Kas lasteaialaps tohib teada saada, kuidas liha taldrikusse saab?

Mu lasteaiaõpetajast sõbranna saatis mulle lingi Granstubben lasteaia postitusest (LINK), kus ühes Nord-Trøndelagi lasteaias Norras said lapsed pealt näha ja osa võtta põhjapõtrade tapmisest. See postitus pidavat Eesti lasteaednike gruppides kirgi kütma. Kirgi kütma võiks vist teoreetiliselt tähendada ka, et Eesti lasteaednikud juubeldavad üheskoos, et vau kui kihvt, aga olles kokku puutunud nii Norra kui Eesti lasteaiaga, siis ma julgen ilma neid kirgi nägemata öelda, et kired on negatiivse alatooniga.

Ma olen  Norra lasteaiaga 1,5 aastat isiklikult kokku puutunud ja sellest ka pidevalt kirjutanud, te ju teate, et minu süda ja poolehoid kuulub Norra lasteaiasüsteemile. Ma ei ütle (enam), et Eesti lasteaiasüsteem on (vaid) kehv, meil on oma tugevused, mida ma olen mõne kuuga nüüd õppinud tundma, kuid ma jään arvamuse juurde, et Eesti lasteaiad on kinni mingites raamides, mingites vanades arvamustes ja traditsioonides ning nendest raamidest ei osata ega taheta välja vaadata. Ma ei kritiseerigi niivõrd lasteaedasid, kui süsteemi üleüldiselt ja ka vanemaid. Täna võisime me lugeda uudiseid, et meid on lõpuks ometi võetud Põhjamaade hulka, meile meeldivad Põhjamaadest pärit oskused, teadmised, me tahame nii meeleheitlikult olla üks nendest, kuid kui juttu tuleb lasteaedadest, siis me teame ikka ise kõige paremini. Kui väljas on veidikene kõvem tuul, on meie lapsed toas, sest 1) neil hakkabki külm, kuna nad pole tuulega harjunud ja 2) vanemad lähevad peast ogaraks, et mis mõttes sellise ilmaga minu tibuke väljas on, ta jääb ju haigeks. Ja kujutage nüüd ette kui ühel ilusal päeval otsustaks üks lasteaed viia oma väikesed õpilased tapamajja, et neile näidata, kust liha lauale tuleb.  Ma arvan, et see lasteaia juhataja saadetakse Siberisse ja lasteaed paneb üldse oma uksed kinni, sest midagi nii kohutavat ei saa lapsed ju ometi näha ega teada. Aga just loomade lihaks ja nahaks saamise protsessi otsustas Granstubben lasteaed oma aia lastele näidata ja õpetada.

15895233_1354285644615464_4489337795813977110_n (3).jpg15965538_1354285577948804_6788903689020148438_n.jpg

Kohutav? Minu meelest mitte. Tänapäeva lapsed kasvavad niikuinii vati sees, vanemad teevad neile kõik ette ja taha ära ning ma ju ei liialda kui ütlen, et paljud lapsed ilmselt arvavadki, et liha ja piim tekivad mingil müstilisel võlujõul pakendatud kujul poeletile. Sellest, kuidas nad sinna päriselt satuvad, ei räägita, sest see on liiga julm. Mina aga ütlen teile, et selline laste harimine päris elust nagu see Norra lasteaed seda tegi, on fantastiline. Mitte et ma õigustaks loomade tapmist, minus hakkab aina enam pead tõstma väikene taimetoitlane, aga see selleks. Ma tunnustan ja hindan õpet päriselust! Lapsed ei ole nii rumalad  nagu me tihti mingil põhjusel arvame, ninnunännutame neid ja ajame mingit jama lilledest ja liblikatest. Lastel on õigus teada, kust nende toit tuleb. Neid teadmatuses hoides ei tee me neile mingit teenet. Me õpetame neid ja anname neile teadmisi, mille põhjal nemad saavad varsti oma valikud teha.

