Miks ma panen Malluka tundma nagu “peksa saanud koera” ehk kontekstist

Kui nüüd juba arvamiseks läks ja minu mõte on kontekstist välja tiritud, siis mis seal ikka, muidugi on see postitus minust.

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et mul on üks sõbranna. On olnud nii palju kordi, kus ma olen olnud solvunud kui sõbranna ei tule mu sünnipäevale, ei ole käinud ühelgi üritusel, mida ma olen korraldanud, lubanud tulla, aga pole kordagi selgitanud, miks ei tulnud. Välja arvatud üks kord kui ta jälle ei tulnud, vastas ta, et sorry, ma unustasin ära, pole hullu, kohad olid küll piiratud, kaks huvilist ei saanud seepärast tulla, aga olgu. Neid kordi, kus ma olen sisimas solvunud olnud, on palju olnud, sest ma olen oodanud ja arvestanud. Aga ma otsustasin sellele mitte keskenduda ja mitte solvuda selliste asjade peale, sest sain aru, et see ongi mu sõbranna eripära. Minu asi oli, kas sellega leppida või mitte. Me oleme täiesti erinevad, peale veini ja toidu, on meil ka täiesti teised huvid, kuid mulle meeldis, et mul on selline teistmoodi sõbranna. Selline, ma ei oskagi öelda, vabameelne ja chill,  yolo-suhtumisega ja tundus, et tal on täiesti kama kaks, mida teised arvasid. Mulle, kel pidevalt “ora perses” oli sellist sõbrannat vaja. Ja Mallu oligi äge. Mina olen täpselt sama halb sõbranna oma teistele sõbrannadele nagu tema mulle. Ilmselt see mulle meeldiski. Kaks erinevat egoisti, kes mingil tasandil täiega klikkisid.

Ma ei hakka mingit wannabe-psühholoogi mängima, kuid mina, kes ma tunnen Mallut kõigest neli aastat, olen näinud küll muutumist. Ja mitte paremuse poole. Minu arvates. Minu jaoks. Minu standardite järgi kui tahate. Ma olen näinud teravate ja ägedate arvamustega suurepärase kirjutamisoskusega andekat noort naist ja Staari. Selle Staariga ongi meil eriarvamusi olnud n+1 korda, aga jällegi sain ma aru, et selles pole tegelikult midagi paha, sest me oleme erinevates eluetappides, me näemegi asju erinevalt.

Probleemid tekkisid siis, kui ma sain aru, et yolo ja could not care less on vaid mask, nii et oma tavapärase suhtlusstiiliga, nii nagu ma suhtlen oma sõbrannadega ja nemad minuga, olingi ma ilmselt tahtmatult teisele haiget teinud. Ma ei olnud aru saanud, et kui sõbranna ütleb, et appike kui paksuks ma olen läinud, siis ma ei tohi öelda, et kuule oled tõesti, vaid oleksin pidanud ütlema, pole hullu. Muidugi võin ma eksida, kuid kui ma võrdlen seda sõbrannat, kes oli enne “staariseisust” ja on nüüd, siis need on kaks erinevat inimest. Viimane neist sööb rasvast ülistusepirukat ja ei saa aru, et mitte kõik, mida ta teeb ja ütleb, ei ole okei. Minu arvates. Ja nii olen ma seda ka mitmeid kordi talle öelnud. See ei ole talle meeldinud. Ja tõesti olen ma n+1 korda kasutanud väljendit, et “loll”. Aga mitte päris selles kontekstis nagu tundub.

Näide:

Tema: Kuule, su sõbranna kirjutas minust postituse, miks sa lasid tal minust midagi halba kirjutad?

Mina: Mis mõttes mina lasen?

Tema: Sina oled tema arvates normaalne, kas sul on siis raske öelda talle, et ta ei kirjutaks minust halba ja kui sa oled minu sõber, siis sa ei peaks olema tema sõber.

Mina: Sa oled ikka täitsa loll kui nii ütled

Tema: Ma tean, ma tean, et olen nagu viiene, aga nii ma tunnen.

Mina: Ära ole viiene, ära reageeri igale asjale, see annab kritiseerijatele vaid hoogu juurde.

Näide:

Mina: Kuule, jobu, ära kirjuta kogu aeg õigustavaid postitusi, oled diiva, siis oled, keda huvitab.

Tema: Ma ei õigusta, lihtsalt tundus naljakas teema.

Mina: Okei, see oli lihtsalt tähelepanek.

Tema: Mitte tähelepanek, aga valearusaam.

Ma olen emotsionaalne ja tihti, selle asemel, et midagi ratsionaalselt selgitama hakata, ütlen ma, et omg sa oled nii loll ja ei viitsi rohkem. Nii juhtus ka viimane kord, millest ajendatuna siis ka Marianni postitus. Mariann kutsus oma lehel inimesi üles koduvägivalla teemal rääkima veiniklaasi taga. Minu arvates oli see kohatu, sest koduvägivald ja alkohol käivad kahjuks tihti käsikäes ja ei ole sobiv veiniklaasi taga tõsiselt teemal rääkida. Üks meie ühine tuttav oli selle postituse alla kirjutanud, et see ei sobi ja mina omalt poolt lisasin sinna kommentaariks, et olen kahe käega poolt, sest see on sobimatu kombo. Selgus, et see oligi “avalik mõnitamine”, mida sõbranna teha ei tohi. Ma olen varem ka Marianni postitusi kommenteerinud, sest noh ma olen lihtsalt tundnud, et tahan kaasa rääkida, kommenteerida. Ma sain teada, et sõbrannad ei tohi kommenteerida KUI nad on eriarvamusel, sest muidu on see avalik mõnitamine.

Ma olin üsna üllatunud kui Mariann mulle järgmine hetk kirjutas.

Tema: Mul on nii kopp ees su näägutamisest.

Mina: Ma ei saa aru, millest sa räägid?

Tema: Iga asja kohta on sul midagi öelda, lõpeta.Ei saa mulle otse öelda, sest muid pole õige kui teised ei näe. Ikka on vaja, et teised saaks ka aru, et issand, ongi loll.

Mina: Kas su blogis tohib sinuga vaid nõustuda või sind ülistada?

Tema: Mis ülistamise juttu sa räägid? Sina võid oma arvamust avaldada, aga mina ei või sest ma olen Mallukas ja ära tõusnud. Ma ei kujuta ette, et sul on kogu aeg midagi kritiseerida või manitseda

Mina: Omg, sa oled nii loll, et ei saagi enam millestki aru, sa ei näe enam oma ninaotsast kaugemale.

Tema: Nojah, ju siis olen, aga sa paned mu tundma nagu peksa saanud koera oma kriitikaga.

Mina: Omg, ma ei taha sulle halba, ma olengi su sõber. Võib-olla kunagi saad aru, mida ma öelda olen proovinud.

