Mul on täna olnud kummaline päev. On saanud nalja, on juhtunud äpardusi, ma olen sõbrannadega klatšinud blogijaid, pidanud plaani, kuna sööma minna, leppinud kokku, kuhu sööma minna, vihastanud auto peale, vihastanud elektri peale, ostnud Humanast kahe euroga kampsuni, teinud tööd, naernud, ilkunud sõbrannadega mingite lollide naljade üle, teinud süüa… Kuid pool mu päevast on samal ajal möödunud kummalises udus sellest hetkest, kui nägin Facebookis, et üks mu tuttav oli postitanud oma lapse pildi ja sünniaja…ning veel mingi kuupäeva. Ma vaatasin seda postitust ja lootsin, et ma saan valesti aru. Et see teine kuupäev ei ole kolme-aastase lapse surmakuupäev. Ma ei saanud valesti aru.
Ma ei tunne seda inimest väga hästi, tema last ei ole ma isegi kunagi näinud, kui Facebooki postitused välja jätta, aga iga kord kui ma selle väikese poisi ja tema pere peale täna mõtlen, hakkan ma nutma. Ma olen nutnud täna valgusfoori all, ma olen nutnud Idale lasetaeda järele minnes, ma olen nutnud lumeingleid tehes ja ma hoian end tagasi, et mitte nutta praegu. Kummaline, kui võtta arvesse, et ma ju tegelikult ei tunnegi neid inimesi, aga seda raskem mul hakkab,sest ma mõtlen, et kui mul, kes on tegelikult võõras inimene, on nii ängistav täna olla, siis, mida peab see pere tundma. Ma tahaks neid lohutada, midagi teha, midagi öelda, kuid ma ju tean, et midagi ei saa teha ega midagi ei saa muuta, ka sõnad on üleliigsed.
Samal ajal kuulsin ma sõbrannadelt, et ühes tuntud blogis hakkab külalispostitusi kirjutama üks teine blogija, blogija, kellel on melanoom. See tekitas minus ausalt viha. Ma olen kunagi pool vihast-pool naljaga sõnumi “surnud oled või?”, hommikul sain ma sõnumi, et inimene, kellele ma sõnumi saatsin, oligi surma saanud. Surmaga ja haigustega, mille tagajärjeks võib olla surm, ei tehta nalja. Aga kuidas teisiti seda blogide vahelist “koostööd” nimetada saab? Tahad end välja elada, oma emotsioonid välja lasta, jagada oma lugu ja ravi, koguda raha, suhelda lugejatega, saada toetust – palun kirjuta sellest oma veebipäevikus. Tahad suuremat publikut ja oma haigusega kuulsaks saada – jaga oma blogilinki mõne ajalehe/ajakirjaga! Aga milleks selline samm? Rumal, ääretult rumal. Paha maik on asjal juures.
Rumal on see, kes vabandust ei leia, kuid ma ostsin poest pudeli punast veini (mille ma koju jõudes esikupõrandale kogemata sajaks tuhandeks killuks kukutasin), sest see “uudis” tuttava kolme-aastase lapse surmast kiskus kuidagi lahti igasugused haavad, suurendas mu kõige suuremaid hirme ning ma tunnengi, et “tuul tõuseb, nii raske on hingata”.
Ma tean, et see on lapsik, kuid sellistel hetkedel lohutan ma end sellega, et me kohtume kõik Nangijaalas. Kirsiorus.
Ma ei tea kas me mõtleme sama blogi aga ma arvan et seesama ikka. Tollel melanoomi haigusega naisel minu teada ei ole blogi, kuigi kõik jah soovitasid kommentaarides talle enda isiklik teha.
Mina sain lingi tema isikliku blogiga, ma pole veel vaadanud, aga ma arvan, et see oli ikka tema oma. Aga isegi kui ei olnud ja nüüd teeb, siis halb maik on juures
Vabandust, aga ma ei saa aru, mis seos on melanoomil ja blogijal? Või miks peaks melanoom kedagi defineerima? Või miks on halb maik juures? Või miks ei tohi melanoomiga inimene külalispostitusi kirjutada?
