Siis, kui ma tunnen, et mu abikaasa on egoist

Tegelikult on lood nii, et minu meelest on mul abikaasa valikuga väga hästi läinud, mis muidugi ei tähendaks, et me üldse ei tülitseks või saaksime alati asjadest ühtemoodi aru, kuid nii laias pildis arvan ma, et mul on maailma kõige hoolivam mees. On isegi mu diivatsemised ära kannatanud ja ilmselt oma uhkust 765079 korda alla neelanud ka kohtades, kus tavaline mees oleks ammu käega löönud ja p…e saatnud. Ma ei saaks rohkem rahul olla.

Aga siis on need korrad, kus ma leian, et mu abikaasa on tundetu mölakas ja egoist. Minu auto läks katki (mis veel siin maailmas uut on?) ja see tähendas vaid seda, et Ida lasteaeda viimine ja toomine langes Mareki õlgadele. Ei, ta ei ole sugugi mingi alfa, kes arvaks, et lapse kantseldamine on vaid naise töö, põhjus, miks see meie peres tülisid tekitab on selles, et tema töökoht asub meie kodust seitsme maa ja mere taga, algab vara, ta võtab tööle minnes peale oma töökaaslased ja on liiga kohusetundlik, arvab, et maailm kukub ilma temata kokku. Võib olla muidugi kukub ka, aga mina arvan, et tasuks proovida ja vaadata, et ehk saab maailm nädalakese ilma temata ka hakkama.

Igatahes. Algab hommik. Mina olen unine (mis on mu enda süü, sest mul oli vaja poole ööni teha turunduskataloogi, millega isegi ei olnud kiiret), Ida on unine JA pahur, keeldub mul end riidesse panemast ja kiunub, et tahab pikali olla, ja süüa ja et issi ta riidesse paneks. Mina näen juba stressis Marekit, kes vaatab närviliselt kella. Ta on hiljaks jäämas. Ma olen mõelnud, et me võiks ju varem ärgata ja Ida jõuaks seitsmeks lasteaeda ja Marek tööle, kuid ka sellega pole ta nõus. Tema ei saa nii, et laps on lasteaias esimene ja õhtul viimane. Ma olen teoorias temaga nõus, kuid millegi pärast usun ma, et nädal pikki päevi ei tapaks meid kedagi, oleks lihtsalt vähem hommikust stressi.

Ida jonnib, Marek on närviline, mina püüan end vaos hoida, aga see ei õnnestu, sest igast Mareki liigutusest saan ma aru kui stressis ta on. “Nüüd olen mina see paha, kes lapsega kodus ei saa olla, kui sul kiire on,” torisen ma, “nagu minu töö oleks suva.”  “Tundub, et hoopis minu töö on suva,” vastab Marek ja ütleb, et “eks ma siis pean peale lasteaeda tööle tagasi minema, et oma asjad tehtud saaks.” Ja ma tunnen süümepiina, muidugi ei ole mõeldav, et inimene sõidaks lisaks veel päevas kaks tundi, et laps seitsme kilomeetri kauguselt lasteaiast ära tuua. Mul ei ole ka  midagi selle vastu kui Ida kodus on, ma saan oma tööasjad päris kenasti temaga koos tehtud, kuid mõnikord on mul vaja süveneda ja ma ei saa endale lubada pidevat segamist “emme, ma tahan süüa”, “emme, ma tahan pissile,” “emme, ma tahan…”, nii ma andsingi Marekile teada, et sel nädalal on mul vaja kodus rahus töötada. Ega ma ei ütle, et Marek sellest aru ei saa, et ka mina teen tööd, kuid paratamatult suudab ta oma stressiga mus tekitada süütunde ja siis jälle viha, et kuradi egoist, miks tema töö on tähtsam kui minu oma. Ma ei ole süüdi selles, et temal on tööl pingeline ja et sinna sõit terve igaviku võtab.

