama, koer vajab hoolt ja on samasugune kohustus nagu laps. Kohati ehk hullemgi veel. Ja kuigi ma olen mingitel hetkedel ehk isegi kahetsenud, et koera võtsime, noh näiteks ei ole nii, et lihtsalt sõidame nädalaks puhkusele, siis mul on ikka hea meel. Kasvõi juba seda, kui kiindunud ta Idasse on, on armas vaadata. Kui Ida titt oli, siis Hugo mingi aeg arvas vist, et ta peab last kõikide pilkude eest kaitsma ja kui keegi siis lapsele lähenes, näitas Hugo hambaid. Ahjaa, me vahepeal naerame, et Marek on Hugo välja koolitanud, sest ükski meessoost isik ei tohi mulle lähedale tulla ilma et ei oleks ohtu, et Hugo teda tagumikust näksab (kui Hugol on juba selge,et mees ei kujuta endast mulle ohtu, siis on kõik ok, aga alguses, ei tasu meestel üksinda meie hoovi peale jalutama tulla, eriti kui ma läheduses olen).
See postitus sai nüüd pikem kui keskmine romaan, aga ma lihtsalt avastasin, et ma ei ole tegelikult oma koerast kuigi palju head kirjutanud, kuid ta on lihtsalt nii chill, oma veidruste ja harjumustega, et ta vääris üht keskmise romaani pikkust postitust.
Palun ära rohkem koeri enam kunagi võta! Nii hoolimatu koeraomanik ja kirjutad siin veel niimoodi uhkelt. 😕
Teil on kõvasti vedanud, et koer auto alla pole jäänud või keegi teda maha löönud/lasknud ei ole.
Sul ei ole majal aeda ümber ja jätad lihtsalt niisama koera lahti. Hea õnne peale – ma ju ütlesin talle, et peab maja juures olema.
Ausalt, ma ei oska midagi muud öelda, olen shokis sellises loomasse suhtumises. Su kirjutistes kumab läbi ükskõiksus teista vastu, aga ausalt öeldes siiani arvasin, et see on poos, lugejate saamiseks. Aga et sa ka päriselt nii enesekeskne oled, oli mulle küll pettumus.
Millest sa räägid? Kus on ükskõiksus? Ma armastan oma looma üle kõige. Ma muidugi ei suuda ise näha ka, et minu kirjutistes oleks ükskõiksust teiste suhtes, aga kui on, siis olgu. Aga vaata oma koera suhtes ma küll ükskõikne ei ole. Koer jäi koju õue kui olime paigaldanud raadiopiirde, minu meelest see ongi asja mõte.
Elame me metsa sees, kus autosid ei sõida isegi mitte. Ja sai kirjutatud, et koer püsib kodus. Külmade ilmadega on lausa toas.
Ma ei saa ausalt aru, et koolis käimine, mis jah peale aastat pooleli jäi, arstidel käimine, hoolitsemine, jalutamine, hotelli panek, reisile kaasa võtmine on hoolimatus ja enesekesksus.
Et meil on koetaga peavalu olnud, sest võib olla ka mina ei teadnud täpselt, mida koerapidamine tähendab, ei tähenda, et me temast ei hooli. Pettumus on sellised inimesed nagu sina, mitte mina!
Sa lased koeral korduvalt ära joosta. Ma ei saa tõesti aru, miks metsa sees jooksmine koeral turvalisem peaks olema? Rebased söövad ka koeri ja kasse.
Kui mu koer on üks kord ära jooksnud, siis ma iial ei prooviks uuesti, kas nüüd raadiopiire töötab või ei.
Aga ok, ma ei viitsi rohkem vaielda. Üks kord võib koer tõesti juhuse tahtel ära kaduda. Isegi kaks korda, aga korduvalt – sellele ei näema enam vabandust, vaid omaniku mugavust.
Koer nagu lapski on pereliige, kes vajab tegelemist. Kui tahad kaunistust diivanile, võta mängukoer. Nii lihtne see ongi.
