Valentinipäev ja sõbrapäev

Olen siin lugenud inimeste valentinipäevade muljeid, artikleid stressist, mida mehed valentinipäeva eel tunnevad ja tunnen end nagu vana küünik, keda üldse ei koti. Lilli tahan ma niikuinii kogu aeg. Olgu see teisipäev, valentinipäev, luuvalupäev või pulma-aastapäev. Muidugi olen ka mina valentinipäeva tähistanud ja mingitel eluetappidel seda oluliseks pidanud, keskkooli ajal oli see vist eriti oluline, kuid (vabandan kui nüüd jälle ülbe tundun) mul ei olnud kunagi mingit stressi, et keegi lilli või mõmmisid või šokolaadi ei tooks. Ma ei tea, ju siis olin ikkagi populaarne (kuigi ma ise arvan, et ma olin võrreldes poppide tüdrukutega täielik nohik). Eile kui ma trammiga trenni sõitsin kuulsin ma pealt üht vestlust, kus ääretult ilus keskkooli tüdruk kurtis sõpradele, et no mida ta ainult kaardi saatis, lillepood ei ole ju kaugel ja teine olla head sõbrapäeva alles pool kaks päeval soovinud. “Ja no ma ei tea, kui kellelegi on plaan lilli kinkida valentinipäeval, kuidas ta siis seda alles kell üheksa õhtul kavatseb teha, miks tehakse valentinipäeval nii, et neil, kes üksi on, kass peale tuleb?” See tüdruk oli äärmiselt kurb. Ja natuke pahane, sest keegi, kes talle ei meeldi, oli lubanud ka lilled saata. “Siis ma kassin küll ära kui tema mulle lilled saadab,” ütles ta põlgusega. Jube stress on ikka see valentinipäev tõesti, mõtlesin mina ja tänasin natukene jumalat, et ma sellist stressi ei mäleta. Aga mäletan ma, et mu parim sõbranna oli ühel sellisel valentinipäeval kurb, sest tal polnud peiksi või silmarõõmu ja nii viisin ma talle salaja lillekimbu ukse taha. Alles palju palju paaaaaalju aastaid hiljem kui ta jälle pinnis (ma ei tea, miks tal alati väike kahtlus oli), et kas see olin mina, tunnistasin ma oma teo üles.

Aga keskkool keskkooliks, valentinipäev valentinipäevaks, ühel tööreisil, mis langes just valentinipäevale, aastaid tagasi sain ma aru, et ma olen sellest pühast välja kasvanud.

Küll aga on mulle meeldinud, et Eestis on valentinipäev alati ka sõbrapäev olnud. Samas leian ma, et see külvab parasjagu segadust. Noh ütleme, et mina tähistan valentinipäeva (koos “oma musiga” eksju), aga minu sõbrannad tähistavad sõbrapäeva (sõbrannad omavahel) ja nad on solvunud kui ma neile head sõbrapäeva ei soovi. Olen ma siis halb sõbranna või tähistame me erinevat püha?  Või on need hoopis lapsikud sõbrannad, kes solvuvad kui neile head sõbrapäeva ei soovi? Muidugi on sõpruse tunnustamine üks väärt tegu ja ehk peaksingi ma kõik oma sõbrannad kinkidega üle kuhjama, et nad minusuguse halva sõbra välja kannatavad, aga siis neil ei oleks ju seda ühte halba sõbrannat, kes kõigil olemas peab olema;)

Lasteaedades ja koolides on ilmselt päris tore sõpradele kaarte meisterdada, aga mis saab siis kui mõni laps ei saa ühtegi kaarti? Mind hirmutab selline mõte. Eile nägin ma Instagramis, et ühe tuttava poeg oli kaardi teinud tervele koolile, sest äkki ongi mõni laps, kes ühtegi kaarti ei saa. Mu meelest on nii kurb mõelda, et mõni laps läheb koju nukralt, sest keegi pole talle kaarte teinud. Selles valguses meeldiks mulle kui kaartide tegemise asemel tähistaksid lasteaiarühmad ja koolid sõbrapäeva kuidagi ühiselt. No vähemalt mingi vanuseni. Lõpmatuseni ei saa niikuinii kõigiga sõber olla ja tekivadki päris sõbrad, aga tore oleks ju kui  mingi vanuseni oleks kõik lapsed sel päeval rõõmsad. Püha enda vastu pole niikuii mõtet võidelda, aga selle sisu on küll natuke meie teha.

