See õudne elu maal

Lapsena veetsin ma kõik oma suved vanama juures maal. Siin oli hea olla, sest vanama ei käskinud mul midagi teha, ma sain puu otsas raamatuid lugeda ja pidin sealt alla ronima vaid siis kui oli vaja uue raamatu järele minna või vanama kaneeli-suhkru saia kutsus sööma. See viimane oli mu lapsepõlve lemmikmagustoit. Sest no ega suurt midagi muud saada ka polnud,aegajalt juhtus, et poodi tuli pulgajäätist, aga seda juhtus nii harva, et kes seda jaksas oodata. Kamašokolaadi oli ka, kuid no see ei olnud ju päris see. Kaneeli-suhkru sai oli palju parem.

Telekast ei tulnud enne midagi kui õhtuti pool tundi “Lasteekraani” ja ega siis ka juhtus, et iga päev ei olnud midagi vaadata. Mõnikord näidati “Klaasikillumängu” ja seda kohutavat saarele aerutamise nukufilmi. “Nõiutud saar” vist oli selle nimi? Mul on siiani trauma sellest muusikast seal filmis. Kui “Oota sa” telekast  tuli, siis see oli pidupäev. Muide, kas te teatsite, et Venemaal on nüüd see multikas keelatud. Ma sain seda paar päeva tagasi teada.

Nii mööduski mu lapsepõlv maal raamatute seltsis. Ma ei osanud midagi paremat tahtagi. Isegi kuivkäimla ja see, et pesemisvõimalusi polnud, ei seganud. Wc-s sai kiiruga käidud, vajadusel nina kinni hoides, ja suvel soojade ilmadega viis Andu mind ujuma, nii et pesemisest ei olnudki sooja ega külma. Ja kes see lapsena end ikka nii väga pesta tahab.

Siis tuli puberteet ja ega ikka maale enam väga ei kippunud. Hiljem tulid muud hädad, et  vana ja lagunenud ja ligadi ja logadi ja vett ei ole ja wc on väljas ja netti ei ole ja telekas on vaid kolm kanalit ja… No rohkem hädasid kui jõuan üles lugeda.

Eile tulime me Idaga vanama juurde maale. Esiteks tahtis Ida reisile ja ma mõtlesin, et mis vahet seal on, kus ma oma tööd teen ja teiseks on vanama koer haavatud, et ehk on minust siin mingit abi kui vaja. Vanama koer on sama suur kui minu auto. Kuri ka. Ja nüüd kui ta on haavatud, ei lase ta isegi mu õde, keda ta muidu väga hoiab, ligi, nii et mina saan siin vaid pläralõuast projektijuht olla. Muud tolku meist Idaga siin küll pole.

Naljakas on siin nüüd olla. Maja on küll vana ja ikka veel ligadi-logadi, kuid ometi hakkab ta vaikselt võtma moodsamat, tänapäevast nägu. Telekas on, sada tuhat kanalit ka, soe vesi, külm vesi, korralik wc ja WIFI. Mis sa hing veel ihkad, onju? Kui nüüd vaid vesi poleks ka veel ära külmunud, siis polegi see elu maal ju nii õudne?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s