Alla tonni ma ei tõuse voodistki üles!

Me oleme päris palju kodus arutlenud selle üle, et noored ei oska enam tööd teha. Lõpetatakse ülikool, kujutatakse ette, et ollakse maailmanabad, nõutakse ilma kogemuseta ulmesummasid ja kohe 20-aastaselt peavad kõik saama juhtideks. Sest muidu on piinlik. Sa pole keegi. Ma olen sellest varem ka kirjutanud (siin), et minul küll ei ole häbi tunnistada, et alustasin sekretärina ja väikese palgaga. Ma ei osanud ka midagi. Excelist ei olnud ma tol ajal kuulnudki. Polnud vaja olnud.

Mu tuttavad on teinud noorena igasugu töid, teetöölised olnud, maasikaid korjanud, poes müüjad olnud…Kõik on peale ülikooli (ja ülikooli ajal) oma raha teeninud, et kuidagi ise hakkama saada ja vanemate juurest ära kolida.  99% neist, kes on teinud suvalisi töid noorena ja ei ole peljanud tööd teha, on täna oma valdkondades vägagi tegijad, oma oskuste ja koolitustega end üles töötanud.

Nüüd aga lõpetatakse (heal juhul) ülikool ja kukutakse CVsid laiali saatma juhtivatele ametikohtadele, kus on vajalik ka mingi kogemus. Vähe sellest, et noortel ei ole tihti kogemust, ei ole neil ka erilisi muid andeid ja oskusi.  Mu meelest tuleb neid äpusid aina peale ja aina hullemad hellikud noored on. Ükski nn tavatöö ei kõlba. No kuidas sa oled Selveris kassapidaja samal ajal kui naabri-Madisel on  tutikas Mercedes ja ta on ühe või teise juhatuse liige. Mille need noored, kes naabri-Madise kõrval halvemaks peavad, ära unustavad, on see,  et naabri-Madise auto ostsid talle jõukad vanemad ja ettevõtte juhatuse liikmeks on väga lihtne saada. Iga loll saab Äriregistris ettevõtte asutamisega hakkama. Oledki juhatuses. Oskusi naabri-Madisel muidugi polegi, sest tal ei ole neid lihtsalt vaja. Ta vanemad on tema “tööandjad”.  Päristööd ta teha ei oska ega tahagi. Ja nii tulebki kusagilt grupp noori, kes tahavad ka kohe samale järjele saada nagu naabri-Madis ning nõuavad palgaks 1900 eurot. Ulme, eksju. Mõni neist muidugi oskabki end maha müüa ja saabki sellise palgaga kohe näiteks müügidirektoriks, iseenesest saaks müügiga ka hakkama, aga minu arvates on noorte kõige suuremaks miinuseks silmaringi ja analüüsivõime puudumine, oskus näha suuremat pilti, stressitaluvusest ei tasu isegi rääkima hakata. Juhtivad töökohad seda kõike siiski ka inimeselt eeldavad. Mul oli mõnda aega tagasi vestlus ühe noore naisega, kes rääkis kui kohutavalt stressirohke tööpäev tal oli, et tarned hilinesid, kliendid helistasid, vaja oli leida uusi lahendusi, kiireid otsuseid vastu võtta, et tema ei taha vastutada selliste asjade eest. Ta töötas müügijuhina. Küll aga meeldis talle müügijuhi tööst see osa kui ta sai töölähetustel isiklikke kulutusi ettevõtte kuludesse kanda.

Töötegemisse on neil hoopis erinev arusaam. Jumala eest ei tohi kedagi teist aidata või ise natukene oma tööjuhendi raamidest väljapoole vaadata. Nad veavad näpuga rida ja teavad täpselt, mis nende töö ei ole, aga oma tööga hakkama ei saa ja vajavad pidevalt teiste abi. Kohusetunne ja elementaarne viisakus teiste vastu on samuti kaduvad väärtused. A tänaseks oli vaja valmis saada aruanne? Kle, sorry, no läks meelest, teen homseks. A täna pidime kokku saama ja arutama midagi? Kle, sorry, ma magasin sisse, teeme homme, eks.