Mina ei saa samamoodi aru. Eriti kuna antud naisterahva külalispostitused pidid olema rohkem trennipostitused sellest, kuidas ta bikiinifitnessilavale püüdleb. Kas see just kõige õigem blogi selliste külalispostituste jaoks oleks võib vaid mõelda, aga ma ei näe selles midagi halba. Samamoodi nagu ma ei näe, miks peaks seda kutsuma haiguse üle “nalja tegemiseks”? Eriti kuna juttu ei olnud sugugi raha kogumisest…
Halb maik on selles mõttes minu jaoks, et mulle tundub, et haigust tahetakse kuidagi ära kasutada ja see on vale. Ma ei ole küll süvenenud väga ja võib olla panen pange, aga mulle tundub, et tegu on väga positiivse ja tahtejõulise inimesega, kes peaks kirjutama oma näoga ja oma “hingamisega” blogi, et see oleks ehk positiivne eeskuju või mingi lootuseallikas neile, kel samamoodi mõni raske haigus. Niimoodi külalispostitustena tuntud blogis mõjub see lihtsalt valesti.
Või okei, ma küsin siis nii – ma olen aru saanud, et mina saan piki päid oma arvamuse eest, sest olen mina, kui seda teeks keegi teine, siis oleks ehk mu arvamused aksepteeritumad ehk siis kas sulle meeldiks selliseid postitusi minu blogist lugeda või sa eelistaksid tolle inimese enda blogi lugeda?
Igal juhul soovin ma muidugi sellele inimesele jõudu, tervist ja paranemist, selles polegi küsimus.
Ma ei ütlegi, et keegi haiguse üle nalja teeb, aga mu jaoks on see kellegi teise blogis oma loo jutustamine nagu nalja tegemine, selle asemel, et kirjutada oma blogi, millel kindlasti oleks palju kaasaelajaid, tehakse sellest show. Minu arvates. Kui kõik teised arvavad, et see on okei ja täiesti mõistlik, siis ju on lihtsalt minu kiiks.
Mulle meeldib, et inimesed julgevad oma lugusid ka negatiivsematest kogemustest ja sellega hakkama saamisest ja sellega seotud emotsioonidest kirjutada, ma usun, et sellised lood on vajalikud, pakuvad tuge neile, kes sarnases olukorras, aga minu jaoks mõjus see nagu “laura blogi” reklaam TV3-s.
Mulle jääb ka sinu suhtumine arusaamatuks. Peale selle on su suhtumine lihtsalt inetu (ja palun, katsu kordki endast üle olla ja mitte selle peale midagi sapist ja veel inetumat purtsatada). 26-aastane naine on vähi põdemiseks ikka väga noor. Kui tal saab kergem blogi pidamisest, siis loomulikult pidagu blogi. Mida on sul või mingil teisel inimesel, kel pole aimugi tema tunnetest, sellega asja? Surmaga ei tehta nalja, aga teise inimese raske haigusega toimetuleku üle moraliseerida üritada on vastik. Kasva ometi ükskord suureks. Normaalne inimene oleks tänulik, et sellised katsumused on temast endast mööda läinud.
Selle sama Kirsiorgu läinud kolmeaastase poisi ema pidas ka blogi lapse haigusest, põhjuseks osaliselt ka see, et kui kellelgi sama mure, aga ei oska inglise keelt (enamus selleteemalisi postitusi netis on inglisekeelsed), siis saavad nad eesti keeles teada, mida see tähendab ja kuidas elu selle defektiga edasi läheb. Sellised blogid on tänuväärsed, aga vaid siis kui nad ei kao ära kollaste postituste ja reklaami vahele.
Oi kui kurb..mis selle lapsega juhtus? Pisikeste surm on nii raske emotsionaalselt kui sul endal ka laps. Puhka rahus väike päike.