Ja lõpetuseks olen ma natukene pahane ka. KUI mees teab, et ta ei talu selliseid hommikusest rutiinist kõrvalekaldeid, siis ta oleks võinud vaadata, kas mu autol on lihtne viga või keeruline. “Ma arvan, et ehk on autol tegelikult lihtne viga,” ütles ta eile,”aga ma ei hakanud seda lahti võtma, sest külmad ilmad tulevad niikuinii ja ma ei saa seda kokku panna.” “Aga eile ja üleeile olid ilusad ilmad?” küsin mina. “Ma ei olnud vaimselt valmis sellega tegelema,” vastab ta. Ma leian, et see on egoism. Ei olnud vaimselt valmis vaatama, aga teadis, et meil mõlemal on kiire ja pingeline nädal, nii et kahe autoga oleks meie stressitase suhteliselt nulli lähedal. Nüüd on see maksimumis. Mul on hea meel, et Ida homme lasteaeda ei lähe, sest mul on trennipäev ja ma võtan ta lihtsalt kaasa, siis saab Marek meid poolel teel peale võtta ja ei pea stressama, kas ta jõuab kella kuueks lasteaeda.

Ah, ja kui juba pahandamiseks läks, siis ma lasen torust kõik emotsioonid korraga välja. Laps kaisus magada on äge ja nunnu küll, kuid kui see laps on nüüd “programmeeritud” nii, et ta teeb silmad lahti ja hakkab nutma, kui issi kell kuus hommikul kõrvalt ära kaob, siis algavad pooled mu hommikud ikka stressiga, sest me ärkamegi kõk IKKA kell kuus, kuigi me ei pea kuhugi minema ja saaksime magada kaheksani (minuga kahekesi olles magab Ida enamasti poole kaheksa-kaheksani).

Ma mõtlen, et see praegune stress tapab, aga kui me reaalselt peaksime mõlemad käima üheksast viieni tööl, kas me siis oleksime hullumajas juba praegu? Ausalt, kui mul muidu asjadest on jumala suva, siis teist TÖÖTAVAT autot, on siia perre hädasti vaja. Miks me ei osta? Nagu öeldud, siis veel vähemalt kaks aastat ei osta ma midagi. “Meil on vaja mingi lahendus leida,” ütles Marek, “nii ei saa.” Ei saa, aga kuidas siis saab kui vaid ühel on auto, teine töötab kodus ja mõlemal on vaja tööd teha? Mis see lahendus on?

Advertisements

14 thoughts on “Siis, kui ma tunnen, et mu abikaasa on egoist

  1. Elame ka maal ja kuigi mina ei pea iga päev tööl käima, on kaks autot hädavajalik. Sellisel puhul, kui ühe autoga midagi juhtub, olen hommikul vara ärganud, mehe tööle viinud ja siis auto enda kätte jätnud, õhtul jälle mehele järgi läinud. Jah, on küll tülikas vara ärgata ja Sina ei saaks ka Idat koju jätta, peaksid kaasa võtma ja kütusekulu on suurem aga vähemalt mingi lahendus. Muidugi kui Marekil on tööl olles ka autot vaja, see variant ei sobi. Minu mees saab töö ajal tööautot kasutada.
    Auto peaksid laskma kiiremas korras üle vaadata, tean juhust, kus mõne eurose kaitsme pärast lasti autol pool aastat aia taga seista, lihtsalt eeldati et ju on suur ja kallis viga 😉

    Like

    1. Mareki tööle viimine ja järeminemine oleks enesetapp, see tähendaks mulle hommikul kahte tundi sõitu ja õhtul ummikute ajal rohkem kui kahte tundi, siis ei oleks mul töö tegemiseks üldse aega. Kõikidest muudest elementaarsetest toimetamistest, nagu söögitegemine, rääkimata.
      Aga auto on tõesti vaja asap üle vaadata, sest pärast ongi vaid mingi tikutaku viga ja me oleme siin stressis, sest oleme vadi ühe autoga.

      Like

  2. Ma olen juba aastaid Tallinna ja selle ümbruse liiklusest eemal elanud ja hakkan seda unustama 🙂
    Ma pean vahetevahel oma 34 km kaugusele töökohta sõitma ja üle poole tunni küll ei kulu, mehe tööle viimiisele kulutan 10 minutit. Jah, muidugi ei sobi see variant, 2 tundi on liiga palju. Keilast rongiga ta vist ka ei oleks nõus minema?