Need ei ole kaks suvalist liialdatud näidet. Selline suhtumine ongi paljudel 20+ noortel. Mu meelest on see kurb. Samal ajal istub aga kodus kogemustega inimene, keda ei kutsuta isegi töövestlusele, sest ta on 50+ ja “parim enne” on justkui möödas. Kuidagi valet pidi käivad asjad mu meelest –  20+ just koolipingist  tõusnud naabri-Madis on ekspordijuht. 50+ kahe kõrgharidusega ja 20-aastasega kogemusega Malle on postiljon. Vastupidi oleks loogilisem. Ei?  Aga ükski noor ei ole nõus postiljoniks hakkama, sest noh esiteks oleks ikka mark olla naabri-Madisest kehvem ja teiseks alla tonni ei tõuseks nad voodist ka üles. Ma olen pealt kuulnud selliseid vestlusi.

23 thoughts on “Alla tonni ma ei tõuse voodistki üles!

  1. Räägin n-ö oma loo, olen 25-aastane naine. Kasvasin üles talus, tegin kõiki maatöid alates vikatiga heinaniitmisest lõpetades lehmalüpsmisega. 17-aastaselt kolisin kodust ära, lõpetasin gümnaasiumi, suvel käisin ühes mõisas tööl. Seejärel läksin Tartusse turismikorraldust õppima, õpingute kõrvalt käisin restoranis tööl ja hoidsin lapsi. Lõpetasin kooli, aga turismist oli kopp ees, võtsin aja maha ja läksin Soome tööle, minu töö oli rehvide naelutamine. Kusjuures tegin rohkem ja paremini tööd kui mehed. Kogutud rahaga sain tehtud silmaoperatsiooni, käia autokoolis ja osta endale uue sülearvuti. Kolisin Tallinnasse, hakkasin jälle lapsehoidjaks. Seejärel töötasin Leiburis, töö oli palmiksaiade käsitsi punumine! 2013. a sügisel läksin Tallinna Ülikooli referent-toimetaja eriala õppima. Eelmisel kevadel lõpetasin ülikooli (lõputöö kirjutasin ja kaitsesin hindele A). Õpingute kõrvalt käisin jällegi restoranis tööl ja hoidsin last, samuti otsisin igasuguseid võimalusi, et ma saaksin keeletoimetajana kogemusi ja praktikat, alguses tegin seda tuttavatele-sõpradele täiesti tasuta. Nüüdseks olen toimetanud kaks raamatut, kaks väga mahukat kodulehte, päris palju artikleid ja tööd on veelgi tulemas, minuga ollakse rahul. Olen vabakutseline, viimased kolm kuud Tenerifel elanud. Olen mõelnud, et kui keegi pakuks mulle Tallinnas täiskohaga ja väga hea palgaga tööd, siis ma ei võtaks seda vastu. Raha ei kaalu minu jaoks praegust vabadust üles. Viimasel ajal olen mõelnud, mida teha suvel, kui sel ajal pole piisavalt toimetamistööd. Üks soov on minna tööle kuskile (mahe)tallu, sest mulle meeldib talutöid teha! Ja ma ei häbene seda mõtet, ei ole häbenenud ühtegi tööd, mida ma teinud olen 🙂

    Liked by 1 person

  2. Ma arvan, et see on ikka Eesti teema ja ei rakendu kõigile noortele, sest Taanis töötavad 20+ noored väga hea meelega nt toidupoes või riietepoes teenindajana. Seal ei ole sellist edukultust nagu Eestis, et peab alati naabrist parem olema. Olles ise 20+ noor siis ütleksin, et oma tutvusringkonnas on mul küll ainult töökad ja tublid noored, kes ei karda teha ka musta tööd ja ei aja taga kallist mersut. Küll aga olen Eestis sellist sinu kirjeldatud suhtumist märganud, aga ei tea kas nüüd kõik noored kohe sellised on.. 😀

    Like

    1. Nõus, see on Eesti teema ja selle põhjuseks edukultus. Norras koolis käies käisid pooled mu kursakaaslased tööl, kõige popimad olidki kassapidaja ametid kusjuures.
      Muidugi on mu postitus veidike üldistus, kindlasti pole kõik noored sellised:) seda kinnitab ka eelmine kommentaar

      Like

    2. Ma arvan, et need Taani noored, kes riietepoes jms töötavad saavad nt kontorirottidega võrreldes samaväärset palka 🙂

      Eesti probleem on lisaks muudele veel see, et meie teenindusvaldkonna palgad on imeväikesed ja suhtumine seal töötavatesse inimestesse on sama, mis McDonaldsisse – vaadatakse ülevalt alla.

