Lugesin täna Lipsukese poolnaljaga kirjutatud postitust (LINK) ja kuna ma parasjagu uurin, kellega Norra blogijatest koostööd teha, tundsin ma vajadust ja soovi sellel teemal kaasa rääkida.
Kui ma õigesti mäletan, siis sai Lipsuke 2016 aasta Blogiauhindadel kolmanda koha, minu loogika ütleb, et kui blogi on ühel auhinnagalal saanud koha esikolmikus, esiviisikus, esikümnes, siis jääb ta lisaks lugejatele silma ka turundusega tegelevatele inimestele. Blogid ja sotsiaalmeedia on tänapäeva nr 1 turunduskanal ning 80% tarbijatest teeb ostud soovituste peale, mida nad loevad blogidest. Aga millisesse blogisse oma reklaam paigutada ja kuidas? Millised on need nö populaarsed blogid? Kuidas saada üheks neist populaarsetest blogidest?
Lipsuke avaldas arvamust, et su nimi peab algama M-tähega. Mina nii ei arva. Sa võid ka magada Uku Suvistega ja panna endale kunstrinnad. *
Aga olgu, jätame nalja kõrvale. Eesti blogide kui turunduskanali probleemiks on see, et turundajad ei süvene. Ma olen küllalt kuulnud lugusid, kuidas turundaja/turundusjuht kutsub veini jooma raseda (ENT populaarse) blogija, kuidas trenni kutsutakse inimene, kes ei liigu päevas rohkem kui diivanilt külmkapi juurde, kuidas…Neid näiteid on. Turunduskanal valitakse jutu või populaarsuse järgi. Tihti ei ole turundusjuhid isegi blogimaailmaga kursis. Et keegi minust valesti aru ei saaks, siis ma ei taha siinkohal vähendada populaarsete blogide tähtsust reklaamikanalina, loomulikult kehtib lihtne võrrand mida rohkem lugejaid, seda rohkemateni jõuab reklaam.
Aga on mitmeid agasid. Agasid, mis muudavadki meie blogimaastiku konnatiigiks, mis keerleb paari blogi ümber, samal ajal kui ka blogisid, mis on sama heal ja paremal tasemel, on rohkem kui küll. Võtame kasvõi pere- ja beebiblogid. Henry blogist olete te ilmselt kõik kuulnud, lugenud tema arvustusi ühe või teise toote kohta. Aga sellesama Lipsukese? Ta oskab kirjutada. Tal on beebid. Ta sai kolmanda koha samas kategoorias. Reklaamikanaliks valivad turundjad Henry. Miks? Ma päriselt küsin? (mitte et mul oleks midagi Henry vastu). Sest tal on rohkem jälgijad? Ta nimi on tuntum?
Mina küsisin ühelt Norra blogijaid ühendavalt agentuurilt blogireklaamiks hinnapakkumist. Mulle kui Norra turul tundmatu brändi esindajale ei soovitatud kohe automaatselt kõige populaarsemaid, vaid mulle tehti hinnapakkumine vastavalt minu kui kliendi soovidele – mis sihtrühmani, mis vanuses, mis haridustaseme, ostujõu ja sotsiaalse staatusega, ma jõuda tahan. Samuti ei koonda nad vaid kõige popimaid, vaid täiesti erinevate jälgijate arvuga blogijaid – nende portfoolios on nii 362 000 (Norra populaarseim) kui 2000 jälgijaga blogijad.
Kui minu reklaamtooteks oleks trenn, oleksin ma saanud hinnapakkumise blogidesse, kes tegelevad trenni ja tervislikkude eluviisidega; kui ma oleksin tahtnud jõuda vanusegrupini 35+ oleks mulle ära toodud teised blogijad; kui mu toode sobib erinevatele sihtrühmadele, oleks mulle pakutud reklaami sellesse blogisse, mis mind kui tellijat kõige enam pakutavatest kõnetab. Ma juhtusin täna kogemata autoraadiot klõpsides kuulma intervjuud ühe populaarse blogijaga, kui ma oleksin turundusjuht, siis tema blogis ma oma tooteid reklaamida ei tahaks.