Ma ei tea täpselt, tean vaid, et sündis sünnidefektiga ja oli pidevalt haiglas, haigusest hoolimata tuli see uudis tõesti külma dušina. Sul on õigus, et pisikeste surm on emotsionaalselt raske kui endal laps(ed), ma vaatan paljudele teistelegi olukordadele nüüd peale emaks saamist hoopis teisiti.
Ma arvan, et mainimist väärib ka see, et see vähki põdev neiu ja blogija olid omavahel juba varem sõbrad/tuttavad
Kui see midagi muudab, siis jah. Ma ei ütle, et see kõigile teistele inimestele peaks ebasobiv tunduma, mulle aga tundub. Sõbrad või mitte.
Palun ütle see koht, kus seal postituses nalja tehti? Inimene tahtis rääkida oma lugu, vahet pole siis kuidas. Tal on tõesti enda blogi ka (lugesin seda juba suve alguses), aga kuna pole vist suuremasi järjepidav blogija siis on lihtsam oma lugu rääkida blogis, kus juba on lugejad. Mis see siis lõpuks kellegi asi on? Arvestades, milline sõnum seal taga on. Mina näiteks jälgin oma sünnimärke alati kullipilguga aga tund aega tagasi käisin peegli ees ja vaatasin veel kord kõik üle. Kui kõik lugejad seda teevad siis on ju super!
Teiseks mulle tundub, et sa oled selle postituse purjus peaga kirjutanud. Loe nüüd ilusti uuesti läbi ja proovi teise pilguga vaadata ja kas sa ise saad aru, mis sa öelda oled tahtnud?
Tead, ma muud ei viitsi kommenteerida, ma olen oma arvamuse siin teiste kommentaaride all ära öelnud. AGA ma ei saa aru, miks sa siin blogis käid, kui on ILMSELGE, et sulle ei sobi kunagi ükski mu arvamus. Ja lisaks ma arvan, et sa oled idioot, et arvad, et ma purjus peaga kirjutan. Mis sa kujutad ette, et kui ma veinitamisest räägin tihti, siis ma olen kodus kogu aeg maani täis? Sina mine loe neid blogisid, mis sulle meeldivad ja ära targuta siin!
Kusjuures ma joudsin siia blogini just selle postituse pärast. Seda idiootsust jagati juba. Nii ma tavaliselt siia jõuangi. Seega ma ei tea kui tihti sa siin veinist räägid. Kui räâgidki tihti siis kysiks muidugi kohe et äkki ei peaks vein olema nii lahutamatu osa. Aga kuna ma su joomissagedusi ei tea siis ei hakka kommenteerima. Aga miks ma viitasin selle postituse seosele veiniga? Sest pooled su laused on nii grammatiliselt kui loogiliselt valesti üles ehitatud, et ehk läks vähe käest ära selle veiniga seekord? Kuna ma tipin telefonis siis ei viitsi täieliku retsensiooni esitada aga vaata seda lauset, kus sa sellest sõnumist kirjutasid. Okei ma sain pointist aru aga seal on midagi puudu. Ja paar sellist lauset veel.
Juhtub kõigil. Võib-olla tippisid ka telefoniga või emotsiooniajel aga vahepeal ehk oleks tark postitus valmis kirjutada ja paar tundi oodata, läbi lugeda ja alles siis avaldada.
Et ma nii arusaamatu ja teadmatu inimene ei tunduks siis see teema, just see esimene, on väga tuttav. See laps aga läks 8-aastasena.
Püha jeesus, ma ei julgegi enam vist veinist rääkida, sest tundub, et selle põhjal saab teha kaugeleulatuvaid järeldusi, et ma olengi kogu aeg purjus. Appikene, mis inimesed!