      Like

    3. Taanis ,norras ja rootsis saavad kassapidajad väga head palka ! Mul oli kassapidajana rootsis parem palk kui mu mehel kindlustusfirmas ja ka kontori tööl (ellos). Sain suuremat palka kui mu sõbranna õpetajana ja teine sõbranna haiglaõena. Ma usun et eestis oleks ka rohkem noori kassas kui see töö oleks paremini tasustatud. Kahju et kassapidaja töö nii alahinnatud on eestis ,üldjuhul on ju poetöötajate töö füüsiliselt raske ja kurnav .

      Like

  3. Üldjoontes olen nõus, et müügidirektoriks pole mõtet pürgida oma esimese ametina, aga selles suhtes on tänapäeva noortel õige mõte: tuleb nõuda töö eest õiglast palka, mis laseb ära elada. Mitte just 1900 eurot, aga 400 euroga ei ole võimalik Tallinnas ära elada.

    Like

    1. Muide, Perekoolis on selle kohta hea teema praegu. Et 400 euroga ei ole võimalik Tallinnas ära elada.

      See oli seal küll väga ebapopulaarne arvamus, aga ma natuke tahaks nõustuda selle Käoga, kes ütles, et kui palk väike, siis tuleb eluaset kas kellegagi jagada või kolida linnast välja. Lihtsamalt öeldes – tuleb elada vastavalt võimetele. Kesklinna selle raha eest tõesti korterit ei üüri, aga kusagil linna ääres mitme peale ehk küll.

      Like

      1. Ja mina tahaks jällegi nõustuda Käoga, kes kirjutas palgavaesusest, mis ei sõltu võimetest. Kõik ei saa olla programmeerijad või tippjuhid.

        Like

  4. Ei ole antud teemaga kursis. Ma leian siiski, et miinimumpalgaga peaks olema võimalik üürida Tallinna linnas üksi pisikest korterit, maksta kommunaalid ja sealt jääks üle ka riiete, hügieenitarvete, söögi ja ühe kinopileti raha. Ehk elada inimese moodi, mitte kamba võõrastega käed-jalad koos ja süüa kiirnuudleid.

    M-iga nõustun. Kui poleks poes müüjaid, siis peaksid ise oma rikaste valgete käekestega endale krevette pakkima ja kui poleks koristajat, siis peaksid ise kontorihoones vetsupotti nühkima. Kõik tööd on väärtuslikud. Kui töötaja teeb oma tööd hästi, siis peab ta ka saama vääriliselt palka, et inimväärset elu elada.

    Like

    1. Nii ja naa. Sõltub vanusest. Mina üürisin Tartus oma korterist kaks tuba välja ja elasin üürirahast. Jagasime kolmekesi kööki ja vannituba, igaühel oli kolmetoalisest korterist oma tuba. Ei mingit käed.jalad koos elamist ega kiirnuudleid. Muidugi oli mul eelis, et mulle jäi vanematelt korter, aga minu asi oli, kuidas kommunaalid maksta – kas minna kooli kõrvalt tööle või leida mõni muu lahendus. Põhiline oli see, et kui tahad eraldi elada, siis saad ka ise endaga hakkama. Ma olin siis 20.

      Like

      1. Huvitav riik see Austraalia. Olen kuulnud lugusid, kuidas seal on elamisväärsed palgad ja noored käivad raha kogumas. Pole sellist lugu kuulnudki, et peost suhu elataks ja isegi üüri ei suudetaks maksta palgast. Noh, võibolla, mul ei ole kogemust.

        Ma olen teenindajana töötanud ainult noorena Kreekas – proovisin kätt restoranis ettekandjana, koristasin hotellitube, töötasin riidepoes.
        Nendes kohtades sai palka umbes 1000 eurot kätte. Lihtsa ühetoalise kööktoa stiilis korteri eest maksin 300 eurot. Ülearu muidugi raha ei olnud, sest seal olid hinnad kallimad, aga elas normaalselt ära.
        Kreeka pole majanduslikus mõttes muidugi praegu parim näide :D, lihtsalt minu kogemus välismaal töötades ja elades.

        Like

    2. Kui ma Austraalias elasin ja töötasin, siis ma ei saanud miinimumpalka, aga üksinda selle raha eest korterit üürida ei oleks suutnud. Võimalik, et kusagil töökohast 30 km kaugusel oleks saanud.

      Eestis ollakse väga veendunud, et miinimumpalgaga peab suutma üksinda korterit üürida, Guessi poest kaltse muretseda ja õhtuks kalmaari haugata. Ma olen nõus, et palgad on meil väikesed, aga ei maksa sugugi arvata, et mujal maailmas rohi teist värvi on. Austraalias üürisid kõik kambakesi korterit ja isegi täiesti suured täiskasvanud inimesed, mitte ainult seljakotinoored. Nii et sellele vaidlen küll kindlalt vastu, et madalapalgaline peab üksi suutma pealinnas korterit üürida. Mitte kusagil mujal ei suudeta, mis eriline riik see Eesti siin olema peaks?

