Blogida või mitte – selles on küsimus.

Lugesin Ebapärlikarbi  ja Merje postitusi ning kuigi ma ei arva otseselt, et blogimine on idiootidele, siis mul on tunne, et blogijad pannakse tihti ühte patta ja kahjuks on nende seas ka palju idioote. Induktiivne järeldus ütleb, et kõik blogijad on idioodid. Ma ei taha tihti tunnistada, et blogin, sest mulle tundub, et blogimine on kuidagi…devalveerunud?

See teeb mind kurvaks.

Ma olen bloginud aastaid, kaagutanud igal teemal ja olnud oma näoga. Ma ei ole kartnud välja öelda oma arvamust ja ma ei ole kartnud oma sõnade eest seista. Kui mõte on kirja pandud, siis seda enam tagasi ei võta. Inimesed ei pea minuga nõustuma, aga arutelu, nii poolt kui vastu, mulle meeldib. Minu eesmärk ei ole kunagi olnud kellelegi meeldida või mitte meeldida, ma olen lihtsalt kirjutanud. Nii nagu torust tuleb. Mõni päev ülevoolavalt õnnelikult, mõni päev naiivselt ja lapsikult, mõni päev meeleheitel, mõni päev agressiivselt, mõni päev vihaselt. Nii nagu elu on. Leidsin ajapikku oma jälgijad ja oma “vihkajad”. Vihkajaid on tegelikult vähe olnud, sest nad satuvad siia blogisse üldjuhul vaid 1-2 korda kui mingi teema on üles tõmmatud, ei loe mu postitusi, sest neid ei huvitagi see, kes ma olen ja mida ma olen üritanud öelda, nad näevad seda, mida nad tahavad näha ja nii nad kirjutavadki üldjuhul ühe korra “debiil” jne ära ja rohkem siia ei satu. Vihkajatest palju hullemad on aga need, kellele mu blogi ei meeldi, kes iga teema all üritavad mulle selgeks teha kui nõme mu blogi on, korrutavad seda sadu kordi, et ma ikka aru saaks, ometi käivad nad siin blogis edasi ja edasi. Et öelda, kuidas ma olen negatiivne, kade ja tühine, rumal pealekauba. Kui julgen poole sõnaga uhkustada, millega hakkama olen saanud, tuleb ikka mingi “mölin”, et mida ma lapsikult keksin kui see ja too on viltu läinud. Mina ei ütle, et midagi viltu on läinud. On õppetunnid, millest õppida ja mis aitavad edasi areneda.

Läks vist teemast kõrvale. Mul ei ole oma blogiga erilisi ambitsioone. Selles mõttes, et mulle on oluline olnud võimalus end välja elada ja väljendada, et see ajapikku on muutunud  nii, et toonud mulle teatud koostööd ja ka mingi kommiraha on muidugi boonuseks, aga blogimine ei ole minu elu mõte. Ma ei taha olla vaid blogija. Ja mu ambitsioonid on hoopis mujal. Ehitussektoris, müügis ja turunduses. Mul on konkreetsed ambitsioonid ja eesmärgid. Blogimine on olnud hobi. Hobi, mis mind maandab ja mulle meeldib, et see ka paljudele teistele midagi pakub, on vaid puhas rõõm. Midagi ei tee mind rõõmsamaks, kui need kirjad, mida lugejad mulle aegajalt saadavad. Need ei nõreta kiitusest, need ei ülista mind, kuid nendes on midagi sellist, mis paneb mind ikka edasi blogima, ka siis kui ma tunnen, et enam ei taha.

Tänu viimase aja muutustele blogimaailmas, kus kõik kipub keerlema vaid paari blogi ümber ja kus on kehtima hakanud reeglid, et ühele lubatud, aga teistele keelatud ning enam ei olegi justkui teemasid, millest on lubatud kirjutada, on mul tunne, et ma ei taha tõesti enam blogida. Ma ei taha, et plankton ründab (aitäh, armas kommenteerija, kes sa selle vaimuka väljendiga lagedale tulid). Eriarvamuste vastu pole mul midagi, perekooli teemad ei koti mind, teiste blogijate postitustele minust vaatasin ma huumoriga, kuni selle hetkeni kui mulle hakkas tunduma, et blogimine käib mingil hoopis teisel tasandil. Võsapetsi tasandil. Ja see on mind mu blogist ja blogimisest kaugemale lükanud.