Mis aga puudutab seda postitust, siis minu jaoks ei ole see idiootsus, minu jaoks on see minu arvamus ja minu emotsioon, miks ma peaksin seda häbenema või retsentseerima? MULLE tundub IDIOOTNE teha külalispostitusi teises blogis, mis keskendub meelelahutusele, kõmule, kollastele uudistele, reklaamile, teemal, mis on tõsine. See kaob sinna ära. Ja naljategemise all ei mõelnud ma seda, et keegi sel teemal nalja teeb, vaid selline blogimisevorm või koostöö mõjub naljakalt, veidralt = nalja tegemisena.
Idioot oled sa selle postituse põhjal küll ise. Oled ka enne hiilanud lapsikuse ja teatraalse draamaga, aga tänasega ületasid ennast.
Tule uuesti tagasi, ma usun, et see ei jää mu viimaseks “lapsikuks, idootseks ja teatraalseks draamaks”. Ma suudan end veel kordi ja kordi ületada
Oled uhke veel või? Aga tore, et ei tulnud pähe selle surnud pisipoisi peret mõnitada. Mõnitasid ainult noort kahe lapse ema, kel on vähk. Täiesti haige inimene oled.
oh ei, haige inimene oled sina. mina ei ole kedagi mõnitanud, vaid lausa öelnud, et haigustest kirjutavad blogid on tänuväärsed. seda aga juhul kui see pole kuulsuse saavitamiseks tehtud.
inimesel, kes on tubli, imekaunis ja positiivne, on olemas oma blogi, kus oma tundeid, mõtteid väljendada, kuid ühtäkki on vaja “tõuget”? siin püüti haiguega püüda publikut, kumb blogija rohkem, see ilmselt jääb sinu ja teiste siin sõimlejate jaoks kõrgemaks matemaatikaks.
Nii lolli postitust pole ma ammu lugenud (mõtlen just seda kus alustad sellest blogi koostöö kirjutamisest)
Leidke mõni originaalsem kommentaar juba, seda kuulen ma nii tihti, et see on oma tähenduse kaotanud. Minu point jääb samaks – surmateemadega/kaastundega tuntust koguma. Wow, originaalne!
Ps: kummaline on see, et nüüd korraga vist peab ikka oma blogi, sest sai piisava “tõuke”. Mis selle blogi/külalispostituste pont siis oli?
Sina praegu üritad teise inimese surmahaiguse mõnitamisega kuulsust koguda. Isegi sinu jaoks new low. Aga sul vist puudub nii enesekriitiline mõtlemine kui täna üldse mõtlemisvõime.
Kuulsustr koguda? Päriselt? Ja palun selgita mulle, kuidas see kuulsus siin tuleb hetkel? Ma ise olen ilmselgelt liiga loll, et sellest loogikast aru saada, aga hea oleks teda, siis saan teinekordki “kuulsusr koguda”. Ausalt ka, ma olen idiootseid kommentaare, eesotsas Katri Helenaga siin korduvalt näinud, aga sinu oma saab küll auhinna täna
Ilmselgelt taheti reklaami ja miks ei võinud Marimell sõbra poolest (sain kuskilt aru, et nad on vanad tuttavad) seda pakkuda? Minu meelest oled sa ka oma blogis oma sõprade “asju” reklaaminud? Pealegi Marimelli “kollases” ja reklaame täis blogipesas mõjus selline postitus nagu päikesekiir 🙂 miks aga sa ei avaldanud oma arvamust seal postituse all nagu nt su blogijast tuttav Ebapärlikarp-Triin? Lased ju ise ka teise jnimese haiguse peal liugu?! 😀 “Halb maik on selles mõttes minu jaoks, et mulle tundub, et haigust tahetakse kuidagi ära kasutada ja see on vale. ” Haiged inimesed ei või blogida oma haigusest? Kas selle loogika järgi pime blogija laseb samjti selle peal liugu, et ta on pime?
Ma lasen liugu selle loo peal? Varsti ei julge millestki enam kirjutada, sest kõik on ehk millegi peal liugu laskmine:D
Mul oli pea eile teisi mõtteid täis, kuulsin sellisest blogikonseptsioonist ja see oli MINU JAOKS vale.