Norra turundusinimesed valivad väga teadlikult oma reklaamikanaleid. Tootereklaam ei tohi olla odav ja paista välja kinnimakstud (hoolimata sellest, et blogides on kohustulik ära märkida, milline on reklaamtekst). Kõige olulisem on see, et reklaam ja toode peavad sobituma blogija maailma, tunduma seal loomulikud. Kui ühtäkki hakkab moe-ja meiginõu andma koduperenaisest beebiblogija, siis see on juba eos vale valem, millest ei saa kasu ei klient kui blogija. Kui turule tuleb uus huulepulk, valitakse käputäis blogijaid, kes seda reklaamima hakkavad. Oluline erinevus Eestiga? (reklaam)tekstid ei tohi olla ühesugused. Huulepulk peab tunduma valitud blogija isikliku valikuna. Sama kehtib ka riiete jms kohta. Kas on õige reklaamida Iris Janvieri kleiti suure hulga jälgijatega blogis kui blogija ise pole seda nime varem kuulnud ja ei läheks kunagi ise seda endale soetama? Muidugi kiidab iga blogija, kellele see kleit kinkida ja kellele teksti eest makstakse 375 eurot, seda taevani, kuid valem on vale. Kleiti peaks reklaamima seda brändi ka tegelikult hindav blogija. (Iris Janvier oli suvaline näide, kokkusattumused on juhuslikud).
Miks ma ütlen, et kasu ei saa blogija? Ühekordse kasu ju saab? Saab tõesti, kuid pikaajaline koostöö jääb pooleli, kui reklaam ei vii ka konkreetse kasuni ehk müügini. Giveaway toob palju klikke ja kommentaare, aga kui palju toob see reaalset käibekasvu kui reklaamkanaliks on valitud vale blogija.
Mulle tuleb Eesti blogireklaami feilina kohe meelde Orgu toitumiskava. Suure hurraaga liitusid täiesti suvalised blogijad, kel mõne aja pärast oli Orgust ja toitumisest täiesti suva. Blogijaid ei saa süüdistada – nemad tahtsid “tasuta kraami”, klienti, kes läbi ei mõelnud oma turundust, aga küll. Minu jaoks ei tundu see usutav ega usaldusväärne.
Ma saan täiesti aru, et Eesti ja Skandinaavia on erinevad suurused. Seepärast ei ole ka olulised siinkohal summad, mida erinevate koostöövormide eest välja tuleb käia. Oluline on see, et blogide kasutamine turunduskanalina on läbimõeldud. See jätab professionaalse mulje. Isegi kui blogid on kohati tunduvalt kehvema sisuga kui meie endi omad.
Pole siis ka ime, et Norra blogiauhindade gaala toimub Oslos Grand Hotelis. Samal ajal kui meil on vaja sponsoreid sebida. (jumala eest, mitte kuidagi ei ütle ma siin midagi Mari-Leenu korraldatud ürituse kohta. On täiesti tänuväärne, et ta viitsib ja tahab sellega igasugu kriitikast hoolimata tegeleda.)
- Iroonilisel kombel algab ka selle blogija nimi siiski M-tähega.
Niiii lame kommentaar, aga kirjutan kahe käega alla. Mulle muidu ei meeldi kommenteerida kui mul midagi suurt lisada pole, aga no tundsin, et siinkohal võiks lihtsalt anda märku, et sa pole teps mitte ainukene, kes niiviisi mõtleb.
Mulle tundub ka, et süvenemist on liiga vähe. Numbrid üksi on ju kõigest üks näitaja. Lisaks on ju oluline ka blogi üldine olme, blogija enda eelistused ja huvid, kas blogipidaja on oma lugejatega diskussioonis või ei. Viimane on mu meelest just koostööde osas oluline, sest kui lugejatel tekib lisahuvi ja blogija jätab kõik kommentaarid vastamata ja ei paku infot, siis mis kasu sellest on?
Ma aint ühe kohaga ei nõustu: “Kui ühtäkki hakkab moe-ja meiginõu andma koduperenaisest beebiblogija, siis see on juba eos vale valem, millest ei saa kasu ei klient kui blogija.”
Koduperenaiseks olemine või emaks olemine ei tähenda ju, et ei peaks moest ega meigist midagi teadma. Ma usun, et olen näiteks üsna pädev kauapüsivaid huulepulkasid soovitama, sest olen väga palju ja erinevas hinnaklassis neid katsetanud ja üllataval kombel on suurem osa mu lugejatest just lastetud naised.