Kui ma eelmistel aastatel ootasin elevusega Blogiauhindade jagamist, siis sel aastal ma seda ei oota. Ma panin end küll sinna kirja arvamusblogide alla, kuid suur on tõenäosus, et sinna kohale ma ei lähe. Ma ei taha pildis olla kui blogija. Rääkimata sellest, et ma ei tahaks olla VIP lauas, sest mu meelest tekib mingi nõme kihistumine niimoodi, ja kindlasti mitte ei tahaks ma nurgas seista, et keegi saaks öelda, et vahi rotti või et ju tal polnud siis kedagi, kellega lauda koos broneerida. Ma tahan jõuda selgusele, kas ma üldse tahan blogida või mitte. Kellele blogimine on. Kas sel üldse on tähtsust. Ja kas planktoni rünnak on piisav põhjus mitte blogida.

Mul ei ole vaja kümneid tuhandeid jälgijaid, st jällegi, et nende vastu ei ole mul midagi, ma tahan, et mu blogi loevad need, kellele see meeldib, mitte need, kes peavad vajalikuks mulle kirjutada, et “tra ma tulen Jõgevalt kohale ja annan sulle mölli” või “mina enam rohkem su blogi ei loe, sest sa oled üleolev, negatiivne ja mõnitav”.

15 thoughts on “Blogida või mitte – selles on küsimus.

  1. Mu ema tsiteeris mulle kunagi väga targalt: kes meeldida tahab, peab roomama (terve luuletus siin: https://et.wikisource.org/wiki/Juhan_Liivi_luuletused/1910/Kes_meeldida_tahab). Kui roomata ei taha (nagu mina), siis on laias laastus kaks valikut – olla vait või ära kannatada. Vanusega kaasneb oskus vastavalt olukorrale õige variant valida.
    Mina sinu asemel mõtleks korra läbi ja teeks endale ja blogile mingid reeglid. Näiteks et sina kirjutad sellest, millest tahad. Haters gonna hate. Kui blogimise jätad – still gonna hate ja siis oled veel quitter ka. Kommentaaride osas samamoodi reeglid. Sinu blogi, sinu reeglid. Võõras sinu majas seadusi ei tee ja kui ei meeldi, siis üleval nurgas on sihuke punane rist. Avaldamisega sama teema. Päris iga negatiivset kommentaari ei pea ka läbi laskma. Konstruktiivsel kriitikal ja lihtsalt sitaajamisel on vaks vahet sees, iga sitastiütlemine ei ole ausus. Kes aru ei saa – jällegi nende probleem.
    Planktoni pärast ära muretse, neid võib lebolt ignoreerida, kaua nad ikka pauguvad, kui kommentaarid läbi ei lähe. Nende ajuehitus ei võimalda neil maailma nagunii adekvaatselt tajuda. Nende jõud ongi massis ja ohtrates paarilauselistes (heal juhul) kommentaarides, ja nendega on sama mõttekas võidelda nagu Venemaaga – kunn saadab aga uue biomassi peale.

    Liked by 1 person

    1. Ma mõtlesin selle peale, et ei lase iga kommnetaari läbi ja ei lasknudki. Juhtus aga see, et jonnakad vihkajad kirjutasid kaheksa korda ja siis veel lisaks uuesti, et kas ma ei kannata kriitikat. See ristustas mu postkasti ja lasin üles kõik kommentaarid, nüüd püüan leida endas tarkust nendele mitte lihtsalt vastata. Pole mõtet vaielda inimestega, kelle eesmärk ei olegi mind mõista, vaid mulle vaid selgeks teha, et ma siiski olen idioot.
      Ja selles suhtes on sul õigus, et kui blogimine järele jätta, siis olen quitter, kes lasigi end planktonist mõjutada:D