Muidugi ei saa ma öelda, et mu sõnakasutus on kõige õigem olnud ja kui ma sain aru, et tegu on inimesega, kes ei talu kriitikat, siis jah, võib olla ma oleks pidanud leebem olema ja püüdma rahulikult selgitada, miks ma inimest lolliks pean, kuid minu probleem on, et ma olen emotsionaalne ja siis ma lihtsalt lahmin välja lause “omg, sa oled loll, ma ei viitsi enam.” Selle asemel oleks ma pidanud küsima, miks Mariann arvab, et on olemas tema normaalsus ja teiste oma. Mina kirjuta kellegi wallile avalikult, et keegi on loll või kannab koledat pluusi või parukat, sellieid asju kirjutan/ütlen ma inimesele otse,  avalikus arutelus olen ma aga osalenud küll. Eriarvamusele jäänud ja selle kirja pannud. Mõne teise kommentaariga kaasa läinud, sest mu meelest ei olegi okei visata ära pesumasinaid, sest ei viitsi remonti minna, või puzzlesid ja siis uut asemele nõuda. Rääkimata sellest, et kirjutada pikk postitus halvast klienditeenindusest, samal ajal kui oma vastused oma klientidele – nii lugejatele kui kaupade tellijatele on olnud näited halvast klienditeenindusest.

Ma ei taha näha, kuidas noor inimene end lolliks teeb kuulsuse nimel. Ja see on ka olnud eesmärk, miks ma olen kommenteerinud näiteks ka seda, et ei sobi vägivallast rääkida veiniklaasi taga. Jah, muidugi oleks ma võinud seda kirjutada privaatselt, kuid teate kui lihtne on unustada, et mõni avalik blogija on nii habras.  Ma saan sellest tegelikult isegi aru, sest kui ikka kogu aeg keegi mingit sappi pritsib anonüümselt, siis võib olla tõesti ootadki sõbrannadelt “ülistust”.  Jah, muidugi oleks ma täiskasvanud inimesena, kes ei karda oma arvamust avaldada, meie omavahelistest chattides käituda täiskasvanulikumalt ja inimest mitte sada tuhat korda lolliks kutsuda, vaid argumenteerida. Ja täiskasvanud inimesena ei tohiks ma ka seda postitust kirjutada, kuid te ju teate…Mina ja emotsioonid käime käsikäes ning kui ma ikka loen kommentaare, kus mingid fännid kirjutavad, et sul on poole ägedamaid sõpru, kui see kes sinust ei hooli, siis ma lihtsalt pean avalikult kirjutama, et ma ei taha, et mu sõbrannast saab mingi moodsa aja Võsa-Pets. Suur M. Ei ole vaja olla teise Eesti kuulsus, kui potentsiaali on nii paljuks rohkem. Ja sellepärast ma “mölisengi”. Mu teine sõbranna küsiks siin, mis see minu persest torgib ja noh ega ei torgigi, tulles aga tagasi alguse juurde, siis see Mallu, kellega mina tuttavaks sain, oli fierce. Praegune on kahjuks muutunud. Võib olla ma tõesti olen ainus ja siis ongi probleem minus.

Või palun selgitage mulle, kuidas on minu “avalik mölisemine” hullem kui need naljad, mida Mallu ise oma Facebookis mõnitamiseks ja kommenteerimiseks avaldab. Kummikommid, imetavad naised, Evelin Ilves, hitleremmed, modellisaate osalejad, wannabe-pornostaar ja nii edasi. Nende üle tohib naerda ja neid avalikult mõnitada, sest seda teeb Mallu ja siis on see naljana mõeldud. Kui aga teine blogija kirjutab vaimuka postituse hamstrist, mis oli paroodia Mallu koerapostitusele, teeb see haiget, sest “sel hetkel ma ei olnud naljaks valmis”.

Mul on kahju kui sõprused purunevad, aga mina näen enda silmas palki, kuid sellest pole kasu, kui teine pindu ka ei näe.  Samuti pean ma ütlema, et kõik need, kes mind kadeduses süüdistavad, siis vot käsi maeiteakus, ei ole siin kadedust, mul on pigem hoopis hea meel, et inimene on nii kaugele oma hobiga jõudnud. Välja arvatud Suur M/Emm.

Advertisements

67 thoughts on “Miks ma panen Malluka tundma nagu “peksa saanud koera” ehk kontekstist

  1. Ma arvan, et Malluka probleem on kogenematus ja impulsiivsus, ta ei adu tegude ja tagajärgede seoseid, ta on enda suhtes kriitikameeleta ja anlüüsioskuseta, ma usun, et aastatega see paraneb. Natuke ta ikka omi vigu tunnistab, aga kahjuks on tema ja tema fännid väga kahepalgelised inimesed, see, mis lubatud Mallukale , ei ole lubatud teistele. Ma ka kunagi mõtlesin, et nii lahe inimene, aga need vahepealsed õelad ja teisi mõnitavad ja arvustavad postitused on pannud mind mõistma, et ta üritab olla hea inimene ja üritab aidata jms, aga oma loomult ta tegelt selline pole ja seetõttu jäävad tal enamus asjad ka pooleli, sest ükski inimene ei jõua lõputult teeselda ja ükskord hüppab tema õige pale välja. Pealekauba on ta ka labane ja absoluutselt sobimatu eeskuju oma kõnepruugiga. Aga noh maailm on kirju ja turgu talle on. Võimalik, et ajaga ta areneb ja prioriteedid muutuvad. Samas kui lugeda tema postitusi, siis tal pole millegi muu kohta öelda midagi, kui tooted ja tema enda elu. Ta blogi ei puuduta kunagi ühtegi arvamust ühiskonnas toimuva kohta jne, et tal ongi lihtne elu ja ta on lihtsa elu Mallu. Aga las olla, turg ja aeg panevad asjad paika.

    Liked by 1 person

    1. Ma muud ei kommenteeri, aga ma korraks peatun selle ” Võimalik, et ajaga ta areneb ja prioriteedid muutuvad. Samas kui lugeda tema postitusi, siis tal pole millegi muu kohta öelda midagi, kui tooted ja tema enda elu. Ta blogi ei puuduta kunagi ühtegi arvamust ühiskonnas toimuva kohta jne, et tal ongi lihtne elu ja ta on lihtsa elu Mallu” juures.

      Täiesti äraleierdatud näide, aga kas selle loogika järgi on ka kõik ilublogijad tühjad ja mõttetud mimmid, sest nad kirjutavad peaasjalikult vaid ilutoodetest?

      Puhtalt selle nurga alt, et tegelikult on ju enamikel blogijatel mingi nišš. Kellel väiksem, kellel laiem. Keegi ei kirjuta kõigest. Kes kirjutab peamiselt arvamusavaldusi, see kirjutab üsna vähe iseendast või oma perest. Kes kirjutab üldiselt oma perest, see kirjutab päris vähe maailmas toimuvast.