Kail, kui pead silmad teda pimeda blogija all, on OMA blogi, mis on TEMA näoga, kihvt ja isikupärane. Mulle ei meenu ka, et ta kusagil “sõbramehe tõuget” oleks vajanud.
Enne saastapostituse tegemist tulebki mõelda. Ja jätta postitus tegemata. Saasta kirjutaja ei ole JULGE, ta on MADAL ja RUMAL. Selle naise postitused võivad olla väga suureks abiks inimestele, kes saavad samasuguse diagnoosi. Siis oleks ju parem, et võimalikult paljud inimesed saaksid neid postitusi lugeda. Järelikult ta vajabki tõuget, tema lugejad vajavad seda, et ta nendeni jõuaks. Tal on sõnum (erinevalt sinu blogist ja enamikust blogidest) ja inimesed, kes seda sõnumit vajabb. Ah et sind häirib selline “kuulsus”? Melanoomi põdejate jaoks on täiesti ükskõik, mida mingi sisutühi nähvits arvab või kas tema jaoks on õige, et info jõuab abivajajateni. Vanasti jäi mulje, et oled lihtsalt tühine inimene. Nüüd hakkab kujunema mulje, et oled psühhopaat.
Tore, et mind tundma oled õppinud ja läbi hammustanud, kes ma olen
Iga blogija ja mitteblogija (olgu terve või haige) võib koostööd teha kellega tahes ja leida võimalusi külalispostituste avaldamiseks kelle blogis tahes.Mingit põhjust pole teda selle pärast rünnata. On tore, kui kaks inimest leiavad, et saavad ja tahavad koostööd teha. Ja kui nad ka sõbrad on, seda parem. Sellel, mida sina siin teed seoses selle külalisblogijaga on nimetuseks hüsteeria – püüa ise ennast analüüsida, et leida TÕELINE põhjus, mis selle tekitas.
jumala pärast,tehku mida tahavad, ausalt ma ei viitsi enam. Mina ei pea end selle pärast analüüsima, ma tean väga hästi, miks mind mingid teemad ärritavad ja see siin ongi minu arvamus, minu emotsioon antud teemale.
Mina saan küll aru, mida sa mõtled. Vähemalt ma arvan seda.
Kui selle blogija mõte oleks olnud siiras soov aidata inimese lugu massidesse, siis oleks ta soovitanud teha sel inimesel oma blogi ja lihtsalt jaganud linki. Oleks palunud oma sõpradel-tuttavatel blogijatel sama teha.
Arvestades, et Marimell kogub klikkidega raha ja on eelkõige huvitatud, et tema blogi klikke koguks, siis ei ole see praegu siiras. Vähemalt ei jäta siirast muljet. Ja see on tegelikult selle naise ärakasutamine, tema haiguse ärakasutamine.
PS! Natuke on kurb, et ükskõik, mis teemal sa kirjutad, saad halvustava suhtumise osaliseks.
Eks on vist nii, et kui ma kirjutaksin nii nagu sina praegu kirjutasin, siis oleks halvakspanu vähem, aga mina kirjutan emotsiooni pealt, täpselt nii nagu ma mõtlen ja see ajab inimesi närvi. Muidugi ma saan aru, et provotseerin, olen eksinud ja mida iganes veel teinud, et inimestel on oma (negatiivne) arvamus minust, see on minu puhul ilmselt paratamatus, kuid pean ju ausalt tunnistama, et ma ei usu, et sellist pidevat halvakspanu ma ära teeninud oleksin:)
Sa oled emotsionaalse arengu mõttes teismeline plähmerdis ja peale selle kaldud nartsissismile. Kriitikataluvus on null ja õppimisvõime samuti üsna olematu. Muidu ju analüüsiksid oma sõnavõtte ja mõtleksid, kuidas oleks tulnud sõnastada, et sinust õigesti aru saadaks? Huumorimeele abil saaksid lapsesuuga tehtud väljaütlemisi siluda. Selle asemel ründad alati raevukalt kõiki, kes sind kritiseerivad.