Tead, ausalt, sa oled ikka jobu. Üks asi on koera ära jooksmine, ja ma ei ela ka mingis Nukitsamehe metsas, kus murdjad metsloomad on, kuid see selleks. KUST KURADI KOHAST sa lugesid välja, et ma ei tegele oma koeraga? Palun ütle mulle ka! Ma tõesti olen vist loll koeraomanik, kui arvasin, et jalutamas käimine ja temaga mängimine on piisav. Ju siis tean ma loomadest hoolimisest ikka liiga vähe.
Mis sa selle peale kostad kui ma ütlen, et kassid elavad meil lausa õues? Kuuris. Sest tuppa pissimine ei lõppenud. Olen ka hoolimatu? Et parem haisegu elamine või et koligu ma ise kuuri?
Püha taevas,. mis inimesed!
Sulle on vist teised inimesed sageli pettumuseks.
Ju siis on jah, ma ise küll seda ei teadnud. Sille oli mulle oma kommentaaridega küll jah tõeline pettumus.
Kuule kallis inimene, mina tahaks näha seda rebast, kes Hugo suurust koera sööma hakkab. See peab olema mingi mutantrebane. Teiseks mitte ükski kuramuse aed ei pea maal metsas kassi kinni. Kui siis selline, mis on kinniseks ehitatud ka pealt, umbes nagu kanaaed. Minu vanemate kassid käivad nimelt põllul hiiri püüdmas ja söövad need veel ära ka. Ja mitte ühtki kassi pole rebane ära söönud ega ka ilves, kes sealkandis pesitseb. Et nii lolli rebast, kes Hugo suurust koera ründama hakkab tahan mina näha…
Kusjuures kunagi kui siia kolisime ajas rebane Skype´i taga koduaias, siis meil veel oli aed. Mina, vana linnalaps, vaatasin, et appike kui kena koheva sabaga peika Skype´il ja siis sain aru, et rebane. Kiljusin nii, et rebane kadus seitsme maa ja mere taha. Aga jah, kass on üks asi, Hugo vist nats midagi muud
Tegelikult on ju lapsik ja ka rumal öelda, et pettumuseks on inimene, kes looma heaolu pärast muretseb.
Minu meelest kumab sellest postitusest küll läbi see, et seda koera vähemalt armastatakse.
WTF did I just read? Tõesti või!? Ka mul on koer olnud ja kui ta ikka tahab, läheb. Mu koer kaevas end aia alt läbi, ronis üle 2 m võrkaia, ronis üle lippaia, näris aeda augu jne. Lõpuks tegime nii, et kui meid kodus polnud, panime ta ketti. Jämeda lehmaketi külge, kaela poova metallrihma. Ja ka see ei aidanud, tõmbas kord rihma puruks, siis üle pea jne. Siis panime selga traksid ja imesüsteemiga keti ja trakside külge uuesti poova rihma. Tundus jumala kuulikindel lahendus. Tulemuseks – kadunud koer. Tuppa teda jätta ei saanud, sest ta lihtsalt ulgus non-stop ja mitte vaikselt. Naabrid kaebasid, et loom ulub – jälle halb. Ja kõikjale kaasa teda ju ka võtta ei saa. Minu töökoht seda kahjuks ei võimalda. Õnneks oskas ise koju tulla ja ei olnud kunagi ära kauem kui paar tundi. Koer rahunes vanuse lisandudes maha.
Olgu öeldud, et ta oli koolitatud, temaga sai palju tegeletud, kuna oli nö väga aktiivsest tõust (husky), hoidsime teda kui silmatera, võtsime ta alati kaasa kui läksime kuskile kauemaks kui tööpäevaks jne. Ja olgu, olen nõus, et tihtipeale on koera või mistahes looma ärajooksmisel omanikul ka süüd, kuid mitte alati.