      Like

  2. See kellelegi meeldimine või mitte meeldimine ei sõltu ju grammikestki sellest, kas blogid või mitte. Kui seisad poes kassasabas siis leidub ikka keegi mööduja, kelle arvates oled mõttetu mutt. Või kõnnid niisama tänaval ning mõni mööduja lihtsalt ei saa aru kuidas võib keegi nii stiilitu/rääbakas/midaiganes välja näha. Seega las hauguvad. Sina blogid, meie loeme mõnuga. Ja kellele ei meeldi siis alati on valik mitte lehte avada…

    Like

    1. Asi polegi selles mitte meeldimises nii palju, vaid…ma tegelikult ei teagi….Selles, et mulle tundub, et blogijad ongi ehk mingi mõttetu inimkonna põhjakiht/muidusööjad? Mina pidasin end siiani meelelahutuseks, aga nüüd on mul kuidagi selline tunne, et blogijad surutakse mingi tundmatu massi ja paari blogija poolt mingitesse raamidesse. Raamides olek hakkab mulle vastu.
      Aga sinu kommentaarid meeldivad mulle alati, need on argumenteeritud ja arukad:) Ja mitte vaid minu blogis.

      Like

  3. Ah mis, blogijad ja blogilugejad on nagu inimesed ikka, müüjad või autojuhid või kirjanikud või lapsed: suurem jagu on päris toredad, mõned on eriti toredad ja mõned päris kohutavad.
    Mulle ka teatud tendentsid ei meeldi bloginduses, aga peole lähen ikka, sest nii huvitav on kõiki neid kirevaid tüüpe seal sulgi soputamas näha 😊!

    Like

  4. Pea püsti, kõht sisse ja rind ette. Mis on päris blogi – igastahes mitte need üheülbalised reklaamikanalid. Aga arvamused ongi erinevad, keegi ei keela hoopis teisi arvamusi jagamast ja hoopis teisi blogisid õigeteks pidamast. Liiga mõjutatavad oleme ?

    Like

  5. Mulle su blogi meeldib ja käin üsna igapäevaselt piilumas, et kas on midagi uut.
    Vähemalt pooltes asjades lähevad meie arvamused kaunis eri teid, nii et vähemalt korra olen tundnud tungi suu lahti teha ja oma isiklik arvamus välja plärtsatada. See on minu jaoks hea blogi tunnus – puudutab, paneb kaasa mõtlema ja kas või vastu vaidlema. Samuti istub mulle enamjaolt sinu kirjutamise stiil.
    Ainsaks tõrvatilgaks on vast see, et sina ise mulle ei meeldi. Ära pahaks pane! Sinu sõrmed on trükkinud ja minu silmad lugenud, nendest asjadest kokku on mulle tekkinud oma nägemus sinust. Kahjuks keskmiselt sorti ebameeldiv. Aga see on ainult minu nägemus, sulle täiesti võõra inimese oma.Tõenäoliselt ei meeldiks mina sulle ka. Või mine tea – äkki me tavaelus klapiksime inimestena just suurepäraselt?
    Igatahes mingit ärapanemise või solvamise soovi minus pole, see on küll kindel. Ikka kaua tahaks veel lugeda ja kaasa mõelda. Jõudu!

    Like

    1. Vot sellist arvamust ma kuulen esimest korda, et blogi meeldib, aga mina ei meeldi. Muidu need on ikka nagu käsikäes käinud, et meeldin kas mina ja blogi või kumbki mitte. Täitsa huvitav oleks teada saada, mida me teineteisest päriselus arvaksime, aga samas see polegi ju tegelikult oluline? Mul endal oli umbes sama tunne Evelin Ilvese lasteraamatuga, Evelin Ilves ei meeldi ja lasteraamatut oli alguses raske lugeda, aga siis lasin lahti sellest mittemeeldimise mõttest ja lugesin raamatu läbi. Evelin Ilves ei meeldi ikka, aga lasteraamat oli armas.

      Like

  6. Mulle meeldib ka Sinu blogi väga-väga! 😉 Mul praegu kiired päevad olnud, aga juba kolm päeva tagasi alustasin postitust, mis hetkel istub draftis ja seal on juttu Sinust ja Su blogist ja ühesõnaga kõigest 😀 Loodan lähipäevil selle lõpuni trükkida.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s