Ootamatu haigus. Yeah, right!

Ma usun, et kõik inimesed enamus inimesi, on ühel või teisel hetkel olnud “haiged”, et mitte tööle või kooli minna. Mina küll olen. Ja seepärast ei usu ma ka “ootamatuid haigestumisi”, mis on kuidagi väga hästi ajastatud.

Ma toon näite.

Töötaja soovib kuuendast märtsist minna puhkusele. Lühikese etteteatamisajaga. Teda ei lubata puhkusele. Talle pakutakse võimalust minna puhkusele kaheteistkümnendast märtsist. Ta on nõus. Minu jaoks on juba see kummaline, sest kui mul on puhkuseplaanid teatud kuupäevadeks, siis kuidas neid plaane nii lihtsalt ümber sai muuta. No okei, võib olla tõesti sai puhkust edasi lükata. Kui ei olnud plaani kuhugi kaugele minna, et lennu- või laevapiletid on juba ostetud. Mis aga ei ole enam sugugi usutav on ootamatu haigus. Täiesti ootamatult jääb töötaja haigeks just kuuendal kuupäeval. Kuupäeval kui tal oli plaan esialgselt puhkusele jääda. Peab see ikka kokkusattumus olema, et niimoodi haigestuda. Telefonidele ja sõnumitele inimene ei vasta. Mina ka ei vastanud telefonidele kui ma kodus päriselt haige olin, aga sõnumile, kus midagi pakilist oli, vastasin. Üks kord vihastasin küll kui toibusin just operatsioonijärgsest narkoosist ja mulle töö juurest helistati, aga siis saatsin ka sõnumi, et andke andeks, et ma ei ole töölainel, operatsioonist toibudes ei ole ma kõige säravam pliiats.

Ühesõnaga. Ma ei arva, et haiguse puhul peab töökõnedele vastama, kuid kui tegu on nii kummalise kokkusattumusega kuupäevade suhtes (eeldusel, et töötaja on päriselt haige), siis ma vastaks. Hilisõhtul vastas ka see töötaja lõpuks, et on “vestipulaarse vertigoga” olnud voodis pikali ja ei olnud võimeline vastama.

Mina ei usu, et see töötaja päriselt haigena kodus voodis on. Marek oli minuga sama meelt. Ei kõla usutavalt. Aga paljud uskusid ja tundsid kaasa, et vaesekene, kuidas ta küll niimoodi haigeks jäi. Mis teie arvate sellisest ootamatust haigestumisest? Kas olen mina ebaaus? Töötaja tark? Või tööandja naiivne?

Advertisements

23 thoughts on “Ootamatu haigus. Yeah, right!

  1. Võib olla nii ja naa:) ma olin just nädalavahetusel siruli mingi ilge kõhuhädaga, jätsin esmaspäevased kohtumised ka ära. Teisipäeval olin tööl nagu poleks midagi olnud, kuigi seesmiselt oli ka siis veel kehv olla, aga no välja ei paista ju. Ja mind vaadati ka sellise näoga, et puudus niisama… või ma kujutan lihtsalt ette

    Like

    1. Ei, selle asemel, et öelda, et tundis end kehvasti pea ringikäimise tõttu vms, leidis ta, et veenvam on kasutada peent haiguse nimetust. Et mõjub usaldusväärsemalt. Minu jaoks oleks palju usaldusväärsemana kõlanud, et mul oli kehv olla ja ei saanud vastata.