      Like

      1. See on täiesti reaalne ja normaalne elu kõigis suurlinnades. Minul on mitmeid tuttavaid Londonis ja kõik nad jagavad kellegagi eluaset. Omaette on võimalik kolida vaid neil, kes astuvad kellegagi suhtesse ja koosellu (nagu Sõprades Monica ja Chandler).

        Liked by 1 person

      2. Kas tõesti on paneelmaja korter töökohast mõistlikus kauguses selline kalmaar, mida haiglaõde (PK näide) või muu miinimumpalgaline endale lubada ei tohi? See, et mujal maailmas ka ei saa, ei tähenda, et selle poole ei tohiks meie väike ja seetõttu paindlikum ühiskond püüelda.
        Ma ei taha ettegi kujutada, mis kell peab näiteks Ääsmäel elav haiglaõde hommikul ärkama, et ühistranspordiga kella 8-ks PERHi 12-tunnisesse vahetusse jõuda. Kuidas ta näiteks lapse aeda viib? Kui palju ta seda last üldse näeb? Või mis kell ta õhtul koju jõuab, poekotid ka ehk käe otsas. See ei ole ju elu, vaid mingi… eluspüsimine.

        Like

  5. Kas ma olen veider, kui arvan, et täiskohaga tööd tegev inimene peaks saama lubada endale igat inimesele täisväärtuslikuks eluks vajalikku hüve – enda elamispinda, pere (jah, koos lastega), transporti ja tervislikku toitu?
    Kui töö neid asju ei võimalda, siis on ju tegemist väga lihtsa kalkulatsiooniga – vabadus kaalub saamata hüved üles ja kellegi vanema inimese heaks haigekassat rahastama pole vajadust tõtata. Hea sõna eest ikka 8h päevas tööd ei tee, kui saab ka ilma.

    Omakorda kerkib küsimus; kui inimene õpib eriala eesmärgiga sellega tööd saada, siis kuidas peaks teda eesmärgi saavutamisel aitama kogemus tööga, millega saaks iga põhikooli lõpetanu hakkama? Kassapidajast nt projektijuhiks ei vii ükski eksisteeriv karjääriteekond; ehk 60 aastat tagasi kuskil pudrujõgedega lollidemaal, aga tänases korporatiivses ja nepotistlikus Eestis? Olge nüüd.

    Nagu minu ema mulle on läbi aegade pähe tagunud: “loll pea – palju vaeva” ja “loll saab kirikus ka peksa”. Noor ei ole ontoloogiliselt loll, tupikutesse pole tal asja. Tupikteed on neile, kelle siht ongi tupikus.

    Like

  6. ojaa, kui endale asendajat lapsepuhkuse ajaks otsisin oli samamoodi (kusjuures müügidirektori kohale), et “noored” kandideerisid, ametit ei osand tegelt, kogemust polnud piisavalt ja palganõue kusjuures oligi 1900 kätte 😀 isegi minul polnud siuke palk. Ja siis muidugi ei osanud nad ka vene keelt, mis oli pan baltic firmas elementaarne.. peale laste saamist ja asjade muutumist kusjuures olen nüüd ise tööl suti alla 1000 eur palgaga. Kuigi mul kõrgharidus, mega kogemused nii “müügijuhina” kui ka eesti tegevjuhina, juhatuse liikmena… aga olen rahul :9 teen tööd mis meeldib ja inimestega kes meeldivad… ok…. oma firmat teen ka, sest tegelt eestis ära elamiseks valdkondades, mis meeldib endale ka, peab min 2-l kohal tööd tegema