    Like

    1. Oo ei, rongiga minek oleks kahjuks samamoodi välistatud, mitte sellepärast, et ei sobiks, vaid logistiliselt.
      Mina käisin samuti tööl 30 km kaugusel ja üle poole tunni ei kulunud, selline sõit on mu jaoks täiesti normaalne, aga kaks tundi läheb ebainimlikuks ja tegelikult kui siis ka kütusekulu peale mõelda, siis pmst iga päev Põltsamaale ja tagasi sõita, oleks ikka üsna kurnav. Igas mõttes. Mina ei näegi hetkel muud lahendust kui see stress ära kannatada ja siis jääb Ida minuga koju kuniks teine auto töökorras ja mul on võimalus kodus töötada

      Like

  3. Ohh kui same-here! Kaks aeg-ajalt kordamööda – hullemal juhul korraga – katkiminevat autot, kodus kord pingelisema, kord vabama graafikuga töötav mina, 40 km kaugusel tööl ja teisipidi veel paarikümne km kaugusel koolis käiv mees ja kolm koolis käivat last (st. lasteaiast võid niisama koju jätta, kooliga on juba jama – õnneks saavad kodu juurest ka bussiga ja et see nii oleks, selleks kolisime bussimarsruudile). Ja just täna meil selline hommik, et saatsin kamba laiali, istusin hoogsalt tööd tegema ja järgmisel minutil pidin teise autoga minema meest transportima, kes teise auto surnud akuga poolele teele oli jäänud. Mu ajule ka müstika, midamoodi oleks siis, kui me mõlemad nö. normaalsete inimeste moodi tööl käiks.

    Like

    1. Ma isegi saaks Ida vist bussiga viidud lasteaeda, aga tagasi ikka ma ise ei saaks ja kuigi mul ei ole jalutamise ja kõndimise vastu midagi, siis noh see pole ka nagu päris see. Suvel saaks rattaga viia ja seda ma täiega ootan, aga hetkel tuleb lihtsalt nentida, et vaene olemine = stress:D

      Like

      1. Kas Ida lasteaia lähistel mingit, ma’itea, internetipunkti või raamatukogu pole, kuhu saaksid nö “kodukontori” sisse seada (ja Idale näiteks lühemad lasteaiapäevad teha, et kui ise lõpetad, liigutegi koos kodu poole)?

        Like

      2. Sa pole vaene, sul on ilusad mõtted ja oskus neid ilusasti blogisse kirja panna (nagu ka mul :-)). Ja see on juba rikkus omaette. Mõned lagunevad autod on selle kõrval nohu :-).

        Liked by 1 person

  4. Ma nii pärapõrgus ei ela, aga kui enda masin kolm nädalat avariist paranes, siis tundsin end nagu jalutu. Kohutavalt palju rohkem planeerimist ja kuidagi jube piinlik oli meest ka kogu aeg paluda, et vaja sinna ja tänna sõita. Minu õnneks oli ta sellest kolmest nädalast ühe nädala reisil ja siis oli tema auto minu kasutuses (enne loeti sõnu peale, et seda autot ei tohi ära lõhkuda).

    Sõbranna perel oli ka üks auto pere peale. Oli, sest üks uljaspea sõitis selle paari nädala eest sodiks. Mitu nädalat esinduse ja kindlustuse järel ootamist ja saidki teada, et tuleb uus auto soetada. Aga selle otsimine ja liisingu ajamine võtab ka omajagu aega. Ikka hullumaja olukord kahe väikese lapsega. Õnneks saab toitu e-poest kulleriga koju tellida ja kiiremad asjad kasutamata kütuseraha arvelt taksoga ära teha.

    Tasub uurida ka varianti, et äkki on kellelgi sõitev auto kusagil jõude seismas (tuttaval, lugejal, koostööpartneril jne). Ühele sugulasele andis keegi niisama ühe masina kasutada kuniks endal vahendeid tekib. Juba aasta aega sõidab niimoodi. Tasub uurida ja küsida. Kui ei küsi, siis pole lootustki.