      Like

  2. Ma olen lugematul arvul kordi selles olukorras olnud, kui mul töötajad tahavad teatud ajal puhkust või vaba päeva ja kui ei saa, siis on ootamatult haiged. Ma ei ole see, kes paneb kohe paika, et ah, valetab, aga selge see, et on ikka mugav kokkusattumus ja mõne inimese puhul korduvalt. Niisiis, tööle tulles olen alati pihile võtnud ja puurinud, kas ikka tervisega hästi jne kuni selleni, et ok, oleme nüüd mõlemad ausad – räägi asjast ja ära keeruta. Kui just tõesti voodihaige ei ole, saab kohusetundlik töötaja vastata, et haige või misiganes, kasvõi sõnum. See, kui telefonile ei vastata ja vastatakse suvalise haigusnähu kohta võõrsõnades, et enda seisundit kuidagi tõsisemaks muuta, on täiesti kahtlane. Pigem viitab pohmakale 😀 Aga jah, ei taha üldistada, sest olen kunagi ise üldistuste ohvriks langenud, kui olin pea 40 kraadises palavikus ja oh, õudu, laupäeval, mil on ju “noorte haiguspäev” ehk pohmellipõdemise aeg, aga oi, imet, olingi haige. Aga mina, sellegipoolest, rääkisin telefoniga ja muretsesin, mis tööl värk on, et info oleks ikka kõigil olemas, mitte ei vältinud. Noh, igatahes, minu soovitus on see, et võtta ette, vesteleda pikalt ja suruda nurka – kui suudab keerutamata olukorras väljuda, siis ok, oli haige, kui ei, siis selge see, et valetas ja teab, et järgmine kord tal see nali läbi ei lähe. Ja kindlasti kõik sellised päevad kirja panna, sest kui asi kordub, on hea kohe ajalugu välja võtta ja letti panna – et näed, asi tõsine, kas see töö üldse sobib, kui tervis üles ütleb (ehk siis ära valeta, vaid tee tööd, kui palka tahad :D)

    Liked by 1 person

  3. Mina toon teise näite. Ja väga värske kohe, lausa sellest nädalast saan võtta antud situatsiooni :D. Ühesõnaga. Käisin teisipäeval tööintervjuul. Ööl enne teisipäeva hakkas mul kurk valutama aga intervjuul käisin ära ja kõik oli ok kuni õhtuni, kui olemine läks halvemaks. Asusin kohe ravima. Minu jutt nn tööandjaga jäi nii et lähen proovipäevale ja ta annab teada mulle teisipäeva õhtul et millal tulla. Saatiski sõnumi et kas saan tulla neljapäeval. Ütlesin jah saan. Ärkasin kolmapäeval ja vaatamata ravimisele olin ma haige mis haige. Kurk valutas mis hirmus, külmavärinad jne. Enne õhtut tekstisin et jäin haigeks, aga vajadusel saan ikkagi tulla. Vastati et parem saagu ma terveks (tööpakkuja ise oli 7ndat kuud rase) ja andku siis teada. Samal ajal sain ma teise kindla tööpakkumise, mis sobis mulle paremini ja peale pikka kaalumist valisin teise töö. Kirjutasin esimesele tööpakkujale kuidas asjad on, olin täiesti aus, midagi kokku ei valetanud, aga…ma olen 100% kindel et ta on püha viha täis ning arvab et ma olen üks maailma suurim valetaja :). Kuigi ma ei ole, vähemalt enda arvates ei teinud ma midagi valesti, aga paha tunne on sees nii või naa. Ahjaa, miks ma arvan et ta on vihane? Sest ei mingisugust vastust mu eilsele sõnumile 🙂

    Like

    1. Selliseid asju juhtub ikka ja ma ei usu, et tööandja vihane on. Kuigi jah, ma ise arvaksin sama kui mingit vastust ei saaks.
      Mina näiteks tegin koostööd ühe ettevõttega ja tundsin mingi hetk, et koostöö ei suju. Kirjutasin viisakalt, et mulle ei sobi selline koostöövorm ja lõpetan töö. Ootasin mingit vastust, kuid vastuse asemel oli viis minutit peale meili saatmist hoopis mu ligipääs ettevõte meilboksile keelatud. Rohkem ei midagi.

      Liked by 1 person

      1. Täitsa lõpp. Minu arust see näitab vägagi hästi mis tüüpi inimene on kui nii käitutakse. Mõtlen seda koostööpartnerit. No ei ole ok inimene lihtsalt ära blokkida 😀
        Mis minu seda tööandjat puudutab siis mulle jäi mulje et ta oli mega kindel et hakkan tema pere heaks tööle, seega ma olen jah vägagi kindel et nüüd on ta pissed off ja ei suvatse isegi vastata 😀

        Like

      2. Minu meelest ka ei ole. Olin üsna jahmunud. Või noh, okei, blokid ligipääsu kohe, sest kardad, et võtan mingi info kaasa (mitte et loogiline poleks, et ma soovi korral oleks seda juba varem teinud), aga mingi reaktsioon oleks võinud siis tulla mu isiklikule meilile. A la “ei toimi jah koostöö” või “edu edaspidiseks” või mingi blablablaa ikka. Veider suhtumine igal juhul.

