Miks ma vaid ühe kontserdipileti ostsin?

Aegajalt ma tunnen end nagu mingi wannabe-Knaustgård, kes  “oma võitlust” peab, kirjutab avalikult teemadel, millest normaalsed inimesed ei kirjuta ja nagu vihane puberteet mõtleb aegajalt, et nüüd kirjutan ma küll kohe kõigest, nii nagu arvan. Siis saan ma aga aru, et blogi ei ole mingi relv, millega justkui ähvardada, et kui mulle ei meeldi see või too, siis ma teile alles kirjutan. Uskuge või mitte, mul on päris tugev filter ja enesekontroll, mis puudutab väga isiklikke teemasid, muidugi ma teinekord ületan neid piire, kasvõi seksist kirjutades, aga laias laastus on teemasid, millest ma ei kirjuta. Kümnest võimalikust emotsioonipostitusest kirjutan ja avaldan ma  umbes kaks.

See on ilmselt üks neist emotsioonipostitustest, mis filtrist läbi trügis. Ma olen ümbritsetud inimestest, kel on kogu aeg kiire. Alustades ühest sõbrannast, kellega ma tänaseks ei ole poolteist aastat kohtunud, sest ma andsin alla. Tal oli kogu aeg kiire. Ja midagi oli juba ees. Lõpuks ütlesin ma talle eelmine aasta oma sünnipäeva ajal, et palun broneerida mulle aeg sellel ja sellel kuupäeval sellel ja sellel kellaajal. Kui see kuupäev lähenema hakkas, kirjutas ta mulle, et ei saa ikkagi tulla, sest tal olid juba plaanid. Ma andsin talle kuu aega ette teada! Minu maailmas kehtib reegel, et kui oled ühele üritusele end juba lubanud, siis teisele, isegi põnevamale ei lähe, kui see kutse tuleb hiljem. Ma sain aru, et ta ei taha minuga mingil põhjusel suhelda lihtsalt ja loobusin teda taga ajamast.

Siis on mul õde, kellel on kogu aeg kiire. Kui ta kutsuda aprillikuus reisile, aga et piletid oleks vaja nüüd ära osta, sest need on soodsad, siis vastab ta, et ei oska ette öelda, kuidas aprillis on, et andku ma talle nädalake otsustada. Nädalaga on piletihinnad muutunud. Jah, ma saan aru, et mõnele inimesele ongi töö nii oluline, et ei saa endale näpistada kaht-kolme päeva lühikese etteteatamise peale, aga ma julgen väita, et kui on soov, siis nii pika aja peale on võimalus oma töid planeerida. Ka siin on asi tahtmises. Jaa, oma elu on muidugi ka, aga vaadake, mu õel oli oma elu varem ka, minu meelest töötas ta siis veeeeeel rohkem, kuid oli 98% juhtudest ka olemas. Nüüd on ta olemas 2%. Ma mõistan teda, raske on end jagada töö, elukaaslase ja pere vahel, eriti kui võtta arvesse, et elukaaslane…ah olgu, see on teine teema, mida ma (veel) ei puuduta.

Mul on kodus seina peal silt “My house was clean last week, sorry, you missed it“. Mul on oma õega sama lugu. Iga kord kui ma mõtlen, et äkki saaks õde Idat vaadata, saan ma vastuseks, nähh eile oleks saanud ja tahtnud, aga homme küll ei saa.

Edasi on mul mees, kes on kogu aeg tööl. Ärkab enne kukke ja koitu ja läheb stressi kui peab ise Ida lasteaeda viima ja ta sealt tooma, sest siis ta ei jõua enne kaheksat tööle ja peab töölt kell viis ära tulema. “Tööpäevad jäävad lühikeseks,” ütleb ta. Ega ma ei heida talle seda ette, sest tänu temale on meil arved makstud õigeaegselt. Mina saan tasu arvete järgi, teate ju küll kuidas need hilinevad, üks neist on hilinenud lausa neli kuud. Ma ei saa oma mehe kallal näägutada, aga ta ajab mind närvi oma jutuga, et on stressis ja väsinud peale tööpäeva. Mina nägin eile hilisõhtuni vaeva, et mailchimpiga paari näpuliigutusega ühe korraga 500 meili välja saata, kui ma kolm tundi hiljem ikka selle kallal pusisin, sest mailchimp streikis, andsin ma alla ja hakkasin neid vanakooli-meetodil tavameiliga saatma. Sellest, kui palju mina ka tegelikult päristööd teen, ei saada aru, sest noh…kodune. Blogin ja tsätin ja tööst ei räägi. Oma viga ma tean, aga ma ei taha põhimõtteliselt oma tööst rääkida.