Mina ja minust vanemad on ilmselt kõik kokku puutunud loomade tapmisega. Mina olen näinud mööda õue ringi jooksmas peata kana, kuulnud pealt seatappu, ma olen lapsest saati teadnud, kust šnitsel mu taldrikusse saab. See ei ole mind mingiks loomapiinajast psühhopaadiks kasvatanud. Ma lihtsalt tean, kuidas päris maailm toimib. Tänapäeva lapsed kardavad isegi kodukasse, sest neil puudub kokkupuude loomadega. Mõned ei pääse isegi nelja seina vahelt välja. Mul on üks tuttav, kelle laps ei ole praktiliselt neli aastat koduseinte vahelt välja saanud, sest ema on laisk ja ei viitsi väljas käia lapsega, kes “ei oska käituda”. Sellest lapsest tuleb üks selline laps, kes arvab ilmselt 18 aastaseks saamiseni, et piim ja liha tulevadki poest. Kust need sinna poodi tulevad jääb talle ilmselt teadmata. Kas see on siis parem kui see, et lapsed õppivad ja teavad, kuidas asjad päriselt käivad?  Ei ole ju! ja sellepärast ma ütlengi, et astuge sellest vanast heast tuttavast turvalisest raamist välja, õppige ise ja laske lastel õppida. Jah, viigegi nad tapamajja või farmi, selgitage ja õpetage, mitte ärge peitke pead liiva alla. Eesti lasteaiasüsteem vajab uuenduslikumaid tuuli ja kastist välja murdmist. Ma ei ütle, et kõik lasteaiad peaksid hakkama loomi nülgima hariduslikel eesmärkidel, kuid silmad taskuks küll lahti teha, et saada aru, et ainus oluline asi ei ole tähtede ja numbrite tundmine kolme-aastaselt, vaid ka teadmised elust enesest. Taimetoitlased ei pea mind virtuaalsete kividega surnuks pilduma, sest vabalt võib ju olla, et selline kogemus nö sünnitab juurde hoopis uusi taimetoitlasi?

15977731_1354285724615456_6033454733111624353_n.jpg

15965152_1354285647948797_1750155073795893733_n15977324_1354285567948805_6518863743363814375_n.jpg

Mulle meeldiks kui Ida lasteaial oleks selline Norra sõpruslasteaed, kuid ma olen ka 98% kindel, et vanemad saaks sellisest mõttest šoki.

//My friend kindergaretn teacher sent me link of a post from Granstubben kindergarten where the kids could see and take part of reindeer slaugher. This topic has gone so big and of course got negative feedback from Estonian kindergarten groups. 

I am not pro animal killing and a small vegetarian is raising her head inside me, but I think this is just wonferful what this kindergarten has chosen to do. I mean I think the kids in Estonian kindergartens are absolutely talented in different crafts, but they lack the knowledge from real life. Estonian children nowadays are raised in a cotton bubble and they have no clue what is going on outside the classrooms. There are many advantages of Estonian kindergarten system, which I now have learned, but having a 1,5 years experience from Norwegian kindergarten, I am a fan of their system and attitude. Also the reindeer slaughter. 

I have a friend who´s 4 years old daughter barely goes out from the house, she will probably be one of them thinking that milk and meat magically appear on counters. Is it better than knowing where it actually comes from? No. It isn´t. Kids nowadays are even afraid of small wind and home cats, because parents are way too protective. The children are raised to like indoor activities and crafts, not knowing anything about the real life. 

Vegetarians don´t have to throw me to death with virtual stones, my point is not to protect killing animals because of our appetite, it may also be that the kids who are raised up seeing how some food comes to our plates, will turn out to be vegans and protectors of animal rights, because they have seen what that means. Otherwise they will just be a bunch of people without a clue. 

I think it is absolutelt fabulous that a kindergarten shows to ingage children in this learning process of life at early age. I would LOVE Ida´s Estonian kindergarten to have a friendship-kindergarten like this from Norway, but what would the parents say and the politics. 

We are used to be in this same safe frame for at least 30 years. How does one change something that has been believed to be right and the only way for so long? But Estonian kindergarten system need some fresh ideas and points of views in my mind. 

