Keskealise naise pihtimused

Ma olen kohe 36-aastane, mõned ütleks, et keskealine. Mina ise nii ei arva, sest mul pole plaanis juba 72aastaselt kõrvu kivi alla panna. Ometigi saan ka mina ise aru, et ma olen palju vanem kui 25-aastased. Ma mäletan kui mu tädi mulle rääkis, et oota kui oled 35+, siis näed, kuidas keha muutub. Tekivad vanainimese põlved, voldid ja ainevahetus aeglustub.  Ma naersin selle üle ja ütlesin, et ei kavatse küll mammiks muutuda, et kui tekib oht, siis lähen trenni. Seda viimast öeldes teadsin ma juba eos, et valetan endale. Ma pole trenniinimene. Küllap ma siis jälgin oma toitumist, valetasin ma edasi. Ja tegelikult olin ma surmkindel, et mul ei teki üldse mingeid kaalu-ja kehaprobleeme.

Et kõik oleks selge, siis olgu, ma ei pea ennast ka praegu, kaheksa kilo raskemana kui ma tahaksin ja võiksin olla, otseselt paksuks. Ma olen vormist väljas. Mu garderoob on täis riideid, mis mulle selga ei mahu ja mu garderoobis ei ole ebaadekvaatselt suuruses xs riided. Täiesti tavalised 38 suuruses riided. Need ei lähe mulle selga. ja kui juba number 40 pitsitab, siis tähendab see vaid seda, et ma olen muutumas keskealiseks abielus mammiks, kes enda keha eest hoolt ei kanna, sest noh, keda kotib, mees on ju olemas. Vaatan võdisevat keha peeglist ja mõtlen, et dear God, why. Ma ei taha  olla mammi, ma tahan omavanuseste mammid üle hoopis nalja heita.

Ma olen pool oma elust virisenud, et olen paks. Teinud pole ma aga midagi. Lihtsam on viriseda ja end croissantiga lohutada. Vanasti ma muidugi võisin ka seda endale lubada, sest ma polnud ei paks ega vormist vâljas. Aga nüüd olen.Ma ei tunne end oma kehas mugavalt. Sügisest saati olen ma ebaregulaarselt käinud HAF treeningklubis, nüüd kui erinevate faktorite koosmõjul mu kaal ON liiga palju tõusnud, võtsin ma end kätte. Jaanuari algusest olen ma kaks korda nädalas käinud EMStreeningus. Mu tuttavad naeravad, et kuidas ma viitsin Keila tagant metsast tulla Kadriorgu, et teha 20 minutit trenni. ja veel rongiga. Ma ei oska öelda muud, kui et ma olen leidnud ideaalse trenni ja ideaalse treeneri. Paras piinakambri valitsejanna on see nääpsuke naine küll, no kohe üldse ei tee paksudele hinnaalandust. Täna proovisime me uut ja raskemat treeningkava, mis lisaks toonusele peaks kiirendama ka ainevahetust.  Trennist on möödas 1,5 tundi, ma istun kohvikus ja patustan mandlikohvi ja croissantiga, kuid ma olen ikka veel läbi nagu läti raha. Minu pulsikell, mis muidu tiksub terve päeva aktiivsuseks ca 30%, näitas juba peale trenni 56%. Trennipäevadel saangi ma aktiivsuse suht 100% lähedale, saaks 100 ka täis kui ma natuke veel pingutaks.

Ma olen oma treenerile rääkinud ka oma kehvadest söömisharjumustest. Täna käskis ta mul liituda erinevate toidu- ja trennigruppidega, et ma hakkaks ka õigesti toituma. Ilmselt ei muutu minu blogi mingiks spordiblogiks (minu  trennisaavutustega saate end kursis hoida Healthy Attitude Fitclub blogis), kuid mu meelest on uskumatu, et minusugune laiskvorst on hakanud end liigutama. Tegema trenni ja propageerima igal võimalusel tervislikku eluviisi. Kindlasti andis selleks tõuke ka läbipõlemine ja depressioon. Antidepressandid tegid mind küll rahulikuks ja aitasid mul auguseservast välja vaatama hakata, kuid tegelikult on trenn olnud võibolla isegi parem depressiooniravi. See tunne, et oled hakkama saanud, ennast ületanud ja teed midagi reaalselt enda heaks, on üliäge!

Ma siin poolnaljaga ütelsin Agnesele, et lähen temaga Scoutsmatkale kaasa, aga ma aina enam mõtlen, et võiks tegelikult kah seda teha. Kui ta lubab, et ei läbi kilomeetrit kümne minutiga ja mina võin ilma 100kilose kotita olla. Kes veel kaasa tuleb?

13 thoughts on “Keskealise naise pihtimused

  1. Ah, sa pole mingi keskealine, puhta noor oled. Mingi ÜRO seisukoht oli ka, kunagi lugesin, et keskiga algab tänapäeval 45-ndast eluaastast. NIi et puhta noor oled. Mina ise küll paraku ületasin hiljuti keskea piir.

    Like

  2. Ma olen korra käinud Scoutsrännakul ja ilma igasuguse eelneva treeninguta. Esimesed 5 km olid kuidagi pikad ja viimased 5 samuti. Aga muidu oli üliäge kogemus!

    Like

  3. Annab ilma treeninguta läbida küll, ainult 15kg seljakotiga ilmselt mitte. Olen 2 korda käinud, esimest korda ilma raske seljakotita, teisel korral viskasin umbes 3. kilomeetril kotist 15 kg liiva välja ja tegin rännaku ikkagi lõpuni. Nüüd kavatsen ette valmistada korraliku tasakaalustatud raskusjaotusega seljakoti ja proovin ikkagi selle 15kg-ga kaugemale jõuda 😀 Nii et Eveliis, muidugi võta see rännak plaani! Ja mina olen valmis kampa lööma 🙂

    Liked by 1 person

    1. Ilma seljakotita saad sa kindlasti probleemideta hakkama! Marek ärgu olgu nii pessimistlik. 🙂 Ma hakkan veebruarist “trenni” tegema ja kõndima, et jalad aru saaksid, mis neid ees ootab. Jälle. Kui võiks arvata,et jooksmine ja kõndimine polegi nii erinevad, siis tegelikult on ikka päris erinevad. Aga ma juba niiiiii ootan Scoutsrännakut! 😛

      Like

      1. Ausalt kuule, see ei ole nii hull ja kui ei jaksa korjavad sõdurpoisid su tee äärest peale ja sõidutavad pataljoni territoorimule tagasi. Aga ma kinnitan, et seal tuleb siuke hasart peale, et katkestamine ei tundu variant. 😉

        Liked by 1 person

  4. Keskeast veel – üks mu tuttav meesterahvas ütles millalgi, et keskiga algab siis,kui su kõige noorem laps lõpetab keskkooli. Niiet, mingit keskiga ei paista ka veel kuskilt….

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s