Ja lõpuks pointini. Ma kinkisin Marekile jõuludeks ühe “Raud/Salleri” pileti. Kui Marek selle ümbrikust välja võttis, vaatas ta mulle natukene pettunult otsa, et miks vaid ühe. Kas ma siis ei tahagi koos temaga minna. Tahaksin küll, aga ma ei taha enam kedagi paluda, et nad Idat hoiaks. Mul on tunne nagu ma pean seda kogu aeg kerjama ja inimestele jääb mulje, et ma muidu ei suhtlekski kui vaid siis kui last vaja hoida. Ma ei taha ei sellist muljet ega kerjata, ma ei viitsi. Ja ma ei oska ka planeerida, et uurida kaks kuud ette, et kas keegi saaks Idat 14.02 hoida, ma ei oska nii. Ma oskan maksimaalselt nädal ette planeerida. Nii ma otsustasingi, et ma säästan oma närve ja hoian Idat ise. Marek on hull Smilersi fänn, nii et ma usun, et ta naudib kontserti ka üksinda.

Terve nädal on Ida oma kohvreid ja kotte pakkinud, sest ta tahab vanaema juurde. Teinud vanaemadele kingitusi ja laulnud “tahan minna maaaaale vanaema juuurde”. Ilmselgelt on see inspireeritud “Tõelise muinasjutu” CDst, aga ta tõesti on mulle nädal aega närvidele käinud, et tahab vanaema juurde. Aga ei saa. Üks vanaema on tööl ja teine on Rootsis. Tuleb küll homme, aga tal on palju teha. Õel oleks aga olnud aega last hoida eile, mitte homme.

Ma saan aru, et sellest postitusest saab välja lugeda, mida iganes. Kibestumist ja  etteheidet  ja mulle öelda, et “a oli sul vaja see laps saada kui ei suuda temaga ise hakkama saada”. Siin ei ole tegelikult ei kibestumist ega etteheidet, see on lihtsalt põhjendus, miks ma enam ei palu kellelgi Idat hoida. Minu ideaalmaailmas võiks teised seda ise tahta, siis kui neil ongi vabad hetked ja tahtmist, nii et mina ei peaks end pahasti tundma ja Ida saakski “maaaaale vanaema juuurde”.  Mitte meil jalust ära, vaid sellepärast, et ta ise tahab. Lõpuks ma ei jaksa talle enam selgitada, et kõigil on kiire. Peale emme, kes kodus mitte midagi ei tee.

Advertisements

17 thoughts on “Miks ma vaid ühe kontserdipileti ostsin?

  1. Jah.. mul on ka sellised sõpru-sõbrannasid, keda ma küll pidevalt broneerida üritan, kuid kes alati midagi tähtsamat selleks ajaks leiavad. Huvitav, miks ma neid endiselt oma sõpradeks nimetan.. Mingi veider lojaalsus vist.

    Liked by 1 person

  2. Mina olen niimoodi kaotanud enamiku oma sõpru ja sõbrannasid. Üritad planeerida ja kokku leppida, vastuseks saad, et veel ei tea või et midagi on ees. Või lubatakse teada anda kui neil aega on. Ja siis istud ja ootad. Natuke nõme on muudkui üle ka küsida kui on ju öeldud, et antakse teada… Ja ise ei taha end ka kusagile pressida kui pole kindel, et see visiit oodatud või soovitud oleks…
    Ei teagi, kas minu probleemiks on mu isiklik kiiks, et eeldan inimestelt nende lubaduste täitmist või olen mingite veidrate vanaaegsete mõttemallide küüsis.

    Like

  3. nähh eile oleks saanud ja tahtnud, aga homme küll ei saa – amen for that!!!
    minu suguvõsa klassika:)))
    hakkasin korraks kahtlema Su postitust lugedes, et kas olen meeltesegaduses ise blogima hakanud?! et kuidagi väga õigesti oled osanud selle kirja panna.
    lisaksin ainult seda, et ju siis Ida heaolu on nii tähtis, et ei raatsi teda ebasiirasse seltskonda meelelahutuse arvelt jätta:)

    Like

    1. Ei noh, eks see nüüd siin on natuke ebaaus postitus ka, ses mõttes, et mul ikka olemas ka inimesed, kes iga kell nõus Idat hoidma:) ja Marekile kulub ka natuke aega iseendaga, ilma kahe hullu naiseta, ära, nii et tegelikult pole üldse mingi probleem. Aga mõnikord keeb üle ja tekib tunne, et “nähh, mõni teinekord” on kogu aeg