      Samas ei välista see ju ühestki küljest seda, et ülejäänud asju arutatakse teistes kanalites või internetist väljaspool. Eriti kui blogi on muutunud äriks ja sissetulekuallikaks. See tähendab seda, et valitud suund on lugejatele sobiv ja toob tänu sellele raha sisse. Kasutades kasvõi Mallut ennast näitena, siis ma usun, et tal on kindlasti enda arvamus paljude maailmas toimuvate asjade kohta, aga samamoodi näen ka seda, et kui ta hakkaks neist asjust kirjutama, kahaneks ta lugejaskond üsna korralikult. Alustades aktiivsusega kommentaariumis. Muidugi ei saa välistada, et see tooks kaasa hoopis teistlaadi lugejaskonna kasvu. Aga kui blogi siiski kindla summa sisse toob, siis ei ole kindel, et sellega mõistlik riskida on 🙂

      Ning jah, ma ütlen täiesti ausalt, et mind ajendas seda kirjutama suuresti see, et pani endale mõtlema. Mina kirjutan ka üldiselt ainult meie perest ja oma elust, aga ma ei saa kuidagi öelda, et see näitaks mu prioriteete. Mu blogi mõte lihtsalt pole ühiskonnakriitika ja analüüs, vaid pigem meie pereelu dokumenteerimine. Samas olen ma vägagi kursis kõikide päevakajaliste teemadega ja arutan nende üle suurima heameelega. Lihtsalt mitte blogis 🙂

      Eveliis: ma lugesin praegu teie mõlemi postitusi ja kuigi ma suudan mingil määral teie mõlemi seisukohtasid mõista, siis see omavaheline avalik arveteklaarimine jääb minu jaoks nõks mõistmatuks. Aga ma polegi ilmselt see, kes mõistma peaks 😛

      Liked by 1 person

      1. mina ei ütle ühtegi halba sõna ei oma niši leidmises, ongi olemas pereblogid ja ilublogid ja ühiskonnakriitilised blogid jne jne jne. Nende jaoks on lugejaskond olemas ja las nad olla, mina ei loe neid, mis mulle midagi ei paku. Ma olen sada korda ka öelnud, et mina otsin blogidest meelelahutust ja loen neid, mis mulle seda pakuvad.
        Mallu kohta on mul arvamus, nii nagu on temal minu ja teiste asjade kohta, ja jällegi ei ühtegi halba sõna, et sellest on saanud sissetulekuallikas. Selle kohta vaid respect. Küll aga kritiseeriks ma selles valguses erinevaid ettevõtteid, kelle tõttu vbla ka Mallu on minu arvates muutunud natuke Kaup24ks, MINU JAOKS. Mu meelest peaksid turundajad ikka natuke tööd tegema ja pakkuma nt vegantooteid inimesele, kes sellest huvitub, nt Ailile ja mingeid beebitooteid ka teistele beebiblogijatele, sest sihtgruppe on nii palju erinevaid, aga laias laastus muidugi vahet pole, sest reklaam täidab oma eesmärgi igal juhul, vahet ei ole mis blogis, eksju.
        Mis aga puutub sellesse nö arveteklaarimisse, siis mu meelest tegelikult pole ka selles midagi hullu, mina nagu teada ei ole poliitkorrektne ja avaldangi arvamust kõige kohta, nii nagu ka mõned teised, see on omaette zanr ilmselt. Muidugi ma teadsin, millised kommentaarid SELLE konkreetse postitusega kaasnevad, kuid tead, mind niikuinii paljud ei mõista ja ilmselt vihkavad, siis ei ole ka vahet, kui neid mittemõistjaid juurde tuleb. Eks ma lihtsalt tundsin, et sel hetkel ikka tehakse mulle liiga ja pidin end kaitsma (mõned korrad olen ka mina alla neelanud, kuigi mingid hullunud fännid mind rünnanud on, aga kusagil läheb ka minu piir). Kas ja kuidas sellest aru saadakse, on iseasi küsimus.

        Like

      2. Sul on õigus, tal on oma nišš, ta teenib selle pealt ja see on ok, aga kas tõesti arvad, et kui ta nt teeb postituse kas ja kuidas mõjutaks tema veinitarbimist Eestis plaanitav alkoseadus, siis tema lugejaskond väheneb. On küll blogijaid, kelle nišš on pereelu, aga sekka arvavad ka kasvõi lastetoetustest või ebavõrdusest midagi. Et seda mõtlengi proriteedi all, et oma kuulsusega saab muuta või tähelepanu pöörata küsimustele, mis on olulised, ehkki keegi selle eest ei maksa. Hetkel on tema suund see, et äge on olla ropendav, äge on kõiki perse saata, õige on olla egoistlik ja ebaviisakas (nt mitteteatada oma mitteosalemise kohta kuskil), savi, kes kuskil Toompeal on, see minu perset ei torgi jne jne, see inimene ei taju enda suhtumise mõju ja oma tegude mõju nooremale generatsioonile, ka noortele emadele. Seda mõtlengi, et aeg paneb paika prioriteedid, kas materiaalsus ja enesekesksus on kõik, mis tas on. (PS arvamus on ainult blogi põhjal kujunenud, teisalt arvan, et ega see väga vale pole, nagu eelnevalt ütlesin, et inimesed ei suuda teeselda lõputult, nad on kes nad on ja võivad ajas päriselt muutuda).

        Like

      3. Jah, sellega olen muidugi nõus, et kui on teatud kuulsus ja suur osa inimesi, kes iidoliks peavad, siis võiks selle tegelikult ka positiivselt tööle panna.

        Like

    2. Mina ei saa üldse aru sellest,et kas millestki muust pole enam kirjutada blogis peale Malluka? Leian,et selline “paroodia” jm naljad tema üle solvavadki inimest. Karma is a bitch. Minu pärast blogige või tehke,mis tahate,aga asi võiks ikka sündsuse piiridesse jääda ja blogijad võiks kirjutada millestki muust kui võtta sihikule üks inimene ja hakata tema kohta päevikut pidama ja loetlema tema halbu omadusi. Oskus enda sisse näha on väga suur eelis. Võibolla peaksid oma blogis tema nime asendama enda omaga ja lugema siis enda kirjutatud teksti?

      Like

      1. Kas sa selles kommentaaris kahepalgelisust näed? Mine nüüd vaata paroodiaid ja teiste üle naermist, mida siin blogis isegi tehtud pole, üle Malluka blogis ja FB lehel ja ütle siis uuesti, et karma on bitch

        Liked by 1 person

  2. Kommentaariks ütleks nii palju, et lastepsühholoogias soovitatakse kasutada pigem fraasi “see, mida sa tegid/ütlesid oli rumal/loll/ebameeldiv”. Mitte laps ei ole paha vaid tegu. Sama võiks käia ka täiskasvanute kohta, et mitte tema ei ole loll vaid kirjutis või teguviis.
    Üldiselt ma Mallukat kiitma ega kritiseerima ei kipu aga eks tema tulipäisus on kinni tema vanuses ja elukogemuses. Küll aastad talle ka rahulikuma meele toovad.

    Liked by 1 person

    1. Mind natukene segab,et tema vanust koguaeg vabanduseks tuuakse. Ta ei ole ju 15 ja isegi siis ei oleks selline käitumine ok. Mina olen samal aastal sündinud,mul on kaks last ja abikaasa ja mina nii ei käitu. Mina ei mürtsu mööda linna ringi,suu nagu meremehel ega arva,et see kõik on,kuna ma olen ju ainult 26! Ei ole ok.
      See enesekesksus,piiratud maailmavaade ja pidev tunnustusevajadus on siiski inimeses kinni,mitte vanuses. Ma fotograafia koha pealt sõna ei võta,sest mind lihtsalt ei huvita see teema ja saan aru nii tema kritiseerijatest kui ka temast endast,aga see selleks. Küll ei saa ma aga aru vajadusest panna endast “nuttev” video Facebooki,kus maailma ebaõiglusest soiguda. Milleks see kõik? See ei ole ju normaalse inimese esimene mõte,kui kurb olla,et teeks internetti sellest video,et ma kurb olen?
      Võibolla olen mina hoopis imelik.

