Lugu sellest, kuidas ma varastasin ehk käitu mu tegude järgi ehk natuke kõigest ja ei millestki

Ma käisin hiljuti Idaga ühel üritusel, et me aga sattusime sinna natuke vara, siis tegime me poes aega parajaks ja ma lubasin Idal endale ühe uue multifilmi-DVD valida. Kõndisime siia-sinna, vaatasime ja uudistasime ning ühel hetkel lahkusime poest. Alles kodus, kui me “Lotte ja kuukivi” multikat vaatama hakkasime, tabasin ma end kohutavalt piinlikult mõttelt. Ma olin nii selle DVD kui ühe šokolaadi poest varastanud! Okei, mitte teadlikult, aga vargus on vargus. Ma olin unustanud nende eest maksta. Et me elame aga Tallinnast siiski 25 km eemal, siis ma tõesti ei viitsinud tagasi minna. Ma kirjutasin sinna poodi, et selline piinlik asi juhtus, aga et ehk ma saaksin kuidagi ülekandega tasuda. Ilmselt olin ma kirja kirjutades näost punane kui vähk, sest vargus on ikka vargus ja hajameelsus ei ole vabandus. Ma ei ole mingi pühak, aga mul on kodus kolme-aastane laps, kellele ma püüan eeskujuks olla, alles ma õpetasin talle, mis on “meie omad” ja “teiste omad” ja et võõraid asju ei tohi ilma loata võtta ja siis ise varastan. Ma olen kunagi ammu ammu päriselt ka varastanud – vanaema rahakotist raha, ja kaks  korda, sest “ta ei saanud ju aru”. Päris ta ei saanud aru, ta lihtsalt ei öelnud midagi, ma olin mingi 11-12-aastane.

Ühesõnaga ma kirjutasin sinna poodi ja vabandasin ette ja taha ning sain vastuseks, et väga kiiduväärt oli tegu tunnistada ja olla valmis oma teo eest ka vastutama. Vabalt oleks ju see pood võinud minust ka politseisse teatada, aga nad ei teinud seda, ütlesid vaid, et on tore tõdeda, et püüan oma lapsele eeskujuks olla. Mitte nii et “tee minu sõnade, mitte tegude järgi”, vaid päriselt. Et lapsel on emaga vedanud.

See viimane lause pani mind mõtlema. Te ju teate, et ma olen end halvaks emaks pidanud, sest ma ei ole osanud hakkama saada beebiea eripäradega, ma olen aru saanud, et ma ei ole beebiinimene ja olen kartnud, et olen oma oskamatuses last kasvatada, ta pekki keeranud. No et ei ole osanud piisavalt suhelda, rääkida, õpetada, meisterdada, käia, lohutada ja pealegi olen ma ta peale n+1 korda häält tõstnud (ja tõstan ilmselt ka veel). Ma olen endast andnud küll parima, kuid ikka ja jälle mõtlen ma, et ma ei tee piisavalt. Ei oska. Meil on kahe sõbrannaga ühevanused lapsed ja me käime päris tihti koos playdate´imas. Kui ma võrdlen end nende kahe emaga, siis olen ma täielik feil. Nemad on Emad suure algustähega, mina lihtsalt olen püüdnud ellu jääda. Kuni praeguseni. Kolme-aastased lapsed on jummmmmmmmmmmala äge! Nad on õppinud rääkima, meid jäljendama (üks päev lukustas Ida end vannituppa ja ütles, et ei taha minuga rääkida, sest ta on mu peale kuri), neil on välja kujunenud isiksus (vist), nendega saab ringi käia, nad kuulavad, uudistavad, huvituvad. Nendega saab asju teha koos. Näiteks:

16128524_10211862589819463_723066627_n.jpg

16128043_10211862590259474_1382885667_n.jpg
Kui te aru ei saanud, siis need on hambaharjad. Ilmselgelt ökod.

Isver, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Aga ma juba ka pealkirjas vihjasin, et see on üks neist postitustest, mis läheb lappama ja hüppab ühelt teemalt teisele (ja ma ei ole isegi veini joonud:D). Mulle jäi kummitama see “tee mu sõnade vs tegude järgi” ütlus. Ma püüan (rõhk sõnal “püüan”) selle ütluse järgi lapsevanemana tõepoolest ka käituda. Ehk et kui ma tunnen end halva emana, kes ei tegele ja huvitu piisavalt oma lapse tegemistest, sest lihtsam on virtuaalmaailma sukelduda, siis ma peksan oma paksu tagumiku diivanilt püsti, klõpsan arvutikaane kinni ja püüan tegeleda oma pärisperega.  Nii et Marek ei saaks mulle ette heita, et on olemas AS Eveliis ja OÜ Ida&Marek. Virtuaalmaailmas on nii hea peitu pugeda selle tegelikkuse eest. Mina teen ju arvutis tööd, aga hoolin oma lapsest, sest tal on kõik olemas, isegi kui ma temaga ei tegele, vs joodikud ja isegi nö “teise Eesti” pered, kes on liiga vaesed, et oma lastest hoolida. Ma ei anna endale aegajalt aru, et siin lähevadki sõnad ja teod vastuollu. Vahet ei ole, kas lapsega ei tegele arvutis tööd tegev blogija, ontlik pereema, miljonär, joodik või lihtsalt vaene – veidi erineval kujul on neil kõigil lastel puudu tähelepanust ja hoolivusest. Siuname me aga vaid neid kehvemaid, sest teiste hoolimatuse põhjuseks on ju töö. Ja pealegi saab selle alati asjade ja rahaga kompenseerida.

