30päevane blogiväljakutse päev9

Ma eelmisel aastal alustasin blogimise väljakutsega, aga ma enam ei mäleta, mis mul juhtus, et see pooleli jäi. Jõudsin kaheksanda päevani. Nüüd leidsin, et keegi oli jälle uue väljakutse teinud ja otsustasin kaasa lüüa, aga teen natuke sohki ja alustan üheksandast päevast, sest no eelmis väljakutsega sain ikkagi kaheksa päeva tehtud. Vaatame, palju siis seekord.

Niisiis. Päev 9. Kirjuta oma tugevatest külgedest.

Mul on kõrge stressitaluvus, mis käib käsikäes organiseerimisvõimega. Eriti tööalaselt. Kui tekib probleem, siis ma ei lähe endast välja, vaid hakkan otsekohe lahendust otsima. Ma mäletan juba vanast ajast kui autojuhid teinekord keset ööd helistasid, et ei saa üle piiri, sest midagi oli valesti vormistatud või jumal teab, mis veel, siis ma püüdsin alati leida lahenduse. Või et kogemata saadeti kliendile vale pakk, kaup läks kaduma, hilines ja telefoni otsas oli pettunud ning vihane klient, ma ei läinud selle peale stressi, vaid kuulasin ta ära. Üheksal juhul kümnest rahunes klient maha.

Samamoodi olen ma tähele pannud, et kui ma muidu olen pool-kanaaju, siis stressirikastest olukordades suudan ma säilitada kaine mõistuse ja püüan lahendusi leida. Igatahes ei lähe ma närvi. Sajad katkise autoga teele jäämised ja igasugu muud äpardused on mulle seda kinnitanud. Kusjuures naljakas on see, et kui sellistes olukordades suudan ma olla rahulik ja kannatlik, siis näiteks telefoni ja arvutiprobleemidega ei ole mul kannatlikkust grammivõrdki. Ma lähen täiesti hulluks kui need kinni hanguvad või aeglased on.

Teine tugev külg on mul see, et ma suudan inimesi kuulata. Te ei kujuta ette kui palju inimesed, tuttavad ja võhivõõrad, on mulle oma südant puistanud, rääkinud mulle asju, mida nad kellelegi teisele pole rääkinud. Ma ei tea, millest see tuleb, aga inimesed usaldavad mulle oma saladusi ja küsivalt minult nõu. Ja tahavad minuga suhelda. Ma olen väga hea suhtleja. Samas jällegi võin ma täielikult lukustuda oma mulli ja mõnes seltskonnas mitte sõnagi rääkida, sest ma hakkan häbenema. Jp, avalikult oma elust blogijana olen ma tegelikkuses aegajalt piisavalt häbelik. Kui keegi ise minuga suhtlema ei tule, siis ma hoian eemale. Tihti arvatakse seetõttu, et  ma olen ülbe.

Kolmandaks tugevaks küljeks on kriitika talumine. Muidugi on asju, mis lähevad hinge ja teevad haiget, kuid ausalt, aastatega olen ma õppinud kriitikat taluma. Umbes kümme aastat tagasi ei talunud ma grammivõrdki kriitikat, ma arvasin, et mul on alati õigus ja ma nägin rohkem pindu teiste silmas kui palki enda omas. Nüüd oskan ma kriitikat “sõeluda” – mõnikord on kritiseerijate sõnade taga mitte pahatahtlikkus või kadedus, vaid soov aidata. Näiteks läks mulle väga hinge kui mu sõbranna soovitas mul psühholoogi juurde minna. “Mis mõttes?” solvusin mina. Täna olen ma talle selle soovituse eest tänulik. Kuid mitte alati ei suuda ma kriitikaga toime tulla, selle pärast ma plärtsungi vahel nagu 14-aastane.

Ma võiksin ennast veel kiita, aga no aitab nendest kolmest ka. Muidu läheb liiga pikaks see postitus;)

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s