    Like

  7. Teema on tuttav ise olen ca 28. Kutsekas sai õpitud laomajandus logistika eriala, kuid kuna praktika kujunes enamuses ladudes tolmupühkimiseks siis see amet mind ei köitnud väga. Küsite miks mul polnud reaalset kogemust mida laos teha peale tolmupühkimise ja ma ei julgend end pakkuda kuhugi lattu tööle, kuna ma reaalselt ei oska seal midagi teha. Läks aeg edasi tuli sõjavägi käisin ka seal ära. Sain C-kati juhiload tegin 2aastat tööd C-kategooria autojuhina palgaks ei rohkem ega vähem kui 450euri kätte. Sai ka muid ameteid proovitud palgad olid suurusjärgus 600-800eurot kätte. Sisetunne polnud ühtegi ametiga õige, et pole ikka minujaoks see. Tänaseks on mul tehtud ka D-kategooria ning on saanud siis otsapidi bussijuht minust. Palk pole teab mis kõrge ca 700 kätte. Nüüd jõuan siis asja tuumani. Eestis on päris suur bussijuhtide puudus. Küsite miks? Vastus on suht lihtne vanemad bussijuhid lähevad pensionile ning uusi ja noori ei tule enam kahjuks peale. Miks? Palk on väike, vastutus on liialt suur. Tegin uurimuse oma tutvusringkonnas ja enamasti kõik kartsid vastutust umbes 80% vastanutest. Paljud tõid välja ka palga miinusena ikkagi enamus soovis ca 1000-1300kätte saada.

    Like

  8. esialgu alustaks sellest ajast kui Sina NOOR olid- vaat sellel ajal olin ka mina noor:)
    “minul küll ei ole häbi tunnistada, et alustasin sekretärina ja väikese palgaga”- minul ei ole ka praegu HÄBI tunnistada, et olen selles ametis olnud pikka aega, küll erinevate ametinimetustega kuid tänaseks suure kogemusega hea palgaga “oskustööline”
    järgmine väide- “Mu tuttavad on teinud noorena igasugu töid, teetöölised olnud, maasikaid korjanud, poes müüjad olnud…
    “Kõik on peale ülikooli (ja ülikooli ajal) oma raha teeninud, et kuidagi ise hakkama saada ja vanemate juurest ära kolida. 99% neist, kes on teinud suvalisi töid noorena ja ei ole peljanud tööd teha, on täna oma valdkondades vägagi tegijad” – esiteks MEIEvanused tahtsidki kodust kaugele ja kiiremini, tänapäeva lapsed elavad parema meelega kodus, suvalised tööd teevad oma valdkonnas tegijaks? hmm… nt minu tütar käis igal koolivaheajal tööl “suvalistes” kohtades- no ei teinud see tegijaks vaid ülikooli kõrvalt töötamine õpitavas valdkonnas teeb tegijaks ja kogemused- väiksema palgaga kogemuste omandamise puhul paljud nõus.
    Sinu postitus on tehtud enamjaolt ilmunud artikli põhjal, tundes ise oma last ja lapse sõpru (nn.eliitkooli lõpetanud, Tartus õpingud lõpetanud) siis ma ei nõustu selle postitusega

    Like

  9. Olles ise noor (25) ei nõustu ma selle väitega absoluutselt. Kindlasti on % noori, kes vastavad sinu kirjeldusele (ning kindlasti oli sellisrid noori ka sinu nooruspõlves) aga üldistavasse ‘tänapäeva noored’ alla enamik noori kindlasti ei kuulu.

    Osalesin nooremana väga paljudes noorteprojektides ning kõik noored, kellega ma kokku puutusin olid töökad, intelligentsed noored, kes pühendasid palju aega oma tuleviku rajamisele nimg kogemuste ja teadmiste saamisele, sest nad teadsid, et vaid ülikooli diplomist ei piisa. Lisaks tegin vabatahtliku tööd, kus 90% osalejatest olid noored, kes jällegi pingutasid selle nimel, et kogemusi saada.

    Paljud minu endistest klassikaaslastest töötasid keskkooli ja/või ülikooli ajal. Kas siis poodides/baarides/kohvikutes jne. või erialaselt (kus loomulikult alustasid kõige madalamalt, näiteks tehases liinitöötajana) ning paljud elasid juba ülikooli ajal vanematest eraldi.
    Ma ise tegin suviti ‘suvalisi’ töid ning hiljem, täiskasvanuna, töötasin poes 12 tunnistes vahetustesnpoes, kus kõik kolleegid, välja arvatud ülemused, olid alla 25.

    Võid lihtsalt enda ümber vaadata ka. Kohvikutes, baarides, tanklates, hotellides jm. töötab palju noori, lihtsalt sa ei märka seda. Aga võib olla need pole sinu jaoks piisavalt madalad töökohad? Samas tänapäeval, kui paljud noored panustavad oma tulevikku juba varakult, siis lihtsalt neil on võimalus ‘kõrgemalt’ alustada?

    Ja noh, lisaks on suur vahe, millest üks noor räägib ja mida ta teeb. Ma arvan, et me kõik oleme rääkinud, et näiteks seda või teist tööd ei teeks aga kui valikut pole…

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s