Sinu vihast vahutav kirjutis jätab aga mulle mulje, et kui sul on olnud/on loom, siis sind on õnnistatud erakordselt kuuleka ja hea loomaga. Kui aga pole looma omanud, siis… oh püha lihtsameelsust.
Vastuseks siis Sille kommentaarile. 🙂
See on hea, et sina kes sa nii tagasihoidlik oled saad end nyyd oma uhke koera ja tema valismaa nime abil end ka eesti meediasse upitada, tundud kindlasti huvitavam. Tore on lugeda, et oskad kirjutada, et sa ka oskad hoolida sest koer on ju kuidagi elus. Alusta parem ikkagi oma tulevase ema omaduste arendamiseks Tamagotchist sest ka minu meelest oled sa oskamatu ja saamatu loomapiinaja.
Seks meestega ei soltu sellest kas sul on koer voi ei ole koer aga sul on ilus soeng ja kaunis juuksevarv nii, et edu sulle tagasihoidlik pohjamaanaine vastupidi, koer just segab suhteid aga peale soovitud tutvumist on ei ole sul ju looma enam vaja.
Ma olen seda kommentaari nüüd KOLM korda lugenud ja ei saa MITTE MIDAGI ARU.Mis mõttes uhke koera ja välismaa nime abil end Eesti meediasse upitada?
Seeni oled teinud v?
Eeeem…kuidas nüüd viisakalt küsida Ingridike. Hmm…kas kukkusid väga kõvasti pea peale kunagi?
Kurja, taas ma lugesin midagi hoopis muud kui mõned teised. Ilmselt ikka viga selles, et ma kanna prille- höhö.
No mina enda arvates kirjutasin ka midagi muud, aga ma olen ammu ka aru saanud, et vist ei oska lihtsalt kirjutada
Keira, minu meelest on lapsik tulla siia mind hoolimatuks loomaomanikuks nimetada. Muidugi olen ma vigu teinud ja valesti käitunud, kuid koer on nagu pereliige ja siis tuleb keegi, kes muretseb koera heaolu pärast. Tahaks kohe küsida WTF? Et mismoodi see aktsepteeritud hoolitsemine siis käib?
Mina lugesin siit küll välja hoolimist. Ja seda (nagu ka Malluka ja Rentsi postitustest), et meie ei võta ühtegi koera enne, kui me saame endale lubada eriliselt flegmaatilist tõugu koera eriliselt flegmaatilise kutsika, sest kanavõrk mulle ei meeldi ja korralik tara krundi ümber pole veel mitu aastat prioriteet, igapäevaselt pool päeva koera treenimine ka mitte (veerandi päevast saaksin juba ohverdada).
Tegelikult on koerad hästi erineva iseloomuga. Mu pinginaabril oli kunagi kastreerimata isane krants, kes isegi kogemata tänavale sattudes otsis kohe võimalust aeda tagasi minna. Ei olnud arg, lihtsalt sai väga hästi aru, kus on tema territoorium ja kus ei ole. Meie naabritel on rotveiler, kes küll kolab aiast välja saades kogu küla läbi ja vaatab üle, mis teateid kuhugi jäetud on, aga kui meie aias oleme, siis meie kujuteldavast väravapiirist sisse ei tule. Üldse mitte kunagi. Teised naabrid jälle hoiavad oma taksi ainult rihma otsas, sest see põrutab igal võimalusel minema ja ei tule teinekord paar päeva tagasi, kuigi näljas ega halvas peresuhtes ei paista olevat, lihtsalt seiklushimu on nii suur. Ma siiamaani loodan naiivselt, et iseloom sõltub tõust …
Imelikud inimesed on olemas! Lugesin postitust ja mõtlesin, et nii armas. Ja siis….lugesin kommentaare….tule taevas appi, nad lugesid ilmselt absoluutselt teist postitust.
Sa oled tubli! Vinget uut aastat kogu perele ja hoitud ning armastatud koduloomadele.
Ps, ma loen mutri ajast ja esimest korda kirjutan….
Oli ka aeg kirjutada:) mõnusat uut!