All photos from Grandstubben Barnehage FB page.

35 thoughts on “Kas lasteaialaps tohib teada saada, kuidas liha taldrikusse saab?

  1. See on ikka jõhker viis lastele elust teadmisi anda. Konkreetselt loomatappu küll ei tahaks, et minu lapsed pealt vaataksid. Aga olen isegi maalt ja seal oli see harilik. Teadsin kust liha tuleb, aga ise seda liha saamist vaadata ei tahtnud eales. Jõhker. Aga muidu olen igati nõus, lapsi pole vaja vati sees ja eluvõõrasteks kasvatada.

    Liked by 1 person

    1. Noh jah, selles mõttes ma võib olla olen nõus, et konkreetset loomatappu ehk ei tahaks et pealt näeks, aga protsessi kui sellist, pigem küll. Muidugi on oluline selgitustöö, mis sinna juurde tehakse, et laps saaks aru, et see ei ole niisama oma lõbuks tapmine, vaid selleks, et need, kes liha söövad, süüa saaks.

      Like

  2. iseenesest võib ja peabki, aga ma ei arva, et ainus ja õige viis seda õpetada on (väike)lapsed tapamajja viia. mina ei ole sellises kohas käinud, ometi ma tean väga noorest east alates, kust liha tuleb. ja selliseid pilte on mul täiskasvanud inimesena kurb vaadata.

    Like

  3. Räägin lastele nii nagu asjad on, aga mingil juhul ei taha ma, et nad nii varases eas peaks lapsed looma tapmise juures olema. 🙂
    Minu kodus on alati loomi tapetud ja ma olen äärmiselt tänulik emale, et tapmise hetkel saadeti meid lapsi tuppa eemale.
    Äärmiselt emameeldiv kogemus oli, kui juhtusin kogemata pealt nägema varsa nülgimist.
    Paljud lapsed kasvavad vatis ja palju rohkem peaks elu nägema, kuid looma tapmise vaatamine ei peaks küll nende seas olema lasteaias.

    Like

  4. Üksi asi on see, kas lasteaialaps teab, kust liha taldrikusse saab. Teine asi on viia laps loomatapmist vaatama. Ma täiskasvanuna tean ju, kuidas liha saab, aga tapamajas pole käinud ja ei lähegi.

    Like

    1. Nõus, et mooduseid õpetamiseks on palju, kuid ühiskonnas, kus liha tarbitakse ehk liiga palju ja taimetoidu söömise trendi ei mõisteta (ma ise olen ju üks neist nö taimetoidu vastasest;D), siis ma usun, et sellisest kogemusest võib olla palju kasu teadlikuma lapse kasvamiseks.

      Like

      1. No okei, ma ei ole vastane päriselus, aga blogis olen ju “mõnitanud” taimetoitlasi. Tegelikult on nii, et ma võiks vabalt ollagi taimetoitlane, sest ma liha niikuinii väga ei armasta, aga minu taimetoitude valmistamise oskused on nii kesised. Kui ma oskaks sellist karrit teha nagu F-hoones, siis see oleks mu uus lemmikroog!

        Like

      2. Ma ei tea, need taimetoiduroad, mis ma valmistanud olen, on lihtsalt mingi maitsetu pläust olnud. Väljaarvatud eilne peedi-orsoto. See oli imehea. Muud näevad välja nagu koolisöökla toit.

        Like

  5. Arvestama peab ka sellega, et laste psüühika ja vastuvõtuvõime on erinev. Minuga tegi vend lapsepõlves lolli nalja ja ütles seenekastme kohta, et see on põhjapõdraliha. Never ever ei ole ma pärast seda seenekastet söönud, nüüd täiskasvanuna teadlikult harjutan end uuesti (marineeritud kukeseened ja pizza peal šampinjonid on okei, muu veel mitte). Ja asi ei olnud maitses vaid just selles, et põhjapõdrad on nunnud loomad, kellest mul on kahju. Ometi elasime maal, kuulsin ka loomatappu pealt ja teoreetiliselt teadsin, kuidas asi käib.