      Liked by 1 person

      1. Minu jaoks ei ole see mitte vanuse vabanduseks toomine vaid inimese areng. Kui vaadata tema paari aasta taguseid postitusi siis on näha, et praeguseks on toimunud positiivne areng. Seega võib järeldada ja loota, et vanuse ja kogemuse kasvades areng jätkub. Ses mõttes pigem.

        Like

  3. Olles mõlema blogi jünger, jagan oma kogemust Malluka vaatenurgast. Mind on mu varasemas elus ka kurvastanud üks nö sõber, kes muudkui üritas mind kasvatada ja suunata (sama jutt, et kõik on minu enda huvides ja mu potentsiaali silmas pidades jne). See aga tekitas minus üha süveneva kõhutunde, et käin inimesele mingis plaanis lihtsalt natuke närvidele, mistõttu ma lõpuks ka alati “ei jõudnud” temaga kokku saada. Selliseid asju on aga pagana raske klaarida, sest minul kippusid need samuti sumbuma sinna “sa oled lihtsalt liiga tundlik/loll” reaktsiooni, mis muidugi suhet paremaks ei teinud. Sealjuures ei saa öelda, et ma muidu kriitikat ei taluks. Igatahes lõpuks, sarnaselt Mallukale – kui elu pakkus parasjagu mõningaid eduelamusi, andis see just selle vajaliku lisaenesekindluse ja tõuke suhte katkestamiseks. Välja paistis see tõepoolest nagu “edu hakkas pähe ja vana sõber enam ei kõlba”, aga tegelik põhjus oli palju sügavamal.
    Sinule aga ütlen: ole õnnelik, et ei pea suhtlema enam inimesega, kes sulle tegelikult niiväga ei meeldi sellise tervikpaketina nagu ta on (tõenäoliselt ka vastupidi, ses mõttes ma ei taha sugugi väita, et sina paha, teine hea 🙂
    See, et ta kunagi oli teistsugune, on kahtlane jutt: kui inimeste vahel on midagi sügavamat, on taolised kõikumised (sh ka “võsapetsistumised”) üsna edukalt väljakannatatavad ja nagu öeldud, osa paketist. Rääkimata sellest, et igal inimesel on õigus oma teel teha valikuid, eksida ja õppetunde saada.

    Liked by 1 person

    1. Jah, ma olen sinuga muidugi nõus, kui välja arvata see osa, et mulle siiski tundub, et me oleme muutunud ja nüüd ei sobigi ilmselt sellise tervikpaketina teineteise jaoks, mina seda kahtlaseks ei peaks, vaid üsna normaalseks. Mul on ka üks teine sõbranna, kellelega ma ei suhelnud mõnda aega, sest ta muutus minu jaoks negatiivseks, sõi mu energia ja ma ei tahtnud tema vingumist kuulata, tänaseks päevaks on nii, et ta mitte ei võta, vaid annab mulle energiat. Ja tema on konkreetselt oma suhtumist asjadesse muutnud, ja mina olen suhtumist muutnud. Me saame teineteist ka kritiseerida, ilma et me solvuks või näeks selles rünnakut, nagu me varem nägime

      Liked by 1 person

  4. Ma arvan, et no ütleme olles kolmekümnendates Mallukas vaatab elu natuke teise pilguga. Sesmõttes et nt ma ise tunnen küll, et olles 30 ja vaadates näiteks ühte tuttavat 24a neiut siis tahes-tahtmata vaatad et ta mõtleb teisiti ja käitub teisiti kui mina praeguses vanuses. Pead muidugi ei anna et nii juhtub 😀

    Like

  5. Malluka puhul on mind alati kõige rohkem häirinud tema silmakirjalikkus – tema võib, aga teised ei või. Nt blogiauhinnad, pärast mida Albersi-mutt sarjas kõiki peololnud erinevaid matse maapõhja, aga “Mallu käis küll vahepeal burksi toomas, aga tema võib, sest ta on ju Mallu!” Samamoodi tema mõnitab valimatult, keda tahab ja kuidas sülg suhu toob, aga kui keegi tema kohta midagi ütleb, on kohe Pealtnägija majas. Ja muidugi suhtumine loomadesse, mis… ma isegi ei taha nendele hamstritele mõtlema hakata.
    Ma olen kusjuures temaga paar korda netis ka nö üks-ühe (noh, pluss muidugi kõik ta jüngrid) vastakuti läinud, neist esimene kord oli väga ammu, kui ta mupoga oma kassi välja nõudis ja ma küsisin oma FB seinale jooksnud lõimes, kas keegi päriselt arvab, et talle peaks kassi tagasi andma… Temaga on see häda, et ta ei saa vist väga aru ka, kui oponendil õigus on, ja vastab alati ühesuguse “vaimuka” läminaga – arguing with stupid people is like playing chess with a pigeon. No matter how good you are at chess, it will knock over the pieces, shit on the pieces and strut around like it’s victorious.
    Kahtlustasin ka muidugi, et sina oled see kuri inimene, kellest ta räägib, ja kirjutasin talle kommentaariks:
    “Oot… Kas ma saan õigesti aru, et te jääte mingis asjas eriarvamusele, ja selle väljaütlemine paneb sind end halvasti tundma? Siis tulebki ju välja, et tohib ainult kiita, muidu sa tunned end halvasti?
    Kust see avalikult tümitamise teema sisse tuleb, ma päris aru ei saa, ilmselt pole piisavalt insider, aga polegi oluline. Mulle jääb mulje, et ta avaldab samamoodi lihtsalt arvamust nagu sinagi, ja sinu vürtsikad arvamused on sind toonud siia, kus sa oled.
    See ei tähenda muidugi seda, et peab laskma end negatiivsusega üle kallata, vastupidi. Ka sõbralistist eemaldamine on täiesti okei, olen isegi seda teinud mõne inimese puhul. Aga siis oleks võib-olla kasulik endale ja teistele ausalt tunnistada, et jah, ei tahagi seda negatiivset tagasisidet. Julged arvata ja teha – julge tunnistada. Võta seda näiteks kui järjekordset arengut.”
    Mis ta vastas, võid ise vaadata. Üldiselt temaga on mõttetu vaielda, tal on seda veerandi aruga planktonit nii palju ümber, kes talle takka kiidavad, et see maailmapilt ei saagi päris adekvaatne olla.

    Liked by 1 person

    1. Siin pean ma sinuga nõustuma, et probleem algabki ka sealt, et seda “veerand aruga planktonit” on nii palju, et tekibki väärastunud maailmapilt. Ja sinu kommentaar on põhimõtteliselt see sama, mida mina olen Mallule öelnud, lihtsalt mina tegin seda stiilis “omg, sa oled nii loll” ja sina kirjutasid argumenteeritult.