        Like

    2. Ma teen ka praegu meilitööd ja julgen enda teema puhul üldistada, et mingi 10% saadab sulle selle nn iluvastuse. Ülejäänud kaovadki ära. Sinna mingit emotsiooni taha mõelda pole mõtet. Lihtsalt uued ajad-uued kombed.

      Like

  4. Mina leian, et kui töötajal on haigusleht ette näidata, ehk siis nö ametlikult haigeks, siis tööandjal pole õigust teda hakata peedistama ja “nurka suruma”, see on ju puhas ahistamine! Miks peaks töötaja suutma end “välja keerutada”?! Mina näiteks ei hakkakski ennast õigustama ega midagi selgitama- kui mul on haigusleht, siis on haigusleht ja kõik. Mida tööandja usub või ei usu, see ausalt öeldes ei huvita mind. Ja haiguslehel olemise ajaks on tööleping nagunii peatunud, nii et ma ei pea ka vajalikuks olla telefonitsi kättesaadav ega tööandjaga suhelda. Töötaja peab teavitama koheselt oma haiguslehele jäämisest ning ka töölenaasmisest- see on kogu tema kohustus.

    Like

    1. Ma olen nõus, et haigusleht on haigusleht ja rohkem ei olegi vaja tõestada. Oled haige, siis ole. AGA selliste kokkusattumuste puhul käituks ma töötajana teisiti. Kui ikka jääd ootamatult haigeks ja kellelgi on vaja sinu töö tegemiseks paroole vms, siis elementaarne viisakus on need ikka anda. Kui just ei ole tõesti selline haigus, et ei saa vastata sõnumile. Pea ringi käimine ei ole nii tõsine haigus, et 10 tunni jooksul vastata ei saa.

      Like

      1. See nimetatud haigus võib olla just nii tõsine, et mitu päeva ei pruugi suuta telefonile vastata või püstigi tõusta voodist. Isegi voodis pikali olles pea käib ringi ja mitte lihtsalt natuke vaid nagu tsentrifuug töötaks. Kaasnevad ka tasakaaluhäired, seega on püsti tõusmine või isegi teisele küljele keeramine üsna vaeva nõudev ja praktiliselt võimatu. Eks see sõltub ka haigushoo tugevusest muidugi. Minu tutvusringkonnas on see haigus kahel inimesel, üks peab “hoo” ajal 80% juhtudest kutsuma kiirabi, kes tilguti abil ta haigusest välja toob. Haigus on ettearvamatu (selles mõttes, et keeruline on prognoosida millal hoog taas algab või mis seda tekitab), enamasti korduv ja selle leevandamiseks väga head ravimit välja ei ole mõeldud.

        See kas see haigus just sel kuupäeval välja lõi, on omaette teema aga seda haigust alavääristada ei tasu.

        Like

    2. Kui arst on kirjutanud vabastuse ehk haiguslehe, ei ole tööandjal õigust küsida, miks. Seetõttu on ka diagnoosid koodidega – see on konfidentsiaalne. Kui töötaja ei tule lihtsalt sel päeval tööle, ilma mingisuguse haigusleheta, siis tuleb asja uurida. Kõigil on selliseid päevi, mil võib olla nn ühepäevahaigusi ja vahel on lihtsalt vaja korraks hinge tõmmata, sellisel puhul olen vastu tulnud ega nõua kohe haiguslehte, kuna need on tõesti erandid (kui on mõistlik põhjus ega ei kuritarvitata aega). Aga olles päris kaua nende asjadega kokku puutunud, kuidas soovitud vabal päeval (mida vabaks ei saadud) on järsku toidumürgitus, kõht valutab või midagi taolist või ei võeta üldse telefoni, siis muidugi, see paneb kahtlema ning enam, kui kindel, et selle teema ma ka üles siis võtan, kui töötaja tagasi tööle ilmub ja võin öelda, et jah, on tunnistatud ka hiljem tõde – nii mitmelgi puhul polnud mingist haigusest siis enam juttu.

      Like

  5. Eks ootamatuseid ikka juhtub aga kui haigus ikka tabab just puhkuseks soovitud päeval siis ei taha väga kokkusattumust uskuda. Nagu ei kipu ka uskuma kui kirglik kalamees “haigestub” just püügivõistluse päeval või jahimees just sel päeval kui ajujaht toimub.