    Pärast seda, kui mu lemmikküülik Blacky lihaks tehti, ei ole ma ka küülikuliha puutunud.

    Like

  6. Ma pooldan, seda, et lapsed teaks kust toit tuleb. Mu 3-aastane on näinud nii lehmi, kitsi kui kanu tuttava taluniku juures. On kala püüdnud, näinud selle puhastamist ja toidu valmistamist. Samuti on näinud kuidas kass toas hiirt püüab ja murrab. Seda meelt olen küll, et lapsi päris vati sees kasvatada ei tohiks. Aga samas päris sea veristamist veel lasteaialapsele ei näitaks.
    Olen tööasjus käinud ringkäigul ühes tapamajas. Näinud nii sigade veristamist kui rümpade tükeldamist. Minu lihaisu see ei võtnud aga kaasas olnud kolleegi (arst) näo võttis kõride läbi lõikamine kaameks küll. (Loomad olid eelnevad gaasiga uimastatud siiski.).
    Harida tuleks kõigepealt vanemaid. Just seda, et lastele selgitataks elu toimimist ning protsesse. Õpetajaõppes õpivad noored pedagoogid õppekavasid integreerima ja eluga siduma (looduse protsessid). Lihtsalt uus põlvkond peab peale kasvama. Kõike ei saa nüüd ja kohe, ma usun, et meievanuste lasteaiakogemused on meie laste omast juba praegu kardinaalselt erinevad. Ja seda pigem ikka positiivses mõttes.
    Sinu sõpruslasteaia mõte on samuti arengu üks osa. Ühel hetkel võetakse sellest kinni, innustutakse. Sellest saavad inspiratsiooni teised ja lumepall läheb veerema. Ära ole nii kärsitu 😀

    Like

  7. Mina arvan, et võiksime hinnata oma esiemade tarkust, kes saatsid loomatapu ajaks lapsed alati ära. Ei olnud taluperenaistel pedagoogilist haridust, aga intuitiivselt teadsid nad, et see on laste psüühikale liiast. Ja talulapsed nüüd vati sees küll ei kasvanud 🙂

    Liked by 1 person

      1. Aga mida see su lapsele annaks? Lapsele, kes ei puutu igapäevaselt sellise tegevusega nagu need lapsed seal?

        Like

      2. Noh esiteks ma ei usu nagu ka teised kommenteerijad on öelnud, et need lapsed lihtsalt lambist keset tapatööd visati ja öeldi, et mänguige laipadega. Ma usun, et selle taga on korralik teavitustöö, et lapsed saavad aru, millega tegu. Niisama ei viiks ma ka Idat looma tapmist vaatama, ta peaks ikka natukene teadma ka. Aga mida see annaks? Ma püüan (rõhk sõnal püüan) Idast kasvatada laia silmaringiga last, kes ei ela vaid nelja seina vahel või ei piirdu tema õues käimised oma aia või mõne batuudikeskusega, ma ei kavatse talle rääkida lilledest ja liblikatest, ma püüan talla asju seletada ja selgitada nagu inimesele, väikesele inimesele.
        Tänapäeva lapsed näevad telekas ja arvutifilmides nii palju tapmist, et ma usun, et raske on aru saada, kust läheb piir. Keegi sureb ära, teed arvutimängus restarti ja on jälle elus. Piir hägustub. Aga siin nägid lapsed, et elavast loomast sai järgmisel hetkel liha ja talle ei saa enam restarti teha. Ma usun, et neil tekib hoopis teine suhe elu ja surmaga ning ka oma toidulauda. Ja ma arvan, et sellest kõigest on pigem kasu kui kahju.