      Liked by 2 people

      1. Ja mis puutub silmakirjalikusesse, siis mu meelest on väga silmakirjalikud need ümbritsevad planktonid, kes ei saa aru, et topeltmoraal haiseb. Sarnaseid postitusi, nagu see http://www.mallukas.com/2016/02/16/toidupildid/, kus “nalja tehakse” on ju kordi ja kordi ilmunud, see on avalik mõnitamine ja kellegi üle naermine, kirjutada kommnetaariks, et puslet ei visata minema ja nõuta uut ning veiniklaasi taga koduvägivallast rääkimine (kui endal puudub kogemus selle teemaga) ei sobi kokku, ei ole avalik mõnitamine, vaid tähelepanu juhtimine avaliku blogi kommentaariumis tekkinud arutelus.
        Ometigi leiavad planktonid, et Marianni postitused on alati vaid nali ja teiste postitused kui Mariann nö haiget saab on soovist ära panna või puhtast kadedusest. See on Silmakirjalikkus suure tähega!

        Like

  6. Hehe suured inimesed solvuvad nagu puberteedid 🙂 Ühel emotsiooni ajel plärtsumine ülearenenud ja teisel enesekriitika soolikas täitsa puudu. Aga sellega, Eveliis, olin sinuga küll täitsa nõus et eriarvamus ja ja sellest tulenev väike mõnus vaidlus pole küll kellegi materdamine. Õhtukese võib muidugi draamaga mööda saata aga loodan et homne päev täis midagi rõõmsamat ja stimuleerivamat!

    Like

    1. Eks suurtel inimestel tuleb ka ju ikka solvumist ette, see on mu meelest täiesti okei, ja samamoodi on okei eriarvamused ja vaidlused. Materdamine on ikka midagi muud. Materdamist tuleb tihti ette perekoolis ja see on kole küll ikka aegajalt

      Like

  7. Kui mu sõber, päriselt sõber, kirjutaks oma blogis või Facebookis, asjadest mis mulle ei meeldi või ei sobi. Ma räägiks temaga otse, mitte ei hakkaks seina peal oponeerima. Omavahel pea olema aus, aga kokku peab ka hoidma, lojaalsust mina näiteks hindan väga. Võib omavahel vaielda, aga väljaspoole oleme müür. Õnneks on sõpradega enamasti vedanud siiani, kuid on olnud ka pettumusi. Samuti on mul kokkupuude olnud samasuguse “heasoovijaga”, kes alati kritiseeris mis ma tegin või mõtlesin, alati see oli vale või imelik. Aus saab olla ka kõiges negatiivset nägemata, aus on ka selline tagasiside, kui räägid ilusasti, mitte ei naeruväärista. Ma natuke olen üllatunud, et üle 30 aastasel inimsel on sellist naiivsust, et arvata, tema saab teist inimest muuta, kes ise muutuda ei taha, ega peagi seda tegema?

    Like

    1. see on ju ka veidi äraspidine loogika… oletame, et ma postitan midagi fb ja ootan sõpradelt vaid kiitvaid kommentaare. kes sinna siis oponeerima peaks tulema? võõrad, kellel mu fble ligipääsu pole? ütled, et kirjutaks omavahel, aga kui kõik kommentaarid on positiivsed, siis igaüks ei lähe privaatselt kirjutama, et tead, minu meelest ikka ei…
      nii ei saagi ju mingit diskussiooni tekkida, selle asemel leiamegi end sellest fassaadiühiskonnast. ma ei leia, et sõbrad omavahel kellegi suletud seinal diskuteerimas kuidagi ebalojaalsust näitaks, pigem vastupidi – omad ei pea mitte vaikselt pealt vaatama, kui üks mingit jama ajama hakkab.

      Liked by 1 person

    2. Võtan veelkord sõna oma mätta otsast… Tegu on kahe tuntud blogijaga kes niivõrd kuivõrd jagavad oma elu kogu interneti vaatajaskonnale. Seega ei ole ka praegune sarvede ristamine midagi erilist ja ongi tavalisest sõbrannandusest veidi erinev. Mina isiklikult igatsen taga 10ne aasta tagust blogimaastikku kus igasugune arutelu oli teretulnud ja ei eksisteerinud staare ja haavunud õrnu hingi. Loen mõlemat blogi aga üha rohkem tundub mulle et Eveliisile tehakse ülekohut kuna lihtsalt ei saada tema postitustest aru. Jah, on võimalik et viimase insidendi puhul on asi liiga emalikuks näägutamiseks läinud aga mina olen Eveliisi paadis sest temas on kriitikameelt, sarkasmi ja huvi maailma vastu isegi kui ta vahel natukene pröökab nagu 13aastane 😉

      Liked by 2 people

      1. Pröökab nagu 13aastane:) Aga tõsi ta on! Kahjuks või õnneks, Ja olen sinuga sama meelt, et kui niikuinii elu on niivõrd kuivõrd avalik ja igal teemal niikuinii räägime, siis on täiesti normaalne ka oma tunnetest ja emotsioonidest kirjutada.

        Liked by 1 person

      1. Ma ei taha eriti sekkuda, aga mis puudutab “ema mängimist”, siis mingil teemal TEISE arvamuse omamine ja diskuteerimine ei tähenda automaatselt “ema mängimist”. On ÜLINORMAALNE, et teatud ühiskondlikel või eluväärtuslikel teemadel või kasvatuslikel või kas või poliitilistel teemadel on inimesed eri arvamusel. See ei ole ematsemine!
        Ema mängimine on pigem viis, kuidas oma arvamust väljendatakse. Mitte oma arvamus (mis võib olla kapitaalselt teine) ise. Ma saan aru, et Eveliis on vahel (!) äkki liiga ematsedes oma arvamust välja öelnud, aga konflikt on ju milleski muus. Mitte viisis vaid sisus. A vb ma saan valesti aru.

        Liked by 1 person

      2. Olen täiesti nõus ebapärlikarbiga et sõpradega eriarvamusele jäämine on ülinormaalne ja minu arvates terve sõprussuhte üks näitajaid. Põhjus miks ma valisin sõnapaari “emalik näägutamine” ei olnud selles et ma peaksin Eveliisi suhtlusviisi emalikuks. Pigem kogu olukord meenutab mulle kõige lihtsama näitena seda kui proovitakse vaadata olukorda erineva nurga alt ning lisada oma kogemustepagasile toetudes nõu aga teismeline võtab kõike rünnakuna ja karjub “te rikute mu elu ära!” Ja uks plärtsuga kinni.

        Kommentaar vist läks valele reale sest ma ei leidnud ebapärlikarbi kommentaari all reply nupukest 🙂

        Like

      3. Kadrile. Mulle tundub, et täpselt nii ongi. Kusjuures NÕU on minu meelest tegelikult üks väärtuslikum asi üldse. Ma tihti lausa tahan nõu, aga sõber/tuttav/ töökaaslane vms ei oska nõu anda. Seega mina isiklikult väärtustan neid paari sõpra, kes mulle alati julgelt nõu annavad, tohutult! Aga olen täitsa sama meelt, et näiteks teismeline tunneb sellist asja rünnakuna. Ta valib kas lahmiva vastu ründamise või p*rse saatmise (uks pauguga kinni). Selliseid inimesi on paraku ka täiskasvanute hulgas. Ma ei räägi konkreetselt, vaid üldiselt.

        Kui konkreetsemalt rääkida, siis tegemist on väga äärmusliku situatsiooniga, kus inimesed kirjutavadki avalikult. Üks kirjutab avalikult oma mõtteid ja arvamusi. Kas teine ei või sealsamas avalikult arvamust avaldada? Või kus ta peaks avaldama? See kusjuures on täitsa hea ja omaette teema – kuidas olla sõbrad päris elus versus kuidas olla sõbrad sotsiaalmeedias.

