Tulumaksutagastus

Umbes täpselt neliteist aastat tagasi kolisin ma Tallinnasse ja sain esimese päristöö, võtsin mõne aja pärast esimese kodulaenu, ostsin esimese korteri ja olin üks neist, kes veebruaris esimesel võimalusel tegi ära tulumaksudeklaratsiooni ja hakkasin kärsitult ootama, et kuna ometi siis raha tagasi kantakse, et shoppama saaks minna. Ma sain tagasi päris korralikud summad igal aastal, kuid midagi mõistlikku ma selle rahaga ei teinud. Ma laristasin selle raha maha. Lihtsalt. Nii nagu kõik “normaalsed” inimesed. Selleks tulumaksutagastus ju oligi. Et osta endale hilpe, kosmeetikat, minna peole, sõita taksoga koju ja tavatoidupoe asemel minna Stockmanni toidupoodi. Üsna kiiresti oli see “lihtsalt tulnud” raha kontolt kadunud. Järgnes tavaelu. Kuni uue aasta veebruarini. Siis sai jälle kulutada.  Ja siis jälle uue veebruarini ja uue veebruarini. Nagu lõputu küünlapäev.

14 aastaga, mis ma olen tööl käinud, olen ma muutunud teadlikumaks ja targemaks. Arutu tarbimine ja asjade hullus on mu meelest lausa naeruväärne. Ei, ma ei ole ka mingi öko-shmöko, kes ütleks, et kõik tarbimine on mõttetu, soovitaks tampoonide asemel kasutada merikäsna ja ei unistaks uutest matkasaabastest, kellast, telefonist, autost, mustast kleidist, mantlist, aga mu elu ei pöörle vaid nende asjade ümber. Ma olen ammu aru saanud, et ei võida see, kellel on surres rohkem asju, kuigi mõningaid tuttavate pealt vaadates oleks nagu alanud mingi võistlus just nimelt selles, et kellel siiski on surres rohkem asju.

Ja siis jõuab kätte veebruar. Internet kubiseb nõuannetest, kuidas arvutada, palju täpselt raha tagasi saadakse, foorumid kubisevad küsimustest, kas raha on juba kellelegi tagastatud, kaua see aega võtab ja maksuameti telefon on punane, sest inimesed ei saa aru, miks naabri-Mari on juba isegi jõudnud oma raha laiaks lüüa, samal ajal kui teised pole veel raha kättegi saanud. Inimesed teevad plaane, mida osta ja mõnda aega võib näha, kuidas inimesed sotsiaalmeedias end erinevatesse kaubanduskeskustesse sisse checkivad, postitavad pilte ostukottidest ja uhkustavad tränaga, mida nad on soodsalt “lihtsalt tulnud” raha eest soetanud. Mu meelest on see nii naljakas. Ja natuke muidugi kurb ka.

Ühtepidi räägime me igal pool kui vaesed me oleme ja siis kui korraks tekib vaba raha, läheme me arutult seda laiaks lööma. Ei, ma ei pea silmas seda kui keegi soetabki endale või lapsele uued saapad, kombe, jope, aga  sellel tulumaksutagastuse-perioodil ei tee suur osa inimestest üldjuhul mingeid ratsionaalseid oste. Ise on pärast õudselt uhked, et näe, mida kõike selle raha eest sai.

Kuu aega hiljem on see kokku kahmitud träna vana ja igav ning pool sellest visatakse ära, antakse ära või pannakse kapipõhja, kust nad enam kunagi päevavalgust ei näe. Hakatakse hädaldama, et oleks vaja uut arvutit/pliiti/telefoni ja ohkama, et nii kahju, et piisavalt pole sissetulekuid, et kasvõi kord aastas reisile minna. Aga äkki jätaks selle arutu shoppamise ja keskenduks kvantiteedi asemel kvaliteedile?

14 thoughts on “Tulumaksutagastus

  1. Ma nägin ühes kohas, kuidas inimesed tellivad endale stuffi koju seisma, et äkki 2 aasta pärast saab kasutada. Teadmata, MIDA nad üldse ostavad. Aga hind pidi olema odavam, kui tavaliselt.