Mul on üks sõbranna, kelle vanemad on miljonärid. Tal oli lapsena KÕIK olemas, ainult vanemad olid kogu aeg tööl ja eemal, kui olid kodus, siis olid nad tööst väsinud ja tahtsid puhata, laps saadeti tihti vanaema juurde jalust. Vanemad pidasid end headeks vanemateks, sest nad pakkusid lapsele kõike seda, mida raha eest osta sai. Kui see tüdruk täiskasvanuks sai, ütles ta ausalt, et vihkas lapsena oma vanemaid. Tal oli küll reaalselt kõik olemas, aga tal ei olnud vanemaid. Ta ei olnud oma vanematega kusagil käinud ega tundnudki neid. Ta vanemad ei tundud teda ka, nad lihtsalt eeldasid, et temast saab ka nende sarnane edukas advokaat. Aga teate kuhu see tüdruk tööle läks? Rema1000 kassapidajaks. Kiusuks ja protestiks vanemate vastu. Muidugi ei kestnud see kaua ja mingi hetk alustas ta siiski juuraõpinguid ning ongi täna advokaat, kes abielus ka advokaadiga. Nad on miljonärid nagu tüdruku vanemad, neil on kolm last, kuid neil kolmel lapsel ei ole isegi nutitelefone. Vähemalt kaks aastat tagasi veel ei olnud. Pere käib koos matkamas ja veedab pidevalt koos aega. Sest nad teavad, mis on tegelikult oluline. Nemad on head vanemad.

Ma olen natukene lõhestunud isiksus – üks osa minust peab end suhteliselt heaks emaks, sest hoolimata sellest, et lähteülesanne “jääda ise ellu ja jätta laps ellu” tundus mulle kõrgem matemaatika, oleme me üle kivide ja kändude ning õppides ja koos arenedes hakkama saanud; teine osa minust aga teab,et ma olen ikka natuke halb ema. Laisk ja mugav. Võib olla oskaks Ida juba peast “Kalevipoega” ja korrutustabelit kui ma viitsiks sama palju temaga tegeleda kui teised vanemad. Samas jälle mõtlen ma, et ehk on koos reisimine meie “teetassike”, mis teda arendab. Järgmisel esmaspäeval läheme me Norra, ma ootan seda kusjuures. Ida on beebist alates nii palju minuga koos reisinud, et tänaseks päevaks ei ole see enam tüütu tegevus, vaid meil saab pulli. Jonni ja tülisid ja kisa on muidugi ka, aga kammoooon, kui liita minu ja Ida vanus, siis keskmine vanus tuleb meil 19- mis te meist ikka tahate;)

Kogu see postitus läks nagu lubatud nii lappama,et ma ei mäletagi, kuhu ma tahtsin sellega välja jõuda. Ahjaa. Teod versus sõnad. Ma tahan oma lapsele eeskujuks olla. Ma ei ole kindel, kas ma seda olen, aga see vastus, mis tolle poe juht mulle kirjutas kui ma oma vargusest teatasin, andis mulle mingi lootusekiire, et võib olla mu laps peab mind siiski heaks emaks ka puberteedieas.Kui võtta selle miljonärist sõbranna näide, siis on hea, et mul ei ole olnud võimalusi teda “rahapatakaga oimetuks lüüa”, kui aga võtta need “superemad”, kes lastega kogu aeg midagi ägedat (kusjuures 9-5 töö kõrvalt) ette võtavad, siis ma ei ole nii kindel.

Eks näis. Ma olen arenguvõimeline ja õpin. Neli aastat tagasi ei oleks ma never uskunud, et ma jätan lapse lasteaiast koju, et temaga Keila taga metsast sõita Meriväljale playdate´ile. Hell, neli aastat tagasi ei osanud ma isegi veel aru saada, et saan emaks.

16128172_10211862590059469_201270912_n.jpg
Tegime Eestile ka muuhulgas nagu naksti uue brändi. 
Advertisements

2 thoughts on “Lugu sellest, kuidas ma varastasin ehk käitu mu tegude järgi ehk natuke kõigest ja ei millestki

  1. see postitus mulle meeldis. eriti lause, mis algas “Vahet ei ole, kas lapsega ei tegele…”. üritan selle pointi meelde jätta.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s