    Like

    1. Just mõtlesin, et ilmselt on üks kõige loogilisem variant uurida ega kellelgi pole seismas autot, sest niimoodi siin “lukus” olla on ikka väga nõme ja pereelule ei tule need hommikused stressid ka kuidagi kasuks;)

      Like

  5. ma pigem ütlen et hinda sellist meest! ma teen oma firmat ja palgatööd ja viin-toon oma 2 last lasteaeda ise ning mees tõi 1 x nädalas lasteaiast varem vaid siis kui mul oli töö asi. Nüüd mees töötu ja ikka ei aita. Vaid 1 x nädalas ja siis pean tundma end kui “rongaema” et ei jõua ise järgi. Olen proovind et mees viiks… aga siis ta ajab lapsed nii nutma hommikuti “stressiga” (ka nüüd kui tal tööle kiiret pole ja lasteaiaring vaid 3 km ja MINA panen lapsed valmis ning vaid autojuht olla)… et jah… ole tänulik 🙂 Ja ka seda naudi et saad MAGADA kauem! Mul ei tule see kõne allagi. Vaid mina võin kallata piima, pühkida peput, lugeda raamatut jne jne… et nagu üksikema, boonusena see et keegi on kõrval kes ajab lapsed muudkui endast välja ja pean siis neid rahustama kui samal ajal minu kallal “näägutatakse” . Ahjaa… üks süüdistus, mis mulle öeldakse muudkui, on see, et ma olen egoist…

    Like

  6. Tere!
    Tahtsin kôigepealt tänada sind sellise toreda blogi eest! Illustreerimata real life shit on minu teema! Tundub et kirjutadki nii nagu on. Tänapäeval on blogimajandus ikka midagi muud :/ Kirjutatakse ikka seda mida kuulda soovitakse ,all about money ! Eriti veel need blogijad kellel blogi ongi see pôhisissetulek.
    Nûûd teemasse.Vabandan ette ära valede täpitähtede pärast,kirjutan hetkel arvutist ja siin puuduvad pooled kaashäälikud. Igastahes minul on ka vedanud mehega.Meil on lapsed vanuses 4 ja 10 ,kool elatud 12 aastat,all amazing. Aga ! Ûks häiriv tegur on kûll minu mehe (ja vist veel paljude meeste puhul).See on oskamatus argipäeva planeerida.Tööl kûll mehel seda probleemi pole,aga kodus on.Ja just pisiasjade planeerimine.Ja need pisiasjad ongi need mis argipäevadel jube vajalikud.Lôppkokkuvôttes saab ta kôik tehtud ja lased ilusti kooli jne aga kôik on nii stressy sest puudub planeering ja see tekitab pinget juba hommikul.Näiteks ei tuleks ta iial selle peale et ôhtul lastega riided kooli ja lasteaeda valmis panna.Tulemus on see et hommikul see 10 aastane poolpubekas väsinud ja miski ei sobi ja miskit ei leia jne.Lasteaias käiv poeg veel valiv ei ole aga tal on rahu vaja hommikul,kui kôik ringi siblivad siis tema jääb teisi vahtima ja pool tukkudes sööb oma poolt vôileibagi pool tundi. Tundub nôme sellise asja pärast suurt draamat kodus tekitada sest mees iseenesest on väga tubli ja hea ja armastav.Aga miks peab inimene oma elu nii raskeks tegema? Näiteks ôhtusöök ka.Kui lapsed tulevad koolist /lasteaiast siis miks mitte hommikul teha plaan valmis mida täna sûûa .Tulemus see et koju tulevad kolm näljast hunti,mehel pole ôrna aimugi mis kûlmkapis on vôi ei ole ja siis lapsed autosse ja poodi.Poes on lapsed näljased ja hakkab mangumine pihta.Siis ostavad mingid kiired lahendused,rahaga ei arvesta jne. Et noh sellised päevad kui minul ôhtutöö siis ma juba sisimas stressan ja see on nii ebavajalik. 10 minutit järgmise päeva planeerimist lahendaks kôik need “probleemid” aga no meestel ei ole kombeks asju planeerida ,kuid minu meelest on see lastega peredel lausa hädavajalik,eriti kui nende vanemad on palju tööl.AGa muud moodi ei saa ju vôi saab? :/

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s