        Like

  8. Surmamise hetke pole ma ka lapsena kunagi näinud. Lapsed saadeti selleks ajaks ära. Aga liha keha pealt suvel kärbseid eemal hoidma pidid lapsed. See vati sees kasvamine ja pidev uih ja aih ja see, et osad lapsed kardavad muru, on viinud meie peret sinnani, et soovime elada maal, talus, talu tegemiste keskel. Tahaksin, et mu toit oleks puhas ja et ma tean, kust mu söök tuleb, ehk et lapsed ja me ise oleksime osalised oma toidu varumises alates kapsaste kasvatamisest ja tünni panekust kuni lõpetades liha suitsutamiseni.

    Ja see vabadus, et murul lihtsalt kartmatult joosta, olla rohkem õue, kui toas ning ilmuda vanemate ette päevast porisena ja nägu kriimune – see maksab ka miskit. Seda ei tahaks oma lastelt kuidagi ära võtta.

    Like

  9. Ma mõtlen, et lasteaiavanuses laps ei oska ise kujundada arvamust, kas see, mida ta näeb, on õige või vale. Hoiakud, teadmised ja suhtumise, et mis on õige ja mis vale, kujundame me lastele ise sellega, mida me neile selle “pildi” juurde räägime ja seletame.

    Like

  10. Ma ei ole kunagi loomade tapmist pealt näinud ja ei taha ka kunagi, samas ma tean väga hästi, kust liha tuleb ja kuidas see protsess käib. Isa on maalt ja väiksena ma olen toas küll olnud samal ajal, kui väljas on siga tapetud, ei tahtnud mina näha, juba hääli kuulda oli kohutav. Minule on tähtsaim lastes kasvatada empaatiavõimet loomade vastu. Laste psüühika on väga erinev ja kohati õrn, ma ei ole kindel, kuidas noorelt sellise kogemuse nägemine sellele mõjuks. Eks ma olen ise ka nõrgema psüühikaga vist, kõik koletu, mida nähtud, kummitab ja piinab mind pikalt. Muidugi olen ma selle poolt, et lastele elu näidata ja mitte vati sees kasvatada. Aga maitea, kas ma tahan, et tal oleks ka võime külma kõhuga sellist asja pealt vaadata ja näha seda kui normaalsust… Pigem, kui ma pole enda elus pidanud vajalikuks loomatapu nägemist, siis saab ka mu laps hakkama. Kõike ei pea elus kogema, et sellest õppetundi ja teadmisi omada.
    Iseenesest see lasteaia juhtum mind ei šokeeri ja hukka ei mõista. Mind huvitaks, missuguste emotsioonidega need lapsed seda vaatasid ja kogesid. See kogemus vajaks kindlasti selgitamist.
    Pärast mõni laps vaatas just, et oh lahe, veri ja soolikad, et lõbus oli 😀

    Like

  11. Ma arvan, et lapsed/inimesed ja nende psüühhika on erinev. Mina sain 20 aastaselt täieliku shoki kui nägin kuidas koer auto alla jäi. Lapsena ulgusin silmad peast kui Bambi ema suri. Ma arvan, et mina oleks põhjapõdratapust sellise matsu saanud, et kannataksin elu lõpuni psüühhikahäirete all.
    Minu lapsed teavad väga hästi kuidas liha ja piim lauale saavad, ma räägin neile sellest ja selgitan. Ma ei arva, et nad peavad seda protseduuri algusest lõpuni oma silmaga nägema. Selleks, et teada, et kuu pole tehtud juustust ei pea seda ju ometi maitsmas käima.

    Like

  12. Minu arust on selline õpetusviis ikka päris võigas, mida siiski lapsed ei peaks nägema. Jah ma väiksena teadsin, kust liha meie lauale tuleb, kuna vanaemal oli talu. Aga sellegi poolest ütles ta alati, et parem on tuppa jääda, kuigi ta otseselt ei keelanud mul tol hetkel õue minna, aga ega ma tol hetkel vabatahtlikult õue minna ei tahtnud.

