Minu katsejänes

Kui jätta kõrvale kogu kärgperendus, et mu vennal on õde, kes pole mulle õde ja mu õel on vend, kes pole mulle vend, siis mul on ka üks nö päris õde. Minu tilluke õde. Nimetame teda siis Tillukeseks Delisaks.
e1.jpg
Minu katsejänes. Ma olen temast üheksa aastat vanem ja see tähendab, et ma olen tema peal igasugu “inimkatseid” teinud. Suures osas ikka armsaid. Näiteks on ta päkapikk Päkaga olnud kirjavahetuses, torukoll Bruceleest te juba ka teate.  Kas te suudate uskuda, et Torukoll oli kunagi päriselt ka olemas? Et ta tegelikult ka elas meie Annelinna korteri vannitoa kapis? Ja lausa terve perega. Te ei usu? Ega mina ka ei usuks, kui ma ise seda ei teaks. Mina ju Suure Õena torukolli “leidsin”. Ärge küsige, kust mul selline idee tuli, ilmselt ma lihtsalt olengi kogu aeg üks parasjagu veider tüüp olnud.
Ei tea, kas Tilluke Delisa võiks Torukolliga uuesti sõbraks saada, või kasvame me siiski mingi hetk torukollidest välja. Igaveseks? Aga kui me oleme piisavalt lapsemeelsed? Mina millegi pärast usun, et Brucelee ja ta pere elavad ikka mõne korrusmaja torudes. Kui te teinekord kuulete vannitoa torudest kahtlast kahinat, siis koputage igaks juhuks sinna ja hüüdke vaikselt “Brucelee!”
img_6517img_6595
Ma ei ole ainult armas ja hoolitsev Suur Õde olnud. Ma olen ka pahandust teinud. Ma olen ta pea vastu külmkappi ära löönud, ikka kogemata, aga siiski. Kartsin veel ise, et pärast jääb totuks sellest paugust (ei saa välistada, et ta oleks veelgi särtsakam pliiats kui ma ei oleks ta pead lapsena vastu seda külmkappi ära löönud). Ja ma olen seitsmeaastasele õele alkoholi sisse jootnud. 16-aastasena leidsin ma, et see oli ilgelt naljakas. Tegelikult ei olnud ja eks ma siiamaani mõnikord mõtlen, et mis mu pealuu sees ometi toimus, aga no ilmselt selles 16-aastase ajus ei toimunudki suurt midagi.
Moodsalt riidesse olen ma teda (ja ennast) ka pannud!
e2.jpg
PS: Mul on sel pildil jalas retuusid;) 
Kui ma Norra vahetusõpilaseks läksin, saatis õde mulle kirja, kus oli muuhulgas kirjas “kas sa eesti keelt veel oskad? kui ei oska, siis ära muretse, meil on kodus inglise-eesti sõnaraamat ja ma oskan öelda “wunderbaum”, see on saksa keeles imepuu ja “i love you”, see on inglise keeles ma armastan sind“. Mul on see ja teised kirjad alles. Ja üks postkaart, mille õde mulle Saksamaalt kunagi ammu ammu tõi. Seal on kirjas, et kõik mida ta kingadest ja shoppamisest teab, on ta oma suurelt õelt õppinud. Ma olin nii uhke!
Ma olen üldse oma õe üle uhke olnud. Erinevatel põhjustel. Kasvõi juba selle pärast, et mul oli olemas elusuuruses nukk, kellega mängida.
Ma olen teda kiusanud. Klaverikontserdi ajal naerma ajanud. Ma olen talle piinlikkust valmistanud. Korteripeole talle järele läinud ja peo laiali ajanud. Ma olen teda kasutanud alibina. Ja andnud talle alibid.
Mul on ka keerukamaid mälestusi meie lapsepõlvest. Võib-olla need mälestused on üks põhjus, miks ma mõnikord andestan talle asju, mida ma tegelikult sisemas ei tahaks. Mulle tulevad need paar korda meelde ning ma leian alati, et ta nägi väikese lapsena asju, mida üks väike laps ei peaks kunagi nägema. (Ei, te ei pea mõtlema, et keegi oleks talle liiga teinud, need mälestused on seotud täiskasvanutega).
Me oleme nii palju ägedaid asju koos teinud. Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas ta mulle Tartust Tallinnasse järele tuli, selleks, et mind Tartu viia  Kuidas me järgmisel hommikul kell viis ärkasime, et pakkuda ühe hotelli külalistele hommikusööki. Kuidas ta sõbrannaga Marekile üllatussünnipäeva esinemise tegi (keset talve sõitsid nad sõbrannaga lahtise katusega autoga meie hoovi, panid mängima süntesaatori ja laulsid kõvasti ning valesti Marekile sünnipäevaks). Kuidas me teatrisse tund aega hiljaks jäime ja lärmasime, et meid sisse ei lasta. Kuidas me koos reisil oleme käinud. Ma võiks jätkata ja jätkata.
166811_1388245406669_1848112546_740046_3498600_n
220520113491
Kõik need mälestused panevad mind muigama. Mul on üks kihvt väike õde. Kellel on vedanud suure õega. Eelmine aasta oli meile keerukas, me ei suhelnud õega, aga saime mõlemad aru, et ükskõik mis ümberringi toimub,  meie vahele ei saa tulla miski. Mina hoolin oma õest liiga palju ja tema minust. See on selline eriline suhe. Mulle tuleb meelde kui ma ühel augustikuu päeval siin Norras tõelises depressioonis olin ja korraga helises telefon. See oli mu pisike õde, kes helistas, sest ta oli tundnud, et peab helistama. Ma arvan, et me nutsime nagu kaks väikest last täiest kõrist telefoni oma veerand tundi.  See oli selline hetk, millest aru saavad saada vaid inimesed, kel on oma õe või vennaga lähedased suhted. Sellest, kui oluline on perekond, saab aru vaid inimene, kes ise väärtustab perekonda.
Tilluke Delisa on kohati nagu väike vanainimene, muudkui jaurab midagi kohustustest ja tööst ja koristab 24/7 ja ajab mind hulluks oma pedantsusega, aga no mis seal ikka…Ega siis mõlemad lapsed ei saagi ühtemoodi hästi õnnestuda. Suurem Õde peabki natuke targem ja andekam ja vaimukam olema. Et Tillukesel Delisal oleks kelle pealt õppida.
Ahjaa, Ida on oma tädist vaimustuses.
IMG_8017.JPG

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s