Ja mu meelest ei kehti see ainult selle valdkonna blogidele, vaid iluteemad on ju tegelikult paljudele naistele südamelähedased. Teine asi on jah kas see blogi enda konteksti sobib. Kui kõik postitused on väga kindla suunitusega ja siis nende vahel üks reklaamina mõeldud, siis see torkab võõrkehana silma tõesti. Selles osas üldse ei vaidle.
Mina nüüd siinkohal mõtlesin, et peaks ükspäev kätte võtma ja enda võrdleva postituse nendest huulepulkadest ära tegema, sest mul on praegu peal üks, mille panin kell 8 hommikul ja mis ka pesus käimise ilma ühegi probleemita üle elas 😀
Number pole jah kõige olulisem. Üks Norra (ma loen valdavalt vaid Norra blogisid, seepärast oskan ka vaid Norra näiteid tuua) väga hinnatud blogi on vaid 15 000 IG jälgijaga, vist pole ka ühtegi 1-3. kohta saanud.
Samas teisel on 125 000 jälgijat IG-s, aga kõigest 2400 Facebookis.
Kui ma panin kirja selle “moeblogija vs koduperenaine ja huulepulk”, siis ma tegelikult sain aru, et see sai natuke valesti sõnastatud, aga mõtlesin, et selgitan kommentaarides. Olen igati nõus, et huulepulka peaks/saaks reklaamida ka beebiblogijast koduperenaise blogis, sest sihtgrupp on olemas täiesti. Kellega tahab samastuda teine koduperenaine? Kelle nõuandeid kuulda võtab? Just endasuguse koduperenaise nõu, eksju. Ja kui mingit huulepulka vms kiidab koduperenaine, kes vbla muidu end ei meigim aga avastas enda jaoks ühe ülihea toote, siis ta kõlab ka usaldusväärselt. Isegi kui postitus on reklaampostitus.
Pidasin just silmas seda, et kui konkreetne blogija, keda muidu huvitavad vaid mähkmed,
korraga satub YSL reklaamlõunale ja pärast seda ütleb, et ilma selle huulepulgata ei oska elada, siis see ei kõla usutavalt.
Ehk siis õige toode õiges blogis ja natukene analüüsi turundusinimeste poolt. Ma olen avastanud viimasel ajal nii palju huvitavaid blogisid ja kuigi ma kahtlen, et neid üldse reklaam võiks huvitada, siis nt raamatuarvustusi kirjutavad blogijad peaksid olmea raamatuesitluste jms kutsete saajate seas esimesed. Kui lihtsalt üks näide tuua.
Koduperenaisest blogija võiks moe- ja meiginõu anda küll. Näiteks kindlasti oleksid popid postitused mingite veebipoodide teemal. Iluteemad on kõigile naistele südamelähedased. Nii hooldus- kui ilukosmeetikat kasutavad ju pea kõik naised. Ükski amet ei välista seda, et naisel on hea maitse.
Jah, nagu öeldud, ma sõnastasin veidi valesti. Pidasingi silmas seda, et kui ühtäkki beebiblogijast saab stiiliguru, siis see ei kõla õige valemini. Kui see aga on loomulik osa nö naiseks olemisest, siis muidugi sobib see väga hästi
Eelmisel nädalal just pidin Malluka blogis kommenteerima tema reklaampostituste agarust/ogarust. Mõni aeg tagasi reklaamis võlgadest vabanemise võimalustest ja nüüd tegi kiirlaenu pakkujale reklaami. Raha ei haise, aga eetilisus lugejate suhtes võiks ikkagi olla.
Ma Malluka reklaampostitusi ei loe juba ammu, aga kui tõesti ühel hetkel kirjutas laenust vabanemisest ja siis tegi reklaami kiirlaenu pakkujale, siis see on ka jah ikka päris feil. Ka reklaamitellija poolt ning kinnitab fakti, et reklaamitellijad ei süvene absoluutselt, kuhu nad reklaami tellivad.
Ma turundajana ei saaks aru, miks saadetakse vegantooteid blogijale, kes muidu igapäevaselt krõbedast ja mahlasest bork bellyst kirjutab. Neid näiteid siin Eestis on kümneid ja kümneid. Jah, Eesti ei ole Norra, aga mingi loogika võiks siiski kehtida. Paljud ettevõtted teevad end tegelikult natuke lolliks.