    Like

  13. vahepealsed kommentaarid on toonud välja veel ühe minu jaoks olulise aspekti – elusolendilt elu võtmine ei tohi olla vaatemäng või nali. sellega peab kaasnema teatav meelestatus, ei tahaks just öelda, et pühadusetaju, aga midagi sinnapoole. ma ei ole kindel, et selles vanuses lapsed seda vastavalt tajuvad. muidu võib see meenutada eesti orjaajast kirjutatud raamatutes kirjeldatud stseene, kus mõisapreili käskis teenijal või teenija lapsel inimesele või loomale jõhkralt haiget teha ja jälgis seda põnevusega, ehk ka rõõmuga, aga kindlasti mitte nii, nagu inimlik inimene peaks. hirmus moraalitsev kommentaar tuli, aga sellises asjas peab julgema arvamust avaldada.

    Liked by 2 people

    1. Sellega olen ma igati nõus, et arvamust peab julgema avaldada. Ja kindlasti mitte ei tohi see olla vaatemäng või nali, mida see kindlasti ka ei olnud. Tegu on saami lasteaiaga, kus lapsed saamid ja pärist suuresti karjakasvatajate peredest nung nagu keegi ütles Facebookis siis vaevalt lapsed keset tapatööd visati, et minge mängige laipadega

      Liked by 1 person

  14. Ise olen samamoodi lapsena maal kasvades näinud peata kukke, surnud siga jne. Mul on mees jahimees, samuti mu isa ja ka ämm. Esiti ütlesin küll mehele, et kui ta jahilt tuleb, siis lihakere kohe tuppa ei tooks. Tundus kuidagi jube lapsele sellist asja näidata. Mingi aeg õhtusöögi lauas aga laps küsis (vb oli siis 4-5a), kuidas kanakoiba TEHAKSE. Ega mul siis midagi üle jäänud kui pidin asja ausalt ära rääkima. Ja kui see laps siis oma suurte silmadega mulle otsa vaatas ja küsis: “Kas samasugused kanad, nagu mammal on?” (mamma kanad surevad vanadusse ja nemad lubavad ka pai teha), siis oli ikka kurb küll.
    Paraku on nii, et selliseid tõsisemaid ja koledamaid asju ei taha lastele rääkida, kuigi need asjad on olemas ja nii on ajast-aega elatud. Sellest saati, kui kanakoiva lugu sai ära jutustatud, olen otsustanud, et seda osa elust laste eest ööpimedusse ei saa lõpmatuseni peita. Millegi pärast lastega kalal käimine ei tundu nii õudne kui sea tapmine, kuigi tegelikult on ju asi sama. Kalal käime lastega palju ja nüüdsest on nad ka nülitud kitse näinud. Algul olid küll süümekad, kui lapsed laua ümber istusid ja isa lihakere tükeldas. Nad kogu-aeg küsisid, kas see on jalg, mis see on jne. Tuli kuidagi selline mõrtsuka tunne peale. Nüüd vist jäi kõigil selline mulje et meil igapäev tükeldatakse metsloomi 😀 Tegelikult juhtub seda max kord aastas, tavaliselt tuleb mees ühisjahilt juba tükeldatud lihaga.
    Eile vaatasime lastega Telia järelvaatamisest filmi “Beebid”. Seal näidati, kuidas erinevates kultuurides lapsed kasvavad. Namiibias olid isegi beebid kitse nahastamise juures.

    Like

    1. Olen sama meelt, et kui lapsel on juba huvi, siis peita pole enam mõtet. Mu mees on ka jahimees ja teatud perioodidel ripub meil maamaja kuuris lae all mõni metssiga või metskits, ootamas aega, mil tükeldamiseks läheb. Ja lapsed luusivad ju ikka õues ringi ja pärivad ja uudistavad. Mul endal oli ka alguses kõhe tunne, et mis mulje lastele sellest kõigest võib jääda… ise võimalusel väldin siiani nn lihakehaga kokku puutumist, aga mehe kõrval aastaid elades olen juba ära ka harjunud, et mõnikord on vaja abiks olla ka selle töö juures.