        Liked by 1 person

  8. No olgem ausad, kellegi lolliks sõimamine on vägagi lapsik. Kuidas Sa üldse kasutad sellist sõna? Kujuta nüüd ette, et Sinu abikaasa käiks ja korrutaks Sulle koguaeg, et omg sa oled nii loll… Ma ei tea kas Sa oma pereliikmetele ka nii teed, kuid jumala eest ära hakka tegema, psühholoogias nimetatakse seda teise inimese väärkohtlemiseks, kui Sa teda mõnitavate sõnadega kutsud.

    Mina hetkel ei mõista seda tõesti, et miks avalikult lahmida? Ma tulin Sinu blogisse kommentaaride pärast, kuid ausalt kui seda postitust siin ei oleks olnud, siis ma poleks tema postitust üldse Sinuga seostanud. Oleks võinud ju isiklikult rääkida oma asju selgeks, mitte avalikult ‘tõmblema’ (kahtlane sõna, kuid just sellena see paistab) ja lahmima hakata.

    Ja no kellegi lolliks sõimamine on ausalt üsna inetu.

    Teema üle ma juurelda ei viitsi otseselt, teie omavaheline asi ja lahake ise. Ja kui reaalselt te lihtsalt enam ei klapi, siis miks te siiani kembelnud olete ma ei mõista. Laske üksteisest lahti ja laske minna. Easy as fuck

    Like

    1. ja siin on meil üks näide hiljuti teemaks tulnud lumehelbekesest. see kõik on väga solvav! aga lapsikuks nimetamine näiteks ei ole üldse… iroonia.

      Liked by 2 people

    2. “avalikule lahmimisele” vastan ma sulle Kadri sõnadega: Tegu on kahe tuntud blogijaga kes niivõrd kuivõrd jagavad oma elu kogu interneti vaatajaskonnale. Seega ei ole ka praegune sarvede ristamine midagi erilist ja ongi tavalisest sõbrannandusest veidi erinev. Mina isiklikult igatsen taga 10ne aasta tagust blogimaastikku kus igasugune arutelu oli teretulnud ja ei eksisteerinud staare ja haavunud õrnu hingi.

      Like

  9. Minu meelest on hea, et see teema praegu jutuks on. Malluka postitust ei saa kahjuks kommenteerida, sest see on parooli all. Aga mul on alati nii kurb lugeda tema jälgijate kommentaare postituste all – nad enamus on nii noored, nii mõjutatavad, nii oma iidolist pimestatud. Millest seda järeldan? Sest ükskõik, mis teema parasjagu käsil on, jõutakse kommentaariumis lõpuks nii kaugele, et Malluka omamoodi kaitsmise eesmärgil hakatakse pahaaimamatult “teisitimõtlejaid” materdama, halvasti ütlema, ropult sõimama. Ja need on tihti veel gümnaasiumi lõpujärgus noored neiud, kel pole veel peret ja haridusteegi pooleli… Aga mitte keegi ei juhi tähelepanu sellele, et just kommentaarides käib oma elu, veel julmem, otsekohesem klassikiusamine kui blogipostitustes endis. Miks sedatüüpi inimesed just sinna blogi alla koonduvad? Malluka elus ja iseloomus tundub olevat nii palju lahendamata probleeme, ma ei usu, et ta ühel hetkel kardinaalselt muutub. Isegi kui ta saab 20 aastat vanemaks…
    Mul on nii halb tunne. Et miks ma käin siis ja loen neid blogisid, kui mulle ei meeldi, mida ma loen? Sest ma mõtlen, kogu aeg mõtlen, et kuidas kasvatada oma lapsi nii, et nad ei kasvaks empaatiavõimetutena teiste inimeste suhtes. Ja mõtlen, et kuidas avada inimeste silmi – et kõik ei ole nii, nagu paistab. Mina näen võib-olla läbi Mallukat, sind Eveliis ja mitmeid teisi blogijaid, keda pikema aja jooksul jälginud olen. Olekski vaja, et teised lugejad ka näeksid või loeksid, et ei ole olemas mustvalget Mallukat ja Eveliisi, isiklikult oli kergendav seda teemat lugeda, sest mind, anonüümset kommenteerijat, ei võta ju nagunii keegi eriti tõsiselt. 🙂

    Like

    1. Ma ei saa muidugi aru, miks vaja parooliga kaitsta midagi, mida niikuinii kõigepealt sooviti “maailmaga” jagada, minu meelest tuleb oma sõnade eest osata vastutata ja kui kirja panna midagi, mida hiljem on vaja kaitsta või kustutada, siis enne selliseid postitusi tuleks mõelda, kas on vaja üldse kirjutada, aga see selleks.
      Ma olen sinuga nõus, et mul tekib hirm kui ma loen nende niiöelda kaitsjate sõnavõtte, ma saan aru, et neil on iidol ja iidoleid kaitstaksegi, aga nii nagu sa isegi ütled, siis need on tihti noored ja nad isegi ei süvene, millest kirjutatakse, vaid veidike liialdades pilluvad virtuaalsete kividega surnuks. Neid ei huvitagi vastaspoole argumendid ja ammugi ei mõtle nad, et võib olla ei ole iga eriarvamus rünnak, see on õudselt hirmuäratav mu meelest kui palju oma ajusid mitte kasutavaid inimesi meie ümber on.

      Liked by 1 person

  10. Mõnikord piisab sellest, kui meenutada, milline sa ise 20-ndates olid. Kas sa tänasel päeval kiidad kõiki oma tollaseid tegusid heaks? Ja siis mõelda sellele, kui palju sa näiteks kümne aasta jooksul oled muutunud ja kasvanud, mõistmaks, et ka teistel on ees sama teekond. Hea õnne korral inimene areneb ja kasvab. Mallukas on fassaad, kaubamärk, selle varjus on inimene, kes on ebaküps ja enesekeskne. See on minu järeldus tema blogi ja nende vestluse katkete põhjal, mis sa siin välja tood. Ma ei salgagi, et see blogija mind oma mõtlematute avaldustega nii mõnelgi korral on ärritanud. Ja ma ei hakka oma öeldud sõnu tagasi võtma, hoolimata sellest, et ma tänaseks päevaks leian, et kuniks minu tee tema omaga ei ristu ja ta minu elu ei mõjuta, on mul savi, mida ta teeb. Ma ei loe, ma ei kommenteeri ja ma ei avalda ka arvamust. Aga mina ei ole teda kunagi oma sõbrannaks pidanud ja mõistan, kui sinul on keerulisem sedasi asjale läheneda. Aga kui tunned, et inimese tegevus ja käitumine käib sulle vastu ja tekitab soovi õpetada ja kritiseerida, oleks ilmselt õigem suhtlus katkestada. Inimesed tulevad meie ellu põhjusega ja kaovad me elust põhjusega.