Advertisements

6 thoughts on “Valentinipäev ja sõbrapäev

  1. mina olen see laps, kes sai kaarte üksikute eranditega vaid siis, kui kõik said nö. ei olnud sugugi parem tunne. olnud siis parem üldse ilma.

    Like

  2. vot ma ei oskagi nüüd kommenteerida, ses mõttes, et mulle meeldiks kui sellistel päevadel ei oleks ükski laps kurb ja ei jääks kaardita, aga see vist on paratamatus, mida muuta raske. ma mõtlen, et teoorias ma siiski tahaks Idale selgeks õpetada, et kõik rühma või klassi lapsed on sõbrad. Isegi kui mõni meeldib rohkem.

    Like

  3. Mu lapsed on küll juba nii suured, et nad otsustavad ise, kas saadavad/annavad kaarte/kingitusi (enamasti üldse mitte, sest neist on kasvanud sellised suurtele massidele mõeldud üritustele kriitiliselt vaatajad, kuigi neile meeldib, kui issi emmet sellisel päeval meeles peab või vastupidi :). Igal juhul, kui nad väiksemad olid, siis siin Torontos oli nõnda, et kui kaardi/maiustuse kooli viisid, siis pidid arvestama kõigiga. See tähendas siis 20+ lapsele kaartide tegemist või maiustuste ostmist. Vähemalt ei läinud keegi pika näoga koolist koju. Mõnikord olen väga nõus sellega, et kõik peab poliitiliselt korrektne olema 😉

    Liked by 1 person

      1. Meil ka siin rootsis nii.Samuti ei tähistata emade/isadepäevi koolides ,lasteaedades sest mõnel lapsel pole emba/ kumba.Ma tunnen et selle süsteemiga (et arvestama peab kõigiga) on minu lapsest kasvanud väga empaatiline inimene.Mitte iial pole teda kuulnud kadetsemast (kui sööb midagi head või mis iganes) .Samuti kui mõni sõbranna tuleb meiega poodi või suurde keskusesse siis ei ole juttu et emme osta mulle seda või teist .Siis ütleb nii et kas me võime valida midagi väikest odavat mõlemad .Ma ei tea kuidas teiaed lapsed on teistes riikides ,ei ole palju kokku puutunud aga usun et just see süsteem koolis et “mina ja maailm” ei ole kõige olulisem vaid arvestama peab kõigiga ja kõik inimesed on sama olulised on aidanud mind kui vanemat kasvatuse osas .Ma ei ole pidanud võitlema võimutseva lapsega.Väga armas on ka see kui tütar trenniga võistleb ja kui näiteks mõnel lapsel ei õnnestu midagi sama hästi ja kuidas nad teda toetavad ja tagant utsitavad. Kui võidavad siis võidavad grupiga ja kui kaotavad siis nutavad koos 😂 Nüüd läks küll kõik jutt teemast välja vist aga ühesõnaga mina olen ka selle poolt et see kommerts lõpetada koolides ,näiteks see sõbrapäeva post mis meil oli minu ajal.Jube halb oli vaadata kus osad lapsed said 10 kirja ja mõni ei saanud ühtegi.Ma leian et oma sõpradele saab iga päev näidata head sõprust ,üks kaart ei loo sõprust ,ikka teod on need mis näitavad kui palju keegi hindab kedagi.

        Like

      2. Ma näiteks kavatsen ka Idale selgeks teha, et kui nüüd sünnipäevadele tahab lasteaiakaaslasi kutsuda, siis tuleb kutsuda kõik. Õnneks on meil maja, nii et ruumipuudust ei ole ja Norra laste sünnipäevadest olen ma õppinud, et oluline pole ka see, et oleks hullult palju ja ägedaid sööke, vaid et lastel oleks midagi teha, et nad saaksid joosta ja mängida.
        Mulle ei meeldi kihistamine. Selles mõttes olen ma natuke ka igasuguste VIPpiletite ja laudade vastu nt ööklubides. Selline wannabe-olen-teistest-parem-suhtumine mu jaoks.

        Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s