    Like

    1. Sellistel puhkudel tekib minu küsimus, et kas siis tööandja ei võikski arvestada oma töötaja hobidega, tema kirega mingi asja vastu ja anda talle selle (need) vabad päevad, kui töötajal tõesti vaja on? Et töötaja ei peakski hakkama haiguslehte vormistama ja lolli mängima? Selles mõttes et töö ei ole ju inimese elu sisu, ka kõige pühendunuma töötaja oma mitte- miks mitte tulla vastu ja anda talle võimalus nö ausalt ära käia kus vaja ja olla mõistev, vastutulelik ja heatahtlik tööandja, mis toob kaasa töötajapoolse tänulikkuse ja siira soovi olla sellele tööandjale veel parem töötaja? Minu arvates talitaks tark tööandja just nii. Ma ei pea siin muidugi silmas pohmelli-juhtumeid, see on hoopis teine teema. Ja selle vestibulaarse vertigo kohta- mul on ka endal see diagnoos ja olen ka ise pidanud hommikul tööandjale helistama, et ma lihtsalt ei ole võimeline tööle tulema- iiveldus ja pearinglus on kohutavad pluss tasakaaluhäired, nii et liikuda saad ainult seinaääri mööda.. See ei ole mõnus asi, ausalt ja no töövõimetus sel haiguse ägenemise staadiumis on 100% kadunud. Lihtsalt see kahtlus, et kasutatakse “eriti keerulist” terminoloogiast et haigeks jäämist usutavamaks teha, on ma arvan alusetu, kuna selle inimese jaoks, kellel see (või üldse mingi) diagnoos on- tema jaoks on selle diagnoosi kasutamine nö tavapärane, tema jaoks see ei ole keeruline ega eriline 🙂

      Like

      1. Olen absoluutselt seda meelt, et tark tööandja arvestab töötaja hobide jms ja lubab talle vabad päevad kui vaja, see hoiab töötaja motiveerituna. Paraku aga on ka nii, et alati ei saa tööandja selliste asjadega arvestada. On palkade arvestamised, inventuurid, kus töö kahjuks peab siiski enne hobi tulema. Samas tark töötaja muidugi ka ei küsi inventuuri ajaks, kui see on ta töökohustus, vaba päeva. Kahe otsaga asi ühesõnaga.

        Like

      2. Mina, näiteks, arvestasin ALATI töötajate vabadusega ja austasin nende hobisid. Oluline on austus töötaja, tema vaba aja ja tööaja vastu – nii on kõik motiveeritud tööd tegema ja rohkem panustama ega teki tunnet, et tööandja kasutab töötajat viimseni, aga vastu midagi ei anna. Asi on kahepoolne – töötaja planeerib neid asju aegsasti ja informeerib ja tööandja teeb vastavalt sellele aegsasti omapoolseid graafikuid. Aastas võib olla paar juhtumit, kui tõesti ei saa asja klappima, kuna mingisugused erandlikud tööpäevad, misiganes. Aga kui etteteatamisaeg on liiga lühike ning muudatusi ei saa teha, siis ei ole see halb tööandja, kes iga hinna eest ei saa talle vastu tulla – lihtsalt nii kiiresti ei ole võimalik muudatusi ellu viia, eriti, kui see mõjutab terve meeskonna tööaegasid ja -kohustusi (mis tavaliselt ka nii on).

        Like

  6. Minul on juhtunud seoses lapsega sellist pealtnäha ”valehaigust” liiga palju ja ma olen kindel, et mitte keegi tööl ei uskunud mind :S
    Mõni näide……tööandjal oli palve, et ma lapsehoolduspuhkuse ajal läheksin büroosse tunnistajaks, et tunnike, kaks hädast välja aitaksin. Just see päev oli mul laps haiglas.
    Pidin naasema lapsehoolduspuhkuselt ja just see päev jäi laps haigeks.
    Puhkus lõppes ära ja laps jäi sellele jutti haigeks.
    Kolleeg kutsus oma juubelile ja meil polnud üldse head suhted. Otsustasin siiski minna, lõin teise kolleegiga kampa ja panime kingituse rahad kokku. Peo hommikul jäi aga laps haiges ja kedagi polnud, kes teda hoida saaks.
    Ja mu laps polnudki nii erakordselt haige inimene vaid tõesti sellised kokkulangemised. Endal oli ka mark juba öelda, et tead ma ei tule sest, et laps on haige 😀