Paljud inimesed peavad blogisid ja kõik avaldavad päevast päeva seisukohti. Enamik inimesi suudab ja oskab seda teisiti kui sina. Eks sul on kaks valikut. Õppida midagi või jääda selliseks, nagu oled, ning arvata, et suurel osal sinu postitusi lugevatest inimestest on sinu vastu mingi vandenõu. Aga miks peaks olema? Sa ei lähe mitte kellelegi niimoodi korda nagu iseendale. See kehtib kõigi inimeste kohta.
Siis sa ei tunne mind ikka üldse, mul on äärmiselt tugev kriitikataluvus, õppimisvõime samuti, isegi ei varja et olen natuke eneseimetleja, aga see on mind ka edasi aidanud.
Ja mingit vandenõu ma enda vastu küll ei näe:) aga sinusuguseid “kriitikuid” ma ikka ei mõista
Minu kommentaar oli liiga kuri ja seega inetu. Palun vabandust. Kriitikataluvus ei tähenda, et igaühele, kes sind kritiseerib, antakse lihtsalt vastu. Pigem ikka seda, et mõtled läbi, mida ja miks sulle öeldakse ja katsud sellest õppida, kui on põhjust. Ja blogis on selleks olnud palju kordi põhjust. Eneseimetlus ei ole halb. Eks igaüks on natuke eneseimetleja. Imelik on siis, kui hakatakse seda imetlust ka teistelt ootama, sest keegi ei imetle meid nii nagu me ise.
Täiskasvanu peaks teadma, et on teemad, kus tuleb sõnu valida ja mitte lihtsalt valimatult suvalisi asju avaldada. Kellegi vähihaigus on just selline teema, kus on VÄGA INETU kirjutada plähmerdav postitus. Mida sa selle juures endiselt ei mõista?
Võib olla ma varasemalt ei analüüsinud, aga ma olen väga palju ka kirjutanud kriitikast ja selle talumisest ja sellest, et teiekord on kriitikas tibake tõtt. See on okei, et mind kritiseeritakse, aga nii nagu sa lahmisid, siis muidugi annan ma vastu, mitte ei kuula kõrvad ludus.
Vähihaige postituse kohta arvasin ma TÄPSELT SEDA, mida eelmine kommenteerija ilma emotsioonideta ütles ja ma arvan, et ma ei öelnud midagi valesti
Sa rääkisid naljategemisest ja halvustasid vähihaige naise valikuid. Kui ei saa siiani aru, mis sa valesti tegid, siis ei ole midagi parata. Aga siis ei ole ka midagi imestada siinsete kommentaaride üle. Mina ei lahminud midagi. Pall läks veerema sellest, et vastasin sinu enda lahmivale kommentaarile. Sõimasid idioodiks inimest, kes sulle täiesti rahuliku ja viisaka kommentaari kirjutas.
Minu jaoks on naljategemine teises blogis sellisel moel külalispostituse kirjutamine ja see valik on vale. Ei näe ma tõesti, et arvustasin ja midagi halvasti ütlesin vähihaige või haiguse kohta.
Ja anna mulle andeks, aga kuidagi teisiti kui idioodiks ei saa ma nimetada inimest, kes käib siin pidevalt minu postitusi kritiseerimas ja tagatippu ütleb, et olen veel purjus ka kui oma postitusi kirjutan. Emotsioonid ja sõnavalik on üks asi, teine asi on tulla mu kallale lahmima
Ta ei tulnud kallale ja ei lahminud. Selle teema puhul kindlasti mitte. Kallale läksid vastuseks sina talle. Lahmivalt. Ma ei tea, kui palju on seal blogis lugejaid, mis sind häirib. Kui on palju, siis on hea turundus seda kasutada. Kui on vähe või kui seda blogi saaks ka muul moel kasutada, näiteks linkimiseks, siis ei ole parim valik. Sel teemal saab ilmselt nõu anda, kui tõesti tahaks aidata.