Ma saaks aru kui vegantooteid saadetaks inimesele, kes on skeptiline veganluse suhtes, et näed proovi ära, ei ole vaid võilillelehed ja metsaõhk, aga kui need tooted ikkagi saata kirglikule lihatarbijale, siis ka mu meelest teeb ettevõte end tiba lolliks. Või nt kutsuda spray-päevitama inimene, kes on just kirjutanud, et loomulik ilu on kõige parem. Näiteid on ikka päris palju.
Jah, nõus. Imelikul kombel aga võtavad Eesti blogijad need absurdsed pakkumised ka vastu… tasuta saab ju.
Võib olla ka see “tasuta saan”-mõttelaad blogijate endi seas ongi ka üks põhjus, miks reklaampostitused ei toimi nii nagu nad võiksid. St et kui ikka blogija suudaks vastu panna ahvatlusele lihtsalt tasuta kraami saada, vahet ei ole, mis see siis on ja lööks letti korraliku hinnapakkumise ja mõtleks tellijaga kaasa, et mida siis tellija selle summa eest ka saab, oleks võib olla pilt hoopis teine. Reklaam iseenesest ei ole sugugi paha.
Jah, paraku on blogijad ise loonud sellise keskkonna, kus tasuta hambapastatuubi eest ollakse nõus kirjutama A4 suurune postitus. See on tekitanud olukorra, mida turundajaid muidugi ära kasutavad.
Kui kõik blogijad järsku sellise töö eest õiglast tasu hakkaks küsima, siis ehk kunagi see olukord muutuks. Kardan aga, et iga sisukas blogija ei viitsi mingit hambapastat katsetada ja sellest kirjutada ka päris normaalse summa eest. Ja igasse blogisse see hambapasta reklaam aga ei sobibi. Meil pole turundajatele pakkuda nii palju valikut blogide hulgas – et turundaja leiaks blogi, kuhu sobiks hambapasta reklaam ja et see blogi oleks ka samas sisukas ja mingigi lugejaskonnaga…
Igsks juhuks mainin, et minus ei räägi kadedus. Olen saanud mitmeid koostööpakkumisi näiteks koolituste ja sotsiaalvaldkonnas, aga olen seni ära öelnud, sest pole olnud päris minu teema ning mu blogi eesmärk ei ole otseselt raha teenida. Ilmselt paljudel teistelgi kas poleks aega sellisteks koostöödeks või pole ka nende blogide eesmärk raha eest mingit teenust pakkuda.
Pork on see sõna
Mis ma kirjutasin? 😀 Sry, Pork ikka. Nagu Tiina Pork, see ju muutis nime Parkiks, sest ei tahtnud USA-s “sealiha” nime kanda 😀 oli ju nii?!
Hahaa, ma ei pannud seda tähelegi, aga sellest “borkist” saab sinu oma “märt havandi”:D
Tiina vahetas jah nime ära, aga kes see tahakski USA-s elades sellist nime. Ma vist vahetaks ka kui mu nimi Sealiha oleks
Ei loe reklaampostitusi! Õigemini tohutu reklaami ülekülluse tõttu on minu lugemislist kahanenud 5 blogini varasema stabiilse 20 asemel.
Kuna ise eelistan tarbida pigem vähe, aga kvaliteetselt, siis ma polegi enamike reklaampostituste sihtgrupp, sest enamik asjad on ikka puhas rämps, mis laiali saadetakse. Lisaks sellele ei usalda ma blogijate arvamust just sellel põhjusel, et asju võetakse vastu lihtsalt tasuta saamise eesmärgil ja arvamus on ka selline pinnapealne, et postitus kiirelt kaelast ära saada, aga kuna asi on ikkagist saadud, siis peab see ju ometigi positiivne olema.
Toome näiteks kasvõi selle, et 20 ilublogijat saavad Eestis kõik täpselt sama kinkekotikese uute toodetega ja siis sa saad lugeda 20 samasugust postitust, täpselt samasuguste piltidega, kui imelised need tooted on ja kui hästi need kõigile sobivad. Ometigi on kõik need 20 inimest täiesti erineva nahatüübiga, nahatooniga, erineva välimusega ja oma iseärasustega. Kuidas saab siis üks toode kõigile ühtmoodi sobida??? Sellised asjad teevadki reklaampostitused ebausutavaks ja ma väldin neid ja neid tooteid.