    Like

  7. Mõnikord võivad asjad juhtuda väga kummaliselt.
    Mul ükskord juhtus… Sarnane teema – palusin endale kindlateks kuupäevadeks palgata puhkuse vormistada, andsin varakult ette teada, ülemus oli ilusasti päri kõigega. Puhkuseplaanid paigas ja sain täie rauaga keskendada ühe ürituse korraldamisele. Minu maakodus, üle viiekümne inimese, kolmepäevane programm. Puhkus pidi algama esmaspäeval, aga reede hommikul teatas ülemus mulle, et tööl tuleb paar kiireloomulist asja vahele ja ei mingit puhkust. Juba ka puhkustel olevad inimesed said tagasikutse.
    Ma vaidlesin tuliselt vastu, selgitasin, põhjendasin, ülemus aga oli vankumatu.
    Jõudsin löödult õhtul töölt koju, istusin kööki maha ja kaeblesin nutuselt mehele, et mis ja kuidas ja üldse.
    Mees pakkus välja, et tuleb haigusleht võtta. Mina niutsusin vastu, et ei saa võtta, ma pole ju kuskilt otsast haige, et tervemat inimest annab otsida. Valetan arstile otse näkku või? Ja seda öeldes tundsin, kuidas mu parem jalg paisub. Ja paisub. Ja valutab. Kümne minuti pärast oli mu sääremari nii paks, et ei saanud püksisäärtki üle jala maha tõmmata. Tunni pärast vaevlesin palavikus ja käia ei saanud, isegi teise korruse magamistuppa ei saanud, jäin alla diivanile.
    Esmaspäeva hommikul venitas mees mind arstile, kiire haigusleht, sama kiirelt andsin tööle teada, et nüüd on nii. Arvate, et ülemus mind uskus või? Loomulikult ei uskunud, oli päris tige teine pealegi. Ma vihastasin ka ja lasksin mehel end mu töö juurde sõidutada. Sinna jõudes helistasin uuesti ülemusele ja palusin tal välja tulla. Haukus natuke mu peale, aga tuli siiski. Esimese asjana tõmbasin oma seelikusabad üles ja torkasin elevantjala autost välja. Et vaata,mees, kas ma olen võimeline sellise jalaga mööda viit korrust kappama ja asju ajama? Ülemus jõllitas mu koiba ja küsis ehmunult: issand, kas see on päris jalg??
    Nii, igatahes olin mina haiguslehel. Ei saanud tööle ja ei olnud mul suuremat rõõmu ka korraldatud üritusest. Sain selle viimasega küll hakkama, aga kaasa tegin ainult istudes.
    Haiguslehel oli pea kuu aega ja siis vahetasin töökohta. Üheks põhjuseks oli see, et pidin jalgade koormust vähendama ja valima endale istuvama töö, teiseks põhjuseks aga see, et minu puhkusesoov üle lasti. Ma saan ju aru, et juhtub, et tõesti tuli erakorraliselt kiire aeg, aga ka minul olid erakorralised põhjused, lisaks veel pika etteteatamisajaga. Ma ei ole masin, kes elab ainult töö jaoks.

    Muidugi, see asi on, et teada andma peab. Minagi ju andsin koheselt. Aga mind ei usutud. Äkki teil seal oli sarnane teema? Äkki see töötaja oli juba varasemaltki kokku puutunud sellega, et teatamise peale saab ta kaela hoopis näägutamist ja süüdistamist? Äkki tal oli päriselt ka nii halb olla, et helistada ehk oleks isegi jaksanud, aga ennast kaitsta mitte? Osad migreenihoogude käes vaevlevad inimesed näiteks ei saa sõnagi suust välja, ei saa isegi aru, kes või kus nad on. Mõni saab natuke rääkida, aga ei saa kuulata, sest iga heli on nagu kirvelöök pähe.

    See asi ka veel, et võib-olla see inimene tõesti ei olnud päriselt haige. Aga kui ta juba haiguslehe võttis, ju tal siis polnud muud võimalust. Või oleks see muu võimalus tähendanud väga palju siblimist ja plaanide muutmist. Väga paljud ei võta lühikese etteteatamisega puhkust mitte niisama vedelemiseks, vaid ikka sellepärast, et hädasti on vaja. Ja kui ei anta seda puhkust, mis valikuid siis töötajal veel on?

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s