      Põhiline on aga see, et mees on vägagi teadlik sellest nn eetilisemast poolest ja rõhutab lastele ka alati, et looma tapetakse ikka ja ainult siis, kui selleks on vajadus ja ikka ainult nii palju, kui ära jõutakse süüa. Lisaks metsloomade arvu reguleerimise vajadus, mis on ka lastele ära seletatud. Meie pere toidulaual on tänu sellele puhas liha ja lapsed teavad, kust see tuleb. Jahimeestel on ka oma rituaalid, mida tehakse äsjatapetud looma juures, ma nii detailselt ei tea, aga hinge austamisega on see seotud – ka sellest on lastele räägitud.

      Nii et kui selline suurem loomade periooditi tapmine käib elustiili juurde, nagu saamidel ilmselt ju on, siis ei saa see lastele ehk ka väga suur šokk olla. Aga meie väikest Eesti linna korrusmajade vahel kasvanud last võib see ikka šokeerida küll, kui ta ilma suurema eelneva teavitustööta tapamajja ekskursioonile viia. Elukeskkonnal ja elustiilil on vahe, sellega tuleb arvestada.

      Liked by 1 person

  15. Lisan veel, et tapmist pealt ei lubaks kindlasti lapsel vaadata. Mäletan seda rõvedat tunnet, kui kukk ilma peata ringi jooksis. Jah elu, aga poleks seda näha tahtnud. Minu jaoks on tapmine ja edasised toimingud justkui kaks erinevat asja – tapmist ei suudaks kunagi pealt vaadata.

    Like

  16. Mina arvan seda, et tegelikult iga täiskasvanu peaks elus vähemalt korra nägema toiduks loomade tapmist või käima tapamajas. Miks? Sest siis jõuab kohale, mis tegelikult toimub ja jõuab reaalselt kohale, kuidas liha ja lihatooted inimese lauale. Ise käinud tapamajas ja muidugi see oli ehmatav. ning peale seda märgatavalt vähendanud lihatoodete tarbimist (täiesti loobuda ei ole suutnud, aga võimalusel üritanud vältida). Lapsele samuti juba varakult rääkinud, et kuidas jõuab liha lauale. Lasteaia lapse jaoks on ehk liiga vara seda kõike näidata (kui ei ole veel eelnevalt piisavalt informeeritud, siis võib nähtu shokeerida last liigselt). Sellist asja võiks näidata siis, kui laps on arenenud ja mõistab asju paremini. Koolilastele võiks küll sellist asja vabalt näidata. Hetkel 7 aastane poeg vaatas pilte ja väristas õlgu, ta teab et sedasi asjad on, aga ütles, et näha küll ei tahaks.

    Like

  17. Mina pole kunagi maa laps olnud. Ma pole näinud päita kanu, sigu ja muid pudulojuseid. Olen näinud 2 shokivideot nii karusnaha tööstusest (peale mida on mul täielik trauma , sest see oli midagi väga õudset) kui ka sea ja kanafarmidest. Ja need lapsed piltidel loobivad neid põhjapõdra tükke?? ja siis jõulde ajal joonistavad Rudolfi?? ei, mina oma lapsele seda ei lubaks vaadata ja kui see on vati sees elamine,siis las nii ollagi..pidin ma seda nüüd vastu ööd lugema

    Like

  18. Minu arvates on antud teema mitme otsaga. Esiteks – lasteaia visiit tapamajja oleks meie ühiskonnas liig mis liig. Ei taha kedagi solvata, kuid valusalt tihti näeb mida asetatakse valdavalt meie toidulauale – viiner, Minu arvates on antud teema mitme otsaga. Esiteks – lasteaia visiit tapamajja oleks meie ühiskonnas liig mis liig. Ei taha kedagi solvata, kuid valusalt tihti näeb mida asetatakse valdavalt meie toidulauale – viiner, vorst, valmis marineeritud “mingi asi”, valmis kotlet vms. Päris lihast ei tehta enam väga naljalt süüa, rääkimata terve lihakeha tükeldamisest ja töötlemisest. Täiskasvanud ei tea isegi täpselt kust tuleb liha, mis on õnnelik liha ning kuidas see tegelikult meie lauale jõuab. Samuti ei teadvustata väga täpselt mis vahe on suurtootmisel ja väiketootmisel.