    Like

    1. kuna ma leian, et ma olin 20-aastaselt täielik taun oma mõttemaailmalt ja tihti ka tegudelt, siis ma seepärast tihti mõistan ka, miks nooremad inimesed mingeid vigu teevad, sellest tulenevalt tuleb mul ka soov õpetada ja nö manitseda, et noh õppige minu, mitte enda vigadest. AGA ei kuulanud 20aastaselt mina teiste soovitusi ja pigem solvusin kui keegi kõrvalt õpetas, nii et selles mõttes ei ole just väga imekspandav, et ka minu kriitika tundub minust nooremale ründamisena.
      Mul on vist kõikide Marian(n)idega mingi kana kitkuda, sest oma õde kipun ma ka õpetama “õigesti elama”

      Liked by 1 person

      1. Vana oled noh, see tuleb vanusega! 😀 Ma tean, mida sa mõtled, ma vahest vaatan, et noored ei oska üldse elada. Siis tuleb meelde, et ei peagi oskama, elu õpetab.

        Like

  11. vot selle vanusele taandamisega ma päris ei nõustuks (nagu oleks minu asi siin midagi nõustuda:D). siin jääb vahepeal mulje, nagu ta oleks mingi vaevu-20 plikake, aga ei ole ju tegelikult. ta on kohe 27-aastane täiskasvanud naine (vaid 4 a minust noorem nt) ja kahe lapse ema, nii et nö maailmamuutev kogemus, mille järel inimesed enamasti nii palju muutuvad, nagu loota võiks, on ka olemas.

    Liked by 1 person

  12. Selle teemaga tõmbasid Sa küll kena draama üles. Olemata kellegi poolt või vastu, siis puhtalt õiglustunde põhjal ma ütleks, et süü lasub siin pigem Sinul. Kui olukord oleks vastupidine, st Mallukas ja mõned tema sõpradest blogijad mõnitaksid ja ilguksid avalikult Sulle oluliste asjade üle (nt mees, laps, Sinu stiil, reisimine…no mida iganes) ja väidaks pidevalt, et see on ikka nii nõme, mida Sa teed, siis tekiks Sul ka lõpuks WTF hetk ma arvan. Mulle tundub, et siin ei olnud tegemist mitte sisu, vaid vormi pärast solvumisega, oma eriarvamust saab väljendada ka teisiti kui teist järjepidevalt lolliks nimetades.

    Like

    1. Ma ei näe küll mingit ülestõmmatut draamat tegelikult, lihtsalt kaht erinevat tõde. Ja järgi mõeldes, et kui nelja tutvusaasta jooksul inimest lolliks nimetada teatud kontekstis nii umbes neli korda, siis seda vist ei saa ka järjepidevaks tegevuseks nimetada?

      Liked by 1 person

  13. ma lugesin seda teist postitust (kes pole lugenud saab seda teha siit http://webcache.googleusercont…..#038;gl=ee ) ja mõtlesin kellele sellega tahetakse ära panna, tulles Sinu blogi lugema sai selgeks. Mina kui samuti “keskealine” ütleks oma kogemustele toetudes, et püüdsid parimat suheldes nii nagu te alati olete suhelnud aga teise valulävi osutus madalaks, siit moraal – kõik kellega veini jood EI OLE sõbrannad 🙂 üldiselt on internet saadanast ja põhjustab blogisõdu 😀

    Liked by 2 people

    1. Ma olen tõesti algusest saati suhelnud täpselt nii nagu ma suhtlen ka teistega, olen ka sellega nõus, et kõik, kellega veini jood, ei ole sõbrannad, aga Mallu suhtes ma jään eriarvamusele. Mu meelest oli ta ikka megakihvt naine, kellega palju nalja koos on saanud ja naerdud, ja ma ikka pidasin teda sõbrannaks, tema postitusest selgus muidugi, et ega me nii head sõbrad polnudki:) Aga see selleks, mina arvan, et probleemiks on osutunud pimedad fännid, kes iga liigutust kaasa kiidavad ja tänu sellele tekib tunne, et inimene teeb kõik õigesti. Aga võib olla on viga minus ja minu “keskealisuses”, et ma tean natuke rohkem tänu oma vanusele. Mina ütlen näiteks , et viimased mustvalged lilledega kaunistatud pildid beebidest korvides meenutavad vanaaegseid matusepilte ja on konkreetselt õudu tekitavad, aga tuhat teist inimest näeb imeilusaid beebipilte. Tuhat versus üks ja selge matemaatika ütleb, et minul pole õigus.
      Mis aga puutub nn blogisõdadesse, siis ma arvan, et see on täiesti tavaline nähtus, nii nagu “tõmbame me end käima” päevakajalistest uudistest ja avaldame siis blogis arvamust, juhtub ka igasugu blogiteemadega, mõni teema erutab, mõni tekitab nö sõda, mõni arutelu igas blogis – ja mu meelest in see kõik kokku täiesti okei.

      Liked by 2 people

      1. no käima saite mõlemad tõmmatud korralikult 🙂 ühtegi suppi ei sööda nii kuumalt kui keedetakse- rahunete maha ja vaatate ehk teise pilguga asjale

        Like

      2. Ei, ma ei ole sellega nõus, sest vaata, kui ma loen mingit uudist, näiteks Repinskist Estonia nõukogus, siis ma kirjutan sellest emotsioonipostituse, mitte ei oota, kuni “supp jahtub”, sama kehtib ka blogidest loetu kohta. Samasugune “päevakajaline teema”. Minu jaoks ei ole siin mingit draamat siiski.

        Liked by 1 person

      3. Ma ei saanud alguses aru või ei osanud enda jaoks sõnastada, mis mind nende piltide juures häirib, kuid nüüd on vastus käes.

        Like

      4. No neid kommentaare oli ju kümneid seal suure M-i postituse all, kes arvasid, et nood uusimad fotokunsti saavutused on värvilisena lihtsalt jubedad ja mustvalgena täitsa matusefotod. Me räägime ikka väga paljudest kommetnaaridest, mis kibekiirelt kustutati. Sest suure M-i blogis tohivad olla ainult suurt M-i ülistavad kommetaarid. M.o.t.t.

        Liked by 1 person

      5. Piale. Seda on muidugi natukene kurb lugeda, sest sellisel juhul ei ole ikkagi mina loll, kes “möliseb” ja “ära paneb” ainsana, natukenegi kriitilisemad kommentaarid kaovad ja kiidulaulu sees jääbki mulje, et ma olen ainus, kes “kade” on, sest mind on vaid üks, kes midagi teisiti arvab. Ma ei tea, mis toonis need kustutatud kommentaarid olid, kuid ma ei usu, et need olid selles nö minu stiilis “omg, sa oled nii loll”, vaid tähelepanu juhtimised sellele, et ei ole õnnestunud pildid kahjuks. Kustutamisest hoolimata ma loodan, et nõuandeid võetakse kuulda

        Like

  14. hmm.. mina kõrvaltvaatajana näen, et mingi draama on ju õhus kui mõlemad tegite sellest postituse mitte ei jätnud seda kahevahel rahulikuks (kui esimesed emotsioonid on möödas) arutamiseks ?

    Like

    1. Seda ma usu, et kõrvaltvaatajale võib draama õhus tunduda, minu jaoks on see “lihtsalt üks blogipostitus”, nii nagu Printsess reageeris mingile minu postitusele ja neid näiteid on siin veel ja veel olnud.