Pigem meeldib mulle jälgida instagramis tavalisi inimesi, kes jagavad oma kogemusi asjadest ning kohtadest igapäevaelu saatel, aga täiesti objektiivselt.
Just need 20 ühesuguse teksti ja piltidega postitust muudavad ebausuavaks ka paljud teised postitused. Siinkohal ongi Norras selline reklaam hästi ära lahendatud. Blogijad saavad nännikoti, kuid ei ole kohustatud ilusat juttu kirjutama lihtsalt sellepärast, et said tooted, mõni kirjutab vaid, et käis üritusel X, kust koti kaasa sai, teine kirjutab arvustuse, kolmas postitab instagrami jne. Mulle tundub vâga hästi läbimõeldud reklaam, mis ka toimib.
Oii, ma olin kunagi see kergeusklik blogilugejast reklaamiohver 😀 endalgi piinlik meenutada. Siis ma ei teadnud veel, et blogijad saavad tasuta asju ja pärast iga kiitvat postitust oli vaja endale ka kindlasti mingi vidin osta. Hea, et tavaliselt oli raha pigem vähe ja päris kõike ei raatsinud, sest üllatus-üllatus, tihtipeale see taevani kiidetud imevahend (esimese hooga meenub üks robot-tolmuimeja ja vett pritsiv põrandahari) osutus kuu aega hiljem mingiks täiesti mõttetuks ja kasutuks jubinaks. Nüüd olen vast targem ja valin tiba rohkem, kelle soovitusi nö kuulda võtan ja usaldan.
Marianne, igaks juhuks küsin, millisest blogist tui robottolmuimeja ja vett pritsiva põrandaharja (aurupuhasti?) reklaam? Tundsin end puudutatuna, kuna näiteks mina olen mõlemast jullast oma blogis kirjutanud, aga ma ei ole elus ühegi postituse kirjutamise eest kelleltki raha saanud. Mina olen oma tooted ise ostnud, kasutan neid tänasel päevalgi ja olen väga rahul.
Vabandan, kui see teema ei puutu minusse.
See oli vast Malluka blogist (ja mitte paha pärast öeldud otseselt). Pigem oli nende asjadega nii, et alguses oli suur kiitmine ja mõne aja pärast selgus, et tegelt see robot on suht mõttetu, kui toas on liiga palju mööblit vms ja selle mopiga pestes ajad lihtsalt musta vett laiali jnejne.
Kui ma tahaksin blogisse reklaami müüa, siis vaataksin kindlasti klikkide arvu. Reklaampostituste puhul vaataksin, kui hästi inimene neid kirjutab. Näiteks Mallukas kirjutab neid hästi ja ilmselt seetõttu nii palju reklaamiga tegelebki. Henrylt pole ma reklaampostitust kunagi lugenud. Lipsukeselt seda ei ootakski.
Ma eemaldasin Malluka oma fbst, sest see reklaampostituste ja loosimiste hulk on nii suur. Ei avanud neid postitusi ja ei loe ka seda blogi. Hea meelega loen raamatute kohta vahel, kui on tutvustatud..sul on ka selliseid olnud. Aga ma olen suur raamatufriik ka 😀 ilublogijaid pole kunagi jälginud ja ei viitsiks mingi huulepulga vôi kreemi kohta mingit pikka jura teksti lugeda 😀
Ma kommenteerin Henry populaarsust enda vaatevinklist ja ma pole väga agar blogide jälgija (kuigi ilmselt tean rohkem kui tavaline inimene tänavalt). Loengi sind, Mallukat ja aegajalt Marimelli vms kellele lingitakse. Henry blogi samas ma tean, sest tal on see Delfisse lingitud, lisaks on tal palju pildimaterjali, ta on ise väga humoorikas ning jagab tihti oma elu toredaid ja mitte nii toredaid seiku (aga siiski alati humoorikas võtmes). Lipsukese blogi ma vist varem polegi lugenud – kuidas sinna üldse sattuda? Vist ainult läbi teiste linkimiste? Lisaks tundub mulle, et ta oma perest ja tegemistest pilte väga ei jaga. Samas pildid muudavad asja isiklikumaks ja lähendavad lugejaid blogijaga.