    Läbi mitme kurvi jõudsin mina selleni, et juba aastaid eelistan ma meie pere toidulaual ainult kvaliteetset toitu, sh ka liha. Et üks loom/lind sureb meie heaks, on tegelikult meeletu ohver ning seda tuleb austada ning tänulik olla. Linnud kasvatame me ise ning muu liha ostame, juba aastaid ostame me sea/lamba/kitse terve lihakehana ning terve perega tükeldame/hakime/pakendame. Mina olen endale pähe võtnud, et kui keegi loom/lind meie pärast sureb, siis me kasutame võimalikult palju lihakehast söögiks, mitte ei eelista ainult teatuid osi (nt fileed jne). Lapsed on kasvanud seda tükeldamist/saagimist/hakkimist nägema ning olen neile alati seletanud ning põhjendanud meie valikuid ja eelistusi (ehk miks meie pere valib ostmiseks terve lihakeha või nt kukkede tapmise, kuigi saaks ju kergemalt!)

    Kord, kui käisime taluniku juures sealiha ostmas, nägi poeg rippuvaid lihakehasid (ta oli siis umbes 3-4a). See ehmatas ta mingiks ajaks taimetoitlaseks, kuid käisime teema läbi ning lasin tal ise otsustada.
    Loomade/lindude tapmise nägemist peetakse võikaks, kuid see on elu. See on vastutus. Minu arvates on ka liha söömine valik ning sellega kaasneb vastutus ja vastutus ei ole kunagi kerge. Elu tuleb austada. See ei tee kedagi vastutusest vabaks kui valitakse marketis viiner või kanakoib või jumal teab kust kaugelt toodud peened chia seemned vms ning arvatakse, et ollakse kuidagi õigemad kui teised, uhatakse moraalikepiga igas ilmakaares nii kuidas jaksu jagub. Nende kaugelt toimetatud chia seemnete söömine on samuti vastutus. Minu arvates oleme me oma asjadega nii metsas just sellepärast, et meile ei meeldi vastutus, meile meeldib hoopis tunda ennast teistest õigemana ning meile meeldib ilus pilt.

    Koledate/ebameeldivate kogemuste eiramine ei tee koledust/ebameeldivust olematuks, heaoluühiskonnas on meil lihtsalt võimalik see ajastada kuidagigi nõnda, et sellest kogemusest on võimalik õppida maksimaalselt. Võib olla Norras on lapsed valmis nägema tapmist (nt minul käib selle nägemine ikka kole raskelt, ma teen endaga eeltööd, jätan hüvasti, tänan ning poetan pisara ka). Lihakeha töötlemine on selle kõrval lihtne, elu lahkumise nägemine on raske.

    Teisisõnu arvan ma, et Eesti lasteaed ei ole valmis tapamajja minekuks. Võiks nt alustada kotleti-päeva korraldamisest, mil tehakse ise hakkliha ning lihast mätsitakse ise kokku kotletid ning kokatädi küpsetab ning lõpuks süüakse see kambaga ilusti ära! Sinna ümber käib siis jutt.
    Või teine näide – me viisime lasteaeda 3 muna inkubaatori ning lapsed said osa 1 elukaare osast. Kuidas munast areneb tibu (meil olid ka munade valgustamise päevad ning sai jälgida kuidas tibu liigutas või siis ei liigutanud), said osa tibude koorumisest ning ka 1 tibu siit ilmast lahkumisest, kes jaksas küll kooruda, kuid ei olnud siiski piisavalt elujõuline.
    Ma ei arvagi, et kõik peavad nägema tapmist (tapmine ei ole mingi väljanäitus, et tulge kõik beebist vaarini uudistama), kuid kõik peaksid austama oma toitu ja elu. Kes kuidas selleni siis jõuab.
    Lasteaia suhtes olen sinuga samal lainel – mind võttis sõnatuks kui kasvataja teatas mulle esimestel päevadel, et mu laps määris õues kahjuks riided ära. Ma ei saanud probleemist aru.

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s