      Like

  15. “Jah, muidugi oleks ma võinud seda kirjutada privaatselt, kuid teate kui lihtne on unustada, et mõni avalik blogija on nii habras.” – Ei. Ma ei tea kui lihtne on unustada, et mu sõbranna on minu sõbranna ja võib-olla ei talu kriitikat ning seepärast ei tasuks tema blogisse minna valjuhäälselt arvamust avaldama, selmet kirjutada talle lihtsalt privaatselt. Naljakas, et sa kirjutad pooleldi Mariannist nagu võõrast inimesest, kelle puhul sa “unustad” et mõni avalik blogija on nii habras. Kuidas sa unustad sellise asja, mis puudutab sinu ” sõbrannat”? Ma ei tea.. tundub veider;)

    Like

  16. Sellest postitusest loen ma välja, et kõik millest Mallukas blogib häirib sind. Mis tekitab erilist kahepalgelisust. Olla sõbranna ja samas teha nägu et pead teda toredaks ja lahedaks inimeseks, kuid tegelikkuses koduseintevahel räägid teda taga nagu ta oleks osake sinu igapäeva elust.

    Like

  17. Sa räägid siin väikestest asjadest, aga tõeliselt nõme “sõbranna” käitumine oli see kui kirjutasid blogis arvamuse tema uuest sisekujundusest ja imetamisest. Mõlemad asjad, mis näitavad kui tähelepanu ahne sa oled, kogudes klikke endast tuntumat materdades. Asjad, mida mõistlik inimene arutaks omavahel, aga sina otsustasid “cool”ärapanija olla. Öäk, kui labane.
    Kui siiani vahel su arrogantsiseid kirjutisi nautisin, siis nüüd näen sind kui labast, 2.eesti wannabed, kel ükski asi ei õnnestu (resto, pood Norras…)…tõesti võib kadedaks teha, kui keegi ka millegagi hakkama saab, vastupidiselt sinule.

    Like

    1. Tead, olen kes ma olen, 2.Eesti wannabe või kade, mis iganes teie tuju paremaks peab, aga ega ma ei jaksa ka enam selgitada, et avalik imetamine ei olnud ABSOLUUTSELT Mallukast, ometigi kuidagi niimoodi välja tuua nagu oleks ma tal kodus käinud ja palunud tal last keldris imetada, et mu silmad peast välja ei kukuks. Ma ei poolda AVALIKKU imetamist, mitte VAID Malluka avalikku imetamist.

      Liked by 1 person

  18. Tunnistan, et olin ka varem Malluka suur fänn, ta blogi oli lõbus meelelahutus, kuid selle teise lapsega seoses läks asi ikka väga perekooliks ära. Ei tahaks öelda, et sünnitas ajud välja, kuna see poleks suguõe suhtes sugugi ilus, kuid parasjagu absurdihuumoriks on kogu see ta blogi muutunud küll. Suurem kana ees ja väiksed hakatised järele kaagutamas. Ja kui keegi julgeb midagi mitte-kaasakoogutavat kirja panna, siis oi-oi-oi 🙂 Kahju, kui illusioonid inimese osas niimoodi purustatakse aga eks see ole ka taaskord õppetund.

    Liked by 1 person

  19. Mallukale surnud beebi piltide saatmine oli sinu poolt ikka tàiesti kohatu,-sellele pole mingitki õigustust!
    Siin su blogi lugedes(selgus,et olete sõbrannad veel olnud),pani ausaltöeldes kyll õhku ahmima.Milline sõbranna teeks nii?
    Kui sulle Eveliis Malluka lood v mõttemaailm ei meeldi,ei kàse jumala eest keegi nuga kõril, neid lugeda!
    Rohkem positiivsust ja perele keskendumist!;)

    Like

  20. Sa oled debiil või milles asi? Tundub täiskasvand naine, aga teod nagu sotsiopaadil. Kellegile laiba pilt saata, lapse laiba pilt, ma pole midagi nii haiget oma elus kuulnud. Otsi abi, vaesed lapsed kellel selline ema, mis eeskuju… maast madalast kasvatad koolikiusajaid?

    Like

  21. Lugesin siit kommentaarid läbi ja veel mõnest kohast, vaatasin FB`st video läbi, lugesin sealt alt kommentaare ja ma tahaks öelda:

    Mis paneb üht täiskasvanut inimest sellist videot postitama? Okei ma umbes kujutan ennast sellist vestlust oma mehega pidamas, halamas. Aga minu mees never ei ässitaks mind tagant, ei lubaks sellist videot teha. Ta ei lubaks isegi sellises toonis kirja saata. Täitsa reaalne olukord, selles mõttes, et ma igapäevaselt tegelen tööalaselt kaebuste ja kriitikaga. Enne kui ma tahaks midagi nõmedat vastu lajatada, siis ma mõtlen mitu korda ja jään viisakaks. See, mis toimus antud video taustal, oli nagu lasteaed.

    Liked by 1 person

  22. Minu meelest teisele “loll” öelda ei ole ka väga hea idee. Oma arvamuse avaldamine on okei ja kõik teod ei peagi meeldima, kuid “loll” on liiast.

    Like

  23. Olen Mallukat lugema sattunud kusagil 2015 aasta lõpukuudel. Ma ei oska ega saa kaasa rääkida sellest, milline Mallukas oli *ma-ei-tea-mis-aastal”, aga viimase aasta ja mõne kuu loetu põhjal saan ühtteist öelda. Minu arvates jääb alati õiglaseks väljend, et “kuulsus lõi pähe”. Temal lõigi. Inimene justkui taipab, et teiste avalik mõnitamine on halb, lapselik ja nõme, kuid samas ikka teeb seda. Siis ütleb, et sorry seltsimehed, ma tegin huumorit! Huumor ei tohiks kedagi alandada, aga tema puhul alandab. Julged talle vastu öelda ja argumenteerida, oled vihkaja ja lihtsalt halb inimene. See on nii kuradi vastik ja silmakirjalik, et olen suisa loobunud tema blogi lugemisest. Eriti hulluks läks asi raseduse ajal ja peale sündi. Ma ütlen ausalt, ei mina ega keegi teine ei ole igas asjas 100% haritud ja teadlik ning minu jaoks on alati teretulnud nõuanded ja kommentaarid, sest pealtnägija vaatab kainema pilguga. Kui mulle ikka aastaid jagatakse näpunäiteid lapsearengu parandamiseks ja ma ikka ja jälle pasandan, et mida te heidite, siis on mul endal midagi väga viga. Ma leian, et alati tasub endale sisse kiigata ja mõtiskleda selle üle, et MIKS inimesed mind ei salli ja MIKS minust ei räägita kui “see lahe Mallu!” vaid “issand SEE Mallukas või?”. Leian, et viga on peaaegu alati meis endis, sinu puhul näen, et enda viga sa mõistsid.. Mallukas aga mitte.

    Like

    1. Ma olen sinuga päri. Selles mõttes, et oluline polegi kõigest kõike teada ja ka selle tunnistamine on okei, kuid iga arvamuse ja kommentaari, kriitika ja nõuande taga ei saa näha tonti. Ma olen igale nõuandele vastu plärtsunud, alles hiljem aru saades, et see polnud üldsegi halvustavalt mõeldud. Ja kui 78 inimest ütleb ühte asja, siis ikka on ilmselt, midagi, mida kritiseerida, mitte et kõik heidivad:)

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s