      Like

  4. Aga kui ilma naljata, siis me selle sõbrannaga käisime tihedalt läbi, pidasime veel plaani, et teeme seda ja toda koos ja iga kord kui tal jälle midagi vahele tuli või ta rohkem enam nendest plaanidest juttu ei teinud, siis ta mõne aja pärast vabandas ja ütles, et aga nüüd küll lähme koos lastega sinna ja sinna. Täiesti lambist käis see kõik, et ta enam ei tahtnud suhelda. ei mingit tüli ega arusaamatust. Kahju on ikka, aga no mis seal enam.

    Like

  5. Mul täpselt sama olukord-nii sõbranna, keda veel aasta tagasi pidasin üheks oma parimaks sõbrannaks, kuid mingil hetkel märkasin, et ta viimasel hetkel kõik kohtumised tühistab ning asemele ise uusi aegu ei paku kui ka kurb tunne, et miks mu lähikondlased ise ei taipa mu last hoida võtta, et ma saaksin pisutki puhata või abikaasaga välja minna. Ma pole kummagi puhul asja avalikult jutuks võtnud, kirun vaikselt koduseinte vahel mehele 🙂

    Like

    1. Inimesed ei tea pakkuda, kui sa ei küsi. Paraku peab ise ikka küsima, inimesed ei tegele nii palju teiste (ka lähedaste) probleemidega, et äkki taibata, “oi, aga ma võiksin ju end last hoidma pakkuda”. MIna hoian vahel ühe kolleegi last (enda omad õnneks juba suured ja hoiavad end ise), aga ausalt öeldes, mul ei tuleks pähegi ise pakkuma minna, samas, kui ta küsib, lähen alati, kui saan.

      Like

      1. Ega ma ei peagi silmas selliseid olukordi, kus keegi peaks eeldama, et äkki ma tahan kontserdile minna ja pakkuda end last hoidma, ma mõtlesin seda, et suva need käimised ja kontserdid, vaid pigem pidasin silmas seda, et kui on vaba hetk kellelgi, siis võiks seda ise pakkuda. Ida tõesti lihtsalt metsikult tahab külas käia ja olla, peaasi et saaks reisida, olgu see siis naabrinaise juurde või kaugemale:)

        Liked by 1 person

  6. See lapsehoidmine ongi tänapäeval kuidagi jube keeruline. Vanavanemad ju reeglina töötavad, kõigil teistel on oma elud ja tegemised ja kui ei suuda leida head naabrimammit vms, siis oledki ilma. Mina olen ka loobunud paljudest üritustest, sest lihtsalt ei jaksa enam sugulasi paluda, et kas äkki saaks. PS! Ma ei palu üldse tihti, vb korra kuus ja püüan alati hoidmise kuidagi tasustada.

    Like

    1. Varem ju käisid ka vanaemad tööl? 😀 vanaemaks võib vabalt ju saada alla 50 aastane, siis enamus tööl ikka. Minu lastel üks vanaema küll pensionil, aga tervis nii halb, et hoida ikka ei saa.

      Like

      1. Ma olen pigem nõus, et isegi kui varem käisid ka vanaemad tööl, siis elu oli hoopis teistsugune ja pensionil oldi ka juba sellises vanuses, kus praegu on alles pool tööelu käidud.

        Like

    1. Seda kindlasti ja sellepärast ma tegelikult ei heida talle midagi ette otseselt, ma ise ei teadnud lastest ja kogu nendega kaasnevast veel kolm aastat tagasi MITTE MIDAGI. Ja ma poleks mitte kunagi lubanud, et hoian kellegi lapsi. Nüüd ma mõtlen hoopis teisiti ja mul ei oleks mingi probleem isegi beebit hoida, sest ma teaksin, et see on vaid korraks ja varsti tuleb õige omanik järgi:D

      Like

  7. Kuulge, tooge aga lapsed mulle 😀 Ma küll tööl aga peale 5 ja L ja P vabad. Minu lapsi ei hoidnud keegi iial . Omad vanemad olid selleks ajaks surnud ja ämm oli liiga hõivatud võõraste elude elamisest. Ja kui ma oma esimese lapselapse sain siis lubasin, et temaga teen kõik millest mu omad lapsed ilma jäid. Kommi annan ja multikaid vaatan ka 😀 Isegi veekausiga luban toas mängida.

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s