Aga normaalse mõistusega keskealine inimene ega tegelikult mitte keegi ei kasuta melanoomist rääkides sõna naljakas. Kui sa saad leiva lauale ka nii, et nimetad noore vähihaige naise tegevust naljategemiseks, siis palju õnne. Aga milleks siis sõimata, kui sa oled ise igal juhul rahul?
Ok
Peale emotsionaalse ebastabiilsuse – sest mida muud näitab see, kui keskealine naine asub idioodiks sõimama viisakat postitajat? – on probleem sinu eneseväljenduses. Kritiseerisid kommentaarides vähihaige naise blogi ja teatasid, et haigustest kirjutada on mõtet siis, kui sellega ei taheta kuulsaks saada. Vastupidi, kui mõte on teiste inimeste aitamine, siis just ongi vaja, et blogi oleks kuulus ja võimalikult loetav. Ega need ei ole suvalised kaltsupostitused, mõni vähihaige võib pääseda hulluks minemisest, kui saab lugeda saatusekaaslase kogemustest.
Okei, teeme nii, et jääme eriarvamusele,. Mina ei meeldi sulle ja paljudele teistele ja mulle ei meeldi teatud kommentaarid või viis kuidas “taheti teisi inimesi aidata”.
Kõik. Meil ei ole vaja siin rohkem vaielda. Minu eneseväljendus on minu eneseväljendus, mis huvitaval kombel toob mulle leiva lauale. Ja see lubab mul olla täpselt see, kes ma olen. Vihake ja kritiseerige siis kui leiate, et hoopis mina idioot olen.
Võõraid inimesi ei vihata. Kritiseerimine ja vihkamine on kaks väga erinevat asja.
OK
Elu on liiga lühikene, et süveneda asjadesse, mis tekitavad ainult negatiivseid emotsioone. Seega soovitaksin isiklikult kommentaator Keiral mitte lugeda blogi, mis ta ilmselgelt endast välja viib. Lisaksin veel, et minu meelest on ebaõiglane ja kohatu kritiseerida inimese isikuomadusi, kui sa seda inimest ei tunne. See rünnak blogija pihta on siin läinud nii isiklikuks, et sel ei ole enam mingit pistmist postituse sisu vaid sellega, kui ebastabiilne inimene on Eveliis. Näib, et antud kommentaator on ise ebastabiilne ja lausa masohhistlik, sest loeb süstemaatiliselt midagi, mis teda ärritab. On mitmed blogid, mis mind ärritavad ja ma hoian nendest kaugele eemale, sest pole minu asi endale ebameeldivaid täiskasvanuid õpetamas käia ja ainult targutada. Või on see osadele inimestele hobi? Naljakas hobi sel juhul.
P.S. Mina saan aru, mida postitusega mõeldud on, Eveliisile omaselt emotsiooniga lajatatud, aga mõte on sama. Marimelli blogi ei ole nii tõsisest asjast jutustavaks kõrvalharuks sobilik. Minu isiklik arvamus on minu isiklik arvamus ja igal meist on oma.
Mind ka hämmastas, et kuidas sinus saab tekkida viha inimese vastu kellel on niigi raske? Mingi blogipostituse pärast? Viha inimese vastu, kes peab elama raske haigusega ja keda sa ei tunne? Ma saaks veel kuidagi aru kui sa pahandaksid Marimelli peale, et ta nagu üritaks seda inimest klikikogujana kasutada.
Ja see kuulsaks saamise jutt on igatpidi lame. Miks peaks keegi tahtma sellise teemaga kuulsaks saada? Kas sina tahtsid kuulsaks saada kui Naistelehes oma rasketest läbielamistest pajatasid?
Tead, ma enam ei viitsi. Mina tahan iga oma liigutuse ja sõnaga kuulsust, erinevalt kõigist teistest. Las jääb.