Igatahes, mulle tundub, et Henry just selle pärast turundajatele atraktiivsem ongi 🙂
Ma olen nõus, et Henry blogi on väga hea, hea huumor ja palju pilte. Mis mind aga paneb mõtlema on see, et võetakse lihtsalt üks-kaks blogi ja arvatakse, et see ongi kogu blogimaastik. Ka väiksemate lugejate arvudega blogid on arvestusväärne reklaamikanal kui sinna osata õige toode paigutada ja küll nad siis ka muutuks ajapiku nii pildilt kui muult paremaks. Näitena tooksin ikka sama Lipsukese (sry, Janeli, et sind näitena siin kasutan), sest kui ta on saanud lugejatelt kolmanda koha, siis lugejaskond on tal olemas ja sinna tasub samuti reklaami müüa. Sellist, millega tema lugejad samastuksid ja mis on nendele sobis hinnaklassis jne
Na
Mu arust kellelegi siin päris hea äriidee peidus. Luuagi niiöelda blogijate agentuur. Keegi, kes värbab oma ridadesse kõik blogijad, kes selleks soovi avaldavad (ja pakub seda võimalust ka neile, kes ei ole seda veel teinud) ja siis edaspidi käib kõik reklaamivärk läbi selle agentuuri inimes(t)e niiöelda. Et kui keegi soovibki kuskil blogis end reklaamida, siis mitte ei võta ta ühendust otse mingi suvalise blogijaga (kelle blogi ta ei loe, vaid sõbra tuttava ema soovitas, et äkki sinna), vaid agentuuriga ja sealt siis pakutaksegi vastava kriteeriumi järgi blogia.
Ehk siis sellel nö agentuuril oleks neid blogijaid värvates ka ära määratud blogijate enda poolt, mis tingimustel nad reklaami teevad (kes niisama tasuta toote pärast, kes raha eest, kui palju lugejaid on, kui palju klikke jne). Siis saaks soovitada reklaamiinimestele spetsiaalselt nende nišiga sobivaid blogisid, kuhu oma reklaam saata ja neile sobiva hinna eest jne.
Ma ei tea, kas ma arusaadavalt seletasin, aga jumala idekas tundub mu peas. Paraku ma ise ei viitsiks jebida. 😀
Täiesti nõus. Kes viitsiks, saaks siit väga hea äriidee.
Viimasel ajal enam üldse ei loe reklaampostitusi… Minevikus olen ostnud ühe toote blogist loetu põhjal aga seda ka mitte sama firma oma vaid lihtsalt sarnase. Tänapäeval saavad tavakasutajad jätta vähemalt netipoodidesse tagasisidet ja usaldan seda kordades rohkem kui blogijate sätitud postitusi… Aga samas kui midagi põnevat, loen ikka! Aga kui üle ühe postituse on reklaam siis blogi muutub minu jaoks igavaks. Ma leian et blogide esmane eesmärk ei ole olla Anttila kataloog vaid panna mind kaasa mõtlema ja huvituma teemadest millest ehk varem ei hoolinud. Sinu ja veel kaks-kolm blogi õnneks veel teevad seda, mõne suure blogi lugemise kataloogiks muutumise tõttu olen oma meelelahutus lugemisvarast kõrvale jätnud.
Mina ei usalda ühtegi blogija reklaampostitust ja suhtun nendesse alati skeptiliselt! Esimene ohutuleke on minu jaoks see, et palju te olete blogides näinud negatiivset tagasisidet kinni makstud reklaamile?! 😀 olete? Üks inimene tõi siin välja Malluka tolmuimejate saaga. Ta sai minu meelest väga lühikese aja jooksul kolm tolmuimejat ja kiitis kõiki taevani. Praegu otsib ta endale taas tolmuimejat sest üllatus-üllatus eelmised olid ikka sitad 😀 mida see ta lugejatele tähendab? Tema sai jah oma reklaamirahad kätte aga inimesed, kes usaldasid teda said…halva toote?!
Võib olla on koer maetud ka siia, et vastu peaks blogija võtma need tooted, milles ta kindel on? St et ei teki vajadust laita?