    Like

  2. SO TRUE! Detsembris juba algavad arutelud, mida ma selle rahaga teen..
    Minul on 3 last, ma tean palju ma tagasi saan ja täpselt tean, et antud summa läheb lisakontole, kus see lihtsalt on. Esiteks, on hea, kui nö 13-s palk sülle kukub, teiseks, mine tea, millal vaja läheb. Arutu ostlemine oli teema mu jaoks mõned aastad tagasi, nüüd aga kaalun ja mõtlen, mida ja kui palju ostan.

    Liked by 1 person

  3. Ma tahaks tegelt mainida, et ma pole selliseid inimesi veel kohanud, nagu sa oma postituses kirjeldad. Aga samas ei ole ma blogimaailmas vist seda “lainet” veel üle elanud. Kas varsti hakkab blogides ka “tulumaksu tagastuse raha soovide liste” tulema? 😀 Ma arvasin, et järgmine soovide ja asjade list tuleb valentinipäevaks 😀

    Liked by 2 people

  4. No aga ühe blogija beebi-box? Põrsas kotis! Maksan 50 euri, et saada 160 euri eest (võimalik, et kasutut) kraami? Absurd! Ja siis ohivad boxi-kaupmehe fännid, et Eesti niigi suurepärane vanemahüvitis ei ole piisav…

    Like

    1. Mina isiklikult pole kunagi nendest “boksidest” aru saanud, olgu need ilu- või beebiasju täis, ostan seda, mida reaalselt vaja. niisama elevuse pärast ostan vaid aegajalt mõnel turul loteriid
      Aga saan aru, et selliste karbikeste fänne on küll ja veel, nii et siin ei saa küll midagi halba öelda ettevõtlikkuse kohta.

      Like

      1. Ennegi on nö rumalate pealt rikkaks saadud. Ja rumal oleks jätta võimalus kasutamata? Seni kuni enda eetiliste tõekspidamistega vastuollu ei astu, on vist kõik ok. Iseasi, mis kellegi tõekspidamised on. Mina näiteks eetilistel põhjustel ei suudaks kiirlaenude pealt rikastuda. Mingid jura-boksid tarbimishulluse, odavamalt saamise, brändingu, raha raiskamise ehe näide, aga otseselt kedagi sellega nö ei vigastata. Kui ehk loodust, aga ma ei ole ise ka otseselt täisöko, seega… Seega äriideena ju hea mõte. Kuigi tegemist pole äriideega, vaid lihtsalt enda nime (brändi) ära kasutamisega, mida ilmselt teeks iga inimene, kelle eesmärk on rohkem raha. Äriidee oleks see siis, kui tegemist oleks millegi uue ja jätkusuutlikuga.

        Like

      2. Jah, täiesti nõus, et oleks rumal raha nö maast üles korjamata jätta. Eriti kui nimi/bränd müüb. Miks mitte!
        Kiirlaenud/liigkasuvõtmine on muidugi lausa eraldi teema, minu jaoks täiesti vastuvõtmatu.

        Like

  5. Been there done that 😂
    Nüüd 3 lapse emana on arukust rohkem ja olen arukamalt hakanud seda ühekordset lisaraha kasutama. Eelmine aasta ostsime koju esikusse uue mööblikomplekti. See aasta läheb tulev raha hambafondi 😊

    Aga muidu meeldib mulle ka teha emotsiooni oste ja osta igasugu riideid kokku,mees ikka hädaldab,et kapis hakkab ruumi väheks jääma . Kuid siiski päris arutult raha ei kuluta 😁
    Enamasti on nendel inimestel see mingit moodi vajalik tegevus (pakub rahulolu ,turvatunnet või lihtsalt upitab ego)

    Liked by 1 person

  6. Noh, pean ütlema, et on minugi jaoks see nn süllekukkunud raha.
    Päris algusaastatel kui mul veel õppelaen oli, siis läks see tagasisaadav summa pigem ülikooli jms peale.

    Peale laste sündi mu jaoks pigem see raha midagi, mille eest ostan endale midagi. Üle-eelmine aasta ostsin endale Marc by Marc Jacobs baleriinad. Eelmine aasta spinninguratta, aga see oli pigem sunnitud vajadus kui tahtmine.

    Sel aastal panen raha pigem tallele. Pole silma jäänud midagi mida jubedalt osta tahaks.

    Like

  7. Ma ei saa üldse aru, kuidas te seda raha nii palju tagasi saate, et planeerida lausa, millele kulutada? Tavaline inimene, kes täiskohaga tööl käib, ei saa ju sealt midagi.

    Kas tõesti siis kõigil nii suured kodulaenud kaelas?

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s