Mina olen keeldunud igasugu imeteedest jms pakkumistest, sest ma ei usu nendesse. Vastu olen võtnud need pakkumised, mis mulle tunduvad õiged. Mitte et neid pakkumisi nüüd ka nii ülemäära palju oleks, et peakski hullult selekteerima:D
Minul tekkis seoses eile loetud Malluka blogi postitusega kookosmoosidest selline küsimus, et kas ja kui eetiline on toodet reklaamidses valetada? Või jätta “mõned asjad mainimata” et reklaamitavale meele järele olla? Selles konkreetses postituses ta maitseb ja reklaamib Buko kookosmoose, jättes meelega mulje kui tervislikest toodetest, igatahes ta ei maini kordagi, et toode sisaldab suure skoguses suhkrut! Videos ta ütleb: “koostisosad on: 57%, orgaanilist kookospiima, 41%, orgaanilist kookosnektarit ja 2%
ananassi, nii et MIDAGI MUUD SIIN EI OLE!” Kuid Buko kodulehelt (http://gonuts.ee/index.php/buko/buko-kookosmoos-ananassiga.html) toote sisaldust lugedes on seal kirjas, et selles moosis on 100g kohta 38,0g suhkrut!
Mallukas väidab videos: “see toode on 100% naturaalne, LOOMULIKULT MAGUS”- ei ole ju loomulikult, kui on lisatud suhkrut!
Kui 100g kohta on 38g, siis 330g moosi sisaldab ju laias laastus 114 g suhkrut!
Anananssimoosi tutvustuse lõpus rõhutab ta veel kord, et “ongi ainult kolm koostisosa”. Aga SUHKUR?!
Mallukas julgustab: “Ananassiga versioon on tõesti ülimaitsev ja magus. Kuna see on täisti looduslik ja sisaldab värskelt pressitud ananassimahla, siis minu loogika ütleks, et kui sa näiteks üritad magusaga piiri pidada, siis lusikatäie kookosmoosiga on hea patuvabalt enda suu magusaks saada.”
Kas see pole eksitav reklaam? Selle tõttu tekkiski mõte, et kui palju siis blogijad räägivad üldse ausalt neist reklaamitavatest toodetest ja huvitav, et kui levinud selline asi on. Raha eest mida iganes oma lugejatele ajada?
Kui ma nüüd julgen lõvikoopa ukse avada, siis ma arvan, et Mallukas ei tee kindlasti teadlikult eksitavat reklaami, vaid tema probleem on selles, et ta ei süvene reklaamitavasse tootesse. Palju asju ootab tegemist, uued reklaampostitused ootavad järjekorras ning polegi lihtsalt aega süveneda. Reklaamjutust jäi talle midagi meelde, aga ei kontrollinud. Ma arvan.
Ma ei oska ausalt öelda, kui paljud blogijad valetavad toodet ilusamaks/paremaks või räägivad kõik tõtt, oskan vaid enda kogemusest rääkida. Need tooted, mida ma olen soovitanud, on alati olnud ausad soovitused (on nende eest siis makstud või mitte). Vaid ühe korra olen reklaampostituse eemaldanud. Tellijale ei meeldinud tekst, mina seda muuta ei tahtnud ja nii lihtsalt eemaldasin teksti ja meie teed läksid laiali.
Vabandust Marge, aga kui Mallukas loeb tootepakendilt, et tootel on sees 3 koostisosa ning toote kodulehel on ka 3 koostisosa, siis kes eksitab? Ehk ikka siis bränd ise, mitte Mallukas? Seda, et süsivesikutest enamus on suhkur, ei pane kindlalt ta tähele ning .. kas peaks? Terve toitumisalase info ka ette vuristama? See, et toode on väga palju (looduslikku) suhkrut täis, et ei tee nüüd Mallukat kuidagi mitte-usaldusväärseks ju 😀 antud olukorras vähemalt.
No ma ei tea, ta konkreetselt luges sealt purgi pealt maha toote info! Kuidas ta ei märganud et suhkur on sees? Igatahes minu usaldus tema vastu on kadunud. Ega sellega ma muidugi kedagi (kõige vähem teda) ei hirmuta.. 🙂
Aa ok, ma ise ei ole vaadanud neid reklaampostitusi, aga noh sellisel juhul on sul muidugi point jutul sees:S Ma arvan, et selliseid lugejaid nagu sina on käputäis, kes hakkavad ise veel uurima lisainfot ja nagu sa ka ise ütled, siis see käputäis, kes siis avastabki, et reklaam on eksitav, ei hirmuta kedagi:D